James Sherr: Kreml Trumpiga kaasa ei mängi

Putini sõnumit on nüüd üle rõhutanud tema pressisekretär Dmitri Peskov, välisminister Sergei Lavrov, range ja professionaalne asevälisminister Sergei Rjabkov ning teised. 9. novembril nentis Rjabkov harjumuspärase taktitusega: „Tuleb mõista, et Ukraina sündmusi ümbritsevatele probleemidele ei leidu lihtsat lahendust.”

On kolm põhjust, miks Trumpi püüdlus sõjale kiiresti lõpp leida kõlab ametlikul Venemaal kurtidele kõrvadele.

Kõigepealt peetakse Ameerika Ühendriike süsteemseks vaenlaseks. Trumpi võit ei kõiguta veendumust, et Ühendriigid tahavad säilitada oma „globaalset hegemooniat”, ega pane Venemaad loobuma katsetest seda „globaalse enamiku” toetusel kukutada.

Trumpi esimesel ametiajal kasvatas tema administratsioon USA relvajõudude Euroopa väejuhatuse (EUCOM) eelarvet 41% (2018), lahkus keskmaa-tuumarelvastuse (INF) lepingust (2019), lasi oma eriüksuslastel Ida-Süürias surmata 300 wagnerlast (2018), tappis tähtsa Iraani väeülema Qasem Soleimani (2020), esitas Euroopale kategoorilise nõudmise kärpida maagaasi importi Venemaalt ning ähvardas uuest strateegilise relvastuse vähendamise (START) lepingust täielikult lahkuda (2020).

Teiseks ei sarnane 2024. aasta 2016. aastaga. Trumpi esimene valimisvõit saabus ootamatusena, sest nii Ameerikas kui ka Venemaal oli poliitikavaatlejate enamik oletanud Hillary Clintoni võitu. Pealegi ei pidanud Venemaa 2016. aastal täiemõõdulist sõda, tema relvajõud polnud kurnatud. Venemaast oli saanud Euroopa tähtsaim energiatarnija, ta oli Lõuna-Kaukaasias kehtestanud rahuldava stabiilsuse ning võiduka sõjaretkega Süürias hõivanud Lähis- ja Kesk-Idas määrava rolli.

Selle nimel, et Ukrainas võidule pääseda, on Putin loobunud paljudest varasematest saavutustest.

Kahtlane, kas Putin pidas ise Trumpi oma austajaks. Aga kuna läänes oli selline arvamus levinud, tahtis Putin seda igatahes ära kasutada. Lisaks ei olnud tal Trumpiga lävimisest eriti kaotada. Nüüd, 2024. aastal, on kaalul märksa enam. Selle nimel, et Ukrainas võidule pääseda, on Putin loobunud paljudest varasematest saavutustest. Ukraina sõjatandrist eemal pole tal võimalik kasutada mingeid relvajõude (kui mitte arvestada tuumaarsenali).

Mis siis, kui Trump vihastab Venemaa peale ning annab, nagu ta vastas 2023. aasta juulikuus intervjuus Fox Newsile, „Ukrainale rohkem, kui ta on kunagi saanud”? Kui Putin mõtleks Joe Bideni moodi, püüaks ta Trumpi igati lepitada. Kuna ta mõtleb Venemaa eriteenistuste ohvitserina, teeskleb ta tugevust isegi seal, kus tal seda pole, ning otsib mõjutusvahendeid. Ükskõik, millised on Putini motiivid, nii ta tegutseb.

Kolmandaks tuleb sõja kiire lõpp kasuks Trumpile, mitte Putinile. Ukrainal eesotsas Volodomõr Zelenskõiga on samuti vähe kaotada vaenutegevuse peatsest lõpust, kui teda just ei sunnita sõltumatusest loobuma. Ent rahu sõlmides laseb Venemaa käest oma tähtsaima mõjuhoova.

Pikalevenivad sõjad segavad Trumpi pühendumast Ameerika tõelistele huvidele (alustades lõunapiiriga), jätavad korrumpeerunud režiimidele vaba voli ning nõuavad lõivu Ameerika tööliste palgalt. See-eest Putinile on sõjad vahendiks, millega purustada vaenlast ja riisuda temalt tulevikuväljavaated, muuta terve maailm lahingutandriks „kollektiivse lääne” vastu, hoida Vene majandust rakkes ja elanikkonda alandlikuna.

Putinil on põhjust Trumpi proovile panna ja seda ta teebki.

Trumpil on seega valik: kas sundida Venemaa läbirääkimiste laua äärde, „andes Ukrainale rohkem, kui ta on kunagi saanud”, või leppida Putini tingimustega. Kui Trump valib esimese kursi, tuleb tal seda tõestada. Putinil pole tungivat põhjust tema sõnu puhta kullana võtta. Kui Trump 2017. aastal ÜRO Peaassambleel ähvardas Põhja-Korea „täielikult hävitada”, jäid teod tulemata. Miks peaks tema kiitlemine Fox Newsis rohkem tähendama? Putinil on põhjust Trumpi proovile panna ja seda ta teebki.

Kui Trump asub teisele kursile, kohtab ta kahte takistust. Esiteks pole Ukraina nõus surema. Paljud põgenevad (arvatavasti vähemalt sama paljud, kui on juba riigist lahkunud); ülejäänud miljonid inimesed hakkavad vastu. Kui Venemaale antakse tõepoolest luba Ukraina hävitada, ei toimu see rahumeelselt, vaid tapatalgute saatel.

Teiseks, kui Trump võtab Putini tingimused vastu, satub ta NATO riikidega lahkhelidesse. Ameerika Ühendriikidel pole õigust Ukraina neutraliteeti garanteerida. NATO ametlik seisukoht sisaldub 2008. aasta Bukaresti tippkohtumise deklaratsioonis: „Ukrainast saab NATO liige.” See lakkab olemast NATO seisukoht alles siis, kui 32 liikmesriiki meelt muudavad. Kui Trump loobub vastasseisust Putiniga, siis on täiesti tõenäoline, et tahtekoalitsioon (kuhu kuuluksid nii Suurbritannia kui ka Poola, Põhjala ja Balti riigid) jätkaks Ukraina vastupanule abi osutamist, ükskõik, kui piisav või ebapiisav see oleks.

Järeldus saab olla vaid see, et kui Donald Trump usub, et ta suudab sõda kiiresti ja talutavatel tingimustel lõpetada, siis Venemaa talle vastu ei tule.