juuli 7, 2008

Kas siis selle maa diplomaatia…

19. sajandi algusaastail, kui Kristjan Jaak esitas oma kuulsa küsimuse “selle maa keele” kohta, ei mõelnud vist küll keegi, et sellel maal võiks olla ka diplomaatia. Või välispoliitika, mille teostamise keel on diplomaatia. Või riik, mida tavapäraselt on nähtud välispoliitika põhilise, kui mitte ainuvõimaliku subjektina.

19. sajandi algusaastail, kui Kristjan Jaak esitas oma kuulsa küsimuse “selle maa keele” kohta, ei mõelnud vist küll keegi, et sellel maal võiks olla ka diplomaatia. Või välispoliitika, mille teostamise keel on diplomaatia. Või riik, mida tavapäraselt on nähtud välispoliitika põhilise, kui mitte ainuvõimaliku subjektina.

Kas siis selle maa diplomaatia…

19. sajandi algusaastail, kui Kristjan Jaak esitas oma kuulsa küsimuse “selle maa keele” kohta, ei mõelnud vist küll keegi, et sellel maal võiks olla ka diplomaatia. Või välispoliitika, mille teostamise keel on diplomaatia. Või riik, mida tavapäraselt on nähtud välispoliitika põhilise, kui mitte ainuvõimaliku subjektina.
Ent Eesti puhul on mõndagi kummalist. Nii näiteks on meil välispoliitikat ja diplomaatiat olnud palju kauem kui riiki: seda nii aastail 1940 – 1991 kui ka mitmel viisil enne aastat 1918. Veel ebatavalisem on, et see riigitu poliitika on olnud harukordselt edukas, saavutades kaks korda 20. sajandi jooksul utoopiliseks peetud eesmärgi – riigi loomise või taastamise. Uude sajandisse jäi liitumine NATO ja Euroopa Liiduga.
Praegu võime öelda, et välispoliitilises plaanis on Eesti Euroopa väikseim täiemõõduline riik. Meist pisemad nagu Island või Luksemburg on loobunud sõjaväest ja suurest saatkonnavõrgust. Meist suuremates nagu Läti ja Leedu on aga miljoni jagu rohkem inimesi.
Väikese meeskonnaga täieline riik olla tähendab seda, et igal tegijal on tavalisest suurem koorem ja vastutus. See tähendab raskeid valikuid ning prioriteediseadmisi, mida lihtsalt peab juhtima tark tulevikutaju, mitte mugav provintsialism või populism.
Tarkust ja läbinägelikkust on vaja kohe eriti palju, sest ajaloo lõppu ju ei tulnudki. Kommunismijärgne optimism sai kesta vaid kümme aastat, seejärel aeti maailm uuesti ja põhjalikult sassi. Millal see uuesti korda saab ja milline see kord on, ei tea praegu keegi. Eesti välispoliitika ja diplomaatia ülesanne on seda sogast ilmaorkaani valvsalt jälgida ning kanda hoolt, et “selle maa keel” saaks ennast ka uues ilmakorras hästi tunda. Ning maa ise – Eesti riik, kes peab 24. veebruaril oma 89. sünnipäeva.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar