Inimõiguste olukorrast Tiibetis

Nüüdisaegne arusaam inimõigustest on palju noorem kui Hiina või Tiibeti kultuur. Sellepärast on väide, et enne hiinlaste sissetungi 20.  sajandi keskel polnud Tiibetis inimõigustest lõhnagi, küll õige, ent demagoogiline. Tiibet elas reeglite järgi, mis ulatusid sajandite taha. Vaidlused, kas toona oli tegemist orjanduse erivormi või lihtsalt hierarhilise ühiskonnakorraldusega, ei aita järgnenud sündmuste ja praeguse olukorra selgitamisel kuigi palju. Polnud mingit võimalust, et „maailma katusel“ asuvast Tiibetist saanuks 20. sajandi esimesel poolel eeskujulik demokraatia. Ometi ei tuntud seal nälga ega suuri sõdu ning just seal säilis ainulaadne budistlik kultuur. Pärast hiinlaste tulekut on aga otsese terrori ja riikliku poliitika tagajärjel ohtu seatud tiibeti rahva ja budistliku kultuuri kestmine. 

„Kommunismi mustas raamatus“ püstitab Jean-Louis Margolin küsimuse, kas Mao Zedongi terror on juuripidi seotud Hiina ajaloole omase vägivallatraditsiooni varaste ilmingutega.¹ Kui Konfutsiuse õpetusest tuleneb humanism ja vastutustunne ühiskonna ees, siis sama põline õpetus on legism, mis õigustab riigi vajadust tagada võim sellega, et vägivallaaparaat hoiab inimesi pideva hirmu all. Legismi kõrgaeg oli Qini dünastia ajal 3. sajandil e Kr, kui keiser Qin Shi Huangdi küüditas, mõistis surma või kurnas esimese Hiina müüri ehitusel surnuks kümneid tuhandeid inimesi. Muuseas olevat keiser lasknud elusana matta 460 kirjatarka ja riigiametnikku. Pärast terrorilainet see ideoloogia siiski taandus ning järgneval Hani ajastul hakkas legism konfutsianismiga juba leebemates vormides ühte sulama.

Mauismi külm vari

Küsimuse Hiina imperialismi erilisest terrorilembusest võiks tõrjuda osutusega, et tegelikult tunneb kultuuriajalugu väga erinevaid suundi, mille seas ei puudu ka sügav humanism. Kummati oli just Mao see, kes Qin Shi Huangdi avalikult oma eeskujuks võttis. Ja loomulikult leidub riiklikku terrorit ka sel enam kui kahe tuhande aastasel perioodil, mis ulatub Qini ajastust 20. sajandi kommunismini. Hiina omapäraks on peetud vajadust suurte veeressursside juhtimise järele, et tagada piisav põllumajanduslik toodang. Seda ei tehtud siidkinnastes. Suurehitustele mobiliseeriti suured inimhulgad, mis eeldas sunnimeetmeid.

Ehkki ajaloos on olnud ka perioode, kus Tiibet on võistelnud Hiinaga ülemvõimu pärast kogu regioonis, on Tiibeti kultuuri peamine toimemehhanism karmides oludes pigem suunatud status quo püsimisele, mitte pealetungile. Just seal, „maailma katusel“ on säilinud budism oma ehedaimal kujul, nagu ta arenes India keskaegsetes kloosterülikoolides. Hiina ja Tiibeti maailmade saatuslik põrkumine toimus alles eelmise sajandi keskel. Pärast pikka perioodi, mil Tiibet oli sisuliselt iseseisev, algas 1949. aastal Hiina vägede sissetung. Kaks aastat hiljem oldi sunnitud alla kirjutama 17-punktilisele lepingule, mis tunnistas Tiibeti Hiina RV osaks. Lepingus kujutati seda tagasipöördumisena „emakese kodumaa suurde perre – Hiina Rahvavabariiki“. Seda demagoogilist liialdust korratakse siiani.

Retoorika, mida kasutatakse dalai-laama isiku kohta, aga ka välispoliitilised survemeetmed riikide suhtes, kes temaga suhtlevad, kujutavad endast kõige ehtsamat mauismi jätku 21. sajandil.

Tollal väga noor dalai-laama kirjeldab 17-punktilise lepingu pealesurumisega seotud seiku raamatus „Vabadus paguluses“: „2. artikkel teatas, et Tiibeti „kohalik valitsus abistab aktiivselt Rahvavabastusarmeed Tiibetisse sissetulekul ja rahvusliku kaitse konsolideerimisel.“ Niipalju kui mina taipasin, tähendas see, et meie väed pidid otsekohe alla andma. 8. artikkel jätkas sama teemat, öeldes, et Tiibeti armee hõlmatakse Hiina armeesse – justkui midagi sellist oleks üldse võimalik. 14. artiklist saime teada, et nüüdsest peale pidi Tiibet ilma jääma igasugusest otsustusõigusest oma välispoliitikas. Nende kõnekamate artiklite vahele oli lükitud teisi, mis kinnitasid Tiibeti usuvabadust, kaitsesid minu positsiooni ja olemasolevat poliitilist süsteemi. Ent vaatamata kõigile taolistele kulunud väljenditele oli üks asi selge: nüüdsest peale pidi Lumemaa kuuluma Hiina Rahvavabariiki.“²

Ehkki lepe nägi ette, et Tiibeti valitsuskorda ei muudeta, näitas Hiina okupatsioon oma julma palet õige kiiresti. Viiekümnendate keskel alustati Tiibetis nn demokraatlike reformide ja sotsialistliku üleminekuprotsessiga. Hiina aladel oli see alanud juba enne. Tiibetis tähendasid „reformid“ maa ümberjagamist, kollektiviseerimist ning klassivõitlust endiste maaomanike ja muu revolutsioonivastase elemendi vastu koos kõigi sellega kaasnenud traagiliste tagajärgedega. 1959. aastal võtsid tiibetlased ette meeleheitliku katse vastu hakata. See suruti julmalt maha. Dalai-laama põgenes Indiasse ning sellest ajast saadik pole tal olnud võimalust oma kodumaad külastada. Kokku lahkus umbes 80 000 tiibetlast. 

Hiinlaste jaoks oli Tiibeti ülevõtmisel ideoloogiline õigustus. Tiibetis nähti mahajäänud, feodaalset ühiskonda, mis on olnud võõramaise (Inglise) imperialismi mõju all ja tuleb nüüd juhatada progressi teele. Hiina kommunistid pidasid end vabastajateks. Juhindudes marksismi-leninismi doktriinist tuli „kohalik natsionalism“ peagi muuta „proletaarseks internatsionalismiks“ ja „Hiina patriotismiks“. Sisuliselt viisid kommunistid ellu juba varem Hiina Vabariigis välja töötatud teesi, mille järgi peab Hiina endas ühendama viis rahvuslikku komponenti: hiina, mandžu, turgi (uiguuri), mongoli ja tiibeti. Sellele vastavalt on paigutatud ka viisnurgad nüüdse Hiina RV lipul ja vapil – aga üks viisnurk on suur ja neli ülejäänut õige pisikesed. Hiina alistustöö Tiibetis oli justkui mitmekordselt põhjendatud, muud vaated hiinlaste arusaamadesse ei mahtunud.³

Kuna põllumaa oli suurel määral kloostrite valduses, kuulutati just mungad ja laamad klassivõitluse peavaenlasteks, varasteks ja bandiitideks, kes elavad rahva kulul. Raskemat kultuurikonflikti on raske ette kujutada, sest tiibetlaste jaoks oli kloostrikultuur püha. Ja ehkki nüüdseks on kunagi suletud kloostreid uuesti avatud, pole kultuurikonflikt kuhugi kadunud. Mao valitsemisajale ja kultuurirevolutsioonile on osaks saanud vaid mõõdukas kriitika, kommunismi kuriteod, ka Tiibeti-vastane kultuurigenotsiid, on jäetud hukka mõistmata.

Tiibeti usutraditsiooni kohaselt on dalai-laama kõige püham inimene, kuid Hiina võimudele on ta vaenlane number üks. Tiibetlaste karistamine näiteks dalai-laama pildi omamise eest on palju suurem vaimne vägivald, kui esmapilgul näib. Hiina ülemvõimu ajastu paistab silma empaatiavõime erakordse puudumisega, et mitte öelda teadliku juhmusega selle suhtes, mida tiibetlased tunnevad ja pühaks peavad. Retoorika, mida kasutatakse dalai-laama isiku kohta, aga ka välispoliitilised survemeetmed riikide suhtes, kes temaga suhtlevad, kujutavad endast  kõige ehtsamat mauismi jätku 21. sajandil. Viiskümmend aastat tagasi lihtsalt tapeti rohkem inimesi.

Tiibeti usutraditsiooni kohaselt on dalai-laama kõige püham inimene, kuid Hiina võimudele on ta vaenlane number üks.

Tiibeti eksiilallikad kordavad kahte jubedat numbrit: 1,2 miljonit hukkunut ja üle 6200 suletud kloostri. Kloostrite puhul on hinnatud nende koguhulka, sest kultuurirevolutsiooni aastail 1966–1976 pandi pea kõik kloostrid kinni. Hukkunute hinnangulise arvu pakkus Tiibeti eksiilvalitsus eelmise sajandi kaheksakümnendail, tuues eraldi välja piinamistel, lahingutes või töölaagrites hukkunud, surnuks nälginud jt.⁴ „Kommunismi must raamat“ peab seda arvu ülepaisutatuks, kuid möönab, et proportsionaalselt oli Tiibetis vägivaldse surma juhtumeid rohkem kui mujal Hiinas.⁵

1953. aastal algas hiinlaste paigutamine tiibetlaste asualale, nii Tiibeti autonoomsesse piirkonda kui ka provintsidesse, mis Tiibeti administratiivüksuse küljest ära lõigati. Esimesest 300 000st Tiibetisse asunud hiinlasest 200 000 olid sõjaväelased, kelle toitmine jäeti tiibetlaste kanda. Algas kollektiviseerimine. Põllumajanduseksperimendi käigus hakati suurtel maa-aladel nisu kasvatama, mis klimaatilistel põhjustel ebaõnnestus. Odrapõllud ja jakikarjamaad pandi nisu alla ja see tähendas vältimatut näljahäda. Tiibeti põlistele nomaadidele püüti peale suruda uut eluviisi. Nad tõusid selle vastu üles, kuid nende mäss uputati verre.

1959. aastal Ida-Tiibetis Khamis alanud ülestõus jõudis Lhasasse. Mässulised võitlesid musketite ja mõõkadega ja kuna neil oli ulatuslik toetus tsiviilelanike hulgas, vastati pommitamisega. Kui Lhasa 22. märtsil langes, oli linnas kuni kümme tuhat hukkunut ning hooned,  sh Potala palee ja Ramotše tempel, olid tugevalt purustatud. Laipade koristamine kestis mitu päeva, paljud ellujäänud üritasid Indiasse pageda. Täiskasvanud mehed, kes veel kätte saadi, vangistati, samuti hulk naisi, kes olid osalenud meeleavaldustel. Kloostrid, valitsushooned ja isegi kuulus Norbulingka palee Lhasa eeslinnas muudeti ajutisteks vanglateks.

Juba mõned päevad varem korraldati dalai-laama ja ta kaaskonna põgenemine. Pärast vaevarikast teekonda Indiasse anti neile asüüli ja tagati ka võimalused pagulasvalitsuse töö korraldamiseks. India toonane peaminister Jawaharlal Nehru andis olulist abi, ehkki soovis hoida häid suhteid ka Hiinaga. Tiibeti pagulaskonna keskuseks kujunes Dharamsala Põhja-Indias. Juba enne pagulusse siirdumist oli dalai-laama üles öelnud 17-punktilise leppe, sest Hiina oli selle sätteid korduvalt rikkunud.

Järgnevate aastate näljahäda tõttu surid Tiibetis sajad tuhanded, kogu Hiinas kümned miljonid inimesed. Katastroofi ulatus ei olnud aastaid välismaailmale teada ja ka Hiina teisitimõtlejad, kelle kaudu infokillud välja jõudsid, nägid vaid murdosa toimunust. Alles siis, kui seitsmekümnendate lõpus avalikustati rahvastikustatistika andmed, tegid Ühendriikide teadlased järelduse, et vähemalt 30 miljonit inimest on vahepeal surnuks nälginud – kaugelt rohkem, kui keegi seni arvata oskas.⁶ Mõnes piirkonnas, ka dalai-laama sünnirajoonis Qinghais, võis surra kuni pool elanikest.⁷ Dalai-laama sõnul tiibetlasi „mitte ainult ei lastud maha, vaid peksti surnuks, löödi risti, põletati elusalt, uputati, sandistati, näljutati, kägistati, poodi, keedeti elusalt, maeti elusalt või raiuti neil pea maha“.⁸

Rünnak tabas ka kloostreid. Tiibeti uusaastapidustuste ajal 1956. aastal pommitati Batangis asuvat 350-aastast kloostrit. Klooster oli pidustuste puhul inimesi täis ning vähemalt kaks tuhat munka ja palverändurit hukkus. Sarnaseid juhtumeid oli ka mujal, Lithangi kloostris tapeti koguni neli tuhat inimest.⁹ Kloostrite massiline sulgemine ning seal sisalduvate budistlike tekstide hävitamine oli kõige teravam löök Tiibeti kultuuri pihta. On raske ette kujutada teist maad, kus usutraditsioon ja rahvuslus oleksid nii tihedalt seotud. Tiibetlaste enesepildis on äravalituse tunnet, mis johtub teadmisest, et tänu sajandeid kestnud äralõigatusele muust maailmast on just nemad budismi kõige iidsemate ja autentsemate vormide hoidjad. Koos nendega elab budistlik õpetus ning neil lasub kohustus traditsiooni edasi kanda.

Inimõigused ja tänapäev

Hiina RV ei ole võtnud suuri rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja demokraatia valdkonnas. Ainus ses suhtes relevantne organisatsioon on ÜRO. Raportööre ja inimõiguste volinikke käib Hiinas hoopis harvem kui Euroopa maades. Siiski on nad liitunud mitmete inimõigusi puudutavate ÜRO konventsioonidega. Igaüks, kellel on tulnud suhelda Hiina diplomaatidega, teab, et inimõiguste retoorika vastu seatakse kultuurierinevuste retoorika, mida toestab Hiina kui suurriigi positsioon. Eeskätt pannakse kahtluse alla demokraatia ja inimõiguste universaalsus, rõhutatakse Hiina õigust erinevalt läheneda. Öeldakse, et teie jaoks on olulised inimõigused, aga meil, hiinlastel, on oma ajalugu ja kultuur, mis näeb asju teisiti!

Igaüks, kellel on tulnud suhelda Hiina diplomaatidega, teab, et inimõiguste retoorika vastu seatakse kultuurierinevuste retoorika.

Üks olulisemaid „inimõiguste külalisi“ Hiinas oli ÜRO eriraportöör Manfred Nowak, kes külastas maad 2005. aasta lõpus ning  käis ka Tiibetis ja Xinjiangis (Ida-Turkestanis). Nowaki põhihuvi oli piinamisjuhtude uurimine ning talle võimaldati osaline ligipääs kinnipidamiskohtadele.¹⁰

Sellest visiidist sai alguse rida teemasid, millest üks teravamaid oli elundite võtmine Falun Gongi usuliikumise järgijatelt nende edasisiirdamise eesmärgil. See oli aastail 2000–2005, mil toimus Falun Gongi riiklikult juhitud tagakiusamine ja inimeste massiline paigutamine vangilaagritesse, kus paljud surid.footnote]Vt. ka David Kilgour, David Matas, Bloody Harvest. Revised Report into Allegations of Organ Harvesting of Falun Gong practitioners in China. 31. Jan. 2007. http://organharvestinvestigation.net/%5B/footnote%5D Piinamise kohta järeldas raportöör, et see on Hiina vanglates senini laialt levinud. Kasutatakse peksmist, elektrišokke, käerauastamist, äärmuslikku külma ja kuuma, nälga, janu, üksindust, pikaajalist magamatust, arstiabita jätmist, kurnavat tööd jms. Hirmuatmosfäär ja enesetsensuur on Nowaki meelest tugev ning Hiina olukord ei vasta rahvusvahelistele inimõiguslepetele.

Raportööri koostöö võimudega oli piiratud, samuti juurdepääs vanglaregistrile ja kinnipeetavatele. Seetõttu tegi Nowak osa järeldusi muude allikate põhjal, nagu endiste vangide tunnistused. Ehkki Nowakil õnnestus Lhasas Draptši vanglas mitmete oluliste poliitvangidega kohtuda, ei informeeritud teda pisut varem Lhasa lähistel avatud Tšhušuri vanglast, kuhu selleks ajaks olid paigutatud mitmed poliitilistel põhjustel kinni peetud isikud.

Sellised visiidid ja ülevaated on pistelise iseloomuga, me ei saa rääkida inimõiguste süsteemsest monitooringust Hiina RVs. Veel suuremates raskustes on infohankimisega valitsusvälised inimõigusorganisatsioonid nagu Freedom House jt., kes teevad järeldusi kaudsete allikate põhjal. Kõige paremini on informeeritud tiibetlased ise, ehkki eksiilvalitsuse kaudu jagatud infol justkui puudub vajalik neutraliteet. Siiski pole kahtlust, et eksiilvalitsuse ja Välis-Tiibeti organisatsioonide andmestik on märksa tõelähedasem kui Hiina propaganda.

ÜRO laste õiguste komitee ning usuvabaduse raportöör Asma Džahangiri (Jahangiri) on nõudnud selgitusi kunagise maailma noorima poliitvangi pantšen-laama Gedün Tšökji Njima saatuse kohta. Kui eelmine pantšen-laama 1989. aastal suri, kuulutati vastsündinud Gedün Tšökji Njima tema ümberkehastuseks ehk XI pantšen-laamaks. Alates 1995. aastast on pantšen-laama asukohast ja saatusest vähe teada ning Hiina võimud on välja käinud n-ö oma pantšen-laama. Tiibeti autonoomse piirkonna võimud teatasid hiljuti, et 22-aastane  Gedün Tšökji Njima on vabaduses ja elab Tiibetis, kuid häirituna avalikust tähelepanust ei soovivat ta kohtuda kellegagi peale perekonnaliikmete. Seega on tegelik pantšen-laama praegu paremal juhul koduarestis. Pole kahtlust, et praeguse dalai-laama surma korral korduksid samasugused võimumängud.

Siin puudub ruum kirjeldada kümnete väga tuntud ja sadade vähem tuntud poliitvangide saatust. On suur erinevus, kas sadu või kümneid tuhandeid inimesi tapetakse ja vanglates on nimetu inimmass, või me vähemalt teame poliitvangide nimesid ja lugusid. Alates Mao surmast (1976) või Deng Xiaopingi võimuletulekust (1978) on olukord Tiibetis leebem, kuid siiski lahenduseta. Hariduslik hiinastamine, ulatuslik sisseränne, keskkonnakahjustused ja inimeste elukorralduse purustamine muudavad Tiibeti edasikestmise enam kui küsitavaks. Tiibetlased on juba praegu pealinnas Lhasas vähemusse jäänud ja praeguse arengusuuna jätkudes on vaid aja küsimus, millal see juhtub kogu Tiibetis.

Kuidas edasi?

Kaheksakümnendail aastail oli veel lootust ja entusiasmi. Dalai-laama võttis kinni Deng-Xiaopingi sõnasabast, kui viimane ütles, et Tiibeti osas saab rääkida kõigest, ainult mitte iseseisvusest. Tiibeti juht küsis üksnes rohkem autonoomiat ja kultuurilisi õigusi. 1987. aastal tuli dalai-laama välja viiepunktilise rahuplaaniga. Need olid: Tiibeti demilitariseerimine, ümberrahvastamise peatamine, inimõiguste ja demokraatlike vabaduste tagamine, keskkonnakahjude heastamine ja läbirääkimiste alustamine. See plaan jäi paberile. Tiibetis oli korduvaid mässukatseid, mis uputati taas verre. Üks selline oli 1989. aasta kevadel, mõned kuud enne Taevase Rahu väljaku veresauna Pekingis. Samal aastal pälvis Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gjatso Nobeli rahupreemia.

Tiibeti eksiilallikad kordavad kahte jubedat numbrit: 1,2 miljonit hukkunut ja üle 6200 suletud kloostri.

Kaks viimast tähtsamat sündmust on 2008. aasta rahutused Tiibetis ja dalai-laama loobumine ilmalikust võimust tänavu kevadel. Pekingi olümpia-aasta vastuhakk suruti jälle maha, tuhandeid inimesi vangistati ja sadu hukkus. Tiibetit toetav protestilaine läbis 2008. aastal kogu demokraatlikku maailma. Sama aasta hakul ütles dalai-laama Indias Linnart Mälli juhitud Eesti delegatsiooniga kohtudes: „Ma ei karda sellepärast, mis toimub olümpiamängude eel või ajal, aga ma kardan sellepärast, mis hakkab toimuma pärast seda.“ 

Ilmselt selle ebakindluse pärast ja teades, et mitte ainult uue dalai-laama kasvamine ei tekita võimuvaakumit, vaid hiinlased püüavad selle positsiooni jõuga üle võtta, otsustaski dalai-laama ilmalikust võimust loobuda. Uus poliitiline liider ja eksiilvalitsuse peaminister (kalon-tripa) on 42-aastane Harvardi haridusega rahvusvahelise õiguse doktor Lobsang Sangai. Sangai valiti ametisse tänavu kevadel, hääletus korraldati Tiibeti eksiilkogukondades üle maailma. Kui oluliseks poliitikuks Sangai kasvab, on vara ennustada, aga  võimalused on suured.

Mis saab Tiibetist? Osa protsesse on pöördumatud, kuid siiski on võimalik tiibeti rahvas ja kultuur päästa. Hiina on dalai-laama autoriteedile vastandudes endale vaid karuteeneid teinud. Kui Dengi ajastu kommunistid ei suutnud mauismile otsustavalt selga pöörata, sest kardeti oma võimumonopoli kokkuvarisemist, siis uue ajastu liidrid peavad seda varem või hiljem suutma. Teekaardi Tiibeti küsimuse lahendamiseks andis dalai-laama viiepunktiline plaan juba veerand sajandit tagasi. Veel lihtsamalt saab selle kokku võtta ühe tuntud poliitvangi Rungje Adaki meeleheitesõnumiga, kui ta nelja aasta eest suurel avalikul üritusel mikrofoni haaras, et öelda: „Laske meie poliitvangid vabaks ja kutsuge dalai-laama siia!“