Irõna Krasnoštan: Miks Ukraina peab olema Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri keskmes

Viimastel kuudel on transatlantiline ühtsus hakanud järjest rohkem mõranema: USA asepresident J. D. Vance kritiseeris Münchenis ägedalt Euroopa liitlasi; ovaalkabinetis on peetud sõnavahetusi, mis kulmineerusid USA presidendi Donald Trumpi ja Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi kurikuulsa kohtumisega; USA on alustanud tollisõda oma liitlaste vastu ning kuulutanud avalikult mõtet võtta Gröönimaa ja Kanada enda valdusse.

Need lahkhelid on samuti näha erinevas suhtumises Ukrainasse ja rahu saavutamisse. USA ei nimeta Venemaad enam agressoriks, vaid kaalub uue lehekülje pööramist suhetes Moskvaga ja lausa kordab kajana Venemaa narratiive. 24. veebruaril 2025, kui Euroopa riikide juhid kogunesid Kiievisse meenutama Venemaa täiemahulise kallaletungi alguse kolmandat aastapäeva ja taas kord kinnitama oma solidaarsust Ukraina rahvaga, hääletasid ameeriklased ÜRO Peaassambleel vastu resolutsioonile, millega mõisteti hukka Ukraina ründamine Venemaa poolt. Seda tehes võttis USA sama seisukoha kui Venemaa, Valgevene, Põhja-Korea ja tosinkond diktaatuuririiki, nende hulgas Mali ja Sudaan.

Eurooplased, nagu ukrainlasedki, peavad kokkuleppe tingimusi oluliseks, sest püsivat lahendust peetakse tähtsamaks kui olukorra kiiret ja hädapärast lappimist.

Trumpi administratsioon on kujutanud oma tegevuse sihina „verise sõja“ lõpetamist, aga selle peamine eesmärk tundub olevat jõuda „kokkuleppele“, hoolimata selle sisust ja tagajärgedest. Eurooplased, nagu ukrainlasedki, peavad aga kokkuleppe tingimusi oluliseks, sest püsivat lahendust peetakse tähtsamaks kui olukorra kiiret ja hädapärast lappimist.

Lisaks on USA Ukrainale oma seisukohti liigselt peale surunud, sealhulgas kasutanud selleks toetuse andmise ajutist peatamist, et sundida peale nn kriitilise tähtsusega maavarade lepingut. See tekitab küsimusi majandusliku survestamise kohta, seda enam, et USA on ähvardanud rahu vahendamise läbirääkimistest üleüldse loobuda. Samas ei ole Venemaale sarnasel moel peale käidud, – mis võib vihjata ka tegelike survestamise vahendite puudumisele –, kuigi too on keeldunud relvarahu tingimustega leppimast, on järjest suurendanud oma nõudmisi ja korraldanud järjest ägedamaid Ukraina-vastaseid rünnakuid, sealhulgas jõhkraid õhulööke elamurajoonidele ja tsiviiltaristule.

Ameerika seisukoht Euroopa liitlaste suhtes on selge: Euroopa peab enda kaitseks rohkem ära tegema. USA soovitas hiljutisel NATO liitlasriikide kaitseministrite kohtumisel kehtestada uueks kaitsekulutuste määraks 5% SKT-st, kuigi ameeriklased ise on selle sihtmärgi saavutamisest väga kaugel. Jutt ei käi ainult alliansi sees ühisest koorma jagamisest, vaid koorma teistele kanda andmisest. USA paistab olevat üha vähem huvitatud Euroopa julgeolekusse panustamisest ja suunab selle asemel oma strateegilise fookuse sinna piirkonda, mida ameeriklased peavad esmaseks ohuks, s.t Hiinasse.

Kuigi vaidlused on veel pooleli selle üle, kas USA viib oma väed Euroopast välja ja hindab ümber oma rolli NATO sõjalises juhtimisstruktuuris, liiguvad Ühendriigid selgelt Euroopast eemalduvas suunas. NATO pingutab küll kõigest väest, et ameeriklased ei lahkuks, aga on kindel, et nende kaasatuse olemus on täielikult muutunud.

Kes kaitseb Euroopat?

EL ja selle liikmesriigid üritavad vähendada oma sõltuvust USA-st ja suurendada enda kaitsealast autonoomiat, millega seoses on astutud mõned sammud. Näiteks võttis Bundestag vastu ajaloolise otsuse kaitsekulutuste võlapiduri piirangutest vabastamiseks ja Euroopa on välja töötanud taasrelvastumise kava „ReArm Europe/Readiness 2030“. On ülioluline, et Euroopas välja kujunev julgeolekuarhitektuur hõlmab kogu Ukrainat praegusest hetkest alates, mitte kunagi ebamäärases tulevikus, kui Ukrainast saab EL-i ja NATO liikmesriik.

Käes on aeg lõpetada Ukraina käsitlemine „puhvrina“, väliskilbina, mis kaitseb Euroopat ja võidab eurooplastele aega, et taasrelvastuda, võimekusi kasvatada ja ettevalmistusi teha. Isegi ainult geograafiast lähtudes – kui jätta mainimata ühine arusaam vabadustest ja väärtushinnangutest – on meie julgeolek tihedasti läbi põimunud. See on Euroopa sõda ja Ukraina on teie idatiib.

Ukraina ei ole Euroopa jaoks koorem, vaid võtmetähtsusega vahend julgeoleku kindlustamiseks.

Kui Euroopa jätab praegu otsustavalt tegutsemata ja kui Ukraina saab lüüa või on sunnitud sõlmima „rahu“ ebasoodsatel tingimustel, siis kes on järgmine? Kas ükski Euroopa riik suudab pidada Venemaaga intensiivset sõda, millega kaasneb iga päev pommitamine ja tsiviilisikute hukkumine? Kes teie liitlastest tuleb teile appi? Kas Venemaa sõjatööstusele keskendunud majandus jääb ühel hetkel paugupealt seisma, kui „Ukraina probleem“ on venelaste arvates „lahendatud“? Kas sajad tuhanded vene sõdurid, kes praegu teenivad kuus 3500 dollarit, lähevad lihtsalt tagasi oma depressiivsesse kodukanti, kus keskmine kuupalk on parimal juhul 100–200 dollarit?

Uus tegelikkus – eriti arvestades USA järkjärgulist eemaldumist – on selline, et Ukraina ei ole Euroopa jaoks koorem, vaid võtmetähtsusega vahend julgeoleku kindlustamiseks. Ukraina sõjavägi ei ole ainult Ukraina, vaid ka Euroopa julgeolekutagatis. Me peame jõud ühendama, et aidata üksteisel täies ulatuses teostada oma potentsiaali ja Venemaad edukalt heidutada.

Euroopa kõige võimsam sõjaline jõud

Ukrainal on Euroopas kõige suurem, end lahinguis tõestanud sõjavägi, millel on võrreldamatud ja kõige värskemad kogemused Venemaaga peetavast konventsionaalsest ja hübriidsõjast. Selle väe kaasamine siinse maailmajao heidutusarhitektuuri on eurooplaste endi strateegilistes huvides, et selle võitlejad ei peaks Ukraina kokkuvarisemise korral langema vangi, saama hukatud või olema sunnitud Venemaa poolel võitlema, milline saatus on juba praegu tabanud okupeeritud aladel elavaid ukrainlasi.

Ukraina suurendab ise oma kaitsevõimet, kasutades selleks näiteks pikamaarakette, droone ja suurtükimürske. Kui 2022. aastal sõltus Ukraina tugevasti lääne toetusest, siis praegu on kodumaiste toodete osakaal üle 40%. Pealegi pole need lahendused teoreetilised, vaid neid on katsetatud päris sõja tingimustes, mida paljud partnerid ei ole veel teinud. Samas suudab Ukraina toota rohkem, kui saab ise riigi kaitse-eelarve eest osta. Just seepärast on osutunud edukaks niisugune Ukraina toetamise viis, et ostetakse otse Ukrainalt kohapeal toodetud relvastust – seda tuntakse Taani mudeli nime all, sest Taani kasutas säärast lähenemist esimesena –, kusjuures seda toetust peaks veelgi laiendama.

Ukraina on sõjapidamise uuendamises juhtival positsioonil, eelkõige mehitamata süsteemide ja elektrooniliste vastumeetmete alal. Ukraina on edukalt välja töötanud ja kasutanud meredroone, näiteks Sea Baby (ukr Морський малюк) ja Magura, mis on panustanud mitmesse õnnestunud operatsiooni Mustal merel ja Krimmis. Ukraina tiibraketil Neptunil, millega uputati Venemaa Musta mere laevastiku lipulaev (ristleja Moskva), on välja arendatud pikamaaversioon, mida on kordaläinult katsetatud. Nn pikka Neptunit kasutati ligi 1000 kilomeetri kaugusel Tuapses asuva naftarafineerimistehase ründamiseks. Tänu Ukraina droonidele lisatud uuendustele on suudetud ületada 1700-kilomeetriseid vahemaid, et korraldada rünnakuid sügaval Venemaa territooriumil.

Saanud aru droonide tähtsusest tänapäeva sõjas, oli Ukraina esimene riik, kes moodustas oma relvajõududes eraldi mehitamata süsteemide väe. Teine Ukrainast pärit ülioluline uuendus on lahinguruumi juhtimise süsteem Delta, mida NATO asjatundjad on korduvalt kiitnud.

Kui 2022. aastal sõltus Ukraina tugevasti lääne toetusest, siis praegu on kodumaiste toodete osakaal üle 40%.

Peale selle on Ukrainal hindamatut luureinfot Venemaa sõjaväelaste taktikalise, operatsioonilise ja strateegilise mõtlemise kohta ning teavet Venemaa järjest tihenevate sidemete kohta teiste autoritaarsete riikidega, sealhulgas Iraani, Põhja-Korea ja Hiinaga.

Lisaks võitlusele lahinguväljal on Ukraina ühiskonda iseloomustanud erakordne vastupanuvõime. Ajal, mil Euroopa luureagentuurid hoiatavad üha suureneva Venemaalt lähtuva otsese ohu eest, muutub kogu ühiskonda kaasav lähenemine järjest tähtsamaks. Ukraina ei varisenud kokku ei päevade ega nädalate jooksul, vaid selle institutsioonid kohanesid uue olukorraga ja enamjaolt säilis riigi demokraatlik olemus, kuigi tuli arvestada sõjaseisukorra piirangutega.

Ka Ukraina energiasektori vastupanuvõime osutus mõneti märkimisväärseks, kuigi Venemaa pidevad rünnakud tekitasid energiataristule tõsist kahju. Mõnes riigis kulub tormi järel taastumiseks kauem kui Ukrainas alajaamale korraldatud ballistiliste rakettide ägeda rünnaku järel. Isegi keset sõda tegi Ukraina võtmetähtsusega reforme ja liikus edasi Euroopaga kiirema lõimumise suunas. Ukraina ühiskond püsis ühtse ja kaasatuna, et anda oma panus riigi ja kaitseväe toetamisse.

Mida Euroopa partnerid peaksid nüüd tegema

Euroopa peab suurendama sõjalist ja rahalist abi Ukrainale. Ainuüksi Põhja-Korea on väidetavalt saatnud Venemaale 15 800 konteinerit laskemoonaga, mis on võrdväärne 4,2–5,8 miljoni mürsuga. Samal ajal pingutab EL-i välispoliitika juht Kaja Kallas kõigest väest, et kuidagi täita oma hiljutist plaani hankida EL-is 2 miljonit mürsku ja saata need Ukrainasse.

Õhukaitse on jätkuvalt kriitilise tähtsusega, eriti kuna Venemaa õhulöögid Ukraina linnadele on ägenenud. USA administratsioon ei valmista ette uusi toetuspakette ega kaalu Patrioti õhutõrjesüsteemide müüki Ukrainale. Euroopa partnerid peavad koos Ukrainaga väga kiiresti välja töötama toimiva lahenduse.

Meie partnerid peaksid samuti kaaluma, mismoodi luua Ukraina kohale kaitsekilp – terviklik õhukaitseala, kus kasutataks Lääne- ja Kesk-Ukraina (k.a Kiievi ja Odessa) kohal õhulahingpatrulle. Vastavad õhusõidukid lendaksid välja Euroopas asuvatest baasidest ja nende tegevust kooskõlastataks üksikasjalikult Ukraina relvajõududega, et kaitsta riigi õhuruumi. Sellisel juhul saaks Ukraina paigutada oma varustust ida poole, tugevdada suurte linnade kaitset ning piirata Venemaa võimalusi kasutada liugpomme rindejoonel asuvate vägede ja Venemaa piiri lähedal olevate tsiviilisikute vastu.

Selline kaitsekilp ei tarvitse moodustada ainult osa Ukraina kaitse vahetu toetamise strateegiast, vaid ka püsivamast lahendusest, mis tagab pärast sõda riigi ülesehitamise, taaslõimumise ning majanduse ja tööstuse arengu.

See on eelkõige Euroopa enda huvides, et Venemaa peatataks koos Ukrainaga ja Ukrainas, sest muidu sunnitakse Euroopa Venemaaga vastasseisu EL-i või NATO sees.

Veel üks oluline samm oleks Euroopa riikide vägede toomine Ukraina territooriumile, kus nad moodustaksid osa nn kindlustusväest, mis võiks pakkuda toetust maal, õhus ja merel, kaitsta elutähtsat energiataristut, sealhulgas tuumajaamu, ning aidata väljaõppes ja suutlikkuse suurendamises. Ei maksa unustada tõsiasja, et kuigi seekord oleks tegu suuremate volitustega ja ulatuslikuma väega, on selles vallas juba olemas pretsedent.

Vastuseks 2014. aastal alanud Venemaa rünnakule lükati Ukrainas 2015. aastal käima mitu sõjaväelaste väljaõpetamise algatust, et kasvatada riigi võimet end kaitsta: USA juhitud väljaõppeprojekt JMTG-U, milles osales kaheksa riiki; Suurbritannia juhitud operatsioon Orbital; ja Kanada operatsioon UNIFIER. Need projektid töötasid edukalt kuni 2022. aasta alguseni, kui need peatati ja Venemaa vägede koondamise ajal evakueeriti, osalt ka seetõttu, et liitlaste hinnangul ei eeldatud, et Ukraina suudab vastu panna palju suuremale ja võimsamale vaenlasele. See eeldus osutus ekslikuks, kuid väljaõppeprojekte ei korraldata enam Ukraina pinnal, vaid neid on kohandatud niimoodi, et Ukraina sõdureid saaks koolitada välismaal.

Selle uue algatuse volitused peavad olema jõulised, tegevusulatus lai ja vahendid tugevad. Kindlustusväge ei tohi kiirustades riigist välja viia, kui Venemaa otsustab olukorda jälle eskaleerida, vaid pigem peab see vägi olema varustatud nii, et oleks võimalik asjakohaselt reageerida.

Venemaa peab maksma

Viimase asjana tuleb öelda, et Venemaa Föderatsiooni vastu kehtestatud sanktsioonid ei pea mitte ainult kehtima jääma, vaid neid tuleb karmistada. Venemaa ei ole välja näidanud mingisugust kavatsust vaenutegevust lõpetada. Euroopa partnerid peaksid saavutama poliitikute vahel üksmeele, et Venemaa külmutatud varad konfiskeerida ning kasutada neid Ukraina ülesehituseks ja pakiliseks kaitsevajaduseks. Isegi kui ei võeta ette täielikku konfiskeerimist, tuleks kaaluda seda, kuidas oleks võimalik vahendeid tõhusamalt kasutades saada maksimaalset tulu.

Lõppude lõpuks kujutavad külmutatud varad endast jätkuvalt võtmetähtsusega tööriistu, mis on eelkõige Euroopa riikide käsutuses, sealjuures suurem osa varadest asub Belgias. Seda raha võiks kasutada Ukraina ja Euroopa kaitse eest maksmiseks. Pole vaja vist meeldegi tuletada tõsiasja, et on olemas võimalus, et see raha läheb tagasi Venemaale ning et seda kasutatakse Ukraina ja teiste riikide vastase sõjamasina käigushoidmiseks. Otsustav hetk jõuab kätte juba juulis, kui sanktsioone tuleb pikendada, ja siis selgub, kas Euroopa Liit suudab jagu saada Ungari obstruktsioonist.

Euroopa kaitse algab Ukraina kaitsmisega. See on eelkõige Euroopa enda huvides, et Venemaa peatataks koos Ukrainaga ja Ukrainas, sest muidu sunnitakse Euroopa Venemaaga vastasseisu EL-i või NATO sees.