Kakskümmend aastat Tšehhi, Ungari ja Poola liitumisest NATOga: eile, täna ja homme
NATO liikmesriikide hulk on 20 aastaga kasvanud kuueteistkümnelt kahekümne üheksani.
Poola suursaadik Eestis
1. Eile
12. märtsil 1999. aastal deponeerisid Tšehhi, Ungari ja Poola välisministrid oma maa Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga liitumise protokolli USAs Missouri osariigis Independence’is korraldatud tseremoonial. See tähistas kolme varasema sotsialismibloki riigi ametlikku saamist alliansi liikmeks. Toonane NATO peasekretär Javier Solana nentis õigesti ja prohvetlikult, et „ajalugu hakkab Tšehhi, Ungari ja Poola liitumist pidama otsustavaks sammuks Euroopa koostöö ja lõimumise suunas, eraldusjoonteta Euroopa suunas”.1
Kuid nende kolme riigi NATOga ühinemise hetk tähendas palju enamat kui ainult Euro-Atlandi piirkonna koostööd ja lõimumist. See pakkus ühtlasi kogu maailma kõige suurema ja edukama poliitilise ja sõjalise alliansi julgeolekugarantiid – sellist garantiid, mida meil ei olnud veel kunagi olnud, garantiid, mida olid oodanud nii võimud kui ka avalik arvamus.2
Poola Atlandi-ülene unistus sai alguse seitse aastat varem, 12. märtsil 1992, mil alliansi peasekretär Manfred Wörner kuulutas Varssavis, et „NATO uks on avatud”. Algas poliitiline teekond, millele avaldasid otsustavat mõju kaks tegurit: Kesk- ja Ida-Euroopa püüdluste aegamisi omaksvõtt Läänes ja Nõukogude vägede edukas lahkumine Poolast.3 Mõne järgneva aasta vältel langetas NATO mitmeid otsustavaid otsuseid, mis päädisid 1997. aasta juulis alliansi Madridi tippkohtumisel Tšehhile, Ungarile ja Poolale esitatud kutsega alustada liitumiskõnelusi.4 Pöördepunktiks sel teekonnal võib pidada USA Senati toetust. 25. juulil 1996 kiitis Ühendriikide parlamendi ülemkoda heaks seaduse, milles sedastati, et „Kesk- ja Ida-Euroopa arenevate demokraatlike riikide, millised on leitud olema suutelised edukalt täitma Põhja-Atlandi lepingu põhimõtteid, vastuvõtmine NATO ridadesse aitaks kaasa piirkonna julgeoleku suurenemisele”. Aasta hiljem loodi Senati enamuse ja vähemuse esimeeste kokkuleppe alusel Senati 28-liikmeline NATO vaatlusrühm, mis võimaldas täitevvõimu ja Senati tihedamat koostööd laienemiskõneluste käigus.5
Mõne järgneva aasta vältel langetas NATO mitmeid otsustavaid otsuseid, mis päädisid 1997. aasta juulis alliansi Madridi tippkohtumisel Tšehhile, Ungarile ja Poolale esitatud kutsega alustada liitumiskõnelusi.
Tšehhi, Ungari ja Poola liitumine ei saanud läbi teatavate järeleandmisteta. Kõrvu alliansi laienemise ettevalmistustega valmistati ette NATO-Venemaa alusakt. Selle dokumendi mõte oli eelkõige vastata Venemaa ägedale vastuseisule NATO laienemisele, mis tekitas mõningat kõhelust Euroopa liikmesriikide seas, kes ei soovinud Venemaad provotseerida. Venemaa endise peaministri Jevgeni Primakovi sõnul „Selle asemel, et NATOst eemale jalutada vastuseisu tõttu laienemisele me [Primakov ja Jeltsin] viimaks soostusime 1997. aastal sõlmima alusakti, sest see oli parim, mida võisime saada”.6 Selle dokumendi järgi võttis NATO kohustuse „praeguses ja ettenähtavas julgeolekukeskkonnas täita oma kollektiivse kaitse ja teisi ülesandeid pigem koostegutsemisvõime, lõimimise ja tugevdusvõime varal kui täiendavalt märkimisväärsel hulgal püsivalt lahingujõude paigutades”.7
Ehkki märkimisväärseid rajatisi ei püstitatud, tundsid Poola, Tšehhi ja Ungari ennast viimaks vaba ja turvalisena.
2. Täna
NATO on viimase kahekümne aastaga oluliselt muutunud. Alliansiga on liitunud kolmteist Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopa riiki. millega organisatsiooni liikmesriikide arv on kasvanud kuueteistkümnest kahekümne üheksani. See on eelkõige – eriti pärast kolme Balti riigi kaasamist – tugevdanud NATO poliitilist seisundit, laiendades Atlandi-ülest ala kunagise Nõukogude Liidu mõjusfääri territooriumile. Selle sõjalised järelmid ei ole olnud siiski kuigi suured (vt kommenteeritud tabeleid).
Suuri muudatusi on üle elanud alliansi aktiivsus operatsioonide korraldamisel. Veel enne 24 tunni möödumist 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakutest olid NATO liikmesriigid esimest korda ajaloos otsustanud rakendada 1949. aasta asutamislepingu 5. artiklit, mis sedastab, et iga liikmesriigi ründamine tähendab kõigi liikmesriikide ründamist. Euroopa ja Kanada toetusavaldused olid siirad ja käega katsutavad. NATO liikmesmaad pakkusid Washingtonile poliitilist, majanduslikku ja sõjalist abi. Atlandi-ülese solidaarsuse järgmist ilmekat näidet võis näha 2002. aasta novembris peetud ajaloolisel Praha tippkohtumisel, kus kutsuti alliansi ridadesse seitse Kesk- ja Ida-Euroopa riiki, nende hulgas Eesti. USA president George W. Bush kinnitas tookord, et „me usume, et meie tänane otsus kinnitab veel jõulisemalt meie pühendumist vabadusele ja meie pühendumist Euroopale, mis on terviklik ja vaba ja elab rahus”.8
Atlandi-ülese solidaarsuse järgmist ilmekat näidet võis näha 2002. aasta novembris peetud ajaloolisel Praha tippkohtumisel, kus kutsuti alliansi ridadesse seitse Kesk- ja Ida-Euroopa riiki, nende hulgas Eesti.
Tagajärjed alliansile seisid alles ees. Stoicescu ja Järvenpää kirjutavad: „Venemaa agressioon Gruusias 2008. aasta augustis ei pannud veel enamikus NATO riikide pealinnades häirekella helisema, kuid Krimmi ebaseaduslik okupeerimine ja annekteerimine ning „separatismi” õhutamine ja toetamine Ukraina Donbassi piirkonnas muutis olukorda põhjalikult.”9 Walesi tippkohtumisel 2014. aastal võttis allianss vastu valmisoleku tegevuskava, mis hõlmas kinnitus- ja kohandamismeetmeid. See nägi ette NATO reageerimisväe tugevdamist, väga kõrge valmidusega ühendsihtjõu rajamist ning mitme riigi vägedest koosneva Kirdekorpuse valmiduse ja võimete suurendamist. Allianss kinnitas taas jõuliselt pühendumist kollektiivsele kaitsele, rõhutades kommünikees, et „allianss kannab suurimat vastutust meie territooriumi ja meie elanike kaitsmise eest rünnakute eest, nagu sätestab Washingtoni lepingu 5. artikkel”.10 Samal ajal saatis USA neli maaväe kompaniid Balti riikidesse ja Poola. See tõi kaasa veel tähtsamaid otsuseid 2016. aasta juulis peetud Varssavi tippkohtumisel, kus allianss ühelt poolt kinnitas, et Venemaa on rikkunud väärtusi, põhimõtteid ja lubadusi, mis olid olnud NATO ja Venemaa suhete aluseks, nagu seda väljendas näiteks NATO-Venemaa alusakt, ja teiselt poolt otsustas, et Balti riikides ja Poolas on vajalik pataljonisuurune suurendatud kohalolek.11
Kõik see muutis radikaalselt Poola seisundit alliansis. Meie liikmestaatus muutus poliitilisest (sisuliselt ilma ühegi NATO rajatiseta riigi territooriumil) poliitilis-sõjaliseks (märkimisväärne hulk alliansi rajatisi ja vägesid).
3. Homme
Nagu kõik teavad, „ennustada on raske, eriti tulevikku”. See kehtib samamoodi Atlandi-ülese piirkonna tulevase julgeolekukeskkonna kohta. Meil tuleb tunnistada, et viimastel aastatel oleme näinud, kuidas samad riskid – agressiivne ja kompromissitu Venemaa – järjepanu tugevnevad ja hõlmavad üha rohkem julgeolekuvaldkondi sõjalisest ohust hübriid-, küber- ja infosõjani. Sellega liituvad rohked uued mittesõjalised ohud, mida võib täheldada NATO lõunatiival, kus ebastabiilsus õhutab jätkuvat radikaliseerumist, terrorismi ja enneolematut rändesurvet Lõuna-Euroopale ja kaugemalegi.
Niisuguses uudses ohtlikus keskkonnas, milles pole midagi püsivat, peame lakkamata mõtlema, kuidas paremini ja targemalt reageerida. Ei ole ju võimalik paigale jääda, kui terve maailm meie ümber aina liigub. Me ei saa ka heauskselt loota, et potentsiaalsed vastased kenasti ootavad, kuni me oleme valmis ohtudele vastama. Meie peamine kohus peab olema Washingtoni lepingu 5. artikli ja kollektiivse kaitse vankumatu tunnistamine NATO nurgakiviks. Selles kontekstis tuleb meil taotleda: 1) NATO heidutuse ja sõjalise seisundi edasist tugevdamist, sealhulgas USA sõjalise kohaloleku suurendamist Läänemere piirkonnas, 2) Euroopa kaitsevõime tugevdamist täiendusena alliansi sammudele, 3) NATO koormuse jagamise optimeerimist liikmesriikide kaitsekulutusi kahe protsendi tasemel SKTst hoides, nagu seda nõuab praegune ohukeskkond, 4) NATO avatud uste poliitika jätkamist.
Möödunud aastal kinnitasid NATO liidrid Brüsselis taas ühtset positsiooni suhete osas Venemaaga. Igasugune tegelik tsiviil- ja sõjaline koostöö NATO ja Venemaa vahel on peatatud. Siiski on allianss avatud korrapärasele, fokuseeritud ja tulemuslikule dialoogile Venemaaga, olles valmis suhtlema NATO-Venemaa nõukogu raames õhkkonnas, mis aitaks vältida väärade arusaamade kujunemist, valedel alustel tehtud arvestusi ja olukorra soovimatut pingestumist ning süvendaks läbipaistvust ja ettenähtavust. Me võime pöörata ümber sõnad, mida lausus kunagine USA välisminister Madeleine Albright 7. oktoobril 1997. aastal USA Senati välissuhete komisjoni ees antud ütluses: „Me peame arvestama Euroopa tulevaste ohtudega. […] sellesse kategooriasse langevad küsimused Venemaa tulevikust. Me soovime, et Venemaa demokraatia püsiks. Me oleme optimistlikud, et see nii ka saab olema, aga ei tohiks siiski arvestamata jätta võimalust, et Venemaa naaseb minevikumustrite juurde.”12 Me teame nüüd, et Venemaa naasiski minevikumustrite juurde, aga me ei saa välistada võimalust, et pikema aja peale ette vaadates Venemaa viimaks hakkab kinni pidama rahvusvahelisest õigusest ning omaenda rahvusvahelistest kohustustest ja vastutusest.
Tänavu tähistab NATO 70. sünnipäeva. Seitse aastakümmet on näidanud, et meie sisu ei määratle meie erimeelsused, mis on igati loomupärased, vaid nende erimeelsuste tulemus. NATO on jätkuvalt kogu ajaloo tugevaim allianss, millel on ette näidata tõendid rahu ja stabiilsuse juurutamise kohta Euroopas ja kaugemalgi. Selle pärandi edasiviimiseks peame edaspidigi koostööd tegema.
Tabelid ja kommentaarid. NATO laienemine 1999-2017. Sõjaväelaste arvu ja eelarve muutumine.
13 viimati NATOga liitunud riigi sõjaväelaste arv annab alla 17 protsendi alliansi kõigi liikmesriikide sõjaväelastest, kusjuures Poola on ainuke, mille sõjavägi ulatub üle 100 000 inimese (vt Tabel 1).
Tabel 1. NATO liikmesriikide sõjaväelaste arv (2017-2018): liikmed enne ja pärast 1999. aastat.
Allikas: Communique PR/CP (2018)091. Defence Expenditure of NATO countries (2011-2018). 10. juuli 2018, https://www.nato.int/nato_static_fl2014/assets/pdf/pdf_2018_07/20180709_180710-pr2018-91-en.pdf (vaadatud 21. märtsil 2019).
h1 tähendab hinnangut.
Enamik uutest liikmesriikidest on kaitsekulutusi kiiresti suurendanud (eeskujuks võib tuua Balti riigid ja Poola). Tegelikkuses on need arvud aga veel tähtsusetumad kui sõjaväelaste arv: kolmteistkümne viimati liitunud riigi arvele langeb kaitsekulutustest ainult kübe, samal ajal kui lõviosa tuleb Ühendriikidest.
Tabel 2. NATO liikmesriikide kaitsekulutused (2017-2018): liikmed enne ja pärast 1999. aastat.
Allikas: sama, mis Tabeli 1 puhul.
h2 tähendab hinnangut.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Viited
- NATO Press Info. The Accession of the Czech Republic, Ungari and Poland, https://www.nato.int/docu/comm/1999/9904-wsh/pres-eng/03acce.pdf (vaadatud 21. märtsil 2019). ↩
- Poola liitumist NATOga toetas Seimis 409 parlamendiliiget ja ainult 7 olid vastu. Avalik arvamus pooldas jõuliselt Poola liitumist NATOga: üks viimaseid küsitlusi enne otsuse langetamist näitas, et umbes 67 protsenti poolakatest toetas riigi liitumist alliansiga. Vt Ośrodek Badania Opinii Publicznej, Polska w NATO. Stopień poparcia i przewidywane skutki, http://tnsglobal.pl/archiv_files/038-99.pdf (vaadatud 21. märtsil 2019). ↩
- R. Kupiecki, Organizacja Traktatu Północnoatlantyckiego, Varssavi, MSZ, 2016, lk 163. ↩
- Madrid Declaration on Euro-Atlantic Security and Cooperation, issued by the Heads of State and Government – Press Release M-1 (97)81. Madrid, 8. juuli 1997, https://www.nato.int/DOCU/pr/1997/p97-081e.htm (vaadatud 21. märtsil 2019) ↩
- J. Helms, Report to accompany Treaty Doc. 105-136. Protocols to the North Atlantic Treaty of 1949 on Accession of Poland, Hungary and the Czech Republic, 6. märts 1998, lk 8, https://www.congress.gov/105/crpt/erpt14/CRPT-105erpt14.pdf (vaadatud 21. märtsil 2019). ↩
- Vt G. Diesen, EU and NATO Relations with Russia. After the Collapse of Soviet Union, Routledge, 2016. ↩
- Founding Act on Mutual Relations, Cooperation and Security between NATO and the Russian Federation signed in Paris, France, 27 May, 1997, sektsioon IV. ↩
- R. E. Rupp, NATO after 9/11. An Alliance in Continuing Decline, New York: Palgrave Mcmillan, 2006, lk 1-2. ↩
- K. Stoicescu, P. Järvenpää, Contemporary Deterrence. Insights and Lessons from Enhanced Forward Presence, Tallinn, ICDS/RKK, jaanuar 2019, lk 1, http://icds-ee.vserver.zonevs.eu/contemporary-deterrence-insights-and-lessons-from-enhanced-forward-presence/ (vaadatud 21. märtsil 2019). ↩
- Wales Summit Declaration, issued by the Heads of State and Government participating in the meeting of the North Atlantic Council in Wales, Sep. 5, 2014, https://www.nato.int/cps/en/natohq/official_texts_112964.htm (vaadatud 21. märtsil 2019). ↩
- Warsaw Summit Communique, issued by the Heads of State and Government participating in the meeting of the North Atlantic Council in Warsaw, 8-9 July, 2016, https://www.nato.int/cps/en/natohq/official_texts_133169.htm (vaadatud 21. märtsil 2019). ↩
- Madeleine K. Albright, Statement before the Senate Foreign Relations Committee, Washington, DC, October 7, 1997. Released by the Office of the Spokesman, https://1997-2001.state.gov/statements/971007.html (vaadatud 21. märtsil 2019). ↩
Seotud artiklid
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
NATO idatiiva õnn ja õnnetus: uus peasekretär ei ole vastav uuele kaitsestrateegiale?
Uued NATO kaitseplaanid on tugevdanud idarinde Venemaa-suunalist heidutust, ent peasekretär Jens Stoltenbergi ametijärglase valimine näitab, et Ida-Euroopa ei suuda end siiski kokku võtta ja „oma“ kandidaadi taha koonduda. Näib, et hirm Venemaa reaktsiooni ees jääbki idatiiva potentsiaali piirama.
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Seotud saatused: Ukraina ja Eesti peaksid olema teineteise julgeoleku tagajad
Maksõm Kononenko, Ukraina erakorraline ja täievoliline suursaadik Eestis, andis Diplomaatiale oma esimese intervjuu Eestis ajal, kui Ukraina valmistus 24. augustil 2023 tähistama 32. iseseisvuse taastamise aastapäeva – ja 547 päeva möödumist Venemaa täiemahulise sissetungi algusest.
Nicolas Tenzer: Euroopa julgeoleku mõistatus – strateegilise autonoomia ja liitlassuhete vahepeal
Euroopa julgeoleku küsimust mõistetakse tihti valesti, sest see hõlmab erinevaid valdkondi. Esmajoones tähendab Euroopa julgeoleku tagamine valmistumist selleks, et rünnatakse tema territooriumi, mis kattub järjest rohkem NATO liikmesriikide omaga.
Hanna Šelest: Panus Euroopa julgeolekusse on ainus eeltingimus kuulumiseks NATO-sse
Soome ja Rootsi kutsumine NATOsse näitas, et viimaks ometi hakkab allians üle saama aastakümneid viljeldud enesepiirangutest. Vilniuse tippkohtumisel peaksid NATO riigid viimaks möönma Ukraina panust Euroopa julgeolekusse.