september 11, 2008

Johannes ja Paulus

“Mitu diviisi on Rooma paavstil?” kõlas Stalini kuulus küsimus. Tõnu Õnnepalu uurib, kuidas juhtus, et paavsti “nähtamatud diviisid” Stalini musttuhandetest lõpuks täie enesestmõistetavusega jagu said.

“Mitu diviisi on Rooma paavstil?” kõlas Stalini kuulus küsimus. Tõnu Õnnepalu uurib, kuidas juhtus, et paavsti “nähtamatud diviisid” Stalini musttuhandetest lõpuks täie enesestmõistetavusega jagu said.


Tõnu Õnnepalu

Johannes ja Paulus

“Mitu diviisi on Rooma paavstil?” kõlas Stalini kuulus küsimus. Tõnu Õnnepalu uurib, kuidas juhtus, et paavsti “nähtamatud diviisid” Stalini musttuhandetest lõpuks täie enesestmõistetavusega jagu said.

Millest ometi alustada, soovides heita pilku sellele tohutule ja vastuolulisele kontinendile, millisena paistab tagantjärele Johannes Paulus II poliitiline pärand? Võib-olla nimest. Sest kui me kord räägime jumalariigi ja kiriku asjadest, siis pole sõna, nimi, kunagi niisama.
Nii siingi. Ristinimi Karol näib tõepoolest viitavat selle lapsukese tulevasele ametile. Sest peale kõige muu on paavst ju ka suverään, riigipea, õigupoolest läänemaailma viimane absoluutne monarh. Ja kuigi Karol WojtyÅ‚a võitles demokraatia eest maailmas, ei maksa sellest arvata, et oma riigis Vatikanis või “riigis” Kirikus oleks ta iseäranis kibelenud demokraatiat juurutama. Pigem vastupidi. Igasugune altpoolt tulev reformialgatus, kui see polnud pontifex’ile (“sillaehitaja”, Rooma keisrite tiitel, mille paavstid üle võtsid) meelepärane, suruti pikema jututa maha. Kui vaja, määrati kardinale ametisse rahvuskiriku ägedast protestist hoolimata, nagu Joachim Meisner Kölnis. Vatikan on pärast WojtyÅ‚a t veel kindlamalt absoluutne monarhia kui enne ja Kiriku (kasutan siin lühiduse mõttes suurtähte, mõeldes sellega katoliku kirikut) hierarhia veel jäigem ja vankumatum püramiid kui varem.
“Peaaegu uus” nimi
Kuid muidugi kõnekam kui ristinimi on selle kirikusuverääni kanooniline nimi. Tõsi, ta võttis selle oma eelkäijalt, ümmarguselt ja heasüdamlikult itaallaselt, kes vaid 33 päeva seda kanda jõudis. Aga võib ka niisiis öelda, et ta päris selle nime “peaaegu uuena”, üsna kandmata kujul. Ja kellele meeldib uskuda ettemääratusse, võib väita, et tegelikult oligi see nimepaar – eesti moodi Jaan ja Paul – just talle, poolakale määratud.
Ja tõepoolest, neis kahes nimes on koos selle paavsti ja tema poliitika kaks poolt. Alustame viimasest: Paulus. See apostel oli teatavasti suur rännumees, kes kartmatult kündis tolle aja “maailma”, Rooma riigi ohtlikke meresid, et hea sõnum (kreekapäraselt evangeelium) kõigi rahvasteni jõuaks. Nii ka meie Johannes Paulus. Tänapäeva kroonikud, kes kõike armastavad arvudesse panna, on välja rehkendanud, et oma reisidel läbis paavst 1 300 000 kilomeetrit, mis teeb kolm korda Maalt Kuule või 31 korda ümber maakera. Ja nagu Püha Paulus, ta mitte ainult ei rutanud ühe laiali pillatud koguduse juurest teise juurde, ta mitte ainult ei rääkinud, ei seletanud väsimatult jumalasõna, vaid ka kirjutas.
Ilma Jeesuseta, kes teatavasti ei kirjutanud rohkem kui üks kord midagi kepiga liivale, poleks usku. Aga ilma Pauluseta poleks kirikut. Jeesuse sõnad üksinda jääksid usklikele liiga vastuoluliseks, liiga haaramatuks. Paulus oma kirjades, selgetes moraalsetes juhtnöörides, pani tegelikult aluse kristlikule õpetusele. Kristuse enda ja algkristliku koguduse sümboliks oli teatavasti kala ‘ihtys’. Abee Mugnier on öelnud midagi sellist, et kui Jeesus on kala, siis Paulus on selle kala luu. Ja tuleb möönda, et ka Johannes Pauluse moraaliõpetus oli sageli jäik ja terav nagu kalaluu.
Kui aga asi oleks ainult nii, siis oleks meil tegemist tõepoolest puht reaktsioonilise paavstiga, kellest palju midagi rääkida ei oleks. Kuid õnneks (ja tema vastaste kahjuks) oli sellel ‘ihtys’el ka liha luude peal. Jäigal moraaliõpetusel ei puudunud oma avaram, prohvetlikum tagapõhi.
Seda Johannes Paulus II sügavamat, “religioossemat”, prohvetlikumat poolust tähistabki suurepäraselt tema kanoonilise nime esimene osa. Olgu peale, et suuri Johanneseid on uustestamentlikus traditsioonis kaks: Ristija Johannes, kes kuulutas kõrbes (“hüüdja hääl”), ja evangelist, keda Kirik peab ka Johannese ilmutusraamatu autoriks. Aga olgu neid kaks või kolm, see ei sega, sest neid mõlemaid või neid kõiki Johanneseid ühendab üks: taltsutamatu kirg transtsendentsuse, lõpmatuse, jumalariigi ja tema igavese, olgu kas või pimestava valguse järele. Sealjuures esindab Ristija Johannes selle kire karmi, munklikku, eremiitliku poolust, kuna evangelist ja ilmutusraamatu autor lasevad eelkõige sõnal end äiutada ja kanda – on suured poeedid.
Püha vaimu valitu
Seda nimes nimetatud kahte poolust tasub nimelt silme ees hoida, kui hakata analüüsima Johannes Paulus II tegevust kirikupea ja poliitikuna, eriti maailmapoliitikuna. Kumbagi nime ei maksa unustada. Sest eks ole nii, et mõned tahavad temas näha eelkõige Johannest, tõelist kannatavat Kristuse asemikku maa peal, prohvetit ja head karjast, kes oma lambad üle kolmanda aastatuhande võib-olla saatusliku läve peab viima – ja viibki!
Nende jaoks on jutt “poola” paavstist kui poliitikageeniusest peaaegu pühaduseteotus. Vähemalt, see kõik – isegi Berliini müüri langemine – on nende jaoks teisejärguline tema peamise, evangeelse tegevuse, usklike vaimse juhi ameti kõrval.
Teistele oli aga Karol WojtyÅ‚a eelkõige suur riigimees, kuigi tema riik oli väike ega omanud, nagu Stalin kord vihjas, tõepoolest mitte veeranditki diviisi. Nende jaoks on tegemist eelkõige ühe iseäranis sitke ja terava kalaluu, eriti visa Paulusega, kes oskas kõiki selle ilma poliitikutele tuntud vahendeid neist kõigist kõige osavamini rakendada oma maiste eesmärkide teenistusse. Nii et isegi Stalini (siis küll juba Brežnevi) diviisidest lõpuks midagi kasu ei olnud.
Kuid kahtlemata on mõlemad vaated reduktsionistlikud ega seleta kumbki õieti selle paavsti erilist kohta ega erilist edu. Ja muide, mis puutub edusse, siis ei maksa end pimestada lasta triumfeerivatest matusekõnedest, millest maailma ajakirjandus neil aprillipäevil kõmises. Rohkem kui võite tuli Johannes Paulus II-l siin ilmas vastu võtta kaotusi, tihti kibedaid. Võidukast pontifikaadist rääkida on isegi kohatu. Mis puutub Kirikusse, siis suutis ta tõepoolest ehk ära hoida halvima, kuid massid, mis ta staadionidele kokku tõi, ei tähenda veel paraku Kiriku võidukäiku maailmas. Kui, siis ehk pärast II maailmasõda alanud allakäigu mõningast aeglustumist.
Muidugi, sõnad “võit” ja “kaotus” on kristlikus kontekstis mõneti ambivalentsed. Eks triumfeerinud Kristus oma suurimas kaotuses ja võib-olla avaldus selle paavstigi suurus just seal: kaotuste võitudeks muutmises, eriti tema elu lõpu märterlikel aastatel, kui ta pakkus maailmale seda viimast suurt vaatepilti: haigustest piinatud mehe vaevalist, aga ometi milleski võidukat astumist surma poole.
Kuid olgu teiste võitude ja kaotustega kuidas on, ühte suurt võitu ei keela talle isegi tema vastased. Gorbatšov isegi (mitte et ta oleks just väga suur paavsti vastane olnud, või kui, siis ainult alguses) kinnitab nüüd, et “ilma Johannes Paulus II-ta oleks Ida-Euroopa saatus kahtlemata teiseks kujunenud”. Muidugi, seda lausudes usub ta kuulvat: “Aga eelkõige ilma teieta, Mihhail Sergejevitš!”
Märkus, mis oleks muide ka õiglasest õiglasem. Kuid vaevalt, kui Nõukogude Liidu ainus ja viimane president kord manalateele peaks minema, vaevalt et siis valavad poolakad miljondikkugi neist pisaratest, vaevalt peavad isegi slovakid, leedukad või nimetavad eestlased eriti ülevoolavaid matusekõnesid või nimetavad teda mokaotsastki oma “vabastajaks”. Esiteks on ühele NLKP Keskkomitee peasekretärile natuke nagu kahju sellist tiitlit omistada, teiseks on too “poolakas” selle au juba suuresti endale võtnud. Mis on mõistetav – ja sellega lepivad ka mittepoolakad, sest nii on meie vabastamise ning maapealse kurjuseriigi lõpu taga mitte niivõrd see või teine rahvas, see või teine poliitik, vaid Jumal ise oma nähtamatute diviisidega.
Aga siiski, kas pole uskumatu, et selles maailmas ja sellel ajastul, kui “demokraatiast” on saanud magus võlusõna ka diktaatorite huulil, tõuseb maailmapoliitika esimeseks superstaariks hoopis üks absoluutne monarh, keda pole valinud mitte ükski rahvas, vaid sadakond vana kardinali. Kas see kõik ei lõhna natuke hoopis teiste ajastute, Vatikani kopitanud keldrite, saladiplomaatia pistodade järgi?
Kas Lääne demokraatia sünnib siis tõepoolest veel vaid selliseid poliitilisi kääbuseid, et ühe tõelise riigimehe leidmiseks on vaja Püha Vaimu enda väidetavat vahelesegamist?
Sest suurim paradoks on ju veel see: diviisideta suverään suutis tõepoolest ajada maailmapoliitikat, suutis teatud mõttes seda, mida ei suutnud ühegi Lääne superriigi superdemokraatlik riigijuht ega nad kõik üheskoos – puhuda laiali selle kaardimajakese, mida kujutas endast Nõukogude impeerium. Aga stopp siin. Nõukogude impeerium polnud mingi kaardimajake, vähemalt keegi siis ei arvanud seda, ei sees- ega väljaspool. Ka kardinalid Vatikanis ei mõelnud nii. Ka paavsti ise? Seda on muidugi raske öelda. Aga kaardimajake või mitte, Nõukogude impeerium ja tema võim maailmas püsis eelkõige ühel asjal: hirmul, mida demokraatlikud riigid ja nende juhid tema ees tundsid. Sest “kõigile oli ju selge”, et vähemalt lähitulevikus midagi ei muutu, punane võim niipea ei kuku. Kui, siis kunagi kaugemas tulevikuks”¦
“Ärge kartke mitte!”
Siin oligi vaja hoopis teist liiki geeniuse, hoopis teise ajastu ja teise poliitilise vaimsuse vahelesegamist, et asjad liikuma panna. Sest mida ütleb see paavst oma esimeses pöördumises hulga poole Püha Peetruse platsil? “Non abbiate paura!” Sõnad, mida ta kordab aasta hiljem oma emakeeles, oma kodumaal: “Ärge kartke!” Lihtsad sõnad, mis tema suus on aga ühtlasi ja eelkõige evangeeliumi, Jeesuse enda sõnad: “Ärge kartke mitte!”
Milline demokraatlik riigipea oleks neid sellise veendumuse ja veenvusega öelda saanud? Pigem oli lugu just nii, et demokraatlik Lääs armastas seda hirmu punase koletise ees kultiveerida ja ekspluateerida, silmas pidades kord seda, kord teist lähemat või pisut kaugemat poliitilist eesmärki. Mitte et nad oleksid seda teinud ebasiiralt. Mida enam nad aga seda hirmu kultiveerisid ja ekspluateerisid, seda enam nad ise sellesse uskusid. Ja lõppude lõpuks, valitud riigipea vastutab oma valijate ees. “Ärge kartke mitte!” kõlaks tema suus vastutustundetult, kui tegemist on siiski, kõigi kättesaadavate andmete järgi, täiesti reaalse ohuga!
Siin ongi erinevus ja minu arust on siin ka paavstliku poliitika erilise edu võti (kui me jääme ikka selle ühe võitluse, kommunismivastase võitluse juurde). Demokraatlik poliitika toimub reaalses ajas, tegeleb reaalsete, materiaalselt piiritletavate ja valijatele seletatavate ohtude ning eesmärkidega, muutudes mõnikord ka reaalpoliitikaks. Aga isegi ilma selleta: selle ajaline horisont on piiratud. Ja paraku aina piiratum. Demokraatia aeg on aeg, mis tiksub tänapäeval mitte isegi enam valimiste viie-kuue-seitsmeaastases, vaid juba gallupite mõnenädalases rütmis. Liiga kaugete ajahorisontide seadmine ei huvita üldjuhul ei valijaid ega valitavaid. Mis ei ole iseenesest ka ainult halb, arvestades, kui palju paha on teinud kõiksugu visionääridest diktaatorid, kelle valitsemist samuti demokraatlikud ajapiirangud kammitsenud pole.
Igal juhul ei kammitse need ka paavsti. Eks öelnud Jeesus koguni, et tema riik pole siitilmast. Ja paavsti riik? See on kahtlemata ka siitilmast ja kui me pole just tõsiusklikud katoliiklased, siis meie jaoks on ta eelkõige siitilmast. Paavst on inimene, tegeleb inimeste juhtimise, karjatamise ja õpetamisega. Aga teiste inimestejuhtidega võrreldes on tal üks eelis: tal tõepoolest pole siinilmas kuigi suurt riiki, õieti pole teist ollagi. Tal pole rahvast toita ega diviise, mida sõtta saata või kodus hoida. See diviisitus muutub siin nõrkusest tugevuseks. Ta võib karistamatult, rahva rahulolematust või valijate sanktsiooni kartmata seada oma ajahorisondi üldse sinnapoole rahvaid ja diviise: igavikku. Milline teine riigipea võiks tõsiselt ja väljanaermist kartmata kirjutada programmi kolmandaks aastatuhandeks?
See ongi see, mis paavsti tema kaasaegsetest riigimeestest eristab ja ta nende seast nii selgelt esile tõstab: see hoopis teine ajaline mõõde, milles ta tegutses ja oma poliitikat ajas. Sest kogu oma pauluslikus reisimis-, kirjutamis-, kõnelemis- ja kohtumispalavikus ei unustanud ta kunagi ka johanneslikku pilku sinnapoole tänast ja homset, mis nii mõnegi siin suure ja hirmsana paistva asja päris pisikeseks võib teha.
Tol hetkel, kui ta ametisse astus, oli seda pilku, seda elureaalsusega vastuollu minevat usku Lääne poliitikal ilmselt hädasti vaja, et pääseda oma harjunud rööpast natuke välja.
Kuid ka paavstil oli vaja neid tavalisi ja ajalikke poliitikuid. Stalini küsimus oli siiski täiesti asjakohane. Mitte et kirikuriik pidanuks relvastuma, aga nagu ikka ajaloos, tuli tal oma poliitika elluviimiseks leida riike, kellel on piisavalt diviise. Leida liitlasi. Ja oli see nüüd Püha Vaimu enda töö või mitte, aga Johannes Paulus II-l õnnestus leida endale liitlane, kes tema igavikupilku hinnata ja selle isegi omaks võtta oskas.
Washingtoni ja Vatikani allianss
Esimest korda kohtus paavst Ronald Reaganiga esmaspäeval 7. juunil 1982. aastal. Nende neljasilmavestlus Vatikani raamatukogus kestis viiskümmend minutit. Sellest aga piisas, et sealsamas sünniks “üks kõigi aegade salajasemaid alliansse”, nagu seda on nimetanud Reagani nõunik rahvusliku julgeoleku alal Richard Allen. Paavsti ja presidendi salajane kampaania, mille eesmärgiks oli “nõukogude režiimi kokkuvarisemise kiirendamine”, võttis oma eriliseks sihtmärgiks Poola. Muidugi. Mitte ainult et paavst oli poolakas ja poolakad katoliiklased, vaid Poola oli kõige rahvarohkem Ida-Euroopa maa ja pealegi oli seal juba olemas ametiühinguliikumine Solidarnosc.
Igal juhul tegutsesid Washington ja Vatikan Poolas käsikäes ja teineteist hiilgavalt täiendades. Katoliku kirikul oli seal olemas suurepärane “agentuur”, mis võimaldas Solidaarsuse elushoidmiseks ka sõjaseisukorras Poolasse vajalikku materiaalset abi toimetada. Peale selle oli Vatikanil alati kõigist lääneriikidest parem ja nüansseeritum ülevaade Poola siseolukorrast. Ning kui vaja, võis ta endale lubada paindlikkust, mis USA administratsioonile oleks võimatu olnud. Sest superriik ei tohi teha samme, mida võiks tõlgendada oma nõrkuse tunnistamisena. Vatikanile on need lubatud. Nii oli Püha Tooli saadik esimene, kes murdis lääneriikide diplomaatilise blokaadi ja kohtus kindral Jaruzelskiga. Vatikanil oli ikka silme ees pikem perspektiiv ja selle huvides oli iga kompromiss hea. Selle huvides oli hetkiti hea isegi Poola rahvaliikumise taltsutamine, et sidemed paavsti kodumaaga lõplikult ei katkeks, et Varssavi pakti vägesid Poolasse sisse ei viidaks. Kogudusepreestrite kaudu levitatud paavsti üleskutse oli see, mis hoidis ära rahvaülestõusu puhkemise Poolas”¦
Ja “kurjuse impeerium” (see Reagani leiutis võiks olla otse tema püha liitlase suust kukkunud, kui paavstlik diplomaatia sellistest äärmustest pigem ei hoiduks), tema kõikvõimas KGB, kas see oli juba tõesti nii hambutu, et selletaolise läbinähtava agitatsiooni vastu midagi ei suutnud?
Siiski. Tolle otsustava 1981. aasta 13. mail Püha Peetruse platsil kell 17.17, kui paavst on just oma käest maha pannud väikese heledapäise Sara, kõlab kolm lasku. Türgi natsionalistlikku organisatsiooni Hallid Hundid liikme Ali Agēa kolmest kuulist tabab kaks. Türgi noormees, kes kohapeal kinni võetakse, õieti päästetakse napilt lintšimisest, ei tunnista aga kunagi, kelle tellimusel ta tegutses. Ta vassib lõputult. Kord on see tõesti KGB, kord Iraani, kord Inglise, kord Bulgaaria eriteenistus (mis neil aastatel oli teatavasti KGB tuntumaid käepikendusi). Kui keegi üldse tõde teadis, peale atentaadi tõeliste kavandajate, muidugi, siis oli see võib-olla paavst ise. Igatahes nii Ali Agēa kuulutab, pärast Johannes Paulus II legendaarset andestusvisiiti vanglasse: “Paavst teab kõik.”
Teab, aga ei räägi”¦ Vatikani huvipuudus atentaadi tagamaade uurimise vastu oli silmatorkav. Sest võimalik – aga see on ainult üks hüpotees –, et tegemist polnud ei Nõukogude ega Bulgaaria, vaid nimelt Poola salateenistustega.
Poolakas poolakat tunneb
Tõepoolest – ja see on ehk tolle aja Washingtoni ja Vatikani diplomaatia silmatorkavamaid erinevusi –, see paavst oskab endale liitlasi leida ka vaenlaste hulgast. Vähemalt paistab nii välja Wojciech Jaruzelski intervjuust, mille ta on andnud nädalalehe Le Point 4. aprilli paavsti erinumbrile. Muidugi, kas vana kindrali sõnu just päris puhta kullana tasub võtta, aga siiski, küllap seal midagi on, kui ta ütleb: “Ma olen üles kasvanud väga katoliiklikus perekonnas. Ja kui ma ka polnud enam usklik, oli minus endiselt palju ebateadlikku aukartust selle kõrge kirikuesindaja vastu. [”¦] Ma kohtusin temaga üldse seitse korda. Ta võttis mind vastu 1991. aastal oma visiidi ajal Poolasse, kui olin juba võimult kõrvaldatud. Kaks aastat hiljem sai mulle osaks tema eraaudients Vatikanis.”
Igatahes näib, et Moskva on oma võitluses nende paavsti nähtamatute diviiside vastu kindralile panustades mööda pannud. Või polnudki tollasest Poolast kedagi paremat võtta? Veri on paksem kui vesi ja küll juba poolakas poolakat tunneb”¦ Sest poolakaks see paavst jäi kuni lõpuni, ümbritsetud poola kaastöölistest, poola nunnadest, poola kokkadest, kes tema erakülalistele nuudlisuppi, seenepirukaid ja sidruniga teed pakkusid”¦ See “poolaklus” oli, eriti hiljem ja mujal, näiteks Ladina-Ameerikas, kahtlemata ka tema nõrkus. Aga neil 80ndatel aastatel poleks Ronald Reagan tõhusamast liitlasest saanud unistadagi.
Jaruzelski kirjeldab samas intervjuus üht “kohtumist” oma Moskva peremeestega 1984. aastal. See leidis aset Nõukogude-Poola piiril Vene poolel haruteele lükatud raudteevagunis (neid venelasi ja nende stiili!), kus tolle aja Kremli kaks kõige kõrgemat tegelast Gromõko ja Ustinov (kaitseminister) teda öö läbi töötlesid. “Kirik teeb, mis tahab! Paavst teeb, mis tahab! Nii see ei lähe!” olevat nad tema peale karjunud.
Kindral Jaruzelski annab koguni mõista, et hiljem olevat just tema mänginud Gorbatšovi ja WojtyÅ‚a vahemeest, tehes võimalikuks nende kohtumise, mille järel muidugi ka Mihhail Sergejevitš täielikult paavsti võlude kütkesse langes”¦ Johannes Paulus ise olevat aga Jaruzelskile aastaid hiljem öelnud: “See oli jumalik ettehooldus ise, kes meile Gorbatšovi saatis.”
Võit?
Jumalik ettehooldus või mitte, aga see Johannes Paulus II pontifikaadi kahtlemata kõige dramaatilisem ja võidukam peatükk, mis võiks kanda nime “Lahing Poola pärast”, jutustab meile ka haarava loo ühest poliitikast ja diplomaatiast, mis nii silmaorkavalt erineb meie demokraatlike riikide harjumuspärasest poliitikast ja diplomaatiast. Ja just oma ajalise horisondi poolest. See pole ei igaviku- ega tänase päeva poliitika, vaid on korraga mõlemat. Selles on korraga pauluslikku teoinimeseenergiat ja konkreetsust ning johanneslikku hoolimatust hetke moodide ja nõudmiste vastu. Sest teadagi: see riik pole siitilmast”¦
Mis aga puutub tolle võitluse tulemusse – ütleme, vahekokkuvõttesse, sest igaviku või ka “ainult” kahe tuhande aasta perspektiivis on 10 või 26 aastat üks tühine viiv –, siis, kas me saame õigupoolest rääkida võidust, isegi tolle nii võiduka Poola peatüki puhul? Jah, Poola on vaba, meiegi oleme vabad ja Euroopas jne. Aga oli see just see, mida pidas silmas too kadunud kirikupea? Kas ei lootnud ta, et poola rahvast ei saa mitte ainult vaba rahvas, vaid ka rahvas-eeskuju, rahvas-ilmutus, kes teisigi rahvaid tagasi õigele, pühast vaimust valgustatud teele juhib? Kas tegelik asjade käik Poolas ja mujal Ida-Euroopas, lääneliku materialismi ja konsumerismi laine, mis need paavstliku lootuse maad nii lootusetult enda alla mattis, polnud tegelikult tolle pika pontifikaadi kõige suurem pettumus?
Aga üldse, võit ja kaotus, eks muutu need niipea, kui me oma ajahorisondi veidigi üle inimelu, üle paari-kolme põlve piiri nihutame, hoopis küsitavamateks kategooriateks. Rääkimata evangeeliumi õpetusest, et suurim võit siin ilmas võib osutuda suurimaks kaotuseks seal – ja vastupidi.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar