Kas julgeolekualasel tõlkekirjandusel on tulevikku?

Kui ma selle loo kirjutada võtsin, arvasin, et alustada võib ülikriitiliselt väitega, et Eesti raamatuturul julgeoleku- ja kaitsepoliitilist kirjandust ning rahvusvahelisi suhteid käsitlevaid teoseid ei ole. Tutvunud olukorraga natukene süvenenumalt kui seda võimaldab riiulite põrnitsemine raamatupoes, selgus, et ega see olukord nii ülihull ka ei ole. Viimasel viiel aastal on ilmunud päris hea hulk neid valdkondi puudutavaid raamatuid, nii uuemaid kui ka klassikat. Kui arvestada, et eesti keelde on pandud Samuel Huntingtoni “Clash of Civilisations”, Robert Kagani “Of Paradise and Power”, Carl von Clausewitzi “Vom Kriege”, Henry Kissingeri “Diplomacy”, avaldatud Timothy Garton Ashi, Max Jacobsoni, Richard Clarke’i, Fareed Zakaria ja mitmete teiste raamatuid, keda siinkohal ei jõua üles lugeda, võiks isegi öelda, et asi liigub positiivses suunas. Samas võib aga selle nimekirja kõrvale kirjutada teise, hoopiski pikema, nii teoste kui autorite mõttes, mida eesti keeles saada ei ole, kuid mis teeks au iga endast lugupidava kultuurkeele raamaturiiulile. See vahest ongi põhjus, miks see valdkond vajab natukene lähemat vaatlust ja mõtisklemist.

Küsimus, millele kõigepealt vastata tuleb, on, miks sellist kirjandust üldse eesti keeles vaja on. Miljonilise rahva seas on nende hulk, kes huvituvad julgeolekuküsimustest, suhteliselt väike, nende hulk, kes süstemaatiliselt vastavat kirjandust loevad, veelgi väiksem. Kas on tõesti vaja pingutada ja kõike oma keelde ümber panna? Enamusel, kes asja vastu huvi tunnevad, on ju keeled suus ning nad võivad originaaltekste lugeda. Kuid sama võib küsida filosoofiliste tekstide või sotsiaalteadusi puudutavate raamatute kohta, mis ilmuvad meil juba regulaarselt ja on raamatulettidel saadaval. See ei saa olla vastus eespool esitatud küsimusele, kuid näitab siiski, et samadest avaldamise küsitavustest hoolimata raamatud siiski ilmuvad.

Riiklikult oluline küsimus

Julgeolek, riigikaitse ja välispoliitika kuuluvad riigivalitsemise atribuutika juurde. Eesti kontekstis on need eriti tähtsad, kuna on seotud ühelt poolt riikliku iseolemise kindlustamise, teiselt poolt aga arenguks vajaliku stabiilse keskkonna loomise ning tagamisega. Demokraatlikus riigis on otsuste langetamisel ja suuna valimisel oluline roll avalikkusel – kodanikuühiskonnas on kodanik see, kes oma häälega valikuid suunab. Paremad valikud on üldiselt need, mida tehakse rohkem teadmise kui tunnetuse pinnal.

Lisaks elukogemusele toidavad teadmisi ja silmaringi tekstid, mis asja üle mõtelnud või asja uurinud või asjaga tegelenud inimeste poolt paberile pandud. Kui neid tekste aga pole või need ei ole mõistetavad, ei ole mõtet ka loota, et inimestel tekiks sügavam arusaamine. Lisaks on teadjat inimest palju raskem poliitilise populismiga lollitada. Siit ka väide, et sellise kirjanduse avaldamine eesti keeles ning selle laiemale eesti keeles lugevale elanikkonnale kättesaadavamaks tegemine tugevdab lihtsalt meie riikluse põhialuseid.

Paremad valikud on üldiselt need, mida tehakse rohkem teadmise kui tunnetuse pinnal.

Teiseks võiks suurem hulk erialakirjandust aidata kujundada Eesti-sisest poliitilist arutelu ja vaidlusi ning eeldatavalt saaksid need ka sisukamad ja täpsemad. See tooks uut hõngu meie väitluskultuuri. Julgeolekust ja välispoliitikast kirjutavad ning kõnelevad arvamusliidrid saaksid oma ideedele toetust või isegi veenmisjõudu, kui on võimalik viidata mujal maailmas kirjutatud uurimustele või esseistikale, aga ka memuaaridele. Selge see, et paljud temaatikaga tegelejad loevad neid materjale originaalis, kuid nende kättesaadavus emakeeles tõstaks kindlasti lugejate üldist hulka. Seesama kättesaadavus võib töötada ka teistpidi: arvamusliidrid, teades, et raamatud on auditooriumil käepärast, on sunnitud oma adekvaatsuse huvides ka ise nendega tutvuma ja end asjaga kursis hoidma.

Võidakse vastu vaielda, et palju, mis vaadeldavas valdkonnas kirjutatakse, on päevapoliitiline ja aegub seetõttu kiiresti. Tõsi ta on, et paljudki tekstid, mis on avaldamishetkel olulised ja tõmbavad palju avalikkuse tähelepanu, kaotavad poole aastaga oma aktuaalsuse, pool aastat on aga just aeg, mida on vaja tõlkimiseks ja kirjastamiseks. Loomulikult on see nii ja sellest hoidumiseks peab kirjastustel olema piisavalt kompetentsi, et terasid sõkaldest eraldada. Kuid siiski on maailmas palju ajatuid tekste, mille sisu peab vastu aastakümnetele või aastasadadele ning millest on saanud analüüside ärgitaja või viitematerjal. Sellised tekstid, näiteks Martin van Creveldi “Transformation of War” ja Michael Howardi “The Invention of Peace”, peaksid igas endast lugupidavas keeleringis olema omakeelsena kasutada.

Probleemid terminoloogiaga

Kaitse- ja julgeolekuvaldkonna eestikeelne terminoloogia on juhuslikult arenenud, mistõttu paljudele üldlevinud termineile pole eestikeelseid vasteid, ja kui need olemas ongi, siis ei ole need tihti keelekasutusse juurdunud. Erialainimesed kasutavad liigagi sagedasti oma igapäevases töös võõrkeeltest otse üle võetud laene või leiutavad ise eestikeelseid termineid, mis tihti keeleinimestel juuksed püsti ajavad. Siinjuures võiks ühe näitena tuua sõna “capabilities”, mida vägagi tihti tõlgitakse kui “võimekused”, mis eirab aga eesti keele grammatikareegleid. Kuid see küsimus vajab üht eraldi artiklit või artikleid.

Kuigi välispoliitilise keelega on lood natukene paremad, on üldiselt selge, et terminoloogiaga tuleb siiski tegeleda. Ja mitte ainult selleks, et rääkida õigesti ja üheselt mõistetavalt, vaid selleks, et eespool nimetatud valdkondades oleks eesti keeles üle-üldse võimalik publitsistikast kaugemale minevaid tekste kirjutada. Terminoloogia probleem kimbutab ka meie enda julgeolekust või kaitsepoliitikast kirjutajaid, seda nii ajakirjanduses kui ka teadusartiklites. See on tihti tekitanud möödarääkimisi või isegi konflikte ja probleeme, mille lahendamisele kulunud aega oleks kindlasti saanud kasulikumalt ära kasutada.

Kõige efektiivsem tee terminoloogia väljatöötamiseks ja laiemaks kasutuselevõtuks on erialakirjanduse tõlkimine. See võimaldaks hoida end kursis ka erialakeele üldise arenguga ning seeläbi ajaga kaasas käia.

Millised on julgeolekualase ja rahvusvahelisi suhteid käsitleva kirjanduse avaldamise põhilised probleemid? Peamine on vist avaldamise süsteemitus ja juhuslikkus. Tundub, et tihti on tõlkimise alustamisel põhjuseks raamatu väga lai populaarsus, mis võib vahel osutuda üpriski lühiajaliseks või skandaali-maigulisus. Seda võib väita näiteks Clarke’i, Huntingtoni või Kagani ülalmainitud teoste kohta.

Samas ei ole julgeoleku- ja välispoliitika valdkonnas avaldumas süstemaatiliselt valitud sarja, midagi filosoofilisi tekste kätkeva “Avatud Eesti raamatu” või “Ajalugu & sotsiaalteadused” valik sarnast. Sõjanduses on Eesti Keele Sihtasutus koostöös Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustega teinud algust

Kirjastajad julgeolekuvaldkonda ja rahvusvahelisi suhteid käsitlevate raamatutega rikkaks ei saa.

“Sõjandusvaramuga”, kuid selles on viiekuue aasta jooksul suudetud avaldada kahjuks ainult kaks teost. Võib-olla toob uut elu Eesti Entsüklopeediakirjastuse kaitseministeeriumiga kahasse tehtav sari “Mõte ja mõõk”, projekt, mis peaks järgmise viie aastaga raamatuturule paiskama 25 – 30 julgeoleku- ja kaitseküsimusi lahkavat teost. Rahvusvaheliste suhete ja välispoliitika temaatikas pole sellistest algatustest senini midagi kuulda olnud.

Probleemiks võib nimetada ka tõlgete ebaühtlast taset. Siin on nii õnnestumisi kui ka läbikukkumisi. Seostub see juba eespool mainitud puudustega terminoloogias, aga ka kirjastamistraditsioonide puudumisega. Kuid kui asjale süstemaatiliselt ei läheneta, pole mõtet loota, et kusagilt need traditsioonid tulevad ja terminoloogia tekib. Mida rohkem tõlketekste, seda rohkem võimalusi, et olukord paraneb ja kvaliteet ühtlustub.

Mitte jätta asja ärimeeste hooleks

Mida teha, et olukord paraneks? Küsimusele ei tohiks lähenda kui tavalisele äriprojektile. Kindel on, et kirjastajad julgeolekuvaldkonda ja rahvusvahelisi suhteid käsitleva kirjanduse kirjastamisega rikkaks ei saa. Kui mõne teose läbimüük ületabki Eesti keskmise, on enamiku turustamine siiski seotud päris suure riskiga. Samas tuleb meeles pidada, et tegemist on, nagu juba eespool kirjutasin, projektiga, mis peaks tõstma nii elanikkonna kui ka arvamusliidrite teadlikkust. Meele tugevdamise kõrval arendatakse ka eesti keelt.

Kõike seda ei ole mõtet raamatukaupmeeste õlgadele panna, vaid asjale tuleks läheneda kui riiklike huvidega seotud projektile. Kaitseministeerium on selles osas teinud esimesed sammud ning toetab oma vahenditega sarja “Mõte ja mõõk” väljaandmist. Samuti saaks käituda ka välisministeerium, kes võiks oma huvi näidata välispoliitiliste ja laiemat julgeolekut puudutavate tekstide avaldamise toetamisel. Loomulikult saab toetust otsida rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, välissaatkondadelt või mitmetelt selliseid algatusi toetavatelt fondidelt ja sihtasutustelt. Miks mitte ei võiks välispoliitika instituut, kes juba kolm aastat edukalt aastaraamatut välja annab, oma tegevust kirjastamispõllul laiendada? Kui aga riigi toetust ei tule, siis jäävad tänased probleemid, eelkõige süsteemitus ja juhuslikkus, püsima.

Arvamusliidrid, teades, et raamatud on auditooriumil käepärast, on sunnitud oma adekvaatsuse huvides ka ise nendega tutvuma ja end asjaga kursis hoidma.

Sama lugu on terminoloogiaga. Julgeoleku sõjaliste aspektide ja sõjandusterminite osas on algust tehtud: õigustõlke keskuses töötab väike töörühm, kes vastavat terminoloogiat välja töötab ja korrastab. Nende toetuseks on kaitseministeeriumisse loodud ekspertkomisjon, mis koosneb nii eriala- kui ka keelespetsialistidest ning vaatab terminoloogide poolt väljatöötatut läbi. Kuid nende jõudlusel on piirid. Aastas suudetakse läbi vaadata umbes 1500 – 1800 terminit, töö aluseks olev andmebaas sisaldab aga üle 10 000 termini. See annab ettekujutuse protsessi pikaajalisusest ja näitab, et tulemusi saab analüüsida alles mõne aja pärast.

Kuid lootma peab, et kui viie aasta pärast samal teemal kirjutada, on võimalus rääkida riiulitäiest tõlketeostest ning analüüsida nende valikut ja sisu. Loodetavalt on see kaasa toonud ka Eesti enda selleteemaliste tekstide arvu kasvu ning inimesed saavad julgeoleku- ja sõjandusprobleemidest ka ainult eesti keelt kasutades üheselt mõistetavalt rääkida ega pea rahulduma enam suhteliselt juhuslikult ilmuvate raamatututvustustega. Lootus sureb viimasena.