Iraak ja kaitse
Just suhtumine Iraaki on toonud käibele uue ja vana Euroopa mõiste. Vana hea Euroopa tahab diplomaatilisi läbirääkimisi ja ÜRO mandaati, uus Euroopa on seevastu üles näidanud oma selgelt pooldavat suhtumist Ameerika Ühendriikide sõjalisse operatsiooni Iraagis. Kuid teiselt poolt pole uuel ehk Kesk- ja Ida-Euroopal suurt valikut. NATO on ja jääb nende riikide julgeoleku nurgakiviks. Washingtoni lepingu artikkel viis on kristallkõva argument. Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis hoiab dirigendikeppi USA. Nii et tahes-tahtmata tuleb olla pigem Ameerika poolt kui vastu.
Detsembrikuu Diplomaatias kirjutab endine kaitseminister Sven Mikser, mida tähendab Iraak Eestile. Üldsuse vastuseisust hoolimata saatis riigi juhtkond Eesti sõdurid Iraaki missioonile. Seda sammu peab Mikser tollase valitsuse suurimaks edusammuks. Tegelikult võib Mikseri artiklit võtta ka katsena analüüsida, mis sunnib Eestit hoidma USA poole. “Kui tuleva aasta alguses jõuab riigikogusse otsuse eelnõu Kaitseväe Iraagi-missiooni pikendamisest, ootab meid ees senistest aruteludest pingelisim. Loodetavasti suudetakse parlamendis käituda riigimehelikult ning Eesti jätkab oma rahvusvaheliste kohustuste täitmist ja rahvuslike huvide elluviimist,” arutleb Mikser.
Diplomaatia tellimusel on Politikeni väliskommentaator Ellen Andersen kirjutanud artikli, mida tähendavad Taani julgeolekupoliitikale sõjalised operatsioonid Iraagis. “Esimest korda ajaloos saadeti Taani sõdurid sõtta ilma parlamendi ülekaaluka enamuse toetuseta. See hävitas hoobilt Taani poliitilise spektri 15 aastat kestnud julgeolekupoliitilise konsensuse,” kirjeldab tekkinud olukorda Andersen. Vaidlused Taani otsuse üle ühineda Iraagi-vastase sõjaga jäävad tõenäoliselt kestma pikemaks ajaks.
Detsembri esimesel nädalavahetusel selgub Vene Duuma koosseis. Analüütikute meelest suuri üllatusi Venemaal oodata pole. Postimehe väliskommentaator Kadri Liik vaatleb oma artiklis, kuhu õigupoolest on Venemaa tänaseks jõudnud. Ta tõdeb, et venelased on väsinud demokraatiast. Artikkel selgitab, mida tähendab see “väsimus” Eesti, seega Euroopa jaoks.
Diplomaatia juhib tähelepanu tõsiasjale, et Euroopa Liidu valitsustevaheline konverents peaks Euroopa Liidu Ülemkoguga jõudma lõpusirgele. “Eesti välispoliitika orientatsioonist” on Vaba Euroopa Brüsseli korrespondendi Ahto Lobjaka analüüs. Eesti välispoliitika puhul on märgata, et “probleemidele lähenetakse kompromissitult ja maailm on jagatud sõpradeks ja vaenlasteks”. Oma artikliga pakub ta mitmeid lahendusi, kuidas vabaneda krampidest. Õigusteaduste doktor Lauri Mälksoo käsitleb Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe olemust. Mälksoo selgitab, mida tähendab põhiseaduslik lepe Eestile tulevikus.
Eksklusiivse intervjuu on Diplomaatiale andnud Norra kaitseminister Kristin Krohn Devold. Et Norra kaitsereform on osutunud success stery’iks, siis tasub NATOsse astuval Eestil Norra kogemust arvesse võtta. Devoldi põhiargument on lakooniline tõdemus, et mitte kaitseväe suurus, vaid mobiilsus tagab tänapäeva ohtusid silmas pidades kaitsevõime. Väiksem mobiilne relvajõud on ühtaegu hea nii NATO kiirreageerimisüksuses osalema kui ka kaitsma Norrat nii maal, õhus kui merel, ent territoriaalkaitse doktriinist loobumine läheb ka Norra ohvitseride hulgas visalt.
Diplomaatia lugemissoovituse annab endine peaminister Mart Laar, kes valis selleks välja Max Jakobsoni mälestusteraamatu.