Karl A. Lamers: NATO roll on pärast külma sõda totaalselt muutunud

Mis olid NATO Chicago tippkohtumisel tõstatatud olulisimad küsimused, milliseid tähtsaid otsuseid langetati? Kas peate kohtumise tulemusi positiivseks?

Chicagos arutati mitmeid olulisi küsimusi. Üks tähtsamaid neist oli see, kuidas me suudame range kokkuhoiu oludes oma kaitsevõimet säilitada. Meie inimeste julgeoleku tagamine on üha suurem väljakutse. Me peame ära hoidma finantskriisi muutumise julgeolekukriisiks. NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen on kasutusse toonud  “targa kaitse” mõiste – see tähendab initsiatiivi, mis aitab meil oma kaitsestruktuure varustuse hankimisest harjutusteni tihedamalt integreerida, et rahalistest piirangutest hoolimata oma võimekust säilitada. Targa kaitse rakendamine ei ole ainult tehniline, vaid ka poliitiline väljakutse, sest mõjutab rahvuslikku suveräänsust.

Oma pöördumises riigi- ja valitsusjuhtide poole Chicagos rõhutasin ma targa kaitse tähtsust ja mul on hea meel, et nad tegid olulise praktilise sammu meie kaitsevõime säilitamiseks, võttes vastu deklaratsiooni NATO jõudude 2020. aasta kohta. See tähendab tippkohtumise väga positiivset tulemust ka Eestile ja ta naabritele. Balti riikide õhuturve on hea näide targast kaitsest: kuidas koostöö abil rasketel aegadel julgeoleku eest hoolt kanda. Mul on väga hea meel, et õhuturbe initsiatiiv Chicagos heakskiitu leidis.

Teine väga oluline teema oli Afganistan. Usun, et meil kõigil on seal suur vastutus. Peame tegema kõik, et see missioon edukalt lõpule viia. Me peame vältima koordineerimatut vägede väljaviimist, vaid organiseerima seda  ühiselt vastavalt Lissaboni tippkohtumise otsustele. Meie sõjaline missioon lõppeb 2014. aastaks. Peame välja arendama  järgmise, ISAFist erineva tegutsemisviisi, mis annaks Afganistani inimestele tulevikuperspektiivi. Ka siin tegid riigi- ja valitsusjuhid olulisi otsuseid teel stabiilsema ja turvalisema Afganistani poole. Julgeolekuvastutuse täielik üleminek ISAFilt Afganistani julgeolekujõududele on post-2014 strateegiaga kinnitatud ja täpsustatud ja seda kutsutakse “kestvaks partnerluseks” (Enduring Partnership). On tähtis, et Chicago deklaratsioon rõhutas Afganistani väljakutse poliitilist aspekti ja selle piirkondlikku konteksti. Me ei saa turvalist Afganistani ainuüksi sõjaliste vahenditega üles ehitada.

See toob mind järgmise olulise teema juurde – NATO partnerlussuhted. Me peame arendama koostööd partneritega – nii riikide kui ka organisatsioonidega –, kellel on samad julgeolekueesmärgid. Juba nüüd panustavad partnerid oluliselt meie missioonidesse,  näiteks kas või Austraalia ja Gruusia Afganistanis. Partnerluse arendamine on oluline ka suhetes ELiga – kes on samuti partner ja targa kaitse jaoks asendamatu. On mitmeid institutsioone – nagu näiteks Istanbuli koostööalgatus (Istanbul Cooperation Initiative) –, mis täpsustavad olemasolevaid partnerisuhteid. Nüüd on oluline neid ka täielikult meie ühistes huvides kasutada.

Avatud ukse taga ootavad praegu neli riiki – Bosnia ja Hertsogoviina, Montenegro, Gruusia ja endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik.

Ja veel üks oluline päevakorraküsimus oli NATO laienemine. Avatud ukse taga ootavad praegu neil riiki – Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Gruusia ja endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik. Chicago deklaratsioon, korrates 2008. aasta Bukaresti tippkohtumise otsuseid, kinnitas meie lahtiste uste poliitikat ja saatis nendele riikidele tugeva toetava ja julgustava signaali. Seegi oli kauaoodatud ja oluline samm.

Oma kõnes tippkohtumisel pöörasin tähelepanu ka araabia maailmale. Sealne olukord on väga innustav, me peame tekkinud võimalusi kasutama. NATO PA pakub abi, kui üleminekuriigid seda paluvad. Meil on nende riikidega juba esimesed kontaktid olemas ja loodame tihedamat koostööd. Sügisel sõidan Egiptusesse ja Tuneesiasse. Me oleme valmis jagama nende riikide parlamendiliikmete kogemusi, kes tegid  20 aastat tagasi läbi ülemineku autokraatsest demokraatlikuks ühiskonnaks. See kogemus on ka araabia riikidele väga väärtuslik.

Kas Tallinnas arutati samu küsimusi või oli päevakorras ka midagi uut?

Tallinnas ja üldse Eestis on meil istung esimest korda. Olen väga tänulik korraldajatele, eriti Eesti delegatsiooni juhile Marko Mihkelsonile. Me täname ka vabariigi presidenti ja proua Riigikogu spiikerit, kes meie plenaaristungil osalevad. See näitab, et siin tuntakse ürituse vastu huvi väga kõrgel tasemel.

Mis puutub aruteluteemadesse, siis arutame ka siin kogu seda küsimuste skaalat, mille riigi- ja valitsusjuhid esile tõstsid, eriti tarka kaitset ja Afganistani. Mõlemaid arutatakse mitmetes komiteedes. Kuid meil on ka omad huvipunktid, üks tähtsamaid neist on araabia kevad ja selle mõju Euro-Atlandi territooriumile. Teine oluline teema siin Tallinnas on meie suhe Ukrainaga viimaste poliitiliste arengute valguses, ja ka meie koostöö Venemaaga. Sellega tegeleb meil NATO-Vene komitee, mis sarnaneb Brüsseli nõukoguga, kus arutame koos venelastega ühiseid mureküsimusi mitte 28+1, vaid 29 riigi formaadis. Käesoleva aasta tähtsaim teema on Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida olukord ning NATO ja Venemaa väljakutsed. See oli väga hoogne arutelu.

Me räägime siin neist teemadest liikmesriikide ja partnerriikide parlamendiliikmete tasemel. Arvestades esindatud rahvaste ja poliitiliste vaadete mitmekesisust, pakuvad need sessioonid väga hea võimaluse intensiivseks dialoogiks ja sisukaks arvamusvahetuseks. Olulisim eesmärk on viia siit saadud muljed tagasi meie oma riikide parlamentidesse, välis- ja kaitsekomisjonidesse jne. Samal ajal on siin suurepärane võimalus anda kolleegidele teada, millest meil kodus räägitakse, näiteks mida tark kaitse erinevates riikides konkreetselt tähendab. Tallinn pakub vaid mõned päevad  pärast Chicagot esimese võimaluse seda teha, nii et meil on väga hea meel siin olla.

Kas “vana” Euroopa parlamendid mõistavad NATO rolli ja vajadust täna sama hästi kui külma sõja ajal?

Jah, kindlasti. Need ajad, kui kohe pärast külma sõja lõppu NATO mõnede poliitiliste rühmituste poolt kahtluse alla seati, on möödas. Uute liikmete nagu ka Eesti liitumine on kinnitanud NATO tähtsust pärast külma sõda. Samal ajal oleme kogenud uute ohtude esiletõusu ja  NATO on neile ainus vastus. Ehkki konkreetsete NATO poliitiliste otsuste üle – nagu näiteks Afganistani missioon – käib muidugi riikidesisene arutelu, ei ole NATO olemasolu kui selline üheski riigis arutelu objektiks.

Samal ajal pakub NATO Parlamentaarne Assamblee parlamendiliikmetele võimalust NATO-teemalistel aruteludel osaleda. Need arutelud on olulised ka meie riigi- ja valitsusjuhtidele. Neil on vaja poliitika kujundamiseks meie tuge, nad vajavad parlamente ja parlamendiliikmeid. Meie legitimeerime nende otsuseid. Kutse NATO Parlamentaarse Assamblee presidendile esineda NATO tippkohtumistel parlamendiliikmete muredega on väga tugev sõnum selle rolli tähtsustamise kohta NATOs.

Kas NATO roll on külma sõja ajast muutunud?

Täielikult. Külma sõja ajal oli meil üks vaenlane, oht oli selge ja ettearvatavam. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi NATO ilma vastaseta. Veel enam, Varssavi pakti riigid tahtsid NATO liikmeks saada. Samal ajal nägime uusi ohte esile kerkimas. Balkani konfliktid otse meie piiri ääres oli uus väljakutse NATOle – seda nii tehnilisest kui ka strateegilisest vaatenurgast. Kui olime kriisi- ja konfliktilahendamisega edukalt kohanenud, saabus 11. september 2001. Terrorismivastane võitlus viis täiesti uue julgeolekustrateegiani. Nüüd on järgmiseks väljakutseks küberohud, energiajulgeolek, piraatlus – et nimetada vaid mõned uutest ohtudest. Me peame arenema vastavalt sellele, kuidas maailm meie ümber muutub. Iga uus väljakutse nõuab omaette poliitilisi, strateegilisi ja tehnoloogilisi vastuseid. NATO kohaneb nende nõuetega ja seda teeb ka NATO parlament.

Usun, et meie ülesanne ongi muutuda ja areneda vastavalt maailma arengutele. Keegi ei osanud oodata seda, mis juhtus Kesk-Euroopas 20 aastat tagasi, ja NATO avas uksed mitmele uuele riigile. Nüüd on taas uued riigid ukse taga ootamas. Täiesti üllatavalt on araabia maailmas tekkinud uus olukord. Poolteist aastat tagasi poleks keegi osanud seda ennustada. Me peame neist võimalustest kinni haarama ja inimestele näitama, et oleme väärtustel põhinev organisatsioon, me peame oma väärtusi maailmas levitama siis, kui meie nõu küsitakse – eriti parlamendiliikmetele on see üks olulisemaid asju, mida me teha saame.

Mainisite, et tuleb ennetada Euroopa majanduskriisi muutumist julgeolekukriisiks. Kas näete, et selline oht on olemas?

Kindlasti. Viimase paari aasta jooksul ulatuvad Euroopa kaitsekulutuste kärped 45 miljardi USA dollarini. See tähendab vähem raha kaitseinvesteeringutele, aga me teeme kõik, et seeläbi mitte kaitsevõimest ilma jääda. Me peame olema endiselt valmis ohtudele reageerima.

Me peame ära hoidma finantskriisi muutumise julgeolekukriisiks.

Teid Eestis tabasid küberrünnakud 2007., Gruusiat 2008. aastal; 2010 rünnati Stuxneti abil Iraani, nii et küberoht on väga reaalne. Me räägime raketitõrjest, energiakriisist, kliimamuutusest, massihävitusrelvade levikust. Meil on ees terve rida uusi  väljakutseid, nii et me ei saa öelda, et jätkame eelarvete kärpimist, ja kujutada samal ajal ette, et sel pole meie julgeolekule mingit mõju. Niikaua kui olen valitud parlamendiliikmeks, on mul isiklik vastutus teha oma parim, et inimesi meie maal kaitsta. Seepärast palun ma riikide parlamentide liikmeid, et nad veenaksid oma valitsusi kulutama riigikaitsele piisavalt raha. Teie riik investeerib 2% SKTst, mis on enam kui mitmete teiste NATO liikmesriikide panus.

Meid vaevab parasjagu finantskriis ja on selge, et peame eelarvete konsolideerimisele mõtlema. Kuid me ei saa hakata valima majanduskasvu ja julgeoleku vahel. Eriti elades maailmas, kus teised riigid, nagu Hiina, Venemaa ja India, kasvatavad oma kaitse-eelarvet. Ma arvan, et peame väga hoolikalt vaatama, milline on meie majanduspoliitika mõju  julgeolekule.

Viimasel ajal on juttu olnud ka sellest, et Euroopa kaitse-eelarvete kärped ja Euroopa riikide ebaproportsionaalselt väike osa NATO investeeringutest võrreldes USAga võib tekitada pingeid transatlantilistes suhetes ja vähendada USA soovi nii suurt koormat üksi kanda?

Jah, meil on USAst tugev sõnum, et nad ei ole enam valmis kulutama nii palju kui varem. Nad nõuavad Euroopalt suuremat panust ja ma leian, et neil on õigus. Me peame rohkem panustama. Nad on võtnud enda kanda väga suure koorma. Ometi ei räägiks ma pingetest USA ja Euroopa vahel, me kuulume ühte ja meid ohustavad ühised ohud. Kuid ameeriklastel on õigus nõuda meilt suuremat pühendumist.

Euroopas tuntakse ka teatud hirmu, et meid jäetakse üksi, kui teised maailma piirkonnad muutuvad USAle olulisemaks.

Nagu näiteks Vaikse ookeani piirkond? Ma usun, et selle tähtsustamine on USAle väga oluline, ja see on ka meie huvides. Me peame ka ise maailmas ringi vaatama, mitte  kogu oma tähelepanu ainult Atlandi piirkonda kinnitama. USA kasvav huvi Vaikse ookeani piirkonna vastu ei tähenda Euroopa liitlaste unarussejätmist. Vaikse ookeani piirkond on oluline, aga ta ei asenda ajalooliselt kujunenud, väärtuspõhist ja usalduslikku koostööd Euroopaga. Seda koostööd ei ole keegi kahtluse alla seadnud. Vastupidi, eurooplased peaksid ka ise panustama USA ja Vaikse ookeani koostööle.

Tähendab, tegu ei ole valikuga kahe piirkonna vahel?

Ei. NATO otsib lähemat partnerlust riikidega ja piirkondadega, kelle  ees on samad julgeolekuväljakutsed. Et meie ambitsioone selles üha keerulisemas globaalses keskkonnas realiseerida, peame tegema koostööd jõududega üle kogu maailma. Vaikse ookeani piirkond on selles mõttes kesksel kohal. Mõned piirkonna riikidest on juba ISAFi toetanud. On ka teisi koostöövaldkondi – näiteks meresõidu julgeolek. Nii et eurooplastele või NATOle tervikuna on USA aktiivsus selles piirkonnas ainult kasuks.

Kas arvate, et Euroopa Liidul oleks vaja tugevamat ühist häält välis- ja julgeolekupoliitikas?

Jah, ma arvan, et peame omale tugevama ühishääle looma, aga mitte võisteldes USAga, vaid koos nendega. NATO on euroatlantiline vihmavarjuorganisatsioon, mille üks alustala on Euroopa. Usalduslik koostöö on väga oluline ja NATO kasvuks on ka ühise hääle olemasolu väga oluline. Kuid selle ühishääle tugevdamine on väga raske, eriti rahvusliku suveräänsuse küsimusele mõeldes. Targa kaitse puhul võib koostöö mõnes valdkonnas tähendada suveräänsuse piiride proovilepanekut. Me peame organisatsiooni sees leidma tasakaalu rahvusliku suveräänsuse ja koostöö usaldusväärsuse vahel.

Kas koostöö parandamine eeldab suveräänsusega tingimist?

Ma ei räägiks kindlasti suveräänsusest loobumisest. Rahvuslik suveräänsus jääb alati, aga jah, paljudes valdkondades on eurooplased ju juba loovutanud oma suveräänsuse aspekte – mitte NATO, vaid Euroopa Liidu raames. See ei ole kerge. Kaitsevaldkonnas on see eriti tundlik küsimus. Me peame leidma tasakaalu. Me peame meeles pidama, et meil on toimivat ja usaldusväärset koostööd hädasti vaja.

Mainisite ERRi uudistes, et NATO peab Euroopa raketikaitse teemal tegema koostööd Venemaaga. Kas usute selle tulemuslikkusse?

Meil on tulemuslikku koostööd hädasti vaja! Raketikaitse on keeruline, sest meil on selle projekti suhtes erinev lähenemine. Olen venelastele alati öelnud, et meil on ühised ohud ja väljakutsed ning et see süsteem ei ole suunatud Venemaa vastu. Lissaboni tippkohtumisel kutsuti Venemaad  meiega koostööd tegema. Kuid neil on ikka veel meie lähenemise suhtes kahtlusi. Meil tuleb sellega leppida ja avameelselt arutada, kuidas  saaksime usaldust suurendada. Samal ajal, kui arutelu selle veel lahendamata küsimuse üle käib, on oluline meeles pidada, et meil on Venemaaga tulemuslikku koostööd mitmes teises valdkonnas, kõige olulisemalt Afganistanis. Me vajame Venemaad oma julgeoleku jaoks ja  paljude probleemide lahendamiseks – lisaks Afganistanile näiteks ka Lähis-Idas. Peame tegema kõik, et neid enam kaasata.

Targa kaitse rakendamine ei ole ainult tehniline, vaid ka poliitiline väljakutse, sest see mõjutab rahvuslikku suveräänsust.

Möödunud aasta novembris juhtisin bürookoosolekut Moskvas, kus avasime uuesti koostöökanalid, mis olid Vene-Gruusia konflikti tulemusel kinni külmutatud. See oli väga oluline samm. Meil on ka siin assambleel Venemaa delegatsioon, ja ma kohtusin mõnede liikmetega omavahel. Meil on nendega hea, usaldav koostöö ja nende sõnul ei ole president Putini tagasitulek olukorda oluliselt muutnud. Usun, et meil on võimalus koostööd teha ja parlamendiliikmete tasandil anname oma parima, et seda toimima saada.

Kõneldes Lääne ja muu maailma suhetest, kas on põhjust lääneriikide suhtelise majandusliku, poliitilise ja ka sõjalise osakaalu pärast muret tunda? Mida teha, et pöörata see arengusuund ohu asemel võimaluseks?

Euroopa vähenev majanduslik võim on tõesti väga suur väljakutse. Kuid ma ei hindaks majandusliku olukorra muutust üle – vaatamata suurtele probleemidele oleme rahvusvahelises võrdluses endiselt väga kõrgel tasemel. Ometi on majandusraskustel oma mõju ka meie kaitsejõududele ning samuti meie positsioonile geopoliitilisel areenil. Me ei tohiks rahalisi takistusi ainult negatiivselt näha – need ühtlasi motiveerivad olemasolevaid võimalusi paremini ära kasutama. Mida ju kaitsevaldkonnas tark kaitse tähendabki – see on tõeline võimalus. Meil on ennegi palju koostööalgatusi olnud, aga varem pole surve olnud piisavalt suur, et tõelist kaitsealast integratsiooni saavutada. Tark kaitse aitab meil nii võimekust kui ka ambitsioone kõrgel hoida.

Lisaks sõjalisele dimensioonile sunnib finantskriisi poliitiline mõju meid lõpuks ometi võimalust kasutama, et Euroopas ühist tugevamat häält leida. Euroopas on arvustatud ühtsuse puudumist – näiteks välispoliitika valdkonnas. Praegune uute tõusvate jõudude kõrval surve all olek aitab meil taas kokku kasvada. Tugev ühine Euroopa hääl aitab muutuvais geopoliitilistes tingimustes oma poliitilist mõju säilitada. Tuleviku eduks peame juba täna enam suveräänsust riigiülesele tasandile viima. Seda pole kerge teha, aga me ei tohi unustada, mida Euroopa on viimaste aastakümnete jooksul saavutanud. Euroopa ei ole vaid poliitilise ja majandusliku tugevuse sümbol, see on ka ühe väärtussüsteemi väljendus. Ja et need väärtused ka praegusel ajal atraktiivsed on, seda näitas meile selgelt araabia kevad.

Karl A. Lamers on ka Saksa parlamendi Bundestag liige (KDE), Bundestagi kaitsekomisjoni aseesimees ja Atlandi Lepingu Assotsiatsiooni (Atlantic Treaty Association) esimees.