James Sherr: Tants torude ümber – Nord Streami plahvatused

Paraku pole tänaseks ühegi lääneriigi valitsus seostanud kuriteoga ühtegi kurjategijat. Plahvatused, mis sihilikult või juhuslikult viidi läbi üks päev enne Norrat ja Poolat ühendava gaasitoru Baltic Pipe avamist, on kõige viimased Euroopa energeetika- ja kommunikatsiooniinfrastruktuuri tabanud intsidentidest, millest mitut saab Venemaaga seostada otse ja teiste puhul on see usutav.

Esmalt asutigi kahtlustama Venemaad. Siiski esitati peaaegu otsekohe muidki hüpoteese. Endise Poola välisministri Radosław Sikorski vahetu reaktsioon oli “Tänan, USA!”, ent ta eemaldas selle postituse kiiresti. Mainekas Venemaa-ekspert Fiona Hill, kes oli alguses kahtlustanud Venemaad, muutis järk-järgult meelt ning 2023. aasta veebruariks järeldas, et Ukraina osalus „pole ebausutav“.

Teised on veel enam elevust tekitanud. Pulitzeri preemia pälvinud ajakirjanik Seymour Hersh avaldas 8. veebruaril detailidest kubiseva artikli, milles näitas näpuga Ameerika Ühendriikidele ja Norrale. Isegi suhteliselt kergeusklikul isikul tekib küsimusi, kuidas üksainus anonüümne allikas, kellele Hersh viitab, võis säärase loo – arvatavasti hoopis legendi – koostamiseks vajalikke sõjalisi, tehnilisi ja otsustusprotsesside kohta käivaid üksikasju teada. Vaenulikule luureteenistusele see siiski raskusi ei valmistaks.

Järgmisena kinnitas New York Times 7. märtsil: „Uued luureandmed osutavad USA ametnike hinnangul, et rünnaku viis läbi Ukraina-meelne rühmitus.“ Päev hiljem tsiteerisid Die Zeit ja veel kaks Saksa massiteabevahendit lääne luureagentuuridelt saadud vihjeid, et rünnaku teostasid kaks akvalangisti 15 meetri pikkuselt purjejahilt Andromeda, mis oli üüritud ukrainlastele kuuluvalt Poola firmalt.

Kes on siin jahtija, kes jahitav? Saksamaa LV kaitseminister Boris Pistorius manitses peagi, et Andromeda lugu sarnanes libaoperatsiooniga, aga ei süüdistanud konkreetselt kedagi. Väidetavasti kõneleb see nende kiituseks, et Rootsi ja Taani julgeolekupolitsei ja luureteenistused ei pea süüdlase identiteeti ilmseks.

Venelased rõhutavad nii valjusti, et operatsiooni sai teostada üksnes heade oskustega riik, et nad on end nurka ajanud. Vastavaid riike pole palju.

Seevastu Venemaa Föderatsioon (kelle avaldus Rootsi ja Taani juurdlustega ühinemiseks lükati kohe tagasi) toonitab, et kolm punkti on kristallselged. Kõigepealt „võisid nii tugevat plahvatust säärasel sügavusel läbi viia vaid eksperdid, kelle taga olid vajalike tehnoloogiatega riigi kõik ressursid”. Teiseks „ründab Venemaa omaenda gaasijuhet” sama vähe, nagu ta „raiub oma jala maha”. Kolmandaks teostasid „kuritegeliku rünnaku Nord Stream-1 ja Nord Stream-2 kolme toru vastu Ameerika Ühendriikide sõjavägi ja tema Norra käsilased”. Et väidetele kaalukust lisada, saatis Venemaa alaline esindaja ÜRO juures, Valeri Nebenzja, 18. veebruaril Hershi artikli edasi ÜRO peasekretärile koos nõudmisega, et ÜRO teostaks ametliku juurdluse, võrdsustades Hershi analüüsi Venemaa enda omaga._^[1]

Euroopa Komisjon ei tahtnud sellest kuuldagi. Tutvustades 10. märtsil EL uut merelist strateegiat, väitis Euroopa Komisjoni keskkonna, ookeanide ja kalandusvolinik Virginijus Sinkevičius: „Pärast Nord Streamiga juhtunut [on meil vaja] elutähtsa merelise infrastruktuuri ja laevade tõhusamat seiret ja kaitset füüsiliste ja küberohtude eest.” Ta ei jätnud erilist kahtlust, et Nord Streami plahvatused võisid osutada, kui haavatavad olid muudki Euroopa energeetika- ja kommunikatsiooniinfrastruktuuri osised.

Ilmsed küsimused, mis kerkivad igal kriminaaljuurdlusel esile, on järgmised: Kellel on vahendid? Kellel on motiiv? Esimesele küsimusele on vastuseid hõlpsam hankida kui teisele.

Amatööridele käiks üle jõu

Nord Streami tehnilised omadused on hästi teada. Iga gaasitoru oli 41 mm jämedusest vastupidavast terasest, mida omakorda ümbritses 110 mm paks betoonikiht (kahekordistades torude massi), ning paremaks fikseerimiseks 80 meetri sügavusele merepõhja olid nad tihedalt kividega kaetud. Plahvatuste tekitatud kahjude kohta teatas kummagi torustiku operaatorfirma, Nord Stream AG:

Merepõhjast leiti üksteisest 248 m kauguselt tehnogeensed kraatrid sügavusega 3-5 meetrit. Kraatrite vaheline torusektsioon on purustatud ning torufragmentide hajuvusraadius on vähemasti 250 m.

Nord Stream AG

Säärased tagajärjed võisid olla üksnes väga võimsal plahvatusel. Mõhhailo Gontšar, kes on kolmkümmend aastat olnud Ukraina juhtiv ekspert Venemaa energiapoliitika ja Euraasia gaasitorustike alal, on selgitanud, et säärase töö teostamine nõuaks:

Lossimiskraanaga laeva, millel on eriväljaõppe saanud meeskond ning mis on varustatud vähemasti ühe kaugjuhtimisseadmega, millel on veealuste tehniliste tööde tarvis manipulaator […] selleks, et vajalikke ettevalmistusi läbi viia. […] Pealegi on ettevalmistusi võimatu teha ühe põhjaskäiguga ja vaid ühe tunni vältel, seda enam kolmes paigas.

Mõhhailo Gontšar

Teisedki eksperdid (isegi venelased) on iseloomustanud Andromeda lugu ebausutava või naeruväärsena. Venelased rõhutavad nii valjusti, et operatsiooni sai teostada üksnes heade oskustega riik, et nad on end nurka ajanud. Vastavaid riike pole palju. Võiks küll väita, et „USA satelliitriik“ Poola on teo kordasaatmiseks piisavalt oskuslik ja piisavalt lähedal, ent Moskva seda ei tee. Ta on Hershi versiooni hoopis jäägitult heaks kiitnud ning pealekauba kordab selles sisalduvat etteheidet, et USA kasutas ettevalmistustööde kattevarjuks NATO 2022. aasta õppust BALTOPS.

Nende väidetega on Moskva paraku tekitanud vajaduse lisaseletuste järele. Enne Nord Stream 1 ehitustööde algust märkis Putin 26. oktoobril 2006. aastal:

Me kasutame avanevaid võimalusi, et merevägi saaks lahendada keskkonna-, majandus- ja tehnilisi probleeme, kuna Teisest maailmasõjast alates ei oska Läänemere põhjas keegi mereväelastest paremini töötada. Mitte kellelgi pole merepõhja seireks ja kontrolliks sarnaseid vahendeid, mitte keegi ei suuda keskkonnajulgeoleku nõudeid paremini täita. See seab mereväe tegevusele üksikuid uusi, ent siiski üliolulisi suundi, mis antud juhul on mõistagi Läänemeres.^[2]

Vladimir Putin

Kus siis viibis Balti laevastik 5.-17. juunil, mil toimus BALTOPS? Kui võtta arvesse Venemaa teravat huvi torujuhtmete turvalisuse vastu ja seda, et nende paiknemist ja karakteristikat ei võinud keegi paremini tunda, siis miks kulus Moskval kaheksa kuud taipamiseks, et USA mereväe sukeldujad olid neid lõhkamiseks ette valmistanud? Kui venelased oleksid olnud varem teadlikud, oleksid nad kindlasti märku andnud. Miks nad seda siis ei teinud?

Hinnanguna Hershi kirjutisele järeldab Gontšar, et „ta kaldus selgelt liialdustesse”. Ilmselt käib sama Moskva kohta.

Motiivita kuritegu?

Jätkem need tegurid siiski kõrvale. Lähenegem motiivi küsimusele ilma eelarvamusteta. Poola ja Ukraina, kes suhtusid gaasijuhtmete projekti väga vaenulikult, on alates esimese lepingu sõlmimisest 2005. aastal väljendanud oma vastuseisu teravalt ja korduvalt. Kumbki riik ei jäänud uskuma Saksamaa mantrat, et projektid olid puhtalt ärilised. Gazpromi kavatsus eemaldada Euroopa energeetikaarhitektuurist „ebausaldusväärseid transiitriike” polnud mingi saladus. Asjaolu, et Saksamaa ei pidanud Poolaga enne Nord Stream 1 lepingu sõlmimist aru, tekitas nii palju kibedust, et tollane kaitseminister Sikorski võrdles lepingut Molotov-Ribbentropi paktiga.

Ukrainlastele oli seos mõlema Nord Streami projekti, 2006.–2007. aasta ja 2008.–2009. aasta maagaasikriisi ning 2004.–2005. aasta oranži revolutsiooni vahel endastmõistetav. Gazprom kuulutas 2014. aastal oma kavatsusest loobuda 2018. aastaks Ukrainast kui transiitriigist. Selleks tegi Vene riigifirma juba varem tööd, mida isiklikult juhendasid Gazpromi tegevjuht Aleksei Miller ja Vene presidendi administratsiooni asejuht Aleksei Gromov. Kui Gazpromi avalike suhete pealik Igor Volobujev oli Venemaalt lahkunud, kirjeldas ta enda rolli infosõjas:

Euroopa veenmine, et Ukraina süsteem on vigane, et torud on viletsas seisus ja süsteemi restaureerimine nii kallis, et lihtsam on see maha jätta. Ma viimistlesin seisukohti, et Ukrainal pole raha, Ukraina varastab meilt, parem on temast mööda minna […] Meil õnnestus Ukrainalt riisuda usaldusväärse tarnija maine. Seepärast tehtigi otsuseid rajada gaasijuhtmeid, mis Ukrainat väldiksid: Nord Stream, Turkish Stream, Nord Stream 2. Ukraina jäeti transiitriigi staatusest ilma.

Igor Volobujev

Torujuhtmete hävitamise soov on üks asi; otsus seda ise teha, on teine asi. Poola oli 2022. aasta septembriks omandanud NATO kollektiivse heidutuse ja kaitse süsteemis tähtsa koha. Kuna Poola teadis väga hästi, millised tagajärjed sellel oleksid, kui kallaletung Ukrainale tipneks riigi purustamisega, siis pidas ta kaitsealliansi ühtekuuluvust vähemalt sama tähtsaks kui kõik teisedki. Ukraina ise oli abipaluja, ta ei kuulunud ei NATO-sse ega Euroopa Liitu, vaid oli kummagi toetusest tugevasti sõltuv.

Samasuguse põhjalikkusega on vaja USA motiive analüüsida. Enne ametisseastumist 2021. aasta jaanuarikuus seisis Joseph Biden Nord Stream 2 vastu sama teravalt kui Donald Trump. Aga 19. mail loobus USA administratsioon riiklike huvide põhjendusel sanktsioonidest Nord Stream AG vastu. Erinevalt Hershi väidetust polnud asi selles, et Biden oleks närvid kaotanud, vaid pärast Vene vägede paigutamist Ukraina piiridele ja vahetult enne tippkohtumist Putiniga ei peetud Nord Streami vastustamist nii oluliseks kui Atlandi-ülese lõhe parandamist, mille Trump oli oma tegutsemisega põhjustanud.

2022. aasta veebruari keskpaigaks oli toru maagaasiga täidetud ja projekt võis käivituda. Ent 22. kuupäeval tegi Saksamaa sellele lõpu.

Kui relvatärin valjenes, nõudis Biden siiski jälle Nord Stream 2 ehitustööde peatamist. Hersh tõstab esile Bideni avaldust ühisel pressikonverentsil Olaf Scholziga 7. veebruaril 2022: “Kui Venemaa läheb pealetungile, siis Nord Stream 2 enam pole. Teeme sellele lõpu.” Aga ta jätab mainimata Scholzi vastuse: “Meie tegutseme üheskoos.”[3] Veebruari keskpaigaks oli toru maagaasiga täidetud ja projekt võis käivituda. Ent 22. kuupäeval tegi Saksamaa sellele lõpu.

Selle otsusega likvideeris Scholz motiivi torujuhtmete lõhkumiseks. Seepärast ei saagi Hershil õigus olla. Torujuhtmete lõhkumine oleks kujutanud sõjategevust (nagu Hersh märgib). USA-l võisid olla olemas vahendid, aga tal polnud enam põhjust. Miks torujuhtmeid lõhkuda, kui lahing oli juba võidetud ja targematki oli teha? Sellele küsimusele ei tea vastust Hersh ega keegi teine.

Enesevigastamise geopoliitika

2023. aasta veebruari lõpus arutles Rootsi juurdlust juhtiv riigiprokurör Mats Ljungqvist: „Kas ma arvan, et Nord Streami laskis õhku Venemaa? Ma pole kunagi nii mõelnud. See pole loogiline.” Võib-olla pole see kõige paljutõotavam viis juurdluse algatamiseks. Igatahes sobib see levinud ettekujutusega, et Gazprom on äriettevõte ja taotleb ärilisi eesmärke.

2018. aasta maikuus oli Vene Sberbanki investeerimisanalüüsi osakond esitanud teistsuguse seisukoha:

Gazpromi valikud osutuvad täiesti mõistlikuks siis, kui oletatakse, et firmat juhitakse mitte ärikasumi nimel, vaid lepinguosaliste heaks. Siberi Jõud, Nord Stream 2 ja Turkish Stream on kõik kuluprojektid, mis järgmise viie aasta jooksul neelavad Gazpromi investeeringuist peaaegu pool. Tavaliselt arvatakse, et need on firmale peale surunud valitsus, kes järgib geopoliitilisi sihte.

Sberbank

Ammu enne seda, kui Venemaa astus Dmitri Trenini sõnul „totaalsesse (ehkki hübriidsesse) sõtta” läänega, olid Vene energeetikaettevõtted alatasa lähtunud turuga mitteseotud või isegi sellele vastukäivatest kaalutlustest. Aastail 1999–2000 pikendas Venemaa kunstlikult vaidlust Ukrainaga maagaasi kõrvalejuhtimise üle, kuni president Kutšma tegi muudes valdkondades poliitilisi järeleandmisi. Kui Venemaa katkestas 2007. aasta pronkssõduri kriisi ajal naftatarned Eestisse, tegi ta seda küll lühikest aega, ent nii seiskus 25% kogu tema naftatoodete ekspordist Euroopasse.^[4] Gazprom mitte ainult ei kaotanud 1 miljardit dollarit, kui ta katkestas maagaasi tarned Euroopasse oma vaidluse ajal Ukrainaga jaanuaris 2009, vaid kahjustas kaugemate tarbijate majandusi, kes tülisse kuidagi ei puutunud.

Vene energeetikaettevõtted on alatasa lähtunud turule vastukäivatest kaalutlustest.

Otsekui Nord Streami plahvatuste ettekuulutusena süüdistas Gruusia Venemaad, et ta oli põhjustanud 2006. aasta jaanuarikuus kaks plahvatust Mozdok-Thbilisi maagaasijuhtmel ning teostanud sabotaaži lähedastel elektriliinidel, jättes riigi pimedusse.^[5] 2007. aastal rootslaste teostatud uurimus jõudis järeldusele, et alates 1991. aastast toimunud 55 suurest energiavarustuse katkestusest, millega oli seotud Venemaa, oli 36 poliitiline või osaliselt poliitiline mõju.^[6]

Pole torujuhet, pole ka muresid

Ehkki säärane minevik aitab Venemaa hävitustööst paremini aru saada, ei vasta see Rootsi prokuröri küsimusele. Kuidas on see loogiline?

Paradoksaalselt on üks tegureid raha. Gazprom andis 2. septembril teada, et ta sulgeb Nord Stream 1 määramata ajaks, kuni leiavad lahenduse sanktsioonidest tingitud hooldusraskused. Deutsche Welle nentis: „Vastusena sanktsioonidele on Venemaa samuti täielikult lõpetanud tarned Bulgaariale, Taanile, Soomele, Hollandile ja Poolale ning kahandanud gaasi pumpamist teistesse torujuhtmetesse.” Euroopa pole enam nii leplik; kohtutes määratavad trahvid võivad küündida 35 miljardi dollarini. Gaasijuhtmed lasti õhku kolm nädalat pärast Nord Stream 1 sulgemist.

Raha on veel kõige ebaolulisem tegur. Kui Saksamaa seiskas Nord Stream 2, tähendas see lõppu Venemaa pikale heitlusele haarata ülemvõim Euroopa energeetikas. Seepärast sunnib ta Euroopat maksma raha, kitsikuse ja poliitiliste vapustustega. Artiklit, mille Dmitri Trenin 2022. aasta maikuus avaldas, tuleb lugeda igaühel, kes kahtleb, kui põhjalikult on sõda olusid muutnud:

Võimalus kompromissiks – eeskätt USA ja Venemaa vahel – huvide tasakaalu alusel on praktiliselt olematu. [Need asjaolud] tühistavad täielikult [Venemaa] varasema strateegia USA ja Euroopa tarvis.

Dmitri Trenin

Selles kontekstis võimegi mõista Norra rolli, mis arvatavasti on Seymour Hershi artiklist kõige huvipakkuvam aspekt. Pärast Gazpromi taandumist saab Euroopa Liidu tähtsaimaks gaasitarnijaks ’USA satelliit’ ja NATO liikmesriik Norra. Miks ei peaks Venemaa teda mustama, tema torujuhtmeid, sidevõrgustikke ja naftaplatvorme kimbutama ning kõige tipuks ajastama Nord Streami torujuhtmete lõhkumise norralaste Baltic Pipe’i avamiseks? Motiiv? Hoiatus Norrale ja tema liitlastele.

Pangem Kremlile sõnad suhu: “Te olete loobunud parimast tagatisest, mis teile saadaval: koostööst Venemaaga. Selle asemel olete meie piiridele toonud NATO ja tema semu Euroopa Liidu, te olete Ukraina muutnud anti-Venemaaks, te olete meie rahuettepanekud tagasi lükanud ja nüüd ei taha meilt maagaasi. Nii saategi turvalisuse asemel sõja (’seni hübriidse’). Kui te seda sõda eskaleerite ja meie kannatust veelgi proovile panete, siis pole see enam hübriidne.” Loogika Nord Streami torujuhtmete lõhkumise taga on sõjaloogika.

Lõppsõnaks

Kui Venemaast on vaja aru saada, siis pole luureteenistused, isegi Rootsi, Taani ja Saksa omad, alati kõige asjatundlikumad. Tubli luuretöö võib midagi demonstreerida, ent alati ei seleta. Igatahes konkreetsete faktide puhul – milline laev kus viibis, mida see tegi, mida kuuldi ja mida maha vaikiti – peavad ajaloolased ja õpetlased neid professionaale usaldama.

Avalikest allikatest pärinevad konkreetsed tõendid, mis seovad plahvatusega Venemaad, on igaühe käeulatuses, kes on otsimiseks piisavalt visa – üks neist on Mõhhailo Gontšar, aga teine avalikest allikaist teavet otsiv (OSINT) Taani analüütik Oliver Alexander. Paljugi sellest teabest ei passi omavahel kokku, aga mõndagi on veenev. See, mis on veenev, pole tingimata lõplik. Ametlik juurdlus ei pruugi samuti lõplike tulemusteni viia. Lootkem siiski, et selle ilustamata tulemused tehakse avalikuks, ega lasta neid poliitikutel moonutada, nagu minevikus on sageli läinud.

---

[1] Resolutsioonikavand, milles juurdlust nõuti, esitati 22. veebruaril. Kuna seda toetasid üksnes Brasiilia ja Hiina, hääletati see 27. märtsil maha.

[2] Tsiteeritud väljaandest Robert L Larsson, Nord Stream, Sweden and Baltic Sea Security (Stockholm: Swedish Defence Research Agency (FOI), märts 2007), lk 36.

[3] Avaldusest: “Võite kindlad olla, et pole meetmeid, millesse me suhtume erinevalt. Meie tegutseme üheskoos… Oleme ühtsed, tegutseme üheskoos ja võtame tarvitusele kõik vajalikud meetmed. Ja rakendame kõiki vajalikke meetmeid kõik koos.”

[4] John Lough, Russia’s Energy Diplomacy, Chatham House Briefing Paper REP RSP BP 2011/01, lk 9.

[5] Andrew Kramer, “Russian pipeline blasts send shivers to Europe”, New York Times, 25. jaanuar 2006.

[6] Jakob Hedenskog ja Robert L Larsson, Russian Leverage on the CIS and Baltic States (Stockholm: Swedish Defence Research Agency (FOI), 2007, lk 46-49.