Kaamel läbi nõelasilma
1996. aasta algupäevadel pidasid Eesti saatkond Moskvas ning riigi esindajad Euroopa Nõukogus ägedat faksivahetust. Moskvast lendasid Strasbourgi või Tallinna poole teele üha uued ja uued dokumendid kirjeldamaks Vene föderaalvägede inimõigusrikkumisi Tšetšeenias, kohtuprotsesside arbitraarsust, tugevnevat survet vabale meediale jne.
Strasbourgist või Tallinnast saadeti koos tänusõnadega uusi nõudmisi uue info järele. Eesmärk, mille nimel see noile aegadele nii omane entusiastlik ja jõuline tegutsemine toimus, oli põhimõtteline: jätta ebapiisavalt demokraatlik Venemaa vähemalt mõneks ajaks Euroopa Nõukogu ukse taha. See eesmärk oli samas ka selgelt lootusetu. Euroopa Nõukogu vanadest lääneriikidest koosnev enamus oli juba otsustanud kaameli läbi nõelasilma ajada: saagu nõelasilmast sealjuures mis saab.
Oli naiivne ja idealistlik aeg. Eesti polnud veel päris hästi õppinud vahet tegema asjadel, mille muutmine on meie võimuses ning nendel, mille muutmine ei ole. Veel vähem soostusime me nende viimastega leppima. Praegune Eesti kõhkleks märksa enam, enne kui asuks Venemaad puudutavas küsimuses kaotusele määratud lahingut pidama, või vähemalt loobuks varem.
Ja ikkagi: 13 aastat hiljem on selgemast selgem, et meil oli noil kaugeil 1996. aasta jaanuaripäevil rohkem õigus, kui me toona ise mõistsimegi; õigus palju olulisemates ning põhimõttelisemates asjades: mitte pelgalt selles, et Venemaa polnud demokraatia – mis oli ju palja silmaga näha -, ent õigeks osutus ka tume aimdus, et ENi liikmestaatus Venemaad ei muuda, küll aga võib juhtuda vastupidine.
Praeguseks on standarditele mittevastavad liikmed ENi töö paljuski paralüseerinud. Kärisevad juba struktuurid: demokraatlikele riikidele mõeldes loodud Inimõiguste Kohus ei suuda menetleda kõiki neid tuhandeid kaebusi, mis laekuvad mittedemokraatlikest riikidest. Demokraatlike liikmesriikide poliitikud aga keelduvad võõrkehasid võõrkehadeks tunnistamast – see omakorda pärsib igasugust debatti. Algsed põhiväärtused on kohati väga-väga ähmaseks muutunud.
Muidugi, probleem on tegelikult palju laiem kui Euroopa Nõukogu. Tegelik probleem on selles, et Euroopa ise kas ei usu enam oma väärtustesse, on unustanud nende tegeliku olemuse või siis, vastupidi, peab neid nii-võrd enesestmõistetavaks, et ei vaevu neid enam kaitsma isegi mitte sõnas, rääkimata teost, vaid nõjatub selle asemel diivanile fatalistlikult ajaloo lõppu ootama.
Kas, millal ja millega see hirmunud fatalism oma otsa leiab, on vara öelda. Aga ükskord see tuleb. Ning loota tuleb, et kui Õhtumaa lõpuks oma vigu asub lahkama, on Eestis alles veel piisavalt idealismi osutamaks, et enne, kui kaamelikari läbi nõelasilma ajada, tasuks mõelda, mis saab nõelast. Ja kas meil seda äkki millekski veel vaja ei lähe.