JunArmija liikumine: kutse minevikust või pilet tulevikku?

Geograafilistest ja ajaloolistest oludest hoolimata on peaaegu kõigi autoritaarsete režiimide üks põhilisi eesmärke alati olnud ühiskonna kõige õrnema ja propagandale vastuvõtlikuma osa, nimelt noorsoo vaimu ja tahte enda poole võitmine. Nõukogude Liit ei olnud selles suhtes erand. Nüüd, mil süveneb vastasseis Läänega, kasvavad majandusraskused ja suurenevad sisemised vastuolud, mida oskuslikult varjatakse reipa propaganda jääkilbi alla, vajab Venemaa režiim meeleheitlikult avalikkuse toetust, seda eriti nende seas, kelle kord valimiskastide juurde astuda saabub 2024. aastal ja veel hiljem.

Mis on JunArmija ja kui kaugele võib see minna?

Ametlikult 29. juulil 2016 loodud sõjalis-patriootlik liikumine JunArmija (tõlkes „Noorarmee”) on küllap kõige edukam õige mitmest Moskva projektist „isamaaliste noorte” kasvatamiseks. Kaitseministeeriumi ja eriti kaitseminister Sergei Šoigu enda mõttesünnitis pälvis Venemaa presidendi Vladimir Putini igakülgse toetuse¹, mis näitab ilmekalt projekti strateegilist tähtsust. Ühel esimestest kohtumistest kõneldes nimetas Šoigu ennast teadlikult „teie organisatsiooni liikmeks”², kiites igati JunArmija liikmete indu ja sihikindlust. Organisatsiooni liikmete arv ja geograafiline haare ongi olnud äärmiselt muljetavaldav. Praegu tegutsevad selle piirkondlikud allorganisatsioonid kõigis Venemaa Föderatsiooni 85 alljaotises. 2018. aastaks oli JunArmijasse astunud üle 200 000 noore – 2016. aastaga võrreldes on see ligemale kümnekordne kasv.³

Lisaks on sellel „tootel” tubli potentsiaal kujuneda Venemaa pehme jõu vahendiks välismaal: juba praegu on nad tegutsemas Armeenias, Tadžikistanis ja Abhaasias, mõned Balkani riigid (Serbia ja Sloveenia⁴) olevat aga „ootejärjekorras”. Projekti haare, populaarsus ja sellesse investeeritud ressursside maht annavad tunnistust uuest reaalsusest: lisaks teada-tuntud vahenditele saab „vene maailm” nähtavasti peagi veel ühe võimsa tugimehhanismi.

Edu tagatised

Kaitseministeeriumi ja Kremli otsesest toetusest hoolimata ei saa liikumise edu siiski ainuüksi selle teguriga seletada. Selle taga aimub mitmeid teisigi põhjusi.

Esiteks nõukoguliku kitsarinnalisuse vältimine. Lisaks muule suudeti seda tagada hulga erinevatest avaliku elu valdkondadest pärit kuulsuste kaasamisega. Nimekad sõjalise taustaga tegelased (näiteks Riigiduuma kaitsekomisjoni esimees Vladimir Šamanov, Tšetšeenia sõdade „kangelane” ja äge läänevastane) seisavad õlg õla kõrval tuntud sportlaste (näiteks Aleksandr Legkov, 2014. aasta taliolümpia võitja ja praegu JunArmija juht Moskva oblastis), kosmonautide (Sergei Krikaljov), säravate telesaatejuhtide ja spordikommentaatoritega (Dmitri Gubernijev) ning isegi näitlejate ja menukate komödiantidega (Mihhail Galustjan). 2018. aastal sai mainekast Venemaa filmimehest ja vene konservatiivse mõtte esindajast Nikita Mihhalkovist liikumise ametlik „mentor”. Niisugune väga erinevate ja avaliku elu mitmesuguseid valdkondi esindavate isikute ainulaadne kooslus on andnud liikumisele sära ja aupaiste, mis süstib noortesse venemaalastesse uhkust ja toob neid liikumise juurde.

Teiseks Venemaa propaganda edu ja vastaste lüüasaamine. Läänevastast hüsteeriat, mis Venemaa massimeedias enne 2013. aastat ikka aeg-ajalt pead tõstis, on asendanud hästi läbi mõeldud ja hoolikalt kaalutletud strateegia.⁵ Ukraina kriisi ajal võis näha, kuidas Venemaa propagandast saab keerukas mitmekihiline ideoloogiast vabastatud ilming, mida saab ühesuguse eduga tarvitada nii kodu- kui ka välismaal. Tõeteri sisaldav propaganda suutis nüüd üles ehitada „alternatiivse reaalsuse” – sellise võimega saab uhkustada veel ainult mõni üksik riik. Selle võimsuse taustal on sündmused Ukrainas ja teistes nõukogudejärgsetes riikides (rääkimata juba Lähis-Ida traagilisest näitest) alates 2014. aastast veennud suurt osa Venemaa avalikkust kindlalt selles, et just Lääs on põhiline ohtude ja ebastabiilsuse allikas. Selle üks tulemusi on seegi, et JunArmija (mida tihtipeale nimetatakse „värviliste revolutsioonide vastumürgiks”) on pälvinud tavaliste venelaste seas väga suure poolehoiu. Selles mõttes tasub ära tuua üks JunArmija hinnanguid, mis sõnastab väga otse tema ülesanded ja eesmärgid: „Kui riik suhtub täiesti ükskõikselt oma noorte kodanike kasvatamisse, siis võtab kasvava põlvkonna harimise üle keegi teine. LGBT kogukond, religioossed fanaatikud, radikaalsed natsionalistid, igasugused sektid […] Mida suudab teha agressiivne vähemus, on saanud näha riikides, mis on viimasel ajal üle elanud „demokraatlikke revolutsioone”.”⁶ Tavalisele venemaalasele, kes saab lõviosa oma informatsioonist teleekraanilt, on juba üksi sellest argumendist enam kui küllalt. Teiselt poolt aga, kui hoida pilk peal 2018. aasta presidendivalimiste eelsel ajal ning vaadata kogu seda „tsirkust”, mida korraldasid Venemaa „opositsioonijõud”, on tarvis kogu jõust (ehkki tulemuseta) pingutada, et leida kas või üks põhjus, miks seda (ja paljusid teisi) Kremli toetusega algatusi käsitleda negatiivses valguses.

Kolmandaks sõnades õilsad eesmärgid. Organisatsiooni ametlikud sihid on igati tunnustamist väärt: huvi suurendamine Venemaa ajaloo ja geograafia vastu, tutvumine erinevate Venemaal elavate rahvuste ning nende traditsioonide ja kultuuritavadega, Venemaa rahvuskangelaste, silmapaistvate sõjaliste juhtide ja rahvusvahelise tunnustuse pälvinud teadlaste tundmaõppimine, vanurite ja sõjaveteranide toetamine. Ka koostöösidemed niisuguste ülevenemaaliste organisatsioonidega nagu Ühtse Venemaa Noor Kaardivägi (160 000 liiget) peavad tõukama noori eemale niisugusest hälbelisest käitumisest, mida võis eriti suure südamevaluga täheldada 1980. aastate lõpul ja 1990. aastatel. Lisaks ei ole uus organisatsioon erinevalt teistest varem rajatud liikumistest (eriti kurikuulsast Našist) seni olnud seotud ühegi häbiväärse natsionalistliku ja/või ksenofoobse kampaaniaga.

Eelnevast hoolimata tasub siiski meeles pidada, et „põrgutee on sillutatud heade kavatsustega” – see on mõttetera, mis on Venemaa/Nõukogude ajaloos korduvalt suutnud oma kehtivust tõestada.

Õppida tapma rõõmsalt ja sihikindlalt

Kaitseministeeriumi loodud JunArmijat ei saa käsitleda lahus Armee Keskspordiklubist (AKSK) ja  Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlikust Ühingust (ALMAVÜ). See seletab mitmel moel ka JunArmija enda olulisemaid omadusi ja ülesandeid. Enamikus regioonides juhivad kohalikke allorganisatsioone või koordineerivad tegevust Afganistani ja Tšetšeenia sõdade veteranid (kellest paljud on tegevteenistusest lahkunud nähtavate käitumishälvete tõttu, millega Venemaa sõjaväepsühholoogia üldise nõrkuse tõttu sisuliselt üldse ei tegelda). Paljude kommentaaride järgi otsustades tahavad nad kannatamatult asuda noortele õpetama sõjakunsti tõdesid, jagama oma laialdasi kogemusi.

Noorte mobiliseerimise mõttes ei tasu JunArmijat segi ajada pioneeride, komsomoli ja muude Putini võimuaja algusaastate kohmakate eksperimentidega. See on kvalitatiivselt uus katse ühendada „patriotism” ja range distsipliin ning levitada sõjaväe ja sõjalise jõu ülimaks seadmise ideed noorte venemaalaste seas.

Noorarmeelaste õppekavva kuulub lisaks eespool mainitule mitmesuguste oskuste omandamine, mis tulevad eriti kasuks sõjaajal: laskmine, esmaabi, orienteerumine, maastikuseire ja muu selline. Samuti on kavas organisatsiooni liikmeid aktiivselt kasutada „erakorraliste olukordade tagajärgede likvideerimisel”, mis toob kohe meelde traagilisi mälestusi 1991. aasta eelsest ajast.

Teiselt poolt, kui arvestada Venemaa sõjalis-strateegilise mõtte uue kaalukeskmega (mobilisatsioonivõime suurendamine ja „territoriaalkaitseüksuste” arendamine⁷), on JunArmija võimalik tasapisi sellessegi raamistikku kaasata. Samal ajal on Venemaa sekkumine Süüria kodusõtta tõstnud esile vajaduse „asümmeetriliste vastuste” järele sõjalis-strateegilises konfrontatsioonis Läänega⁸, mille üheks tugisambaks on elektrooniline sõjapidamine. Selles mõttes on olnud huvitav näha, et JunArmija on nähtavasti kaasatud laiemasse kaitseministeeriumi algatatud „rohujuuretasandi” talendiotsingu strateegiasse.⁹ Üks näiteid selle kohta on programm „JunArmija kool”, mille õppekavas leidub õige palju spetsiaalselt IT-oskuste omandamisele ja edasiarendamisele mõeldud kursusi¹⁰, mis võib tulevikus anda juurde palju vajalikke spetsialiste.

See kena üleüldise toetuse ja üksmeele kuvand ei kajasta siiski tervet pilti. Siinkohal on huvitav jälgida seda, mis on toimunud Ufa linnas. Ehkki JunArmijasse astumise vanuselävi on 11 eluaastat ja liikmeks astumine peaks olema täiesti vabatahtlik, on mõlema punkti osas leidunud mõningaid ohumärke. Kohalike allikate väitel on JunArmijasse meelitamiseks lubatud koolis paremaid hindeid ja liikmeks olla tahetud ka paljusid 6–7-aastaseid lapsi, mis tekitanud aga vanemates vastuseisu.¹¹ Paistab nii, et kui propaganda ja laste enda tahe ei suuda anda soovitud tulemusi, võidakse rahumeeli üle minna vanale heale Nõukogude ajast tuntud põhimõttele „vabatahtlikult sunniviisiline”.

Samm edasi või ikka vana reha otsa?

Noorte mobiliseerimise mõttes ei tasu JunArmijat segi ajada pioneeride, komsomoli ja muude Putini võimuaja algusaastate kohmakate eksperimentidega. See on kvalitatiivselt uus katse ühendada „patriotism” ja range distsipliin ning levitada sõjaväe ja sõjalise jõu ülimaks seadmise ideed noorte venemaalaste seas. Šoigu sõnul usaldatakse venemaalaste järeltulijad „dessantväelaste, jalaväelaste ja tankiväelaste tugevatesse kätesse, kes on nõus võtma kõiki JunArmija liikmeid enda sekka”. Juba see kõlab üpris kurjakuulutavalt. Veel üks element, mis ei tõota palju head, on patriotismi sildi all ajaloolise mälu kasutamine läänevastaste meeleolude üleskütmiseks. 2016. aastal korraldati Moskva oblastis Kubinkas puhkepargi Patriot territooriumil spetsiaalne sõjamäng, mille käigus muu hulgas mängiti läbi Riigipäevahoone vallutamine Nõukogude vägede poolt. Selle järel andis Šoigu JunArmija liikmetele kõneldes otseselt teada, et õige pea saavad nad oma oskusi proovile panna „kõikvõimalike relvade ja laskemoonaga, mida meil leidub, välja arvatud raketid”.¹²

Kindlalt on aga juba praegu teada see, et JunArmija projektiga on Venemaa võimudel nähtavasti päris hästi õnnestunud leida see õige toon, millega noori venelasi enda poole võita.

JunArmija peale mõeldes on välismaised vaatlejad kippunud seda võrdlema mitmete varasemate liikumistega, näiteks Hitlerjugend (Saksamaal), punakhmeerid (Kambodžas), Opera Nationale Balilla (Itaalias), Raudkaardi noorteharu (Rumeenias). Praeguse seisuga on sellised võrdlused pigem eksitavad ja ebaõiglased. Kuid siin tuleb meeles pidada mõningaid õppetunde Venemaa ajaloost. Venemaa rahvusliku identiteedi põhisammas – jõhkra jõu ja militarismi kõrge hindamine – on õige mitmel korral avaldanud dramaatilist mõju nii vene rahvale endale kui ka teistele lähikonna rahvastele. Kodusõja ja nõndanimetatud sõjakommunismi õudused (1917–1921), kollektiviseerimine ja kulakute likvideerimine (1928–1940), õõvastavad repressioonid ja iseseisvate riikide tükeldamine – kõik need jäledad kuriteod (mida tänapäeva Venemaal hinnatakse „hädavajalikuks”) panid ülima, põhimõtteliselt sõjaajale iseloomuliku julmusega toime massid, keda oli mobiliseeritud sõjaaja põhimõtete järgi.

Kindlalt on aga juba praegu teada see, et JunArmija projektiga on Venemaa võimudel nähtavasti päris hästi õnnestunud leida see õige toon, millega noori venelasi enda poole võita. Arvestades sündmuste praegust käiku, milles „massiteadvuse militariseerimisele” on antud ääretult tähtis roll, võib uskuda, et selle strateegiaga minnakse aina jõuliselt edasi. Projekti tulevik ja tulemused on teadmata, ent Venemaa minevik ei anna ka vähimatki lootust paremale lõpule.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane