Kaotatud naabrid

Tänapäeva Poola poliitilises identiteedis puudub Balti komponent nii mere kui ka terve Euroopa piirkonna mõttes. Kes vähegi tunneb Poola võitlust iseseisvuse ja merelepääsu nimel, peaks seda pidama imelikuks. Väga raske on kõnelda Poola ajaloost ilma Läänemerd puudutamata. Siiski tundub, et pärast liigagi pikka ajavahemikku on nüüd Balti  komponent tagaukse kaudu Euroopa ja Euro-Atlandi poliitikamustrite muutumise tõttu hakanud Poola välispoliitikasse tagasi jõudma. Tagasitulek ei ole ometi selgelt teadlik ja see pole ka kaugeltki mitte  silmatorkav. Kaugemale vaadates annab see siiski võimaluse tasapisi taas avastada Läänemeri ja Baltikum kui üks tähtsamaid Poola välispoliitika jõujooni.

1920. aasta veebruaris korraldas Poola “sinise armee” juhataja kindral Józef Haller Poola ja Läänemere abielutseremoonia. Sellest sümboolse tähendusega aktist sai nii Poola Teise Vabariigi (1918-1939) välispoliitika kui ka kogu identiteedi üks nurgakive. Vaevalt 140 kilomeetrini küündinud rannajoon oli Poola majandusele tähtis aken maailma, kuid see oli ühtlasi noore riigi suure tähtsusega strateegiline vara. Seda rõhutas merelaevastiku loomine, kuhu kuulus ka üks Atlandi-kõlblik alus, samuti Gdynia sadama väljaehitamine, mille käigus varasemast kalurikülast sai korralik linn. Olukorras, kus Saksamaaga valitses vastasseis Gdanski küsimuses ning kogu maa oli surutud kahe revisionistliku suurjõu vahele, oli Poola ainuke valik laiendada oma Läänemere akent. Kuid toonane geopoliitiline kontekst – konflikt Leeduga Vilniuse pärast, juba mainitud Gdański tüli (Gdańsk kujutas endast niinimetatud vabalinna Rahvasteliidu egiidi all) ning Põhjamaade “hiilgav isolatsioon” mandripoliitikast – ei lubanud teostada ei Poola 1920. aastate “Skandinaavia-Balti liidu” ega 1930. aastate “Kolmanda Euroopa” ideed. Samalaadseid katseid võtsid ette teisedki piirkonna riigid, eriti Norra ja Balti riigid, kuid vastastikune umbusaldus, vastukäivad huvid või ka lihtsalt ükskõiksus kippusid ikka olema suuremad kui vajaduse teadvustamine kujundada Baltikumi ühishuvid ja ühisrinne natside Saksamaa ja stalinistliku Venemaa vahele surutud riikide seas.

Külm sõda kaanetas kogu Läänemere kaguranniku peaaegu pooleks sajandiks.

Sellisel taustal kujutas Teise maailmasõja puhkemine Läänemere rannikul asuvas Gdanski sadamalinnas traagilist lõpetust maa ajaloole, mis sihikindlalt oli püüdnud panna endas helisema Balti keelt.

Pärast 1945. aastat muutus Baltikum taas oluliseks Poola uue, nüüd juba kommunistliku valitsuse silmis. Sedakorda ei rakendatud aga 770 kilomeetri pikkuseks veninud rannajoont mitte riikliku suveräänsuse tugevdamise ja rõhutamise teenistusse, vaid seda kasutati ustavuse õigustamiseks ja kinnitamiseks kommunistlikule võimule ning liidule NSV Liiduga, nagu ka läänepiiri Saksamaaga piki Odra ja Nysa jõge. Seepärast ei süvendanud – geograafilistest eelistest hoolimata – pikem rannajoon ja selgem kohalolek Läänemerel piirkondlikku eneseteadvust, vaid pigem aitas kaasa Baltikumi puudutavate küsimuste tähtsuse otsustavale kahanemisele. Külm sõda kaanetas kogu Läänemere kaguranniku peaaegu pooleks sajandiks.

Nelikümmend aastat hiljem andsid kommunistliku Poola äge industrialiseerimine ja hiiglaslike laevatehaste rajamine omamoodi paradoksaalse tulemuse: sündis tööliste vastuhakk kommunistlikule võimule ning lõpuks kärgatas liikumise Solidaarsus plahvatus. 1980. aastad ja 1990. aastate esimene pool pakkusid ainulaadset võimalust taasavastada Läänemere poliitiline mõõde. Lõviosa uuest poliitilisest eliidist oli pärit rannikult – Lech Walesa oli Gdanski opositsiooni peamine esindaja. Paraku sulgus korraks avanenud aken peagi ning Solidaarsuse rannikupäritolu ei kandunudki üle poliitikasse. Erinevalt Põhjamaadest ei ole Poola pärast 1990. aastat püüdnudki tõsiselt rekonstrueerida Baltikumi poliitilises mõttes. Üheks põhjuseks võib olla elujõulise “dissidentide ühtsuse” puudumine toonaste Nõukogude Leedu, Läti ja Eesti ning pooliseseisvate Kesk-Euroopa riikide vahel, mis sidus Poolat eelkõige Tšehhoslovakkia ja Ungariga ning pani hiljem aluse Visegradi grupile (V4).

Seepärast võib väita, et geopoliitilises mõttes pööras uus suveräänne Poola selja Läänemerele ja kogu piirkonnale. Asjade nukrat seisu võib näitlikustada puuduliku transpordi infrastruktuuriga, mis seoks Poolat Leedu, Läti ja Eestiga. Via Baltica on otsekui pikaajalise hoolimatuse sümbol. Põhimõtteliselt võib öelda, et mida lähemale jõudis Poola kolmele Balti riigile (B3) poliitiliselt ja strateegiliselt, seda kaugemaks muutus ta geograafiliselt.

On ilmselge, et Poola 1989. aasta järgses Euroopasse naasmise suures strateegias polnud kohta Baltikumile ning – nagu teistegi postkommunistlike riikide välispoliitikas – Venemaa rüpest üritati Läände pääseda läbi Saksamaa ja tihedate sidemete USAga. Sestap oli Poola suhtumine Balti riikidesse määratud geopoliitilise vaatevinkliga. Leedut, Lätit ja Eestit käsitleti puhvertsoonina, mis takistab Venemaal muutumast taas domineerivaks Läänemerel, nii nagu Ukraina osaks oli olla geopoliitiline sagar, mis blokeerib Venemaa muutumise suurjõuks Euroopas. Sellist seisukohta süvendasid vähesed teadmised Balti partneritest, keda nende ajaloo tõttu võeti kui ühtset piirkonda, mis on loomupäraselt Poola liitlane. Põhjamaid omakorda käsitleti rikaste, kuid endasse tõmbunud riikidena, mis suhtuvad ELi ja NATOsse ambivalentselt.

Teine otsustava tähtsusega ning raskendav tegur Poola ja B3 suhetes oli liitumine ELi ja NATOga. “Regati-stiilis”, üheaegne ühinemine ELiga ja peaaegu samasugune ühinemine NATOga soosis konkureerimist, mitte koostööd. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide naasmine Euroopasse oli rohkem individuaalne kui ühine ettevõtmine, mis lõpuks lõhkus vaevu sündima hakanud piirkondlikud sidemed. Selle parim näide on V4 koostöö saatus. Niisugune “teadvustamata naabruse” ilming Balti- ja Põhjamaade suhtes takistas Poolal tähelepanu pööramast Baltikumi poliitilisele mõõtmele. ELi ja NATO idasuunaline laienemine tagas Poola, Leedu, Läti ja Eesti välis-ja julgeolekupoliitika ühise institutsionaalse raamistiku. Paraku on see raamistik olnud kasulikum tegutsemiseks Euroopa Ülemkogu tasandil kui tegelike piirkondlike ja kahepoolsete suhete arendamiseks. Teisisõnu ei ole ühine kuulumine ELi ja NATO ridadesse seni muutunud piirkondliku koostöö poliitilise taastamise vahendiks, vaid pigem selle aseaineks. Väga ilmekas näide selle kohta, et Baltikum lihtsalt puudub Poola eliidi mõttemaailmast, oli rahandusministri reageering finantskriisile. Püüdes saata välisinvestoritele tugevat sõnumit Poola stabiilsete majandustingimuste kohta, pakkus minister Rostowski finantsabi algul Islandile ja alles kuid hiljem Lätile.

Teise maalmasõja puhkemine Läänemere rannikul asuvas Gdański sadamalinnas oli traagiline lõpetus maa ajaloole, mis sihikindlalt oli püüdnud panna endas helisema Balti keelt

See tundus veider, sest kahtlemata on Poolal rohkem majandushuve Balti riikides kui Islandil. Kuid Poolal ei õnnestunud kordagi täiendada majandushuve poliitilise mõõtmega, nagu näitas Leedu Mažeikiai naftatehase ost. See pakkus suurepärase võimaluse Poola Balti-poliitika tekkeks ja tugevnemiseks. Selle asemel avas see hoopis uue peatüki Poola-Leedu tülide ajaloos ning tõi selgelt ilmsiks väidetava kahepoolse strateegilise partnerluse õõnsa sisu. Sama saatus tabas Ignalina-2 projekti, mis oleks võinud anda piirkondlikule koostööle uut indu, kuid selle asemel paljastas hoopis selle nõrkuse.

Loomulikult oleks liialdus kujutada Poola ja B3 suhteid ainult tumedates toonides. Ent probleem ei seisne mitte kohase status quo säilitamises, vaid võimes arendada edasi edusamme ja õppida vigadest, et tugevdada koostööd ka väljaspool ELi ja NATO raame. Selles mõttes on Poola seisukohalt mõnikord vapustav näha, kui killustatud, kindlate prioriteetideta ja lausa vastukäivat poliitikat ajavad Balti riigid, ehkki nad samal ajal teavad, kui ahtake on tegelikult nende poliitilise manööverdamise ruum. Balti riikide ühtsuse puudumine mõistagi ei õigusta Poola hoolimatust Baltikumi suhtes. Küll seletab see mingil määral, miks kahe- või mitmepoolseid piirkondlikke algatusi peetakse sageli rohkem võimalikuks peavaluks kui vastastikuse tulu allikaks. Selles osas tuleb märkida, et kui ELi Läänemere strateegia kavatseb väljuda puhttehnilisest mõõtmest, tuleb selle aluseks võtta kõigi Balti riikide tõsine strateegiline dialoog ning uued poliitilised ideed, mis ei pea kokku sobima mitte ELi poliitikaga, vaid Baltikumi vajadustega.

Võimaluse taas piirkonnale keskenduda pakub Euroopa geopoliitiliste mustrite muutumine: ELi idapiiri killunemine ning Euroopa põhja- ja lõunapooluste kasvav osatähtsus. Kaugelt põhjast üle Baltikumi Musta mereni võib täheldada niinimetatud Euroopa perifeeria ärkamist. See tuleneb energeetika-, transpordi- ja keskkonnaprobleemide kuhjumisest sel määral, et neid saab lahendada ainult piirkondlikul tasandil. Nii EL kui ka NATO suudavad pakkuda institutsionaalseid, juriidilisi, mõnikord ka rahalisi abivahendeid, kuid nad ei suuda protsesse hallata, veel enam juhtida. Idapoolse põhja-lõuna telje tähtsuse kasvamine ning laienemistüdimus lausa sunnivad peale “Lääne” ja “Ida” sektorite kaupa lõimumist, mille ilmekaks näiteks on praegu omavahel konkureerivad suured projektid: põhjamõõde, idapartnerlus, Musta mere sünergia. Selles mõttes on ELi poliitiline ühtsus väga tugeva pinge all, mis peaks veelgi suurendama piirkondlike koalitsioonide ja rühmituste osa.

Kõige selle vältimatu kõrvalmõju on tsentri ja perifeeria vahekorra muutumine. Just viimane paistab omandavat aina rohkem mõju Euroopa aruteludele ja sammudele, mis puudutavad liidu naabrust, seda just Brüsseli (ja eriti Euroopa Komisjoni) arvel.

Kaugemale vaadates võib see muuta strateegilist konteksti. Lääne ja Venemaa suhteid ei kujundata enam Valgevene-Ukraina-Moldova vahetsoonis, vaid Kaug-Põhja ja Musta mere teljel. Teisisõnu, just põhja-lõuna telg määrab kindlaks ELi ja NATO idapoliitika, mitte aga vastupidi, nagu oli pärast külma sõja lõppu. See tähendab ka seda, et USA panust Euroopa julgeolekusse ei määra enam kontinentaalne Lääne-Ida vahekord, vaid pigem USA huvid ja poliitiline dünaamika Barentsi ja Musta mere ääres.

Sellised väljavaated heidavad uut valgust ka Balti küsimustele, mis võivad välja murda Ida-Lääne umbtänavast, mis on muutnud piirkondlikud probleemid sõltuvaks ELi-Venemaa suhetest. Uues kontekstis nõuab Balti küsimuste tähtsustumine uut lähenemist piirkonnale kui tsoonile, kus areneb omaette julgeolekuühtsus, mis on autonoomne, kuid samas seotud Soome, Norra ja Rootsi Kaug-Põhja küsimustega. Hoolimata probleemide võrreldamatust ulatusest ja ägedusest on Arktikal ja Baltikumil terve rida ühiseid probleeme alates meresõidu julgeolekust, transpordist, energeetikast, keskkonnast ja inimestevahelistest kontaktidest kuni taktikaliste tuumarelvadeni Kaliningradi oblastis ja Koola poolsaarel, nagu märkisid välisministrid Bildt ja Sikorski ajalehes International Herald Tribune ilmunud arvamusloos. Miks ei võiks siis kõiki neid probleeme käsitleda üheskoos, kui me peame neid nagunii üheks hiiglaslikuks subregionaalseks paketiks? Miks mitte haarata Murmanski kõrval ka Kaliningrad ELi partnerina viisavabasse tsooni? See võib tunduda vahest uskumatu, kuid põhja ja lõuna probleemide kasvav osa Euroopas on võimas vahend, mille abil avada Balti koostöös uus peatükk. Mõistagi Poola osalusel.

Leedut, Lätit ja Eestit käsitleti puhvertsoonina, mis takistab Venemaal muutumast taas domineerivaks Läänemerel.

Laienemise tegeliku lõppemise ning nii ELis kui ka NATOs kestva kriisi tõttu vajab Poola välispoliitika, julgeolek ja moderniseerimine laiemat piirkondlikku perspektiivi, mille baasil konsolideerida viimase kahekümne aasta “ime”. See nõuab uut vastust ka küsimusele, milline koht kuulub (õigemini, praegu ei kuulu) Poola välispoliitikas Baltikumile ning suhetele Leedu, Läti ja Eestiga. Tundub, et ümberhindamine on juba alanud, kuid nähtavasti kulub veel aega, enne kui protsess hoogu kogub. Nord Streami projekti õppetund on omaks võetud, nagu näitab otsus ehitada Świnoujście LNG-terminal. Tulevikuplaanid näevad ette Kesk-Euroopa transpordikoridori ehk ühendust Doonault Odra kaudu Läänemerega. Aeg on ilmselgelt küps, et alustada kogu Baltikumi hõlmavat tõsist strateegilist dialoogi ja käia välja uued poliitilised ideed. See ei taga loomulikult iseenesest edu, aga lõppude lõpuks, kui Arktika võib saada Euroopa ja Venemaa uueks koostööpiirkonnaks, kus ehitatakse ühist tulevikku, siis miks peaks Baltikum jäämagi mähituks mineviku geopoliitika varjudesse? Nii poolakad kui ka nende Balti partnerid väärivad paremat.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane