Kas Lääs unustab?

Kas Lääs unustab Ukraina? Kaks aastat pärast Minski teist kokkulepet ei ole vägivald märkimisväärselt vaibunud ning Venemaa on ennast veel jõulisemalt Krimmi poolsaarel kindlustanud. Lääne pealinnadest kõlab küll regulaarselt üleskutseid relvarahu täielikuks kehtestamiseks, ent sõjalise pinge kahanemine ei paista kuidagi usutav ja Kiiev ei ole poliitilisteks järeleandmisteks kaugeltki valmis. 2017. aasta on Ukraina sõjas riskantne pöördepunkt. Ind Minski lepingute rakendamiseks on hääbumas. Lääne pealinnades ja avalikkuse seas levib üha enam nõndanimetatud Ukraina-tüdimus. Rida valimisi Prantsusmaal ja Saksamaal ehk Lääne kahes Normandia formaadi tugisambas on olukorda ähmastanud. Reaktsiooniliste, illiberaalsete või isegi Venemaa-meelsete erakondade võimalik peatne esiletõus ei tõota sõjategevuse kontrolli all hoidmisele ja lõpetamisele midagi head.

Ukraina konflikt on jäänud Süüria sõja ja põgenikevoolu varju, mida too sõda vapustusest tardunud Euroopa rannikule on paisanud. Euroopa avaliku arvamuse seisukohalt ootab Ukraina sõda ees muutumine järjekordseks nõukogudejärgse ruumi külmutatud konfliktiks. Lääneeurooplased ei oska olukorda korralikult hinnata ja see avaldab neile üpris vähe vahetut mõju. Ameerika vaatab seda eemalolevalt. Lisaks president Trumpi segadust tekitavatele ja vastuolulistele avaldustele tegi juba tema eelkäija selgeks, et Ukraina ei ole Washingtonile kuidagi realistlik prioriteet. Sellele ebakindlusele on lisandunud lääneriikide vähenev ühtsus suhtumises Venemaa provokatiivsetesse sammudesse. Erimeelsused sanktsioonidepoliitika osas on jõudnud avalikkusegi ette. Ühendkuningriigi lahkumine Euroopa Liidust jätab sanktsioonide toetajad ilma ühest nende tugevamast toetajast, samal ajal kui õige mitu ELi liikmesriiki on energia poolest jätkuvalt Venemaast tõsises sõltuvuses.

Viimane Müncheni julgeolekukonverents toimus tingimustes, kus üleüldiselt tunnetati rahvusvahelise julgeolekukeskkonna „massiivset ebakindlust”. Kõigest mõni tund pärast seda, kui presidendid Putin ja Trump olid jaanuari lõpul pidanud oma esimese telefonivestluse, algasid Ida-Ukrainas suured vägivallapuhangud, mille taga seisid peamiselt Venemaa toetatud separatistid. See oli järjekordne näide Euroopa praeguse julgeolekuolukorra muutlikkusest, mille puhul Venemaa laiendab oma manööverdamisvabadust ajal, mil valitseb ebaselgus, kui pühendunud on Ameerika Ühendriigid Atlandi-ülestele kaitsesuhetele. Euroopa strateegilisel maastikul toimuvad olulised muudatused ja diplomaatilisel areenil ei valitse soodsad tuuled püsiva lahenduse leidmiseks Ukrainas. Läänes käivate muutuste taustal ei ole ka Venemaal erilist ajendit muuta oma senist poliitilist kurssi Ukraina suhtes. 2018. aasta esimeses kvartalis peetavad Venemaa presidendivalimised tõotavad veelgi süvendada Kremli läänevastast meelsust, samal ajal pole aga kindel, kui innukalt üritavad lääneriigid alal hoida konstruktiivseid kanaleid suhtlemiseks Venemaaga (kusjuures mitte ainult Kremliga).

Pea peale keeratud julgeolekukeskkond

Ukraina konflikt on põhjalikult purustanud senise Euroopa julgeolekustruktuuri ning osutunud omamoodi lakmuspaberiks, mille põhjal hinnata Lääne diplomaatilist sihikindlust. Minski teine lepe sõlmiti viimse katsena vähendada kuidagi vägivalda Ukrainas ning sel oligi konfliktile leevendav mõju. Minski lepete täielik jõustamine on siiski tõsiselt ohustatud ning 2017. aastal ei paista rahule viivat lahendust veel kuskil. Euroopat võib taas hinnata suutmatuks hallata ja lahendada sõjalist konflikti otse oma lävepaku taga.

Ind Minski lepingute rakendamiseks on hääbumas. Lääne pealinnades ja avalikkuse seas levib üha enam nõndanimetatud Ukraina-tüdimus.

Reaktsioon niisugusele purustamisele on olnud tagasihoidlik ega ole väljendunud selgetes otsustavates sammudes. Esiteks on tagasihoidlikult reageerinud juba mitmepoolsed organisatsioonid. OSCE ja Euroopa Nõukogu, Euroopa kaks tähtsamat valitsustevahelist organisatsiooni, õieti polegi nii üles ehitatud, et nad saaksid kujutada endast Euroopa julgeolekukorralduse vankumatut kaitsevalli. Mõlemad on rangelt horisontaalsed organisatsioonid ja valitsustevahelised ning mõlemat vaevab tugevasti see, et nende liikmeks on nii problemaatiliseks osutunud Venemaa. OSCE on olnud peamine asjasse puutuvate jõudude läbirääkimiste ametlik foorum ning see on küsimusega tugevasti seotud kolmepoolse kontaktgrupi, samuti oma spetsiaalse Ukraina seiremissiooni kaudu. NATO ja Euroopa Liit teiselt poolt ei ole loodud pelgalt arutelukohana ning suhteliselt ühtehoidva liikmeskonna tõttu on nad suutnud konflikti eskaleerudes kiiresti reageerida. NATO on korduvalt nimetanud Krimmi annekteerimist „illegaalseks ja illegitiimseks” ning EL on lisaks illegaalsusele toonitanud arvukatel juhtudel inimõiguste olukorra halvenemist poolsaarel.

Siiski on Ukraina konflikt näidanud, et Euroopa julgeolekukriiside lahendamisel on endiselt otsustav osa võimsamatel riikidel. Minski teine lepe on paraku seniajani korralikult täitmata. Relvarahu kehtestamine Ida-Ukrainas pole kuigi usutav ja see seab Normandia formaadi Lääne osapoolte diplomaatilise tahte tubli pinge alla. Omajagu riski tekitavad Saksamaa üldvalimised, sest kantsler Angela Merkelil on olnud Minski protsessis otsustava tähtsusega roll. Ta taotleb praegu neljandat korda tagasivalimist, kuid Euroopast ja Ameerikast üle pühkiv muutustelaine ei tõota talle tingimata head. Samamoodi sõltub üsna palju Prantsusmaa uuest juhtkonnast. Riigis, kus Venemaal on pigem positiivne maine, on peamine opositsioonikandidaat kindel russofiil ning populistlik Rahvusrinne imetleb avalikult Putini autoritaarset valitsemisstiili. Brexiti tõttu ei kaota Ukraina kõigest väärtuslikku tähelepanu üleeuroopalisel areenil, vaid ka Suurbritannia kui tugeva poliitilise toetuse pakkuja ELi raames ning Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide jõulise poolehoidja.

Neis tingimusis ei paista kuskilt kestlikku poliitilist lahendust ning Minski protsessi vaevavad endiselt sellele sisemiselt omased vastuolud. Venemaa kõneleb relvarahu üle ja samal ajal õõnestab seda igati. Selline hoiak annab Ukrainale mõjuvõimsa ajendi jätta ka oma kohustused täitmata. Ummikseis tekitab Pariisis ja Berliinis aina enam rahulolematust. ELi, USA ja Suurbritannia väidetest hoolimata eitab Venemaa jätkuvalt kindlalt oma sekkumist Ida-Ukraina sündmustesse ning nii pole rahvusvahelistel organisatsioonidel muud võimalust kui lihtsalt oma seisukohti järjepanu korrata. Seepärast kipub keskendumine Minski lepete täitmisele olema pigem tulutu: Ukrainas on need selgelt ebapopulaarsed ning väline surve diskrediteerib täiendavalt nii Ukraina juhtkonda kui ka Läänt ennast, riskides samal ajal suurendada „pistrikest” poliitikute mõjuvõimu.

Läänes valitsev ebakindlus on andnud Venemaale tublisti manööverdamisruumi, et neutraliseerida Ukraina ja saavutada Donbassile eristaatus. Euroopa süvenevad kramplikud tõmblused rändeprobleemide, hirmutava terrorismiohu ja USA uue administratsiooni peaaegu eranditult ISISele keskendumise tõttu ei soosi kuidagi tähelepanu püsimist Ukraina sõjal. Illiberaalsed, reaktsioonilised ja natsionalistlikud jõud on 2017. aastal Lääne-Euroopas võimule tulekule ohtlikult lähedal. Kõigi nende tegurite koondumine muudab Euroopa strateegilist üldpilti ja võib luua ohtliku võimuvaakumi.

Lääne ekslev avalik arvamus

Euromaidan pälvis 2013. aastal Euroopa avaliku arvamuse instinktiivse tugeva toetuse. Kolm aastat hiljem on asjad sootuks teisiti. Ajakirjandus ei pööra konfliktile enam peaaegu mingit tähelepanu, süvenev „Ukraina-tüdimus” aga kahandab Ukraina usaldusväärsust ja nõrgestab Venemaa-vastaste sanktsioonide toetust.

Lääne avalikkuse meelsus on kippunud muutuma Ukrainale ebasoodsamaks. Ajakirjandus on konflikti kajastamisest loobunud, sest see on jäänud liiga kauaks venima, et koondada enda taha avalikku toetust meie aina uusi sensatsioone otsivas maailmas. Konflikti kestmine on ühtlasi tekitanud nõndanimetatud Ukraina-tüdimuse ning avalikkuse tähelepanu on pealegi eelkõige olnud pööratud reformide aeglusele ja korruptsiooniprobleemile. Niisugune tüdimus ei ole muidugi midagi erakordset: see tekkis ka siis, kui kadus lootus 2004. aasta oranži revolutsiooni pürgimuste täitumisele. Saksamaal, kus on ikka hoitud hinnas Venemaa-Saksamaa tugevaid suhteid, on avalik arvamus kippunud Venemaa ja Ukraina vahel kõikuma. Saksa ajakirjandus ei ole nii palju keskendunud sõjale Ida-Ukrainas, kuivõrd riigisisestele reformidele ja nende puudujääkidele. Sama võib öelda Prantsusmaa kohta, kus lisaks kahaneb toetus Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonidele, kuna neid ei peeta suuteliseks konflikti mõjutama. Ehkki USAs suhtub valdav enamus Venemaasse negatiivselt, näitavad uuemad andmed siiski, et eriti nooremate seas on Venemaa maine taas tõusuteel. Aastatagusega võrreldes oli 2016. aastal soodne suhtumine Venemaasse kasvanud, negatiivsed hinnangud aga kahanenud.

Lääne avaliku arvamuse muutumise taga on ka mitmeid väliseid tegureid. Rändekriis ja Süüria sõda on viimasel kahel aastal olnud lakkamatult ajakirjanduse tulipunktis. Täiesti mõistetavalt on terrorirünnakud Prantsusmaal ja Saksamaal tõrjunud Ukraina konflikti tagaplaanile. Hollandis, mis on nii kurvastaval kombel mässitud Ukraina sündmustesse, on avalikkuses tekkinud Ukrainast negatiivne mulje. Sealse 2016. aasta aprillireferendumi, kus tuli hääletamisele Ukraina ja ELi assotsiatsioonileping, eelse kampaania toon oli selgelt sisserändajate, ELi ja eliidi vastu. Samuti ei kipu Lääne avalik arvamus olema kuigi üksmeelselt sitke, kui asi puudutab vastasseise. 2015. aastal kümnes NATO riigis korraldatud küsitlusel selgus õige palju üllatuslikku, mis võib mõjutada ka suhtumist Ukraina sõtta. Nimelt olid vähem kui pooled Briti, Prantsuse ja Saksa vastanutest seda meelt, et NATO peaks kasutama jõudu, kui üks alliansi liige Venemaa rünnaku alla satub.

Üldises plaanis võib öelda, et Lääne-Euroopa avalikkus on kaotanud selged orientiirid. Muutlik rahvusvaheline olukord tõstatab aina uusi, omavahel vastuolus ohte: usuäärmuslus ühes tormlevalt kirgliku ja ebastabiilse Lähis-Idaga, Venemaa provokatsioonid Ida-Euroopas, paremäärmuslus Läänes. Tähelepanu hajumine Ukraina konfliktilt ongi suurel määral tingitud neist vastuolulistest ohtudest, aga ka valimiskampaaniatest, mis terrorismile ja usuäärmuslusele keskendudes tulevad Kremlile selgelt kasuks.

Kremli mõistmine

Kreml on üritanud sõjaudu veelgi tihendada. Sõjaline sekkumine Gruusias, Ukrainas ja Süürias kindlustab Putinile heakskiidu kodumaal ning suurendab samal ajal muret Läänes. Ent Kremli sõjalistes sekkumistes pole siiski täheldada selgepiirilist mustrit. Putini seisukohad tunduvad oludest ära rippuvat. „Ma ei suuda kujutada oma maad ette Euroopast isoleerituna, seepärast on mul raske kujutleda ka NATOt vaenlasena,” sõnas toonane presidendi kohusetäitja 2000. aastal BBCle. Ent pärast Beslani terrorirünnakut, Jukose skandaali, Ukraina oranži revolutsiooni ja Gruusia reforme – millega liitusid Venemaa enda majanduse vaevused – asus Kreml siiski natsionalistlikule ja agressiivsele positsioonile.

2012. aasta tähistas Venemaa välispoliitikas murrangut. Medvedevi ja Putini võimuvahetus, millega kaasnesid võltsitud valimised, ning majanduskriisi tagajärjed ajendasid Venemaa elujõulist keskklassi taotlema suuremat poliitilist vabadust ja vastutavust. Selle peale hakkas Kreml avalikult süüdistama Ühendriike „hübriidsõja” taktika kasutamises Venemaa vastu, mille ilmekaks näiteks olevat opositsiooni meeleavaldused, ja asus sootuks agressiivsemale väljapoole suunatud positsioonile. Sõjalised operatsioonid Ukrainas ja Süürias suurendasid järsult režiimi toetust ja summutasid rahva nõudmisi. Juba siitki järeldub, et Venemaa sõjalise interventsionismi lätted ei peitu järjekindlas strateegilises mõtlemises. Moskva taotleb nõukogudejärgse ruumi tunnustamist oma eksklusiivse mõjusfäärina selleks, et kindlustada Kremli enda stabiilsus. Riik ei saa sealjuures ometi lubada püsivat vastasseisu Läänega. Venemaa majandus on selleks liiga habras ja välistest vapustustest mõjutatav.

Siiski on Balti riigid järjekindlalt taotlenud, et Lääs toetaks igakülgselt Ukrainat. Arvatavasti kerkib Ukraina kõrgemale ELi päevakavaski, kui Eestist saab 2017. aasta teisel poolaastal Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja.

Ukrainas on Kremli eesmärk säilitada mõju riigi poliitilise tuleviku üle, milleks ei tohi lasta Kiievil taastada territoriaalset terviklikkust, ehkki samal ajal on kasulik hoida Ukraina ametlikult iseseisev. Kremli seisukohalt oleks loogilisem ja odavam anda Donbass Kiievile tagasi. Venemaal on tekkinud omamoodi Donbassi-tüdimus ning piirkonna ülalpidamine nõuab ülemäära ressursse. Nii võiks Venemaa lasta Ukrainal endal sõjast räsitud ja kurnatud piirkonnaga vaeva näha, ise samal ajal nautides sanktsioonide leevendamist. Selle kõrval tuleb mainida, et Venemaa majandusel on eluliselt vajalik kindlustada gaasitarnekanalid Euroopasse. Seepärast oleks Kremlile meeldivaim lahendus Ukraina detsentraliseerimine ning samaaegne Lääne toetuse kadumine Kiievi tagant. Moskva arvestuste kohaselt oleks Donbass Ukrainale koorem, mis pikaks ajaks pärsib selle riigi igasugused ELi ja NATO püüdlused.

Seepärast ongi Ukraina üks peamisi ülesandeid just territoriaalse terviklikkuse taastamise jätkuv taotlemine. Venemaa tagasitõmbumine Donbassist oleks otsekui Trooja hobune. Miljonite Venemaa-meelsete valijate taaslõimimine nõrgestaks paratamatult valitsuse toetuspinda ning kulud piirkonna taasülesehitamiseks seaksid löögi alla riigi majandusliku stabiilsuse. Selles kontekstis võib mõista Ukrainas süvenevaid kirgi riigi võimaliku välispoliitilise neutraliteedi küsimuses. Viktor Pintšuk on kutsunud Ukrainat üles „valulikule kompromissile” ehk soostuma Krimmi ja Donbassi kaotamisega Ukraina iseseisvuse säilitamise nimel. Kuid need „valulikud” järeleandmised võivad koos föderaliseerimisega mängida Kremli kasuks, võimaldades viimasel saavutada Ukraina tuleviku üle otsustav mõju. Neutraliteet ühes riigisisese sidususe vähenemise ja Donbassi nurjunud lõimimisega ohustaks Ukraina poliitilist iseseisvust.

Lääs ei tohiks kuidagi pakkuda Venemaale võimalust muutuda Ukraina tuleviku määrajaks. Atlandi-ülene ühtsus on niigi nõrgenenud. See on andnud Kremlile suurema manööverdamisvabaduse, et leida niisugune poliitiline lahendus, mis muudaks Ukraina püsivalt ebastabiilseks. Kui pidada silmas president Trumpi ennustamatut käitumist, valitseb isegi oht, et Moskva ja Washington leiavad üksmeele, mis jätab Kiievi juba otseselt välistest mõjuteguritest sõltuvaks. Lääs ei tohiks lasta ennast Venemaa suhtumisest pimestada. Kremli taotlusi tuleb alati vaadelda laiemas kontekstis. Võim Venemaal on vertikaalne, sest sõltub ühestainsast isikust. Vahendavad institutsioonid ja vastanduvad jõukeskused on jäänud välja arenemata. Samuti tuleb arvestada sellega, et Hiina, teised esilekerkivad jõukeskused ja ebastabiilne Lähis-Ida kujutavad Läänele palju akuutsemat muret kui allakäiv Venemaa.

Mida siis oodata 2017.-2018. aastal Lääne ja Venemaa suhetelt? Otsustavaks hetkeks saavad Venemaa presidendivalimised. Venemaa võimude diskreetne reaktsioon president Trumpi valimisele osutab, et Kreml ei pruugi kiirustada parandama suhteid USAga, sest see jätaks nende propagandamasina ilma õige paljudest argumentidest, millega õigustada kodumaiseid raskusi. Venemaa üritab ka edaspidi kõiki Lääne nõrkusi igati ära kasutada, et panna teda oma eksklusiivset mõjusfääri tunnustama.

Venemaa lõksude vältimine

Atlandi-ülest kogukonda lõhestavad eksistentsiaalsed kõhklused, mis on täiesti loogiliselt kahandanud toetust Ukrainale. Siiski on Balti riigid järjekindlalt taotlenud, et Lääs seisaks kindlalt sanktsioonidepoliitika taga ja toetaks igakülgselt Ukrainat. Arvatavasti kerkib Ukraina kõrgemale ELi päevakavaski, kui Eestist saab 2017. aasta teisel poolaastal Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja. Ehkki Valges Majas on nüüd president Trump, võib Ukraina pidada Kanadat kindlaks liitlaseks Venemaa vastu. Vastne Kanada välisminister on selgesõnaline Moskva kritiseerija. Poola on ajalooliselt olnud Ukraina tugev liitlane ning pakkunud lakkamatult igakülgset toetust, ka diplomaatia vallas. Kuid Õiguse ja Õigluse erakonna võimuletulek 2015. aastal põhjustas ammuse Volõõnia tragöödia taasüleskaevamise, mis on kahepoolsetes suhetes tekitanud tõsiseid tüsistusi.

Lääne ebakindel suhtumine tekitab väga suure ohu sattuda lõksu, milles osutubki õigeks Kremli panustamine Atlandi-ülese julgeolekuarhitektuuri vähesele vastupidavusele ja tahtekindlusele seista Ukraina eest. Venemaa üldised arvestused Ukraina küsimuses on õige lihtsad. Kreml tundis, et Kiievi Euromaidani rahutused ohustavad otseselt ka teda ennast. Siis käidi välja kaitsepositsioonilt lähtuv retoorika, hõivati Krimm ja destabiliseeriti olukord Ida-Ukrainas. Kiievile tõkete seadmine, et see ei saaks taastada suveräänsust suure osa oma territooriumi üle, on mõeldud riigi majanduslike ja poliitiliste reformide peatamiseks. Ebastabiilne ja purustatud Donbass muudab normaliseerimise kulud Ukrainale peaaegu talumatuks ning Minski lepete detsentraliseerimist ette nägevad sätted taotlevad tegelikult kestvat mõju Ukraina tuleviku üle.

Nii on Ukrainal praeguses olukorras õigupoolest kaks teineteist välistavat valikut: sõltumatus või territoriaalne terviklikkus. Selle dilemma ületamine nõuab Kiievilt äärmiselt suurt loovust ja julgust. Majanduslikult allakäinud ja poliitiliselt tõrges Donbass ei köida Kiievit just palju, sest lõimimiskulud oleksid tohutud ning see võiks ähvardada ka poliitilise olukorra destabiliseerimisega. Ukraina on siiski järjekindlalt taotlenud Donbassi oma võimu alla tagasi ega saaks Venemaa väljatõmbumise korral kuidagi teisiti talitada. Kuid Atlandi-ülese kogukonna jõulise toetuse puudumise korral võib Donbassi taaslõimimine kujutada omajagu ohtu. Kremli siht on kujundada tingimused, mis ei lubaks Ukrainal olla tugev ja sõltumatu riik, vaid peaks pidevalt vaeva nägema muret tekitavate ääremaadega.

Käesoleva artikli kirjutamise ajal võis ainult spekuleerida, milliseks kujuneb Euroopa ja Ameerika uute juhtide suhtumine Venemaa kavatsustesse. Nagu eespool näidatud, on nii poolehoid sanktsioonidele kui ka Atlandi-ülene sihikindlus taandumisteel. Sisepoliitikast ajendatuna taotleb Venemaa kindlalt niisuguste tingimuste loomist, milles Lääs tunnustaks tema eksklusiivset mõjusfääri. Seepärast oleks Venemaa täielik isoleerimine sõltumata sellest, millises suunas liigub Lääs ise, ohtlik eksitus. Lääne nutikaim lahendus oleks järjekindel Venemaaga tegelemine ja süstemaatiline võimalike koostöövaldkondade otsimine, mis küll ei tohi tähendada erimeelsuste salgamist. Suurim väljakutse on luua omalt poolt niisugused tingimused, mille korral Kremli läänevastasus jääks võimalikult toimetuks. Putini praegune võimuvertikaal ei kajasta Vene ühiskonna mitmekesisust ja keerukust ega suuda ka kõrvale tõrjuda Venemaa ja tema Lääne naabrite pikaajalist vastastikust sõltuvust. Just seepärast ei tohiks Lääs Kremlit sihikule võttes silmist kaotada Venemaad.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.