… ja Venemaa meelest ei lähe

Külastades mullu sügisel Austraaliat, ütles üks sealne parlamendisaadik mulle umbes nii: “Geostrateegilises plaanis paiknevad Eesti ja Austraalia üsna ühesuguses naabruskonnas.” Kuna minu jaoks oli see tõdemus üllatav, palusin tal selgitada. “Me mõlemad oleme väikesed riigid, kes peavad elama väga suurte riikide kõrval,” ütles ta.

Tõsi mis tõsi, paralleel on täiesti olemas. Ent nagu ikka, peidab pealispindne sarnasus enda all tegelikult tohutut sisuliste erinevuste sasipundart.

Ilmselt ei mõtle tavaline eestlane tervet kontinenti hõlmavast kahekümne miljoni elanikuga Austraaliast kui väikeriigist. Samas on ka Austraalia suur naaber Indoneesia meie idanaabrist Venemaast rahvaarvult pea kaks korda suurem. Tõsi, Indoneesia ei käsuta tuumarelva ega istu vetoõigusliku liikmena ÜRO Julgeolekunõukogu laua taga, ka ei hau Jakarta plaane Austraalia lülitamiseks Indoneesia privilegeeritud mõjusfääri. Enamgi veel, väike Austraalia omab suure naabriga võrreldes märgatavat sõjalis-tehnilist üleolekut.

Ent teisalt on Indoneesia maailma suurim moslemiriik, mille pinnal tegutsevad mitmed radikaalsed rühmitused, mis kujutavad regiooni stabiilsusele arvestatavat ohtu. Pealegi on Indoneesia sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta vaid kümnendik Austraalia vastavast numbrist, samas kui Eesti ületab naaberriiki Venemaad ses arvestuses vaid tühise veerandi võrra. See asjaolu asetab austraallased mõistagi tohutu immigratsioonisurve alla.

Meie kui Venemaa tillukese lähiriigi seisukohast on üsna ükskõik, kas meid pistetakse nahka eel- või põhiroana.

Miks ma sellest räägin? Tahan vaid näitlikustada tõsiasja, et ohupilt ja julgeolekutaju on subjektiivsed, mitte objektiivsed fenomenid. Oleks tulutu veenda austraallasi, et Venemaa neoimperiaalsed ambitsioonid on objektiivselt suuremaks ohuks kui vaesus, usuäärmuslus ja konfliktid nende endi lähiregioonis. Venemaa kujutab endast Eesti riiklikule iseolemisele ja julgeolekule kõige käegakatsutavamat väljakutset ja nähtavas tulevikus ei muutu siin midagi. Ent see on subjektiivne reaalsus. Näiteks Pärsia lahe äärsete väikeriikide jaoks ei saa Venemaa kunagi Iraaniga võrreldavaks ohufaktoriks.

Mugavusidealism ja realism

Eestlaste vahetu ajaloomälu läheb eelkõige tagasi külma sõja aegadesse, mil Venemaa eellane Nõukogude Liit kujutas endast suurimat ohtu mitte üksnes idaeurooplastele (meid käsitleti nagunii juba punamonstrumi seedekulglas asuvatena), vaid ka Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika liberaalsele demokraatiale. Kui eeldada, et Nõukogude impeeriumi ekspansionism oli toona globaalne ja Venemaa tänased ambitsioonid regionaalsed, piirdudes vaid lähiriikidega, siis on Lääne suurriikide soov näha Venemaad pigem partneri kui ohuna täiesti mõistetav. Meie kui Venemaa tillukese lähiriigi seisukohast on aga üsna ükskõik, kas meid pistetakse nahka eel- või põhiroana.

Hirm, et meid ohustsenaariumi realiseerumisel kõigile lubadustele vaatamata võidaks üksi jätta, sunnib meid partneritele nende kohustusi ad nauseam meelde tuletama. Kuigi meie arvamine eliitklubisse, kellele laieneb NATO ühiskaitseklausel, on juba iseenesest võimas heidutusfaktor, ei ole hirmud laiemas plaanis päriselt alusetud.

NATO uue strateegilise kontseptsiooni üle peetavates aruteludes on tõsiselt mõtteid vahetatud muu hulgas selle üle, kas NATO ja laiemalt läänemaailm omavad ikka piisavat jõudu ja haaret, et minna pelgalt moraalsetel ja humanitaarsetel kaalutlustel geograafiliselt kaugetesse ja majanduslikult-poliitiliselt väheolulistesse maailmanurkadesse genotsiidi, vallutusi ja vägivalda tõkestama. Vastus on vähem ilmne, kui meile meeldiks.

Ohupilt ja julgeolekutaju on subjektiivsed, mitte objektiivsed fenomenid.

Mõnel juhul (Afganistan 1990ndatel) võib Lääne ükskõiksus anda valusa tagasilöögi meie endi elukorralduse alustele, teisel puhul (Rwanda ja Burundi samal kümnendil) võib mõju olla kaudsem ja kui mitte just tühine, siis vähemalt talutav. Ei või sugugi kindel olla, et tavaline eestlane reageeriks ülearu entusiastlikult ettepanekule saata meie sõdurid hutude-tutside konflikti ohjeldama. Pigem ütleks keskmine eestlane umbes nii: klaarigu oma asjad ise ära. Tõsi, mõni taoline konflikt paisub aja jooksul sedavõrd suureks, et humanitaarne imperatiiv kaalub lõpuks üles alalhoidlikkuse, paraku pahatihti alles pärast tuhandeid hukkunuid.

Vallutused ja vägivald kusagil kauges kandis on küll telerist koledad vaadata, ent see ei tähenda sugugi, et rahvas (kes on demokraatlikus riigis teatavasti ülim otsustaja) tunneks spontaanset kollektiivset soovi vahele astuda. Sekkutakse enamasti mitte seetõttu, et toimuv on moraalselt talumatu, vaid sellepärast, et toimuvas nähakse otsest ohtu omaenda vahetutele huvidele. Kuna Venemaa ambitsioone, nagu öeldud, tunnetatakse Läänes täna mõnevõrra vähem globaalsetena kui külma sõja ajal, ei ole põhjust imestada ka soovimatuse üle kõigis julgeolekuaruteludes Venemaa teemale keskenduda.

Kui suur Venemaa on?

Venemaa poliitiline suund ja geostrateegiline asend – kus pool on silmad ja kus kukal -jäägu eelkõige ikka venelaste endi mõtestada, ent olgu siin kirjeldatud mõned objektiivsed parameetrid.

Venemaa kuulub suurriikide hulka nii rahvaarvult kui majanduslikult ja sõjaliselt koguvõimsuselt, kuid see suurus on suhteline. Venemaa summaarne rahvuslik rikkus ei jää alla mitte ainult Ameerika Ühendriikidele, Jaapanile ja Hiinale. Ka igaüks Euroopa “kolmest suurest” eraldi võetuna ületab Venemaad rahvusliku kogutoodangu poolest. Majanduse kosumist pärsivad infrastruktuuride nõrkus ja endeemiline korruptsioon.

De facto tuumariikide seas on Venemaa rahvaarvu poolest viiendal kohal. Venemaa demograafilised trendid on kohati liiga koledad, et neist üldse kõnelda: peale lääneriikidelegi omase madala sündimuse paistab Venemaa silma eriti meeste kõrge suremuse ja madala eluea poolest. Ka mitmete muude riigi arengut peegeldavate sotsiaal-majanduslike parameetrite poolest jääb Venemaa arenenud riikidest kaugele maha.

Kuid ka Venemaa tugevusi – reaalseid ja potentsiaalseid – ei saa alahinnata. Tegemist on maailma suurimat (ehkki kohati kasutuskõlbmatuks roostetanud) tuumaarsenali käsutava riigiga, kes on üks ÜRO Julgeolekunõukogu viiest alalisest liikmest. Ka on Venemaa paljudele nn Kolmanda Maailma riikidele – aga ka näiteks Hiinale – olulisimaks tavarelvastuse tarnijaks, mis on oluline mõjufaktor vaatamata Vene relvasüsteemide mahajäämusele Lääne analoogidest.

Poliitika pole kunagi puhtalt väärtuspõhine, vaid balansseerib pidevalt idealismi ja realismi piiril.

Veel on Venemaa lääneriikide jaoks üks olulisemaid energiaeksportööre, kelle usaldusväärsus ei ole kindlasti võrreldav Norra või Kanadaga, ent keda, ei saa salata, käsitletakse siiski oluliselt kindlama partnerina kui enamikku Lähis-Ida naftariike. Peale omaenda ressursi käsutab Venemaa ka olulist osa läbi tema territooriumi kulgevast Kesk-Aasia mineraalsest rikkusest. Kõik see annab Venemaa häälele rahvusvahelisel areenil märkimisväärse kaalu ja võimaldab Kremlil vähemalt “rikkujana” (spoiler) kaasa rääkida ka teda ennast vahetult mitte puudutavate küsimuste otsustamisel.

Lääneriikide (sealhulgas Eesti) välispoliitikas on Lääne kultuuritraditsioonil ja väärtussüsteemil oluline roll, ent siiski ei ole poliitika kunagi puhtalt väärtuspõhine, vaid balansseerib pidevalt idealismi ja realismi piiril. Üheks näiteks sellest on valmidus vaadata läbi sõrmede inimõiguste rikkumisele mõnedes Kesk-Aasia riikides, kelle pinnal paiknevaid baase vajatakse sõjas Talibaniga. Surve teha “vorst vorsti vastu” diile Venemaaga on aga määratult suurem.

Milline on Venemaa taktika?

Venemaa püüdel otsida tunnustust oma eriõigustele “lähivälismaade” üle on palju põhjusi, millest osa on pragmaatilised, nagu soov kontrollida nafta- ja gaasitransiidi koridore, teised pigem mentaalsed, nagu impeeriumi kaotamise järgne frustratsioon ja tunnustusvajadus. Ent kõik need erinevad suunad ja eesmärgid dikteerivad Vene välispoliitilise käitumise taktika, mille olulisteks komponentideks on pidev pariteedi taotlemine juhtivate suurvõimude, esmajoones USAga, ja bilateraalse suhtluse eelistamine multilateraalsele.

Kuitahes kõrgeid lootusi väikeriigid ka multilateraalsetele institutsioonidele ja nende kaudu aetavale diplomaatiale ei paneks, on selge, et isegi multilateraalses diplomaatias mängivad suurriigid omas liigas. Ja sugugi mitte ainult ÜROs, kus “kõrgaristokraatia” on Julgeolekunõukogu alaliste liikmete näol lausa institutsionaliseeritud. Ka Euroopa Liidus on konsensust eeldavate otsuste puhul selge, et Saksamaa ja Prantsusmaa on oma veto kasutamises oluliselt vabamad kui Eesti või Slovakkia.

Üheks viisiks, kuidas Venemaa oma “lähivälismaid” paika panna üritab, ongi suurriikide-vaheliste kokkulepete väikestele peale sundimine, olgu siis kõva sõna või pehme veenmisega. Üheks näiteks, kus see püüd on olnud vähemalt osaliselt edukas, on uute energiakanalite rajamine kahepoolsete kokkulepete alusel, millele tagantjärele omistatakse “kogu Euroopa huvide” teenimise silt. Mõistagi meenub siin igaühele Nord Streami gaasijuhe.

Milline võiks olla Eesti taktika?

Kui suudaksime Vene-teema käsitlemisel loobuda mõningasest hüsteeriast, looks see kindlasti parema fooni idanaabriga lävimiseks, kuid fundamentaalseid probleeme see ei lahendaks. Venemaa neoimperiaalne ambitsioon ei ole sündinud vastureaktsioonina mõnede Eesti arvamusliidrite foobiatele, pigem vastupidi. Seetõttu ei ole ka alust loota, et uute ja senisest kompleksivabamate liidrite Kremli-suunaline käesirutus – kui just Toompea võtmeid ei ulatata – tooks kaasa kiire läbimurde.

Ei ole alust loota, et Eesti liidrite Kremli-suunaline käesirutus – kui just Toompea võtmeid ei ulatata – tooks kaasa kiire läbimurde suhetes.

Mõistes sõlmes suhete ühe hoobiga lahtiharutamise võimatust on mõned siinsed Venemaa-tundjad välja pakkunud nn “väikeste sammude” strateegia, kus suhete klaarimisele poliitilisel tipptasandil eelistatakse kohalikku piiriülest läbikäimist, kultuurisuhteid ja muud “pehmet” kraami. Kahtlemata on keskmise ja madalama taseme suhtlusel Eesti ja Venemaa vahel rohkesti kasutamata potentsiaali, mida tasub arendada. Ent mõnevõrra naiivne oleks loota, et “tavainimeste” vahel sõlmitavad inimlikud suhted “nakatavad” mõne aja pärast paratamatult ka poliitilist klassi. Ei ole ju Eestimaa eestlased ja Venemaa venelased inimlikul tasapinnal mäletatavas minevikus vaenujalal olnudki.

Ent kui Venemaad ei saa tema neoimperiaalsetes ambitsioonides ümber veenda, siis peame õppima temaga elama mitte tema ambitsioone heaks kiites, vaid neid igapäevaselt ennetades ja vajadusel tõrjudes.

Siin on meil liitlasi. Esiteks need saatusekaaslased Kesk- ja Ida-Euroopas, kes ühes meiega on tänaseks suurel määral Läände integreeritud. Teiseks riigid, kes on oma postkommunistlikus arengus olnud meist õnnetumas seisus ja kes oma püüdlustes vaatavad meid kui eeskuju, ent on vajadusel valmis pakkuma ka tuge.

Kolmandaks ja kõige olulisemaks aga loomulikult “vanad” lääneriigid, isegi kui nad oma mantrat väärtuspõhisest poliitikast igapäevaselt ei praktiseeri. Kuigi Venemaa võimalused Euroopa ja Ameerika demokraatlikele riikidele nende globaalsetes pürgimustes toeks või takistuseks olla on arvestatavalt suured, on meil Venemaa ees oluline eelis. Me oleme kultuuriliselt osa Läänest, me oleme nende sarnased. Mitte ainult demokraatlike väärtuste poolest, vaid ka püüdlemises õigusriikluse ja hea valitsemistava suunas, mis tänases “postdemokraatlikus” maailmas omandavad üha suuremat tähendust. See sarnasus on olulisimaks aluseks poliitilisele solidaarsusele, mis tagab, et suhtumine “sul on hirm, järelikult oled sa paranoiline” asenduks suhtumisega “sul on hirm, järelikult on meil ühine probleem”.

Mitte „saame sõpradeks”, vaid „elagem sõbralikult.”

Meie taktika oma partnerite tähelepanu hõivamisel ei saa aga olla üksnes Venemaa-keskne, vaid peab katma laia teemaderingi. See ei tähenda lihtsalt uute “hobide” otsimist meile traditsiooniliselt vähe huvi pakkunud teemade ja regioonide hulgast. Pigem aitab see kinnistada muljet meist kui riigist, kelle loomulikud huvid näiteks kliimamuutuste ohjamisel või Iraani tuumaambitsioonide tõkestamisel langevad ühte meie liitlastega ja lahknevad olulises osas Venemaast.

Millal saabub sõprus?

Kui keegi loeb eelöeldust välja, et peaksime lootuse headele suhetele Venemaaga igaveseks maha kandma, siis nii see kindlasti ei ole. Seitse-kaheksa aastat tagasi, kui Eesti astus viimaseid samme NATO-kutse suunas, tõdes üks Poola poliitik, toona juba NATO värske liikmena, et just Poola integratsioon Lääne julgeolekusüsteemi lõi eeldused Poola ja Venemaa suhete normaliseerumiseks. Vahepealne aeg on näidanud, et päris pilvitud ei ole need suhted ka täna. Siiski on tõsi, et läänemaailma süvenev lõimumine loob aluse ühest küljest Vene-hirmu vähenemiseks Kesk- ja Ida-Euroopas ja teisest küljest nende riikide käsitlemiseks võrdväärsete partneritena Moskva poolt.

Populaarses Nõukogude-aegses multifilmis ütleb kass Leopold teda pidevalt kiusavatele hiirtele: “Rebjata, davaite žitj družno!” Mitte “saame sõpradeks”, vaid “elagem sõbralikult”. Täiskasvanute maailmas on need kaks sootuks erinevad asjad, ja see viimane on aja jooksul ehk võimalik ka Eesti-Vene suhetes. Muide, ka suurem osa meie Lääne partneritest (mõne markantse erandiga) ei otsi Putini ja Medvedeviga mitte südamesõprust, vaid antagonismivaba kooseksisteerimist.