Kakskümmend aastat geopoliitilist katastroofi

Augustit peetakse Venemaal traditsiooniliselt õnnetuks kuuks. Suve lõppu on viimasel kahel aastakümnel ikka ja jälle tähistanud terroriteod, inimtekkelised või looduslikud katastroofid.

19. augustil 1991. aastal moodustas rühm NSV Liidu kõrgemaid ametiisikuid Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK) ja üritas edutult sooritada riigipööret.

Ent täna mäletab enamik moskvalasi neist sündmustest eelkõige Tšaikovski „Luikede järve” muusikat, mis kõlas toona mitu tundi televiisorist.

Muide, just pärast neid sündmusi avanes venemaalastel võimalus hakata vabalt välismaale sõitma, lugema täpselt seda, mida nad tahavad, kuulama muusikat, mis neile meeldib, soetama eraomandit ja nautima tohutul hulgal kõike muud, mis oli olnud NSV Liidus keelatud.

NSV Liidu riigipöördekatse 20. aastapäevaks korraldas Levada-Tsentr ülevenemaalise küsitluse kodanike suhtumise selgitamiseks toonastesse sündmustesse. 58 protsenti kahetses NSV Liidu lagunemist ja ainult 10 protsenti arvas, et võit putšistide üle kujunes demokraatia võidukäiguks.

Kremli koridorides elab järgmine legend. Kui hakati ellu äratama Nõukogude Liidu hümni, küsinud Putin selle vastastelt: aga kui palju on neid, kes on muusika ja sõnade vastu? Kuulnud, et neid on nii protsenti viisteist, hinganud kergendatult: järelikult kaheksakümmend viis protsenti on poolt.

Isegi enamlased ei väitnud kunagi, et Venemaa tekkis 25. oktoobril 1917. aastal. Nad nimetasid ennast vene rahva sajanditepikkuse rõhujate vastu peetud võitluse otsesteks pärijateks.

Sotsioloog ja ajakirja Iskusstvo Kino peatoimetaja Daniil Dondurei kirjutas tänapäeva Venemaa ühiskonna hingelise kriisi kohta: „See on täpselt sama, nagu oleks kakskümmend aastat pärast enamlaste riigipööret, ütleme 1937. aastal, Stalin ja kogu VK(b)P juhtkond teada saanud, et kolmveerand elanikkonda ei ole kohe kuidagi rahul monarhia hukuga ja peavad selle krahhi „suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks”.”

„Valed” pühad

Igal aastal tähistatakse Venemaal 22. augustil riigilipu päeva. Esimest korda tõusis valgesinipunane lipp Moskva Valge Maja kohale 22. augustil 1991. aastal. Niisiis kohe pärast putši.

31. detsembril 2010. aastal sõnas president Dmitri Medvedev uusaastapöördumises Venemaa kodanike poole: „Venemaa on noor riik. Mäletatavasti saab ta järgmisel aastal kahekümneaastaseks. Riigi jaoks pole see vanus, aga uuel Venemaal sündinud lapsed on juba saamas täiskasvanuks. Nüüd sõltubki just neist, milliseks kujuneb käesoleva sajandi teine kümnend.”

Vene haritlased nimetasid neid presidendi sõnu „ajaloo amputeerimiseks”. Teisedki Venemaa riiklikud tähtpäevad on seotud just selle „amputeeritud ajalooga”. Võtame kas või mainitud riigilipu päeva. See tuleks siduda kas 20.(31.ukj) jaanuariga 1705. aastal, mil Peeter I andis välja ukaasi, millega see lipp määrati kauba- ja jõelaevade lipuks, või 29. aprilliga (11.05. ukj) 1896. aastal, mil Nikolai II otsusega tunnistati valgesinipunane lipp kõigil juhtudel riigilipuks.

Isegi enamlased ei väitnud kunagi, et Venemaa tekkis 25. oktoobril 1917. aastal. Nad nimetasid ennast vene rahva sajanditepikkuse rõhujate vastu peetud võitluse otsesteks pärijateks.

Mis on juhtunud Venemaaga viimasel kahekümnel, eriti aga viimasel kümnel aastal?

Arvatakse, et täna on meil raske vaadelda neid aastaid „objektiivselt”. Rangelt võttes ei ole 20. sajandi lõpp veel ajalooks saanud. Me oleme kas selles ise osalenud või vähemalt näinud pealt viimaste aastakümnete suurejoonelisi ajaloolisi sündmusi. Kõigil meil on oma läbielatud usaldusväärsete ajalooliste faktide hulk, mis sobivad ühe või teise ajalooskeemi ilmestamiseks.

Kuid üritame vaadata isiklike ajalooliste faktide arhiivi veidi teise pilguga. Püüame näha kõigis konkreetsetes ajaloolistes faktides neisse kätketud mõtet, mitte aga pelgalt kindla ajalookontseptsiooni elementi.

Kangelased ja ohvrid

Tamani diviisi pataljoniülem, kahekümne viie aastane kapten Sergei Surovikin sai 1991. aasta augustis kogu maal tuntuks sellega, et üks talle allunud soomukitest ajas alla ja tappis kolm Valge Maja kaitsjat: Dmitri Komari, Ilja Kritševski ja Vladimir Ussovi. Nad olid üritanud takistada lahingumasinate liikumist Sadovaja ringteel.

Möödunud on kakskümmend aastat. Kapten Surovikin lõpetas kiitusega Frunze sõjaväeakadeemia ja kindralstaabi akadeemia, teenis mitmes garnisonis, sõdis Tšetšeenias, sai kindralleitnandiks ja kesksõjaväeringkonna vägede juhataja esimeseks asetäitjaks. Nüüd on juba teada, et temast saab Venemaa relvajõudude sõjaväepolitsei ülem, kellele allub umbes 20 000 meest.

Esimest korda tõusis valgesinipunane lipp Moskva Valge Maja kohale 22. augustil 1991. aastal. Niisiis kohe pärast putši.

Esimene Vene Föderatsioonis asutatud riiklik autasu oli medal „Vaba Venemaa kaitsjale”. Just selle medaliga autasustati 1992. aastal postuumselt Valge Maja kaitsmisel hukkunud Komari, Kritševskit ja Ussovit. Kuid alates 2001. aastast on see medal sisuliselt lakanud olemast riiklik autasu, viimati anti seda välja 2006. aastal. Trollibussid, millest ehitati Sadovaja ringteel barrikaade ja mis koos muude asjadega anti üle Venemaa tänapäeva ajaloo muuseumile, on ekspositsioonist kadunud. Milline saatus on tabanud saja meetri pikkust ja tänava laiust lippu, mida 22. augustil kandsid Moskvas Valge Maja kaitsjad, on teadmata. Lubjanka väljaku rekonstrueerimise projekti pärast Dzeržinski mälestusmärgi mahavõtmist ei sündinudki, ehkki selleks korraldati mitu konkurssi.

Moskva võimudel on praegu teised mured: linna 2012. aasta eelarves on ette nähtud vahendid Feliks Dzeržinski mälestusmärgi restaureerimiseks – sellesama monumendi, mis Moskva linnanõukogu otsusega võeti maha ööl vastu 23. augustit 1991. aastal.

Luuletajad ja rahvas

„Poeet on Venemaal rohkem kui poeet.” Jevgeni Jevtušenko pani need sõnad poeemis „Bratski HEJ” kirja 1965. aastal. Väga oluline on järgmine mõte: „Luuletaja on Venemaal enda sajandi kehastus ja tuleviku viirastuslik eelkehastus.”

Toona, 1990. aastate algul, olid täiskasvanuellu astuvatel noortel kooliajast veel meeles Vladimir Majakovski sõnad: „Ema! Teie poeg on suurepäraselt haige! Ema! Tema südames lõõmab leek!”

Ka tänase Venemaa noored peavad emaga hingepõhja puudutavaid vestlusi. Neonatsismi juhtiva bardi Valeri Porõvajevi saidilt võib tasuta alla laadida tema laule. Näiteks laulu „Emale”:

Ema, ei meeldi mulle kommunism,
demokraatlik soga iiveldama ajab,
ent hinge läheb halastamatu fašism,
impeeriumi võit seal vastu kajab.

Gazeta.ru kommentaator ja väga tähelepanelik tänase Venemaa vaatleja Boriss Tumanov pöörab tähelepanu sellele, et Venemaa viimase kahekümne aasta majanduslik ja sotsiaalne areng meenutab väga Peeter Suure aega. Tõsi, seekord ei pea Venemaa end tagajalgadele ajama, vaid põlvilt tõusma.

Ligemale kolmesaja aasta taguste sündmuste peamine sarnasus peitub selles, et nagu Peetri päevil, toimub tänagi samasugune sügav ühiskonna lõhestumine, sel korral siiski peamiselt võimu ja omandi, mitte sotsiaal-kultuurilisi piire mööda. Loomulikult võib sarnaselt Peetri aegadele täheldada tippude juures täielikult pealispindset Euroopa kultuuri matkimist. Ent erinevalt Peetri ajast ei too see kaasa tsiviliseeritud ühiskonnakihi järkjärgulist põlistumist ja laienemist, vaid süveneb hoopis Vene ühiskonna sotsiaal-kultuuriline lumpeniseerumine, mis tekkis Nõukogude võimu seitsmekümne aastaga, mil lihtrahva ühiskondlik kultuur kuulutati inimühiskonna kõrgeimaks väärtuseks.

Mäletate veel Putini kuulsaid väljendeid: „peldikupotist alla lasta”, „palju võib mune sügada?”, „koukisid ninast tatti ja määrisid paberitele laiali”.

Asjatundjad arvavad, et normiväline leksika on tervikuna jõudnud üldkasutusse, tunginud lisaks kõnekeelele aktiivselt ka trükiajakirjandusse ja kõlab teleekraanilt. Võidutsev matslus, labane maitse, demonstratiivne lahtiütlemine igasugustest kommetest, püüd tõmmata endale iga hinna eest tähelepanu on muutunud Venemaa võimurite ja rikkurite elulaadiks. Veelgi enam, nad peavad siiralt seda tõeliseks vene omapäraks.

Samal ajal on Venemaa nädalakirja The New Times andmeil viimasel kolmel aastal Venemaalt lahkunud üks miljon kakssada viiskümmend tuhat inimest. Enamikul neist on kõrgharidus. See on suurim väljarännulaine pärast 1917. aasta enamlaste riigipööret. Toona lahkus enamlike repressioonide hirmus maalt kaks miljonit inimest.

Nagu Peetri päevil, toimub tänagi samasugune sügav ühiskonna lõhestumine, sel korral siiski peamiselt võimu ja omandi, mitte sotsiaal-kultuurilisi piire mööda.

Postindustriaalse ühiskonna uurimise keskuse direktor Vladislav Inozemtsev viis läbi küsitluse noorte kõrgkoolilõpetajate seas. 45–50 protsenti küsitletutest ei välista välismaale lahkumise võimalust, vähemalt kolmandik aga on kõigeks valmis, et kodumaa muld jalgadelt pühkida.

Iga aastaga annab inimkapitali allakäik ennast üha selgemalt tunda. Kõrgharidus on Venemaal 14-15 protsendil elanikest, samal ajal on maalt lahkujate seas kõrgharidusega inimesi üle 40 protsendi.

Lahkuvad haritud ja jõukad inimesed. Nad ei soovi olla Kremli võimumeeste alamad. Nad tahavad olla normaalse riigi alamad, euroopaliku ühiskonna täieõiguslikud liikmed.

Vangid ja triumfaatorid

22. augustil 1991. aastal pärast putši läbikukkumist täitus Moskva linna Matrosskaja Tišina eeluurimisvangla nr 1 enneolematute kinnipeetavatega: NSV Liidu KGB ülem armeekindral Vladimir Krjutškov, NSV Liidu KGB ülema esimene asetäitja kindralpolkovnik Viktor Gruško, KGB 9. valitsuse (valveteenistus) ülem kindralleitnant Juri Plehhanov, KGB 9. valitsuse (valveteenistus) ülema asetäitja kindralmajor Vjatšeslav Generalov. Kõrgete auastmete ja ametinimetustega vangide nimekirja võiks jätkata, aga meid huvitavad siinkohal ainult „tšekistid”. Tookord tundus paljudele, et maa hakkab KGBst vabanema. Kuid putšistide süüasi kohtusse ei jõudnudki: kinnipeetavad vabastati 1992. aastal ja amnesteeriti Riigiduuma otsusega 1994. aastal. Lisaks on RESKi uurimismaterjalidel seniajani märge „Täiesti salajane”.

Triumfaatorid kogunesid hiljem, 1999. aastal, aga nagu ikka 20. detsembril. Toona lausus Vladimir Putin FSB kolleegiumil tšekistide päeva puhul: „Ma tahan ette kanda, et rühm FSB kaastöötajaid, kes saadeti varjatult tööle valitsusse, on esimesel etapil oma ülesannetega toime tulnud.”

KGB kindralid toodi 1991. aastal ohvriks demokraatiale. Eriteenistustes tulid võimule polkovnikud, kes kümmekonna aasta pärast haarasid riigis võimu „Kremlist viimaste ääremaadeni”. Selline oli siis Lubjanka gambiit. Kuid RESKi peamisele organiseerijale ja hingele Vladimir Krjutškovile avaldati tänu 7. mail 2000. aastal, kui ta kutsuti Vladimir Putini ametissepühitsemise tseremooniale. Ta istus teistest eraldi, päris seina ääres, ega suutnud õieti kõndida. Püsti tõusis ta ainult siis, kui mängiti Venemaa hümni.

Lubjanka noored pöörasid enesekindlalt ja külmavereliselt Venemaa tagasi korralikult sissesõidetud ajaloolisele rajale. Täna on nädalakirja The New Times arvestuse kohaselt 10 ministrit, vähemalt 25 ministri asetäitjat ning föderaalsete teenistuste ja ametite juhti, hulk valitsuses olevaid kindraleid, lugematu arv osakonnaülemaid – sealhulgas need, kes vastutavad tsiviilisikust presidendi asjaajamise eest – ning veel sajad inimesed kuberneridest linnapeadeni, nõunikest regioonide esindajateni sellised, kelle jaoks tšekistide päev tähistab kindlasse seltskonda kuulumise sümbolit. Venemaa eliidi juhtiva uurija Olga Krõštanovskaja hinnangul on kuni 70 protsendil föderaaltasandi ametnikest mingi seos eriteenistuste või teiste jõuametkondadega.

Seekord ei pea Venemaa end tagajalgadele ajama, vaid põlvilt tõusma.

Kuigi meeleavaldajad tõukasid 22. augustil 1991. aastal pjedestaalilt Tšekaa asutaja Feliks Dzeržinski kuju, kerkis juba kümme aastat hiljem esimest korda riigi ajaloos selle juhiks KGB endine alampolkovnik (Juri Andropov teatavasti ei olnud eriteenistuste ohvitser), kes on võimul tänase päevani. Kusjuures FSB ohvitseride mentaliteeti kujundatakse seniajani Nõukogude müütide alusel, mis on loomu poolest provintslikud ega vasta tänapäeva nõuetele.

Putini „stabiliseerimise” kõrgpunkt

Üks Venemaa tõsiseltvõetavamaid analüütikuid Dmitri Furman tuletab meile meelde, et roiskuvate autoritaarsete režiimide tingimustes haarab inimesi nukrus, meeleheide ja jälkustunne. Kõige kirkamal kujul tajub seda „kriitiliselt mõtlev vähemus”, aga ühel või teisel määral ja eri ideoloogilises vormis jõuab see tasapisi väga laiade inimkihtideni. Nad peituvad konformismi ja künismi varju ning söövitavad režiimi seestpoolt. Lootusetus tugevneb just siis, kui vihatud režiimid on juba läbinud kõrgpunkti ja nende elutsükkel läheneb lõpule. Väljapääsmatuse tunne on otsekui lõpu alguse tunnismärk.

Nii oli tsaarirežiimi lõpuajal. Nii oli Nõukogude režiimi lõpuajal. Ja sellised tunded on hakanud tekkima ka Putini „stabiliseerimise” ajal.

See Furmani meeldetuletus kõlab hästi kokku käesoleva märtsi lõpul avaldatud strateegiliste lahenduste keskuse aruande tulemustega. Keskus muide töötab Putini valitsuse heaks. Aruande autorid kirjutavad: „Viimase kaheksa kuu vältel (2010. aasta juulist 2011. aasta märtsini) on Venemaa elanike poliitilises teadvuses toimunud radikaalsed muudatused, mis annavad tunnistust maa jõudmisest sügavasse poliitilisse kriisi. Muudatuste dünaamika osutab kiirenemisele. Pole välistatud, et oma intensiivsuselt ületab tulevane kriis 1990. aastate lõpu vapustusi (maksevõimetus ja hiline Jeltsini aeg) ning jõuab päris lähedale 1980. aastate lõpu kriisile (NSV Liidu lagunemine).”

Sama keelt kõnelevad ülevenemaaliste sotsioloogiliste uuringute tulemused, mida on korraldanud Ülevenemaaline avaliku arvamuse uurimise keskus VTsIOM, Levada-Tsentr ja fond „Ühiskondlik arvamus”.

Strateegiliste lahenduste keskuse arvates ei peitu poliitiliste meeleolude murrangu põhjused ainult majanduskriisi tagajärgedes, vaid ka sügavates sotsiaalsetes muudatustes, mis toimusid kriisieelse perioodi majanduskasvu tõttu. Nende muudatuste peamiseks tagajärjeks oli massilise linnakeskklassi teke, mis oma elatustasemelt ja sotsiaalselt meelestatuselt läheneb kiiresti Euroopa Liidu maade keskklassile. Selle osa Moskva elanikkonnas ulatub juba peaaegu 40 protsendini, teistes suuremates linnades jääb 20–30 protsendi kanti.

Teisisõnu kujuneb tulevane poliitiline kriis suurlinnades ja selle liikumapanevaks jõuks on keskklass. Sotsioloogid on täheldanud paljude veebilehekülgede teket, mille foorumites arutatakse täiesti enesestmõistetavalt maa lagunemise üle, kommentaarides aga kutsutakse otsesõnu revolutsioonile. Nad ei usu riiki mitte milleski ega taha lausa põhimõtteliselt sellega tegemist teha. Sellised meeleolud jõuavad olmetasandile ja revolutsioonist kõnelevad tänavatel juba lihtsadki moskvalased.

Lisaks on Venemaa keskklass meelestatud natsionalistlikult. Ta kardab Kaukaasiat, pidades seda vägivalla ja kuritegevuse allikaks. Selles keskkonnas levib arvamus vajadusest rebida ennast Kaukaasiast lahti. Regioonides vihkavad paljud Moskvat läbimõtlemata käsutamise pärast ega usu keskuse võimesse lahendada Kaukaasiaga seotud ebastabiilsuse probleeme. On kõlanud üleskutseid luua Uurali, Kaug-Ida või mõni muu vabariik.

Just selles tuleb näha põhjusi, miks loodi ülevenemaaline rahvarinne ja partei Õiglane Üritus ning määrati Peterburi kuberneriks kindralleitnant Georgi Poltavtšenko, kes on teeninud kümme aastat KGB süsteemis.

45–50 protsenti küsitletutest välistavad välismaale lahkumise võimaluse, vähemalt kolmandik aga on kõigeks valmis, et kodumaa muld jalgadelt pühkida.

Sealtsamast tuleb otsida ka põhjusi, miks Venemaa sõjaväe brigaadides loodi snaipriroodud. Kindralstaabi ülem Nikolai Makarov selgitas seda vajadusega olla valmis, kui Venemaal peaksid puhkema „araabia kevade” moodi rahvarahutused, ja üldise snaiprite rolli suurenemisega sõjategevuses, eriti linnalahingutes.

Sealt tuleb otsida ka põhjusi, miks loodi veel nimetu noorsoo-organisatsioon, mille teine kokkusaamine toimus 15. septembri õhtul Tagankal niinimetatud punkris nr 42, mis asub 65 meetri sügavusel ja kannab nimetust „ külma sõja muuseum”. Endine liikumise Naši aparaadijuht Artur Omarov püstitas kogunenute ette ülesande pidada internetis infosõda, mille eesmärk on vältida hiljutiste Lähis-Ida revolutsioonide kordumist. Ja selles tuleb näha ka Kremli vangerduste põhjusi, mis toovad selgelt mängulaua keskele Putini.

Hukule määratud putinismi lõppmäng

Alapealkirja sõnad on pärit Andrei Piontkovskilt, veel ühelt tõsiseltvõetavalt vaatlejalt ja Venemaa praeguse poliitilise režiimi kriitikult. Tema mõtted läksid sellele, et viimasel sajal aastal on autoritaarse režiimi langemine kahel korral toonud kaasa Venemaa riikluse kokkuvarisemise, mis tekitab küsimuse, kas seda on võimalik kolmandal korral vältida.

Piontkovski on õigel seisukohal, et ei Veebruarirevolutsiooni ega Gorbatšovi perestroikat kavandanud ja teostanud mitte opositsioon, vaid valitsev eliit, mis määras ka sündmuste dünaamika. Demokraatlikud haritlased olid innukalt valmis olema hilise NSV Liidu valitseva klassi taustatantsijateks, hiljem kuulutati aga skisodemmideks ja saadeti erru, et nad oma sagimisega ei segaks.

Täna seilavad tõusulaines ikka needsamad Jeltsini ja hiljem Putini erastamislaine võitjad. Piontkovski nimetab neid, see tähendab võitjaid, kõige stagneerunumaks ja arenguvõimetumaks klassiks hääbuvate autoritaarsete režiimide ajaloos. Nende elu on korda läinud ja sellega saabus nende jaoks ka ajaloo lõpp.

Publitsist ja politoloog Leonid Radzihhovski hoiatab, et praeguse võimu langemine kujuneb riskantseks hüppeks tundmatusse ja et vähem riskantne on senise võimu püsimine. Tõsi, sel juhul Venemaa sureb lihtsalt aeglasemalt ja mitte nii valulikult. Telenarkoosi all. Teadvusele tulemata. Kõik teised variandid on palju hullemad.

Neis tingimustes ei ole süsteemiväline demokraatlik opositsioon praegu, eriti arvestades nende organisatoorseid võimalusi ja ressursse, võimeline reaalselt mõjutama poliitilist dünaamikat. Võimalused on tunduvalt nõrgemad kui perestroikaaegsel demokraatlikul opositsioonil.

Aga liberaalsetel haritlastel? Miitingute ja kongresside tribuunidel, perestroika, demokratiseerimise ja privatiseerimise laulikutel? Miks nad ei ole astunud vastu rahvuslikule katastroofile, ei ole peatanud tumedate jõudude revanši?

Selles osas tuleb Piontkovskit lugeda eriti aeglaselt ja hoolikalt, sest ta teeb erakordselt tähtsa tähelepaneku praeguse olukorra mõistmiseks.

FSB ohvitseride mentaliteeti kujundatakse seniajani Nõukogude müütide alusel, mis on loomu poolest provintslikud ega vasta tänapäeva nõuetele.

„Mingit revanši pole olnud ega ka tumedaid jõude. Putini tõhud 1990. aastate lõpu kooperatiivis Ozero polnud õieti midagi, lihtsalt Piiteri pisisulid. Nad ei tulnud võimule ega saanud kellekski mingi tšekistliku vandenõu või riigipöörde abil. Neid talutasid käe kõrval võimu juurde kõige liberaalsemad poliitikud, ametnikud, oligarhid või lihtsalt sulid Boriss Jeltsini lähikonnas, keda nad teenisid ihukaitsjatena. Nende nimed on hästi teada, nagu ka operatsiooni „Järeltulija 2000” häbiväärsed asjaolud.”

„Äärmiselt üksikute eranditega on kõik 1990. aastate ideoloogiad ja võimutehnoloogiad endiselt käibel. Need kujutavad endast süsteemi kuuluvate liberaalide, kes on režiimi lahutamatu osa, kullafondi ja ajukeskust. Nad ei ole kunagi võimelised tõsiseks vastasseisuks režiimiga, isegi kui nad mõistavad selgelt, kui hukatuslik on see Venemaale.”

Mitte asjata ei ole suur Kremli poliittehnoloog Gleb Pavlovski hoiatanud: „Ärge unustage, härrased, et me kõik oleme vargad. Ärge hakake paati kõigutama!”

Olukorra, millesse Venemaa on sattunud Putini meeskonna uue 12-aastase tsükli algul, on väga täpselt defineerinud filosoofiadoktor ja fondi „Liberaalne missioon” asepresident Igor Kljamkin: „Teed edasi ei ole, teed tagasi ei ole, on ainult tee kuristikku.”

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane