Kas Eesti vajab mõttekoda?

Kaheksakümne üheksas riigis on tänapäeval olemas mõttekojad ehk poliitikauuringute keskused, mille töötajate seas on teadlasi, mõtlejaid ja poliitikuid, kes parajasti või enam ei tegutse aktiivselt ja kus koostatakse analüüse ning soovitusi, milline nende kodumaa poliitika peaks välja nägema. Kas Eestist peaks saama üheksakümnes mõttekojaga riik?

Riikliku iseseisvuse taastamisel 1991. aastal leidsid paljud eestlased, et kõige mõistlikum tee välja selgitada, milliseid institutsioone nende riik vajab, on vaadata, millised institutsioonid on olemas teistes riikides. Üldiselt oligi see väga mõistlik. On terve rida institutsioone, mis ühel riigil peavad tänases maailmas lihtsalt olemas olema, kui ta tahab efektiivselt toimida ja normaalselt teiste riikidega suhelda. Kuid mõnigi kord tõi see kaasa ka selle, et loodi institutsioone, mida tegelikult polnudki vaja või mille ülalpidamine on jõukohane ja mõttekas ainult väga suurtele riikidele.

Kuid veel praegugi ei ole eestlased suutnud otsustada, kas mõttekoda on selline institutsioon, mis peaks ilmtingimata olemas olema, või on see midagi sellist, ilma milleta on samuti võimalik ära elada. Endise mõttekoja töötajana – tegutsesin 1980. aastate algul Carnegie’ Rahvusvahelise Rahu sihtasutuse vanemteadurina – olen veendunud, et mõttekodadel on demokraatlikus ühiskonnas äärmiselt oluline roll. Kuid sama veendunud olen ka selles, et mõttekodade maailm sellisel kujul, nagu me seda viimasel poolel sajandil oleme näinud, kuulub juba ajalukku.

Üks selle põhjusi on asjaolu, et “mõttekoda” (think tank) öeldakse praegu institutsioonide kohta, millel on üsna vähe ühist, mis täidavad mitmeid funktsioone, mida rahastatakse eri moel ja mis ei suuda ka isekeskis kokku leppida, kas ikka kõik ennast mõttekojaks nimetavad institutsioonid väärivad seda nimetust või mitte. Teine põhjus seisab selles, et paljusid mõttekodade funktsioone täidavad mitmed muud institutsioonid, näiteks ülikoolid või ajakirjandusväljaanded. Mõnel juhul on viimaste tegevuse tulemus isegi parem kui mõttekodadel. Kolmandaks tasub märkida, et arutelu mõttekoja loomise vajalikkuse üle puudutab sageli märksa laiemat, kuid avalikult käsitlemata probleemi, milline peaks üldse olema riigi ülesehitus ja milline valitsuse võimu ning intellektuaalse kogemuse tasakaal peaks selles valitsema

Mõistagi ei ole võimalik kogu probleemi lahendada üheainsa esseega, kuid praegu Eestis elava ameeriklasena tahaksin siiski pakkuda oma arvamust minu arvates kolme kõige olulisema küsimuse kohta. Esiteks: kas on midagi, mida saab teha ainult mõttekoda? Teiseks: kas see, mida mõttekojad teevad, on tõesti nii väärtuslik, et õigustab neile tehtavaid kulutusi? Kolmandaks: kas kommunikatsioonirevolutsioon on kahandanud nii-öelda füüsiliste asutuste rolli selliste ees, mis eksisteerivad virtuaalses ruumis?

Milleks on mõttekoda hea?

Inimkonna ajaloo seisukohalt on mõttekojad väga uus nähtus. Need tekkisid Ühendriikides vahetult enne Esimest maailmasõda, kui mitmed jõukad ameeriklased, sealhulgas näiteks Andrew Carnegie, leidsid, et oma vara võiks kulutada täiesti uut tüüpi institutsioonide loomisele, mis aitaks avalike probleemide diskussiooni edendada märksa paremini kui ülikoolid või ajakirjandus, pakkudes võimalust oma potentsiaali ära kasutada nii kõikvõimalikele intellektuaalidele kui ka poliitikutele kas pärast nende karjääri või selle soikunud perioodidel. Mõttekojad pidid andma neile nii aega kui ka keskkonna enda seisukohtade väljatöötamiseks ja kristalliseerimiseks.

Nii olid mõttekojad kahe olulise suundumuse sünnitis: eraisikute jõukuse kasv tasemeni, mis võimaldas selliseid algatusi ette võtta, ning soov muuta võtmeküsimuste arutelu demokraatlikumaks. Seda mõttekodade loomise taga peituvate suundumuste omavahelist pinget võib tegelikult täheldada tänase päevani. Just seepärast on ka mõttekojad esmalt USAs ning seejärel mujal maailmas täitnud mitmeid ülesandeid, mida sama tõhusalt ei suuda täita ükski teine institutsioon.

Tänu Internetile ei ole suur osa mõttekodasid enam füüsilise lähedusega seotud kogukonnad, vaid pigem virtuaalsed inimkogumid, mille liikmed ei pruugi üksteist kunagi nähagi.

Kõige olulisem mõttekodade pakutav võimalus ongi avaliku poliitika arutamine põhjalikumalt ning erapooletumalt, kui see oleks võimalik mis tahes muus institutsioonis (välja arvatud vahest mõned väga üksikud ülikoolid). Sel moel aitavad nad kujundada poliitikat ja võivad isegi täita omamoodi valitsuse käepikenduse rolli, sest saavad ära kasutada ja luua kontakte, mida valitsus ühel või teisel põhjusel ei saa endale lubada. Näiteks korraldas just Carnegie’ sihtasutus Ameerika ametnike ja Baltimaade esindajate kohtumisi Teise maailmasõja ajal, mil oli veel ebaselge, millise konkreetse vormi võtab USA mittetunnustamispoliitika.

Vähemalt Ühendriikides pakuvad mõttekojad tänapäeval ka “teenust”, mida vaevalt oskasid ette kujutada mõttekodade rajajad. Nimelt on need sageli vahepeatused inimestele, kelle töös valitsuse heaks on tekkinud paus. Paljud Ameerika sise- ja välispoliitikaga seotud on valitsusest eemaloleku ajal töötanud mõttekodades. Kui töötasin aastail 1992-1995 Carnegie’s, oligi suur osa minu kolleegidest sellised, kes kas olid valitsuses töötanud või lootsid peagi saada valitsusse tööle. Paljudel mu toonastel töökaaslastel viimane ka õnnestus, kaasa arvatud mul endal.

See süsteem on äärmiselt kasulik, kuid ka äärmiselt kulukas: Ühendriikide parimad mõttekojad mitte ainult ei maksa oma töötajatele väga hästi, vaid pakuvad ka kõikvõimalikku toetust ja isegi meelelahutust, mis tagab töötajatele parimad võimalused oma intellektuaalse potentsiaali avamiseks. Sel põhjusel on maailmas vähe riike, mis suudaksid Ühendriikidega selles osas konkureerida, ning paljudes riikides, kus mõttekojad ka luuakse, satutakse sageli silmitsi ressursside nappusega – seda enam, et sageli tõmmatakse need ressursid ära sellistelt institutsioonidelt, näiteks parimatest ajakirjandusväljaannetest ja ülikoolidest, kus enne mõttekoja loomist tegeldi enam-vähem analoogiliste küsimustega.

Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et ühelegi riigile ei ole mõttekoja loomine kohustuslik; enamasti täidavad vähemalt osaliselt selle funktsioone muud institutsioonid. Kuid iga riik, mis võib raha ja inimeste mõttes lubada endale mõttekoja loomist, kahtlemata ainult võidab sellest.

Kui väärtuslik on mõttekodade panus?

Mõttekojal on kolm funktsiooni, mida nad peavad täitma igas riigis, kus on kavas mõttekoda luua. Esmalt rajavad mõttekojad sideme valitsuse ja intellektuaalide kogukonna vahele, mis võimaldab valitsusele tõtt näkku öelda – aga ka vastupidi. Mõttekojad võivad läbi viia uuringuid, mida valitsus mingil põhjusel teha ei saa, ning juba nende sõltumatus tähendab seda, et nende tulemusi aktsepteeritakse nii, nagu arvatavasti ei olegi võimalik aktsepteerida valitsuse teadaandeid. See on asi, mida valitsused saavad edukalt tarvitada – vahel võib-olla küll ka kuritarvitada -, ja mis potentsiaalselt pakub nii väärtuslikku tulemust, mida ei saa ignoreerida ükski vähegi mõistuspäraselt tegutsev riik. Samal ajal tekitavad mõttekojad omamoodi privilegeeritud valitsuse nõunike klassi, mis ei pruugi tingimata demokraatlikule valitsemisele kasuks tulla.

Teiseks, nagu juba eespool mainitud, võivad mõttekojad aidata kaasa inimeste karjäärile, kui nende töötajad lähevad valitsuse teenistusse või valitsusametnikud asuvad pärast lahkumist tööle mõttekodadesse. Enne mõttekodade loomist ja paljudes riikides tegelikult veel tänapäevalgi tähendas riigiteenistusse minek sageli kogu elu mõjutavat otsust. Nüüd aga on inimestel võimalik valitsuse teenistusse astuda ja sealt lahkuda mitte ainult oma karjääri haripunktis, vaid põhimõtteliselt igal hetkel. Väga sageli tuleb see ainult kasuks. Selline kaadri rotatsioon süstib bürokraatiasse pidevalt uusi ideid. Kuid samas on sellelgi oma hind: paljudes riikides pole riigiteenistujaid lihtsalt nii palju, et selline rotatsioon oleks mõistlikul moel võimalik. See tähendab, et mõttekodade loomisega, mis pakub valitsusametnikele võimaluse ennast teostada, võib mõneski riigis õõnestada tervet riigiaparaati.

Mõttekojad saavad ära kasutada ja luua kontakte, mida valitsus ühel või teisel põhjusel ei saa endale lubada

Kolmandaks annab mõttekoja loomine juba ainuüksi sellepärast, et nende olemasolu on hakatud pidama demokraatliku ühiskonna vältimatuks koostisosaks, riigile võimaluse näidata ennast demokraatlikuna. Paraku on selle lihtsustatud seisukoha tõttu saanud võimalikuks ka niinimetatud CONGOde (Government-organized NGOs ehk valitsuse loodud vabaühendused) ja DONGOde (donor-organized NGOs ehk annetajate loodud vabaühendused) tekkimine. Seepärast peaks mõttekodade loomisega kaasnema ka tegelike vabaühenduste loomine, kuid paljudes riikides pole nende normaalseks ülevalpidamiseks lihtsalt piisavalt ressursse. Mainitud pseudovabaühendused aga ei õõnesta mitte ainult mõttekodade potentsiaalset panust ühiskonnale, mis nende loomise taga seisab, vaid seavad kahtluse alla mõttekodade otstarbekuse üldse.

Kas mõttekodade aeg on ümber saamas?

Kui sajakonna aasta eest loodi esimesed mõttekojad, ei saanudki need olla muud kui konkreetses ruumis eksisteerivad institutsioonid, füüsilised kohad, kus üksikisikud või grupid tulid kokku mõnda küsimust arutama. Kuna füüsiline liikumine nõuab teatud pingutust, oli mõttekodade arv mõistagi piiratud, mis ühtlasi tõstis iga mõttekoja tähtsust antud riigis või piirkonnas.

Tänapäeval on kommunikatsioonirevolutsioon, eriti aga Interneti levimine, toonud kaasa selle, et suur osa mõttekodasid ei ole enam füüsilise lähedusega seotud kogukonnad, vaid pigem virtuaalsed inimkogumid, mille konkreetsed liikmed ei pruugi teisi liikmeid kunagi nähagi. See on juba hakanud õõnestama seniste mõttekodade võrgustiku alustalasid (viimastel aastatel on nende arv kasvanud palju aeglasemalt kui näiteks kümmekond aastat tagasi ning mõned on isegi lakanud olemast) ja pakkunud uusi võimalusi riikidele ning ühiskondadele, millel on seni nappinud ressursse niiöelda klassikalise mõttekoja rajamiseks.

Mõttekojad loovad valitsuse ja intellektuaalide kogukonna vahele sideme, mis võimaldab valitsusele tõtt näkku öelda – aga ka vastupidi.

Teadlaste ja ametnike virtuaalsed kogukonnad meililistide, veebipäevikute, elektrooniliste ajakirjade ja muu sellise näol ei ole nii kulukad, aga on sageli produktiivsemad kui senine mõttekodade süsteem – mille nimigi juba eeldab seinte olemasolu. Sestap on tulevased mõttekojad pigem seinteta asutused, mitmel pool maailmas asuvate inimeste kogum, mille rahastaminegi käib täiesti teisiti ning pole nii kulukas.

See tähendaks uut astet finantsressursside ja demokraatia suhete arengus, mida vaevalt saab ignoreerida ükski maa – ka Eesti mitte -, isegi kui selle maa kodanikud ja liidrid sooviksid luua pigem sellist laadi institutsiooni, millega nad on ise varem kokku puutunud.

Õigupoolest ongi vahest just Eestil, e-valitsuse kodumaal ja rahvusvaheliselt tuntud Internetipioneeril, nüüd võimalus etendada võtmerolli rajamaks alust institutsioonidele, mis astuvad praeguste mõttekodade asemele just samamoodi, nagu võtsid sajandi eest mõttekojad kas osaliselt või täielikult üle ülikoolide ja ajakirjanduse teatud funktsioonid.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane