Kallaletung Ukrainale tagasivaatepeeglis

Sissetungile eelneva ajavahemiku ning esimeste tundide ja päevade tegevuse paljastamine võib Ukraina ühiskonda veel tugevalt raputada ja poliitilise kaardipaki segamini ajada. Selle alla läheb nii Ukraina lõunaosa kiire langemine invasiooni alguses kui ka president Volodõmõr Zelenskõi suutmatus ette kujutada täiemahulist invasiooni ja USA luureinfo avalikult kahtluse alla seadmine ning hilisem poliitiline sekkumine sõjalistesse otsustesse. Märkimata ei saa jätta ka lääneriikide hirmu eskalatsiooni ees ning sellega kaasnevad uimased otsused Ukraina abistamiseks.

Alljärgnevat ei saa võtta kui klassikalist arvustust, vaid ülevaadet raamatutest ja tekstidest, mille olen leidnud olevat kasuliku lugemise Ukrainat tabanud Vene agressioonisõja mõistmiseks.

Täiemahulise invasiooni eelloost avaldas juba 2023. aasta kevadel huvitava raamatu briti ajakirjanik Owen Matthews: “Häving. Lugu Putini sõja telgitagustest” (Overreach. The Inside Story of Putin and Russia’s War Against Ukraine’). Just Matthewsi raamatust pärines vahepeal palju kajastust saanud väide, et esimene katse anda poolakate MiG hävituslennukeid Ukrainale luhtus hiinlaste sekkumise tõttu, kes palusid USA-l seda ära hoida.

Nii selle kui ka teiste mitteavalike allikate najal tehtud väidete puhul selgub lõplik tõde tõenäoliselt alles aastakümnete pärast, kui arhiivimaterjalid on kättesaadavad ja asjaosalised hakkavad memuaare kirjutama. Seni peab lootma autorite (ajakirjandus)eetikale ning mingil määral ka sellele, et allikad ise on ausad ja jaganud adekvaatset infot. Nagu invasioon ise näitas, siis konkreetne info sissetungi kohta anti käskudena üksustele vaid napilt enne sissetungi, mida hiljem ka USA luure omasel kombel (ehk meediale lekitades) kinnitas. Kusjuures Owen Matthews on eksitav briti nimi, sest ta ema on venekeelsest Ukrainast pärit perest.

Pilt, mille Shuster maalib, on realistlik ja mitte üleliia ilustav ega kiitev Zelenskõi suhtes – ehk teisisõnu aus.

Sarnaselt ei tule ka Time’i korrespondendi Simon Shusteri nime kohates kohe pähe, et ta on üles kasvanud San Franciscos venekeelses perekonnas. Shusteri kirjutatud biograafia Volodõmõr Zelenskõi kohta (‘The Showman: Inside the Invasion that Shook the World and Made a Leader of Volodymyr Zelensky’, 2024) on kasulik nii invasiooni eelloo kui eelkõige raamatu peategelase mõistmiseks. 

Shuster on rääkinud Zelenskõi endiste ja praeguste kolleegide, abikaasa ja teiste lähedastega. Samuti oli ta Ukraina presidendi punkris tihe külaline ja suutis edasi anda sealseid meeleolusid. Pilt, mille ta maalib, on realistlik ja mitte üleliia ilustav ega kiitev Zelenskõi suhtes – ehk teisisõnu aus. Ära on mainitud Zelenskõi varasemad ärisidemed Venemaaga ja nende katkemine Krimmi annekteerimise tõttu, soovimatus informeerida oma abikaasat plaanist kandideerida presidendiks kui ka vahel ebamõistlikult suur eneseusk. Mainimata ei jää ka tulevase Ukraina presidendi kõrvalejäämine 2014. aasta Maidani ehk väärikuse revolutsioonist.

Yaroslav Trofimovi puhul saab samas juba nimest aru, et tegu ukrainlasega. Trofimovi töö väliskorrespondendina (nii Afganistanis kui mujal) oli juba varem kvaliteetne ning Wall Street Journali ajakirjanduslikud standardid on kõrged. Trofimovi raamat ‘Our Enemies Will Vanish: The Russian Invasion and Ukraine’s War of Independence’ (2024) on esimese täiemahulise sõja aasta ülevaate mõttes hea, kuid pakub konflikti igapäevaselt jälginud inimesele vähe uut. Samas näiteks kohe raamatu alguses saab teada, et endine president Petro Porošenko teadis juba 23. veebruaril 2022, et Vene invasioon tuleb hommikul peale kella nelja. Trofimov viitab ka mitmele mõjukale oligarhile ja valitsusametnikule, kes sissetungile eelneval päeval riigist pagesid, ent nende nimesid andmata.

Trofimovi raamat on esimese täiemahulise sõja aasta ülevaate mõttes hea, kuid pakub konflikti igapäevaselt jälginud inimesele vähe uut.

Trofimovi raamatu miinuseks on osade sündmuste, faktide ja asjaolude üsna napp kirjeldus. Näiteks terminit “Vene kevad”, nagu 2014. aasta veriseid sündmusi teatakse, mainib Trofimov vaid korra, selle tähtsust üle korrutamata. Ses osas on Schusteri raamat meeldivam lugemine ja soovituslik ette võtta enne Trofimovi või siis lugeda tagantjärgi detailsemalt meediakajastust kindlama tausta saamiseks. Raamat ei ole nii põhjalik, et see saaks sõja alguse kirjelduseks olla ainus allikas, kuid oleks raskem seda ette kujutada veel mahukamana.

Ukraina ajaloolase Serhi Plohhi teos “Vene-Ukraina sõda” ilmus 2023. aastal tõlgituna ka eesti keeles. Raamat pakub autori erialast tulenevalt enam taustaajalugu kui teised raamatud, kajastades ära nii Ukraina kasakate isepäisuse kui ka 1994. aasta Budapesti memorandumi pettumuse, millega Ukraina andis ära tuumarelvad ja sai vastu kasutuks osutunud julgeolekulubadused. Samas kui olla varem lugenud Plohhi suurepärast Ukraina ajaloo ülevaadet “Euroopa väravad” (‘Gates of Europe’, 2015, eesti k 2023) ning tema Vene imperialismi kajastavat raamatut ‘Lost Kingdom: The Quest for Empire and the Making of the Russian Nation’ (2017, eesti keelde kahjuks tõlkimata), siis ei paku tema uusim teos eriti palju. Küll aga kordab see Ukrainast mitte midagi teadvale lugejale üle vajalikud faktid ja tausta ühes raamatus.

Invasiooni eellugude nimekirja lisaks veel ühe teose, mis ei räägi sissetungist endast, vaid Venemaa sõjalistest konfliktidest enne 2024. aastat – Mark Galeotti raamat Putini sõdadest (‘Putin’s Wars’ 2022), mis katab ära Vene Föderatsiooniga seotud sõjalised konfliktid Transnistrias ja Gruusias kuni Krimmi annekteerimise ja nn rahvavabariikide toetamiseni enne täiemahulist invasiooni. Ukraina sõja sündmusi kajastab see vähe, sest käsikiri valmis suuresti enne 2022. aasta veebruari. Erinevalt Schusteri ja Trofimovi teostest ei ole Galeotti teos nii kaasahaarav ja läheb kohati sõjalis-tehniliseks, kuid see on ka raamatu võlu. 

Poola võtmerolli, eriti invasiooni alguses, kiputakse tihti ingliskeelses meediaruumis unustama või pisendama.

Kui on eriline huvi Bahmuti linna vastu, siis selle katab ära Ukrainas tegutsev USA ajakirjanik Christopher Miller, kes avaldas juba 2023. aasta suvel teose ‘The War Came to Us: Life and Death in Ukraine’. Teoses on pikki kirjeldusi Donbassi eluolust enne ja peale Maidani revolutsiooni, aga ka täiemahulise invasiooni mõju kajastamist. See raamat annab ka lõpuks teadmise, kuhu kadus 2014. aastal peale endise riigijuhi Viktor Janukovitši pagemist ajutiselt presidendiks pandud Oleksandr Turšinov, kes 2022. aastaks oli tegev Ukraina relvajõududes. Milleri raamatu hädaks on küll asjaolu, et autor ise on tekstis läbivalt keskne karakter. Trofimov näiteks oma raamatus enda rolli ja kogemuse märgib ära, aga autorina hoiab siiski enam distantsi, kajastades niiviisi enam sõda ja Ukrainat.

Lisaks on Ukraina sõda kajastanud ka need autorid, kelle raamatuid ei ole saanud ei eesti ega inglise keeles veel keelebarjääri tõttu lugeda. Oluline selline raamat on näiteks Zbigniew Parafianowiczi ‘Polska na wojnie’ ehk Poola sõjas, mis 2023. aastal ilmunult kajastab Poola rolli Ukraina toetamisel. Kuigi too raamat ise pole leitav ei eesti ega inglise keeles, siis on selle teose sisule viidatud välismeedias. Poola võtmerolli, eriti invasiooni alguses, kiputakse tihti ingliskeelses meediaruumis unustama või pisendama ning see tekitab ekslikke arusaamasid ka siinmail, kuna suur enamik kohalikku ajakirjandust toetub sõja kajastamisel suuresti ingliskeelse välismeedia refereerimisele.