Kaks kohtumist McCainiga

John McCain on kahtlematult koloriitne isiksus. Kindlasti on seda ka Barack Obama, kuid temaga pole ma kahjuks isiklikult kohtunud. Nii kirjutagu Obamast keegi teine, mina võin rääkida McCainist. Laiemat avalikkust huvitaks kindlasti kuulda McCaini ja Hillary Clintoni viinajoomisvõistlusest nende ühise Tallinna visiidi ajal või sama paari ülimalt värvikast visiidist Gruusiasse. Selles suhtes pean kohe alguses pettumuse valmistuma – ma pole viibinud isiklikult kummagi sündmuse juures. Kuulnud olen neist nii mõndagi, kuid hetkel on mõttekam rääkida sellest, mida isiklikult olen kogenud. Nii valisin kohtumiste seast McCainiga välja kaks.

Esimene neist toimus Tallinnas 24. augustil 2001, mil senaator John McCain oli palutud pidama Robert C. Frasure mälestusloengut. See oli aeg, mil Eesti saatus oli vaekausil, kuigi tollal ei saanud me sellest vahest täie teravusega aru. Gruusia sündmuste järel aga küll. NATO uks oli hetkeks praotunud, lahtine oli vaid, kas suudame sellest enne sisse pääseda, kui vene karu ukse taas kinni lajatab. Võime vaid ette kujutada, millises olukorras oleksime praegu, kui meil poleks sel unikaalsel hetkel õnnestunud NATOsse pääseda. 2001. aasta suvel polnud meie lootuste täitumine aga veel sugugi kindel. Kui 1999. aastal oleks NATOsse Balti riikidest olnud asja vaid Leedul, siis 2001. aastaks oli Eesti end Leedule järele rebinud, endaga Lätit teatavas mõttes kaasa vedades. Eesti vajas sel hetkel tugevaid ja kindlaid sõpru Ühendriikides rohkem kui kunagi varem, sest oli selge, et kokkuvõttes sõltub NATO laienemine peaasjalikult just Ühendriikide hoiakust.

Sellel taustal omas John McCaini visiidi õnnestumine Eestile saatuslikku tähendust.

Õnnestumine oli juba selle avatakt ehk McCaini loeng. Polnud uudis, et McCain toetas Balti riikide pürgimust NATOsse. Uudsed olid aga argumendid, millega ta seda põhjendas. Nendeks olid nimelt ühised läbi aastakümnete jagatud väärtused ning Balti rahvaste ühine võitlus külmas sõjas koos Läänega kommunismi vastu. McCain tõstis oma loengus eriliselt esile metsavendade vastupanu nõukogude võimule, tsiteerides oma loengus lõike minu metsavendade raamatust. Minu mäletamist mööda oli tegemist esimese sedavõrd kõrge positsiooniga tegelasega Läänes, kes oli metsavendadest midagi kuulnud, vähemalt polnud keegi varem nende võitlust sellisesse konteksti seadnud.

Polnud uudis, et McCain toetas Balti riikide pürgimust NATOsse. Uudsed olid aga argumendid, millega ta seda põhjendas.

Järgmisel päeval jalutasime senaatoriga ametliku kohtumise järel Tallinna vanalinnas. Oli imeilus suvepäev. Linn oli täis kruiisilaevadelt tulnud ameeriklasi, kes McCaini tundsid ning vaimustunult tervitasid. McCainile tegi see kõvasti nalja – ta arvas, et võiks tulla Tallinnasse valimiskampaaniat tegema, kuna suur osa tema valijaid näib Eestis viibivat. Istusime Raekoja platsil ja jõime Õpetajate Maja ees välikohvikus õlut. McCain vaatas teda ümbritsevat melu ja oli nähtuga selgelt rahul. Lahkudes surus ta meil tugevalt kätt, öeldes lühidalt ja selgelt: “Me teeme selle ära!” See oli hetk, mil hakkasin uskuma, et meie hull unistus võib tõesti tõelisuseks saada.

Möödus vaid paar nädalat ning käes oli 11. september, mil kohtumise ajal Hispaania peaministri Jose Aznariga pani mu hea nõunik Jaan Tross ootamatult mu ette lühikese teate, et mingi lennuk oli sõitnud sisse Maailma Kaubanduskeskusesse. Mu nägu oli sel hetkel ilmselt sedavõrd ilmekas, et Aznar küsis, on mul mingi probleem. Lükkasin teate üle laua tema ette ja ütlesin: “Ei, meil mõlemal on probleem.” Nii see kahjuks oligi. 11. septembril maailma ja Ühendriike tabanud vapustuse taustal tekkis hirm, et rünnaku alla sattunud Ühendriigid ei suuda mitme suure väljakutsega korraga tegeleda ning NATO laienemine jääb unarusse. Võimalik, et sedalaadi hirmud jõudsid ka Ühendriikide juhtideni, igal juhul sain oktoobris ootamatu kutse ühe esimese peaministrina rünnaku järel külastada Valget Maja. Ameerika oli selleks ajaks selgelt muutunud. Olukord oli tagasihoidlikult öeldes närviline. Kui varem olid julgeolekumeetmed sedalaadi külaskäikude puhul olnud mõõdukad, siis nüüd ei jäänud ihukaitsjad must sammugi maha. See oli üsna tüütav. Muidu läks visiit suurepäraselt. Oli väga hea kuulda, et vaatamata terrorirünnakutele minnakse NATO laienemisega täie hooga edasi – sisuliselt saime Ühendriikide juhtkonnalt lubaduse, et 2002. aastal tehakse Prahas meie suhtes positiivne otsus.

John McCain kuulis, et olen Washingtoni tulemas, ning tahtis tingimata kohtuda. Kuna see soov oli vastastikune, siis õnnestus kohtumine ka korraldada. Õhkkond Kapitooliumil oli muutunud pehmelt öeldes paranoiliseks – antraksi-rünnak ja valge pulbriga kirjad tekitasid Ühendriikides tõelise paanikalaine. Kohtusime Kapitooliumil McCaini kabinetis. Rääkisime ajaloost, NATO laienemisest ning loomulikult sellest, mis maailmas toimub. McCain kinnitas, et kui varem võis keegi NATO laienemises veel kahelda, siis nüüd tehakse see igal juhul ära. Muidu oli tema sõnum lihtne – rahu, ainult rahu. Paanika pole hea abimees mõistlike otsuste tegemiseks. Vaevalt oli senaator seda öelnud, kui kuskilt hakkas kostma undamist ning sisse tormas näost üsna valge McCaini nõunik, kes teatas, et Kapitooliumi õhupuhastussüsteemi oli just antraksit lastud. Minu ihukaitsjad hüppasid seepeale püsti ja arvasid, et peame viivitamatult evakueeruma. Vaatasin McCainile otsa – ta jätkas juttu, nagu poleks midagi juhtunud. Mul polnud selle vastu midagi, sest vestlus oli tõepoolest nauditav – ja kasulik ka. Nii säilitasime me rahu veel paarikümne minuti jooksul ning kui ihukaitsjate ja senaatori nõunike näod olid juba päris roheliseks muutunud, tõusime – ikka hästi rahulikult – püsti ning siirdusime – endiselt väga väljapeetult – väljapääsu poole. Kuskil undasid sireenid, meist möödusid mõned paanikas põgenevad hilinejad – meie säilitasime aga rahu. Kui majast välja jõudsime, oli selle esine praktiliselt tühi, kaugemal põõsaste vahel võis näha veel üksikuid põgenejaid. Jätsime senaatoriga hüvasti. Ma ei tea, mida ta sellel hetkel mõtles, kuid mulle tundus, et ta nautis situatsiooni täiega. Seda pean ma ka iseenda kohta ütlema.

Sisse tormas näost üsna valge McCaini nõunik, kes teatas, et Kapitooliumi õhupuhastussüsteemi oli just antraksit lastud.

Minu jaoks iseloomustavad need kaks lugu McCaini üsna hästi. See on mees, kellel on nii põhimõtteid, julgust kui kindlalt rahulikku meelt, et neid ellu viia. Need on aga kindlasti omadused, mida Ameerika Ühendriikide president hädasti vajab.

P.S. Ihukaitsjad olevat pärast terve trobikonna süste saanud. Mind ei julgetud torkima tulla, McCaini ilmselt samuti mitte.