Kas Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokoll sai alguse 100 aastat tagasi?

Vene Föderatsiooni sõjalisele rünnakule Ukraina vastu 2022. aasta veebruaris eelnes Vladimir Putini režiimi ja selle propagandistide retoorika, millega nõuti NATO taganemist 1997. aasta piiridesse.¹ Nii mitmeski riigis, seal hulgas Eestis nähti selles Venemaa katset taastada 1930. aastate lõpust pärit Ida-Euroopa jagamine mõjusfäärideks algselt Nõukogude Liidu ja natsliku Saksamaa ning pärast Teist maailmasõda NSVLi ja läänemaailma vahel.² Venemaalt lähtunud väljaütlemistes ei olnud küll midagi uut, sest sedalaadi ambitsioone väljendas idanaabri riigipea selgelt juba alates 2005. aasta aastakõnest saadik, rääkimata 2007. aastal Müncheni julgeolekukonverentsil peetud ettekandest. 2014. aastal muutus Venemaa auahnete taotluste peakehastuseks Ukraina: „Moskva nõuab – mitte veel otsesõnu, aga väga selgelt – geopoliitiliste mõjusfääride kui Euroopa elu korraldava ning 1990. aastatel ajalukku pagendatud printsiibi taaslegitimeerimist.“³ 2022. aasta 24. veebruaril algas selle poliitika uus etapp ning seekord ei piirdunud asi vaid sõnaliste ähvardustega…

Ukraina visa vastupanu tekitas üsna peagi lootusi, et sõda võib lõppeda Venemaa lüüasaamisega, mis, nagu ütles Francis Fukuyama, „teeb võimalikuks „vabaduse taassünni“ ja päästab meid globaalse demokraatia langusest. Tänu vapratele ukrainlastele elab 1989. aasta vaim edasi.“⁴ Arvatakse, et Putini režiimi kokkuvarisemine võimaldab Vene Föderatsioonil pöörata taas demokraatia teele.

„Venemaal pole teist võimalust, kui pöörduda uuesti tagasi demokraatia juurde,“ on väitnud Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu.⁵ Hellitatakse lootust, et „see võiks olla vene imperialismi agoonia“⁶. Kas see lootus on ka õigustatud? Kas demokraatia võit tähendab automaatselt imperialismist loobumist? Nagu näitab ajalugu, sellist korrelatsiooni ei ole. Üks tõestus sellele on ka Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli võimalik tekkelugu.

1920.–1930. aastate „sensatsioonilised paljastused“

Molotovi-Ribbentropi pakti käsitletakse traditsiooniliselt kui kahe diktaatorliku režiimi ehk stalinliku Nõukogude Liidu ja natsliku Saksamaa sobingut. Samas võtmes nähakse ka sellele lisatud salaprotokolli. Ehk siis lühidalt öeldes otsustasid Moskva ja Berliin 1939. aasta suvel muu maailma jaoks ootamatult sõlmida mittekallaletungipakti kujul sõjalise liidu, jagades seejuures Ida-Euroopa mõjusfäärideks. Sisuliselt mõne päevaga jõudis kokkulepe paberile ning 23. augustil 1939. aastal sai see ka allkirjastatud. Lihtne ja selge pilt, kui mitte küsida, kuidas oli võimalik nii põhjapanev ja suunamuutev leping koos salaprotokolliga niivõrd lühikese ajaga kokku panna. Kas tõesti polnud põhimõttelisi vaidlusi alade jagamisel? Ning kas Ida-Euroopa mõjusfäärideks jagamise puhul oli siiski tegemist kahe diktaatori ehk Stalini ja Hitleri kokkuleppega? Võimaliku vastuse sellele küsimusele võib suuresti leida 1920.–1930. aastate Baltimaade (eelkõige Eesti) ja Poola ajakirjanduses.

Natside võimuhaaramine Saksamaal 1933. aastal põhjustas Eesti ajakirjanduses muret Baltimaade tuleviku pärast, mida seostati ühelt poolt baltisakslaste lootusega „tagasi saada oma mõisamaid“, kusjuures baltisakslaste ideelise innustaja ja toetajana nähti Alfred Rosenbergi⁷, teiselt poolt ka vabadussõjalaste Hitleri-vaimustusega⁸.

1933. aasta märtsi alguses aga ilmusid mitmes Eesti ajalehes artiklid ja uudisnupud kurjakuulutavate pealkirjadega: „Saksa-Vene kavad Baltimaade vallutamiseks“, „Jagavad Balti riike“, „Balti riikide saatus kaalul?“, „Landeswehr uue kuue sees“, „Vene-Saksa piir Salatsi jõele“, „Vene-Saksa salaliit“.⁹ Millest siis jutt käis? Kui kokkuvõtlikult, siis sellest, et Saksamaa ja Nõukogude Venemaa olid juba 1922. aastal Baltimaad omavahel mõjualadeks jaganud… Tänasest tarkusest võib aga sõnastada selle nii: kui see on tõsi, siis alus 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollile oli loodud rohkem kui 17 aastat enne selle sõlmimist ehk siis 100 aastat tagasi! Ning see oli mitte Hitleri-Saksamaa ja Nõukogude Liidu, vaid demokraatliku Saksa Weimari vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise sõjalise koostöö sünnitis.

Dokumendi ehtsuse suhtes on uurijad olnud eri seisukohtadel. Mõned ei seadnud seda kahtluse alla ning mainisid dokumenti kui iseenesest mõistetavat asja. Suurem osa autoritest on nimetanud seda „väidetavaks“ dokumendiks, laskumata pikematesse aruteludesse selle ehtsuse üle.

Millest lähtusid ülalnimetatud kirjutised? Allikaks Eesti ajakirjandusele oli Läti sõjaajalehes Latvijas Kareivis mõni päev varem ehk 2. märtsil avaldatud artikkel pealkirjaga „Kas NSVLi-Saksamaa salajane sõjaväeleping jääb kehtima?“¹⁰. Selles aga omakorda märgiti, et nimetatud kirjatükk oli ajendatud 24. veebruaril 1933. aastal prantsuse väljaandes Figaro USA tuntud ajakirjaniku William Morton Fullertoni tehtud „sensatsioonilistest paljastustest“.¹¹ Fullerton tõi lugejateni Saksa-Vene salajase sõjaväelise konventsiooni, mille 3. aprillil 1922. aastal olevat Berliinis allkirjastanud Reichswehri nimel Seeckt¹², Behncke¹³, Scharf¹⁴ ja Petter¹⁵. Tööliste ja Talupoegade Punaarmee poolelt olid allkirjastajateks märgitud punaväe kindralstaabi täievolilised esindajad, „kodanikud“ Novitski¹⁶ ja Stepanov¹⁷. Nii Latvijas Kareivisil kui ka Eesti ajalehtedel tekitas muret see, et konventsioon nägi ette demarkatsiooniliini väljaarendamist Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel Baltimaade arvelt.¹⁸

Tegelikult ei olnud Figaro ja Latvijas Kareivise publikatsioonide näol siiski tegemist „sensatsiooniliste paljastustega“, nagu seda väitis Päewaleht¹⁹, sest selles samas Päewalehes oli nimetatud väidetava konventsiooni sisu avaldatud juba… 11 aastat varem ehk 6. mail 1922. aastal.²⁰ Esmaallikaks nimetati tookord Riias Poola rahadega ilmunud venekeelset kõmulehte Rižski Kurjer. Seal avaldati see dokument 29. aprillil 1922. aastal²¹ ehk umbes kolm nädalat pärast selle väidetavat allkirjastamist. Samal ja järgmisel päeval ehk 29. ja 30. aprillil avalikustasid selle konventsiooni viitega anonüümsetele Viini trükiväljaannetele ka mitmed Poola ajalehed.²² Vaadeldav asjakiri jõudis lisaks eesti ajalehtedele ka briti The Timesi (Päewalehega samal päeval ehk 6. mail 1922)²³ ja prantsuse L’Eclairi (11. mail 1922)²⁴ ning sealt edasi ka The New York Timesi (12. mail 1922)²⁵ ja uudisnupuna ka teistesse USA ajalehtedesse²⁶. Arusaadavalt lükkasid nii Vene kui ka Saksa võimud teated sellise konventsiooni sõlmimise kohta koheselt ümber.²⁷

Nagu näha, oli uudis Vene-Saksa sõjalise konventsiooni kohta koos selle tekstiga teinud 1933. aastaks suure ringi, alustades 1922. aastal Poolast ja Lätist, jõudes sealt Eestisse, Suurbritanniasse, Prantsusmaale ja ka USAsse ning naastes peaaegu 11 aastat hiljem Prantsusmaa kaudu taas Lätti ja sealt jälle Eestisse.

Dokumendi ehtsuse suhtes on uurijad olnud eri seisukohtadel. Mõned ei seadnud seda kahtluse alla ning mainisid dokumenti kui iseenesest mõistetavat asja²⁸. Suurem osa autoritest on nimetanud seda „väidetavaks“ (alleged) dokumendiks, laskumata pikematesse aruteludesse selle ehtsuse üle.²⁹ Kolmandad nimetavad seda otsesõnu „pseudokonventsiooniks“.³⁰

Dokumendi sisu

Dokument koosnes 12 punktist ning 1922. aasta Päewaleht esitas nende sisu „kokkuvõttes“ järgnevalt:

„1) Saksamaa on kohustatud sõjariistade ja laskemoonaga varustama Vene punaväge 180 jalgväe polgu suuruses; ühtlasi sellega on Saksamaa kohustatud varustama 20 Vene diviisi kergete ja raskete kahuritega. Relvastamine ja varustamine peab sündima sõjaaegsete „A“ koosseisude järele.

2) Saksamaa on kohustatud Balti ja Musta meredel Vene sõjalaevastikku korda seadma – laevade kapitaalse remondi meri-sõjaväe õppeasutuste reorganiseerimise ja instruktorite kaadri laiendamise läbi.

3) Saksamaa kohustub kõige lähemal ajal muretsema Vene punaväele veel 500 lennumasinat.

4) Saksamaa kohustub Vene punaväe tehnilisi osasid varustama igasuguste tehniliste abinõude ja 150 välja-raadiojaamaga.

5) Saksamaa kohustub tutvustama Vene punaväge gaasivõitluse alal toimepandud kõigi hilisemate katsete tagajärgedega ja gaasiasjandusel välja õpetama Saksamaale saadetavat 69 Vene instruktori.

6) Saksamaa kohustub tegevusse panema Vene kahur-vabrikud ja tõstma juba praegu töötavate vabrikute produktsiooni, kusjuures 1922. a. kestvusel tegevust peavad algama laskemoona vabrikud Samaaras ja Peterburis.

7) Venemaa kohustub Saksamaale üle andma 20 sõjalaeva. Praeguse poliitilise konjunktuuri juures jäävad need laevad esialgu Vene vetesse.

8) Venemaa garanteerib kolme Saksamaa vabriku (õhuasjandus, gaas ja kahurid) sisseseade ületoomise ja produktsiooni tarvitamise. Peale selle ei takista Venemaa sakslaste poolt Afganistaanis käima pandud sõjariistade vabriku tööd.

9) Venemaa kohustub pidama oma lääne piiril mitte vähem kui 18 jalaväe ja 8 ratsa diviisi, kusjuures 1/3 sellest peab koosseis „B“ ettenähtud organisatsioonile vastama. Nende vägede dislokatsioon peab olema kokkukõlas 26. märtsi 1921. aasta konventsiooni operatiiv põhiplaaniga.

10) Venemaa kohustub 1922. a. augustikuuni suurendama Aleksandri ja Nikolai raudteede veovõimet kuni 12 rongini päevas. Seesama on ka maksev ühendusharude, kolmnurk Moskva–Peterburg–Minsk kohta.

11) Saksa- ja Venemaa kohustuvad käsikäes välja töötama operatiiv sõjaplaani, mis avab Venemaale väljapääsu Balti merde. Ajutiseks demarkatsiooni jooneks Vene ja Saksa vägede vahel loetakse Salatsi, Wolmar, Ostrow.

12) Mõlemad lepinguosalised kohustuvad lepingut salajas pidama. Arusaamatuste juures loetakse kohustusliseks lepingu saksakeelne tekst.“³¹

Nagu näha, käsitlesid esimesed kümme punkti Saksa ja Nõukogude Venemaa vahelist sõjatehnilist ja varustusalast koostööd. 11. punkt, mis selle dokumendi loogikast selgelt välja langeb, tähendaski sisuliselt Ida-Euroopa mõjusfäärideks jagamist Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel. Just see punkt pani 1933. aastal Läti ja Eesti ajakirjanduse muretsema: „Saksa-SSSR’i lepingu 11. punkt tekitab meis põhjendatud kartust, et niisugune koostöö Saksa- ja Venemaa vahel ei ole endale seadnud eesmärgiks rahu kindlustamist Baltimere rannikul. Nii kaua kui see leping jõus, on meie olemasolu permanentselt hädaohus. Silmas pidades praegust arengut Saksamaal, hiljutisi Saksa-Vene sõjaväelisi sidemeid, nägemata niite Hitler-Stalini-Vorošilovi ja Blombergi vahel, oleme õigustatud liialdamata kartusega küsima, kas Saksa-Vene salajane sõjaväeleping jääb jõusse?“³²

Mõjusfääride jagamine 1922. aastal

Kui küsida, kuivõrd tõenäoline on, et tegemist oli ehtsa dokumendiga, siis lühidalt vastates tuleb öelda – nullilähedane. Konventsioon avaldati mitmes Poola või Poolaga seotud väljaandes praktiliselt samal ajal, mis tähendab, et dokument söödeti neile koordineeritult ette ning et asjakiri ise oli võltsitud. Selle kasuks räägib ka tõsiasi, et avaldamise ajaks olid juba samal ajal olemas ka dokumendi vene- ja poolakeelsed tõlked. Tõenäoliselt seisis selle aktsiooni taga Poola luure või siis oli tegemist Poola ja Briti luure ühisoperatsiooniga.

Samas tunnistasid dokumenti juba 1920. aastatel analüüsinud prantsuse luureeksperdid ja diplomaadid, et see oli koostatud tehnilisest küljest asjatundlikult ning et koostaja võis olla üsna hästi kursis nii Punaarmee olukorraga kui ka Saksa-Vene sõjalise koostöö seisuga.³³ Väärib meeldetuletust, et nimetatud koostöö ise nagu ka sellega kaasnenud Vene-Saksa salaläbirääkimised olid praktiliselt kogu aeg omamoodi secret de Polichinelle.

Sellest tulenevalt võib üsna kindlalt väita, et konventsioon ise oli küll võltsing, kuid koostatud kas reaalsete luureandmete või siis vastavates ringkondades keerelnud juttude³⁴  alusel. Eesmärgiks oli ilmselt näidata sakslastele ja venelastele, et nende salajane läbikäimine polegi nii väga salajane. Arvestades, et Punaarmees teenis tollal arvukalt endisi tsaariarmee ohvitsere (sealhulgas eelpool mainitud Novitski), kellest kaugeltki mitte kõik ei jaganud kommunistliku võimu ideaale, oli sedalaadi info hankimine Venemaal lääne luurele täiesti jõukohane ülesanne.

Kui aga nüüd lähtuda eeldusest, et konventsioon ise oli küll võltsing, kuid see koostati üsna tõeste andmete alusel, siis on loogiline arvata, et ka selle dokumendi punktil 11 oli tõepõhi taga ehk siis sedalaadi kokkulepe Ida-Euroopa jagamisest mõjusfäärideks tõepoolest eksisteeris.

Kui aga lähtuda eeldusest, et konventsioon ise oli küll võltsing, kuid see koostati üsna tõeste andmete alusel, siis on loogiline arvata, et ka selle dokumendi punktil 11 oli tõepõhi taga ehk siis sedalaadi kokkulepe Ida-Euroopa jagamisest mõjusfäärideks tõepoolest eksisteeris.

Mis annab põhjust nii arvata? Esiteks see, et vaadeldav dokument ilmus välja 1922. aastal ehk ajal, mil ei MRPst ega selle salaprotokollist olnud veel kellelgi mingit aimu. Siinvaadeldav konventsioon oli rajatud tolle aja teadmistele ehk tegemist ei olnud mingisuguse tagantjärele sepitsetud asjaga.

Teiseks, kui vaadelda konventsioonis mainitud ajutist demarkatsiooniliini, nähtub, et jutt käib joonest Salatsgrīva–Valmiera–Ostrów. Kuigi dokumendis pole üheselt täpsustatud, millisest Ostrówist käib jutt, on siinkohal ainsaks loogiliseks punktiks tänapäeva Ostrów Wielkopolski (saksa Ostrowo), mis kuni 1919. aastani kuulus Saksa keisririigi koosseisu. Kui vaadata seda joont MRP salaprotokolliga kehtestatud mõjusfääride eraldusjoone taustal, on jagamisloogika üldjoontes üsna sarnane (eriti Poola osas).

Võimalik, et punktis 11 kasutatud sõnastust „Venemaale väljapääsu avamine Balti merele“ kasutasid dokumendi koostajad selleks, et hajutada tähelepanu ning varjata selle Poolast pärit kokkukirjutajaid. Sellise jagamise puhul on ilmne, et Baltimaad jäid sakslastele pigem nii-öelda kõrvalproduktiks ning peamiseks sihtmärgiks oli Poola, kellelt taheti tagasi saada kaotatud alad. Tollane Weimari vabariigi sõjavägede staabi ülem kindral Seeckt ei varjanud kunagi oma Poola-vaenulikku hoiakut, samas kui Nõukogude Venemaa sõja- ja mereväe rahvakomissar Lev Trotski, kelle pooldajate hulka kuulusid nii Nõukogude saadik Berliinis Nikolai Krestinski kui ka konventsiooni allkirjastajatena nimetatud Novitski ja Stepanov, unistas revanšist 1919.–1920. aasta alanduste eest, mida punariigile tekitasid iseseisvunud endised Vene impeeriumi lääneprovintsid (Poola, Baltimaad ja Soome).

Ning kolmandaks, kui taaskord meenutada, kuivõrd kiiresti jõudsid Saksamaa ja Nõukogude Liit 1939. aastal kokkuleppele mõjusfääride jagamises (arvestades, et natside võimuletulekuga oli Saksa-Vene sõjaline koostöö mõneks ajaks katkenud), võib suure tõenäosusega oletada, et alus MRP salaprotokollile oli loodud 1920. aastate algul ning et Ida-Euroopat Saksa ja NSVLi vahel jagava eraldusjoone väljaarendamine jätkus ka järgnevatel aastatel. Ehk siis 1939. aasta augustis ootas arvatavasti vastava joonega kaart kas sakslaste või siis venelaste lauasahtlis kasutuselevõtmist.

Suhtumine hoiatustesse

Kahtlused konventsiooni ehtsuses tekkisid kohe pärast selle publitseerimist 1922. aastal. Nii lõpetab Wõru Teataja vastava uudisnupu (viitega Päewalehele) sõnadega: „Kui palju selles tõtt on, seda on väga raske ütelda. Tõenäolik, et sarnaseid plaanisid Vene kui Saksa imperialistide pool on hautud, kuid siduva lepingu sõlmimine on siiski küsitav ja kahtlane.“³⁵

Latvijas Kareivis võttis 1933. aastal Figaros taasavaldatud konventsiooni aga väga tõsiselt ning iseloomustas Vene-Saksa sõjalise liidu võimalikkust üsnagi, nagu tagantjärele on teada, prohvetlikult: „Hävitav sõjakäik pahempoolsete ringkondade, eriti aga kommunistide vastu Saksamaal tekitab mulje, nagu poleks Hitleri ega Stalini vahel võimalik väiksemgi seos, et vihavaen rahvussotsialistide ja kommunistide vahel on nii terav ja ületamatu, et poliitiline koostöö Saksamaa ja NSVLi vahel on täiesti võimatu. Ja ometi võib see esmamulje osutuda täiesti ekslikuks, muu hulgas seetõttu, et rahvussotsialistide ja kommunistide programmis ning töömeetodites on palju sarnasusi. Aastat viisteist tagasi tundus sama võimatuna poliitiline teineteise mõistmine monarhistliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa valitsuse vahel, kuni siis Brest-Litovski rahuleping tõestas selle võimalikkust. Juba siis juhtisid seda Saksa-Vene koostööd Saksa sõjaväeringkonnad, kes pole iial eriti pooldanud vabariiklikku või demokraatlikku korda… Kindral von Seeckt, endine Reichswehri juhataja, sai alles hiljuti valmis oma töö, milles kaitseb Saksa-NSVLi koostöö vajalikkust.³⁶ Ja kui Hitleril endal pole mingit sidet Staliniga, siis pole vähemalt Nõukogude Venemaa sõjakomissarile Vorošilovile võõras praegune rahvussotsialistliku valitsuse sõjaminister kindral Blomberg, kes omal ajal võttis osa isegi suurtest Punaarmee manöövritest… Ülalnimetatud lepingu artikkel 11 tekitab meis põhjendatud muret, sest selline koostöö ei too kaasa rahu kindlustamist Läänemere kaldal. Kuni on olemas taoline Saksa-NSVLi sõjaline salakokkulepe, seab see meie iseseisvust püsivalt ohtu. Seetõttu … küsime, kas Saksa-NSVLi sõjaline salaleping jääb kehtima? Seetõttu, pidades silmas praegust arengut Saksamaal, hiljutisi Saksa-Vene sõjaväelisi sidemeid, nähtamatuid sidemeid Hitler ja Stalini, Vorošilovi ja Blombergi ning kommunistliku Venemaa ja rahvussotsialistliku Saksamaa vahel, oleme õigustaud liialdamata kartusega küsima, kas Saksa-Vene salajane sõjaväeleping jääb jõusse?“³⁷

Neid hoiatusi ei võetud Eesti sõjaväeringkondades tõsiselt. Näiteks, Kaitsevägede Staabi ülem kindralmajor Juhan Tõrvand, pidades 04.12.1933 Eesti Korporatsioonide Liidu koosviibimisel loengut, ilmutas selgelt põlglikku suhtumist sedalaadi tähelepanujuhtimistesse: „Kauged targutajad juba jagavad Balti riike suurte riikide vahel, unustades, et meil omas arvulises ja materjaalses nõrkuses on palju moraalset jõudu ja tahan loota ka tahet võidelda.“³⁸ Bona fide…

Demokraatia ei välista imperialismi

Käesoleva kirjatüki taotlus ei ole tagantjärele targutades teha tollastele Eesti riigi- ja sõjaväejuhtidele etteheiteid, miks nad ei osanud õigesti ennustada seda, mis toimub kuue aasta pärast. Küll aga tasub siinkohal võtta arvesse ühte kindlat ajaloo õppetundi. Ja nimelt…

Demokraatia võit ei tähenda automaatselt imperialismist loobumist. Putini režiimi langemine ja ka demokraatliku korra kehtestamine Venemaal ei taga iseenesest, et see riik loobub soovidest oma tahet naabritele peale suruda.

Demokraatia võit ei tähenda automaatselt imperialismist loobumist. Putini režiimi langemine ja ka demokraatliku korra kehtestamine Venemaal ei taga iseenesest, et see riik loobub soovidest oma tahet naabritele peale suruda. Siinkohal on sobilik osundada välispoliitikaekspert Kadri Liigi 2014. aastast pärit mõtteavaldust: „… teine „geopoliitiline“ ilmakorra alustala – riikide õigus valida endale liitlasi ja organisatsioone – ei ole Moskva silmis iialgi populaarne olnud. „Mõjusfääri” kaotust on raske olnud alla neelata isegi paljudel vene liberaalidel, rääkimata muudest.“³⁹ Seega ei tasu meil lähiaastatel oodata rahulikumat aega, isegi kui Venemaal võidab demokraatia, eriti aga kui naaberriigil tekib võimalus parandada enda Ukrainas oluliselt räsida saanud sõjalist võimekust. Lisaks veel ka tuumarelv…

Teisalt aga võib ju tsiteerida ka siinmainitud kindralmajor Tõrvandit, kes on omal ajal kirjutanud, et „pole vist liialdus, kui väidame, et iga riigi poliitika on sisult imperialistlik, vahet tegemata kas ajab seda poliitikat suur- või väikeriik: iga riik tahab olla võimalikult tugevam, võimalikult jõukam ja ühtlasi kindlustada endale võimalikult rohkem julgeolekut, misjuures tugevus ning jõukus juba iseendast annavad palju eeldusi julgeolekuks…“⁴⁰ Kas tuleb nõustuda Tõrvandiga, kes kutsus üles pidama „imperialistlikke kalduvusi“ täiesti normaalseks ja isegi positiivseks nähtuseks?

Artikkel on kirjutatud projekti S-001 (KVA-0.7-1.1/21/5619) „Eesti sõjaline mõte aastatel 1920–1940“ (1.03.2021−30.09.2024) raames.