juuli 7, 2008

Kas tekkimas on Stockholmi – Tallinna telg?

Rootsi valitsusvahetus on toonud võimule Eestist eriti huvitatud juhid, kes tunnevad meie riigi vastu suurt poolehoidu. Mis võib sellest kujuneda?

Rootsi valitsusvahetus on toonud võimule Eestist eriti huvitatud juhid, kes tunnevad meie riigi vastu suurt poolehoidu. Mis võib sellest kujuneda?


Dag Hartelius

Kas tekkimas on Stockholmi – Tallinna telg?

Rootsi valitsusvahetus on toonud võimule Eestist eriti huvitatud juhid, kes tunnevad meie riigi vastu suurt poolehoidu. Mis võib sellest kujuneda?

17. septembril otsustasid rootslased asendada kaksteist aastat võimul olnud sotsiaaldemokraadid paremtsentristliku valitsusega. 6. oktoobril tuli kokku uus Riigipäev ning uus peaminister Fredrik Reinfeldt esitas oma valitsusprogrammi.
Nagu Euroopa riikides tavaks, ei olnud välispoliitika ega isegi ELi küsimused valimiskampaanias kuigi tähtsal kohal. Valimisvõitluse põhiteemadeks olid püsiva majanduskasvu ja uute töökohtade loomise tagamine, paremate tervishoiuteenuste pakkumine, hariduse kvaliteedi tõstmine ning avaliku turvatunde tugevdamine.
Siiski olid neli niinimetatud allianssi kuuluvat erakonda (mõõdukad, kristlikud demokraadid, liberaalid ja Keskpartei) juba aastaid enne valimisi koos välja töötanud ühise ELi ja välispoliitika ning Fredrik Reinfeldt kõneleski oma valitsusprogrammis mitmest kavandatavast välispoliitilisest muutusest.
Uued olulised nüansid
Kõige tähtsam on tõdemus, et “Rootsil peab olema selge ja vaieldamatu koht Euroopa koostöö südames”. Seejärel kinnitatakse, et Rootsi jätkab püüdlemist läbipaistva, tõhusa ja dünaamiliselt areneva ELi poole. Samuti lubab valitsus toetada laienemise jätkumist, sealjuures “ei tohi alahinnata Ukraina strateegilist tähtsust meie regioonis”. Reinfeldt rõhutas, et Põhjamaad ja Läänemere piirkond peavad muutuma Euroopa suurima majanduskasvuga alaks, mille nimel “tuleb ära kasutada kõik võimalused meie koostöö tugevdamiseks”. Ta lisas, et Rootsi jätkab püüdlusi transatlantiliste sidemete tugevdamiseks.
Ühtlasi nimetas ta 6. oktoobril uue valitsuse välisministriks Carl Bildti, mis oli nii rootslastele kui ka rahvusvahelisele üldsusele vahest suurim üllatus.
Euroopa demokraatlikes riikides toob valitsusvahetus väga harva kaasa suuremaid muudatusi riigi välispoliitikas. Me kõik oleme korralikult kaasatud mitmesugustesse Euro-Atlandi koostööstruktuuridesse, mille seas EL on kõige tähtsam ühise välispoliitika kujundaja, ning nii valijad kui ka muu maailm eeldab sel juhul tavaliselt ettearvatava välispoliitika kestmist. Pealegi ei kerki välispoliitika peaaegu kunagi märkimisväärseks valimiskampaania teemaks.
Siiski oli Rootsi puhul tegemist mõne omavahel seotud tähtsa teguriga, mis kindlasti muudavad teatud rõhuasetusi. Tasub lisada, et kõik need muudatused võivad positiivselt mõjutada Rootsi-–Eesti koostööd.
Ühine koht Euroopa südames
Kõigepealt tuleb mainida soovi asuda Euroopa koostöö südames, mida kuuleb üha sagedamini ka Eestis, sealhulgas president Toomas Hendrik Ilvese suust. Et Rootsi eelmine valitsuspartei oli mitmes ELi küsimuses seesmiselt lõhestunud ning, mis veelgi olulisem, pidi parlamendis enamuse tagamiseks toetuma kahele kindlalt euroskeptilisele erakonnale, oli valitsusel ELi poliitikas üsna vähe manööverdamisruumi.
Nüüd on meil tegemist valitsusega, mille enamus tugineb neljale kindlalt Euroopa-meelsele erakonnale. See muudab ilmselt olukorda märgatavalt ning on kindlasti hea uudis ka kõigile Eesti Euroopa-meelsetele jõududele.
Rootsi üritab enamikus ELi vaidlustes jääda tsentrisse – ja meile väga meeldiks olla seal koos Eestiga. Nimelt on meil mitmes küsimuses ühesugused või sarnased seisukohad: vabakaubanduse, deregulatsiooni ja turu liberaliseerimise tugevdamine, maksuküsimustes rahvusriikide osa rõhutamine; Euroopa konkurentsivõime tõstmisel keskendumine ennekõike uurimis- ja arendustegevusele, mitte aga maanteede ehitamisele või lehmakasvatuse subsideerimisele; ELi jätkuva laienemise toetamine; tõeliselt ühine Venemaa-poliitika; tulevikku suunatud ühine eelarve jne.
Meie riigid on juba tihedas dialoogis ja koostöös kõigis mainitud küsimustes ning me oleme ette võtnud mitmeid ühisprojekte Ukrainas, Gruusias ja Armeenias, loodetavasti peagi ka Moldovas. Me loodame, et peagi hakkavad mõnes meie saatkonnas tööle Eesti diplomaadid. Arvestades, et Rootsist saab 2009. aastal ELi eesistujamaa, kavatseme me Eesti-suguse sarnaselt mõtleva riigiga teha tihedat koostööd kui võtmepartneriga mitmes prioriteetses valdkonnas.
Põhjamaade konkurentsivõime tagamine
Teiseks Eesti seisukohalt tulevikus kindlasti huvipakkuv lubadus on kasutada kõiki võimalusi Põhjamaade ja Baltimaade koostöö tugevdamiseks, et kindlustada tugev majandusareng ja rahvusvaheline konkurentsivõime.
Seni on Läänemere piirkond, eriti aga Põhja- ja Baltimaad, võinud nautida tugevat majanduskasvu. Selle tagab mitu põhjust. Osaliselt on edu tinginud Baltimaade kiired üleminekuprotsessid, kuid mingil määral on kaasa aidanud ka teatud olulised struktuursed muudatused Põhjamaades. See tähendab, et meie edu ei tulene ainult mõistlikust poliitikast, suurepärasest ärikliimast ja muust sellisest, vaid ka mitmesugustest sündmustest ja protsessidest, mis ei ole igavesed.
Me ei tohi oma saavutustega rahule jääda, vaid peame liikuma edasi moderniseerimise eesliinil ja üha enam astuma tulevastele väljakutsetele vastu üheskoos, kui me soovime, et meie konkurentsivõime oleks esikohal nii Euroopas kui ka maailmas. Mitmed suured erafirmad on juba mõistnud vajadust muuta oma koduturuks kogu Põhja- ja Baltimaade piirkond. Kuid samasugusele teele peavad asuma ka teised ühiskonna struktuurid – valitsused, riigiasutused, ülikoolid ja nii edasi – ning lähtuma oma strateegilistes plaanides juba Põhja- ja Baltimaadest kui tervikust. Nähtavasti tuleb meil ka õhutada koole ning ajakirjandust piirkonna sündmusi rohkem kajastama, mis aitaks edendada ühist teadlikkust ja mõtteviisi.
Rootsi ja Soome majandus on juba omavahel tihedalt läbi põimunud ning mõlemad maad domineerivad võimsalt Eesti välisinvesteeringutes (Rootsi 55 ja Soome 20 protsendiga), mistõttu kolmel riigil on igati põhjust mõelda ja tegutseda üheskoos oma ühise konkurentsivõime tugevdamise nimel.
Võib-olla võiksid Eesti ja Rootsi koostööd tehes elavdada ka regionaalpoliitikat, mis keskenduks nimelt Läänemere piirkonnale ja sellele, kuidas muuta just meid ennast, eriti Põhja- ja Baltimaid, märksa konkurentsivõimelisemaks. See lubaks asendada mitu erinevat Läänemere piirkonna poliitikat, mis peamiselt tegelevad Venemaa kaasamise küsimusega. Sellist aspekti rõhutav tõeline põhjadimensioon suurendaks meile toetust mujal ELis ja nende tingimuste mõistmist, millega seisavad silmitsi Põhja-Euroopa ELi liikmesriigid (karm kliima, pikad vahemaad, hõre asustus, madal ja keskkonnatundlik Läänemeri, ELi peamine piiriala Venemaaga).
Jõudude ühendamine rahvusvahelise julgeoleku tagamisel
Kolmas valitsusprogrammi punkt, tugevamate transatlantiliste sidemete toetamine, ei ole midagi uut, aga nagu ELi poliitika puhul, nii on ka selles küsimuses uuel valitsusel nüüd märksa tugevam parlamendi toetus. Seepärast ei tasu imestada, et Rootsi on väljendanud valmisolekut kaaluda NATO reageerimisjõududes osalemise mõtet.
NATO Riia tippkohtumisel möödunud aasta novembris avalikustati seegi, et Rootsi kavatseb koos 15 NATO liikmesriigiga osaleda NATO strateegilise õhuveo algatuses ning osta vähemalt kolm USA-s ehitatud C-17 transpordilennukit strateegilise õhusilla tagamiseks rahvusvahelistel kriisiohjeoperatsioonidel. Muuhulgas võivad hiiglaslikud transpordiõhukid etendada oma osa tulevases Rootsi juhitavas ELi Põhja lahingugrupis, millesse lisaks Eestile kuuluvad Norra, Soome ja Iirimaa.
Esimene ELi Põhja lahingugrupp on tegevusvalmis 2008. aastal. Arvestades seda, kui hästi kulgeb riikide, sealhulgas Eesti ja Rootsi koostöö, võib loota, et meie riigid on valmis 2011. aastal välja panema ka teise lahingugrupi. Olles saanud palju ühist väljaõpet Eesti relvajõudude ülesehitamise ajal 1990. aastatel, kasutades väga sarnast – tihti Rootsi päritolu – varustust ning luues sõjaväetasandil tiheda isiklike kontaktide võrgustiku, on Rootsil, Eestil, Soomel ja Norral väga tugev ühine platvorm, mis aitab kaasa ühisüksuste loomisele ja nende kasutamisele rahvusvahelistes operatsioonides.
Uus valitsus deklareeris ühtlasi, et NATO liikmesus ei ole Rootsis praeguse valitsuse tegevusajal päevakorras, ent see asjaolu ei tähenda veel, et me ei võiks ega tahaks edendada juba niigi tihedat koostööd alliansiga. Tegelikult on Rootsi koostöövõime NATOga ja aktiivne osalemine selle tegevuses juba praegu suurem kui mõnelgi NATO liikmesriigil. See suundumus kahtlemata jätkub, pakkudes ühtlasi uusi võimalusi Eesti-Rootsi koostööks.
Telje kujunemine?
Eelnevalt oli juttu, et Rootsi-Eesti koostööks piirkondlikes, Euroopa ja rahvusvahelistes küsimustes on üha rohkem võimalusi ja et olemas on kõik tingimused koostöö süvendamiseks. Loomulikult on teemasid ja valdkondi, mille puhul meie suhtumine mitmel põhjusel erineb. Lähitulevikus jäävad näiteks maksud Rootsis märksa kõrgemaks kui Eestis, sest me viibime ühiskondliku ja majandusliku arengu erinevates järkudes – tõsi, osaliselt on sellel ka ajaloolised põhjused. Samuti jääb lähitulevikus tööturu reguleerimine kahes riigis erineva traditsiooni tõttu erinevaks. Kuid ega ELi liikmesriikide elus polegi sugugi kõik asjad kooskõlla viidud ning vaevalt oleks ka tulevikus mõistlik näiteks Suurbritannias või Iirimaal autoga tee paremal poolel sõitma hakata.
Stockholmi–Tallinna teljest on vahest veidi enneaegne rääkida, kuid on olemas hulk eeltingimusi, mis võimaldavad tänastest väga headest suhetest arendada erilise partnerluse. Esiteks on meil kujunenud kogu ühiskonda hõlmav isiklike kontaktide võrgustik, milles muuhulgas etendavad erilist osa tuhanded rootsieestlased ja eestirootslased, aga ka viimasel 15 aastal ühiskonna kõigis sektorites tekkinud terve rida uusi võrgustikke.
Teiseks on meie äri- ja majandussidemed väga tihedad ning tõik, et Rootsi investeeringud moodustavad 55 protsenti kõigist Eesti otsestest välisinvesteeringutest, on unikaalne nii Eesti kui ka Rootsi jaoks. See rõhutab veelgi, kui tihedalt on meie saatus läbi põimunud ja kui oluline on üheskoos tulevikustrateegiat otsida. Me mõlemad vajame, et meie riigid oleks edukad.
Kolmandaks on Rootsi valitsusvahetus toonud võimule eriti tugevasti Eestist huvitatud juhid, kes tunnevad Eesti suhtes suurt poolehoidu. Valimiste eel külastasid paljud alliansi juhtivad liikmed, sealhulgas kaks parteijuhti, nimelt Mõõdukate juht Fredrik Reinfeldt ja Keskpartei juht Maud Olofsson, just Eestit, et näha ja tundma õppida siin toimuvat ning hankida teadmisi, mis tuleks neile kasuks valimiskampaanias.
Selles mõttes etendab erilist rolli välisminister Carl Bildt, kes tegi väga palju Eesti heaks oma peaministriaastatel 1991–1994 ning on korduvalt demonstreerinud oma erilist poolehoidu Eestile. Täna on Bildt vaieldamatult üks Euroopa välispoliitilise debati juhtkujusid. Tal on ka väga tihedad sidemed Eestiga, eriti teise tänase Euroopa mõtte suurkujuga, Eesti presidendi Ilvesega. Tihedatest sidemetest Eestiga võib rääkida ka Rootsi Euroopa-ministri ja Ilvese endise Euroopa Parlamendi kolleegi Cecilia Malmströmi ning rahvusvahelise arengukoostöö ministri ja endise Euroopa Parlamendi saadiku Gunilla Carlssoni puhul.
Loodame siis, et peaminister Reinfeldti tugev isiklik tahe viia Rootsi Euroopa südamesse ning tugevdada Põhja- ja Baltimaade koostööd, samuti ministrite Bildti, Malmströmi ja Carlssoni tihe sidemetevõrk Eesti juhtidega suudab anda hoogu Eesti-Rootsi erilise partnerluse kujunemisele. Loodame sedagi, et Eesti uus valitsus, mis asub ametisse mõne nädala pärast, on sama meelt.
Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar