oktoober 14, 2018

Kas Läänemere-äärne rahu on saavutatav regionaalsete pingutustega?

Globaalsest vaatepunktist lähtudes peaks Läänemere regioon olema üks rahulik paik: siin leidub vähe loodusvarasid, meri on suurteks laevastikeks ja lahinguteks liiga väike ja piirkonnas on suuresti rahuarmastavad väikeriigid.

Praktikas on praegu olukord vastupidine, pinged kuhjuvad ja just Läänemere-äärse ala võib Venemaa õige pea valida kohaks, kus järgmisena proovida taastada endise Nõukogude Liidu piirid ja esitada väljakutse korraga nii globaalsele õiguskorrale kui ka NATOle.

Strategic Challenges in the Baltic Sea Region: Russia, Deterrence and Reassurance. Toimetaja Ann-Sophie Dahl. Georgetown University Press, 2018. 181 lk.

Ajaloolises plaanis pole Venemaa ambitsioonides kontrollida vähemalt Läänemere ida- ja lõunakaldaid kuigipalju uut ja Vladimir Putin esindab siin pigem Aleksander Nevski,  Ivan Julma ja Peeter Esimese tuhandeaastaste traditsioonide jätku. Seega sellal kui lääneriikide väärtused on arenenud ja muutunud, on Venemaa paljuski säilitanud oma traditsioonilised imperiaalsed eesmärgid. Lääneriigid, kellel on olnud suured ootused Venemaa demokratiseerumise, moderniseerumise ja stabiliseerumise osas, on seetõttu eriti viimasel kümnendil pidanud tihti pettuma.

Kui midagi on aga muutunud, siis kindlasti on see „tööriistakast“, mille abil Venemaa regioonis pingeid  ja survet kasvatab. Traditsioonilise avalikult vägivaldse mõõduvõtmise asemele on tulnud hübriid- või asümmeetrilise konflikti vahendid ehk tsiteerides käesoleva raamatu koostajat Ann-Sophie Dahli: „sihilik ja eesmärgipärane vahendite, taktika ja jõudude kombineerimine, omavaheline segamine ja varjamine mitmete paralleelsete sihtmärkide ründamiseks, mis ulatuvad vastase relvajõududest sisemaise poliitikatarbija ja rahvusvahelise õiguskorrani“.

Käesolevas raamatus võtavad neid hübriidkonflikti erinevaid vorme ja näiteid analüüsida Gudrun Persson teises peatükis „Russia and Baltic Sea Security: A Background” ja Christopher Coker neljandas peatükis „The West and Russia: Another Front in the New Cold War?”. Persson pöörab oma analüüsis tähelepanu nii Venemaa doktrinaalsele mõtlemisele kui ka seda saatvale poliitilisele retoorikale. Põhjalik analüüs katab nii strateegilise kui ka poliitilise analüüsitasandi, arutledes Venemaa nägemust enda erilisest globaalsest rollist ja missioonist ning nn pehmete julgeolekumeetmete tähtsusest „jaga ja valitse” lähenemise rakendamisel naaberiikide mõjutamiseks. Illustreerimaks Vene väärtuste erinevust Lääne väärtustest toob Persson välja, et „vene maailmas on surm ilus, eriti kui surrakse sõprade, rahva ja isamaa eest”.  Lääneriigid, sealhulgas ka lähimad naabrid, kes neid väärtusi ei jaga ega tihti isegi mõista, on aga valinud lahendusena Vene väärtuspildi ignoreerimise, mis paraku aga toob kaasa pidevaid „üllatuslikke” tõehetki nii mittetoimiva heidutuse kui ka „ootamatute” Venemaa agressiivsete tegevuste kaudu. Käesolev raamat ei jää aga vaid Venemaa agressiivse poliitika kritiseerimise juurde, vaid pakub ka konstruktiivset analüüsi Venemaa käitumise mõistmiseks, prognoosimiseks ja takistamiseks.

Gudrun Perssoni algatatud debatt kandub edasi Christopher Cokeri peatükis, kus autor rõhutab, et „Venemaal on rahvuslik kokkulepe  taastada usk ja veendumus, et Venemaal on eriline globaalne roll ja missioon“. Sellega seoses muutub aga naiivseks lääneriikide usk ja lootus, et Venemaa mõistab kollektiivse globaalse julgeolekusüsteemi olemust ja reeglitepõhise rahvusvahelise korra väärtust. Coker toob ka välja, et Venemaa poliitika loomuses ei ole aktsepteerida rahumeelselt riikidevahelist eriarvamusel olemist, viidates seejuures Venemaa ründavale käitumisele Põhjala riikide NATO kaalutluste osas ja  tuues esile pidevaid Balti riikide õhupiiride rikkumisi, aina agressiivsemat  õppuste Zapad läbiviimist ning  arusaama, et väikeste naabrite pidev survestamine on tavapärane käitumine rahvusvahelistes suhetes. Eelneva põhjal on autori nägemuses ilmne, et lääneriigid vajavad  pidevat meeldetuletust selle kohta, et Venemaa toimetab neist hoopis erinevas mõtteraamistikus ega tunne kuigivõrd suurt sümpaatiat lääneriikide väärtustepõhise rahvusvahelise korra suhtes.

Eelnevale tuginedes on käesoleva raamatu peamine panus mõtestada ja analüüsida, kuidas Venemaa kasutab hübriidkonflikti vahendeid ühtaegu Läänemere-äärsete riikide julgeoleku ohustamiseks ja globaalse õiguskorra testimiseks ja õõnestamiseks. Ühendavaks ridadevaheliseks küsimuseks on, kas Läänemere-äärsed riigid saavad isekeskis nende ees seisvate julgeolekuprobleemidega hakkama või vajavad nad globaalse ulatusega pingete rahustamiseks globaalsete suurjõudude tuge. Mitte vähemtähtis pole ka raamatu autorite soov pakkuda mitmetahulist ülevaadet liitlaste ootustest ja hirmudest Venemaa heidutamisel Läänemere-äärsetes riikides.

Kaks raamatu peatükki, esimene („Still the Indispensable Power: the United States and the Baltic Sea Security”, autor Robert J Lieber) ja kaheksas („Germany: The Silent Baltic State”, autoriteks Claudia Major ja Alicia von Voss) fokuseeruvad USA ja Saksamaa Läänemere-poliitikale ja on eriti silmiavavad hiljutise Putini-Trumpi Helsingi kohtumise valguses. Läänemere probleemide näitel arutlevad nende peatükkide autorid ka Venemaa ambitsioonide üle kontrollida rahvusvahelist õiguskorda ja vähendada USA ning Euroopa riikide rolli globaalsete protsesside suunamisel.

Autoritele toetudes on sellest, mida Trump Helsingi kohtumisel öelda tahtis, tähtsam see, mis emotsioone ja järeldusi tema väljaütlemised nii NATO liitlastes kui ka Venemaas tekitasid. Vähemalt Läänemere-äärsete riikide kõhklused ja kahtlused on kohtumise järel kasvamas. Ärevust lisavad ka halvenevad USA-Saksa suhted ja Saksamaa püsiv soov Venemaaga gaasiäri ajada. Major ja von Voss toovad välja, et Saksamaa poliitikas domineerib 2018. aastal  seisukoht, et lisaks heidutusele vajab edukas Venemaa-suunaline poliitika ka pingelõdvendust ja avatud dialoogi. Eelnev kannab selget sõnumit, millist toetust ja millises ulatuses on otstarbekas Saksamaalt oodata ka end ohustatuna tundvatel Balti riikidel.

Raamatu kokkuvõtva osa peamiseks fookuseks ja tugevuseks on selle võime kirjeldada ja analüüsida Venemaa geopoliitilisi ambitsioone ja arusaamist globaalse poliitika teostamisest, sõjalist mõtlemist ning strateegiat eesmärkide teostamisel Läänemere regiooni näitel.  Kogumik jääb siiski enda ette püstitatud küsimustele vastuste andmisega poolele teele, ehk olles edukas probleemide keerukuse ja komplekssuse kirjeldamisel, jääb ta hätta toimivate lahendusalternatiivide väljapakkumisega.

Enim panustavad lahenduste osas Mikkel Vedby Rasmussen peatükis „Deterring Russia: An A2/AD Strategy in the Baltic Sea“  ja Justyna Gotkowska peatükis „Russia as a Challenge in the Baltic Sea Region: A View from Warsaw”.

Kindlasti väärib kiitust ka raamatu toimetaja Ann-Sophie Dahli oskus kombineerida ja siduda ühtseks tervikuks kolme vägagi erineva julgeolekupildiga riikide grupi visioonid. Esmalt Baltimaad ja Poola, kes tunnevad end täna selgelt Venemaa poolt ohustatuna, teisalt USA ja Saksamaa, kelle poole needsamad riigid vaatavad ühtaegu lootusrikkalt, aga vahel ka kartlikult, oodates toetust regionaalse turvalisuse tagamiseks, samas peljates, et ka neile suurvõimudele võivad suhted Venemaaga olla olulisemad kui väikeste Läänemere-äärsete riikide saatus.

Kellele seda raamatut soovitada? Kindlasti on see hea lugemine väikestele Läänemere-äärsetele riikidele appi tulnud liitlaste võitlejatele ja ametnikele siinse mitmekihilise julgeolekupusle mõtestamiseks. Struktuuri ja formaadi mõttes sobib see kenasti ka julgeoleku- ja sõjandusalaste magistriõppe ainete toetuseks.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: