Indrek Tarand: Euroopa ühine kaitsevägi peab viimaks loodud saama!

BBC kanali enesereklaam “When big names talk…”, kus kuulsuste intervjuudest on rebitud üksikuid lauseid, lõppeb ometigi millegi dialoogisarnasega. Kõigepealt on Vene välisminister Sergei Lavrov, iseloomuliku ilme ja brutaalse hoiakuga. Tema sõnad: “Meie, venelased, oleme sellised nagu me oleme. Ja me ei häbene ennast sellistena ka näidata!” Kohe seejärel ilmub ekraanile Läti peaminister Krišjānis Kariņš, kes justkui vastaks: “Ainus viis Venemaaga suhelda on jõu abil!” 

See mõjub kui klassikaline dialoog vaimsete häiretega patsiendi ja tema arsti vahel. 

Kui diagnoos on pandud, siis miks ometigi on Euroopa riigid, aga ka lääneriigid laiemalt ikkagi nii kõhklevad elementaarse ravi rakendamisel? Järjekordne kallaletung Ukrainale Venemaa suunalt peaks ju viimaks ometi veenma kõiki, et doktor Kariņš on andnud õige diagnoosi. Butša veresaun ja muud õudused, mida Vladimir Putini alamad pea pooleteise aasta jooksul toime pannud on, peaks ju silmad avama ka kõige paadunumal russofiilil mistahes riigis. Ammugi siis neil, kes on kutsutud ja seatud Venemaa agressiivsusest tuleneva ohuga midagi ette võtma.

Energeetikast ja muust majandusest ning ilusatest sõnadest Euroopa Liit kaugemale minna ei saa. Sest tal puudub jõuhoob – Euroopa relvajõud.

Siiski ei kuule me muud kui kindlameelset lauset, et “NATO ei osale selles konfliktis”. Formaalselt ongi kõik õige, sest Ukraina pole NATO liikmesriik ja NATO ei peagi rakendama kollektiivkaitset. Võimalik, et see on ainuõige vastus ka Vene propaganda suhtes, mis ju väidabki, et ukrainlasi pole olemas ja Bahmuti all sõditakse NATOga. Ning mõistagi julgustab peasekretär Jens Stoltenberg NATO liikmesriike andma abi Ukraina relvajõududele. 

Sama üleskutset liikmetele jutlustab samuti Euroopa Liit, mille juht Ursula von der Leyen teeb siiski ka ex officio pingutusi Euroopa Liidu ühiseks vastuseks. Olgu selleks siis abipaketid, sanktsioonid Venemaale kui ka võimalikud plaanid Ukraina taastamiseks ning Ukrainale teoreetilise EL liikmelisuse lubamine.

Aga energeetikast ja muust majandusest ning ilusatest sõnadest Euroopa Liit kaugemale minna ei saa. Sest tal puudub see jõuhoob, Euroopa relvajõud, mis peab kasutusele tulema hetkel, kui sõnadega asju ajada enam lihtsalt ei saa. Ehk teisisõnu – kui Venemaaga saab suhelda vaid jõu abil, siis peab olema varuks ka jõud, see mõõgaga käsivars, mis suhteid korrastab. 

Papptiigrist saagu päris-tiiger

Niisiis: me vajame Euroopa Liidu relvajõude ning me vajame neid kohe. Me ei pea ootama ajani, mil Ukraina on Euroopa Liidu liige ja Venemaa suvatseb selle liidu ühte liiget sõjaliselt rünnata. Sest siis peame kõik vaatama Lissaboni Lepingu artiklit 42.7 ehk vastastikuse kaitse klauslit, mis ütleb täpselt:

“Kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega kooskõlas ÜRO põhikirja artikliga 51. See ei mõjuta teatud liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära. Kohustused ja koostöö selles valdkonnas on kooskõlas kohustustega Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis, mis jääb selle liikmesriikidele nende kollektiivse kaitse aluseks ja selle rakendamise kohaks.” 

Lissaboni lepe 42.7

Veidi segasevõitu see kõik ju on, eriti viited NATO-väliste riikide kohustuste, õigemini kohustustest vabastamise asjus, aga siiski palju parem kui mitte midagi. On loodud, nagu öeldakse, seaduslik alus. 

Ma olen kaua jälginud USA poolt soositud ja soovitavaks peetud Euroopa kaitsevõime kallal pusimist. Lääne-Euroopa Liidust ei saanud asja. Ja rahu tema põrmule. Üliriikide domineerimine külma sõja ajal lubas Lääne-Euroopal tallekesena toimida, samal ajal kui Ida-Euroopa rahvaste kõri rõhus vene sõduri saabas.

Kuid pärast külma sõja lõppu ning vabanenud rahvaste liitumist Euroopaga on kaotatud kuritegelikult palju aastaid. Nüüd on viimane aeg suhtumist muuta! 30 aastat pärast Petersbergi ülesandeid, 25 aastat pärast Helsingis saavutatud kokkulepet võtta sihiks Euroopa Liidu lahingjõudude loomine ja 20 aastat pärast Thessaloniki tegevussuundi Euroopa Liidu jaoks on viimane aeg neilt “teedrajavatelt dokumentidelt” tolm pühkida ja vaadata, kas neis leidub midagi kasulikku. Või tuleb need täiesti kõrvale jätta ning luua Euroopa Relvajõud uue kokkuleppe abiga.

Pärast külma sõja lõppu ning vabanenud rahvaste liitumist Euroopaga on kaotatud kuritegelikult palju aastaid.

Vaid üks näide veerandsajandi tagusest ambitsioonikusest: ”Euroopa Liit peab olema võimeline välja panema 60 tuhat sõdurit 60 päeva jooksul kuni 6000 kilomeetri kaugusel toimuva konflikti tõrjumiseks!” Pole ehk üleliigne lisada, et Bahmut või Zaporižžja on EL piirist kõigest 1435 ja 1186 kilomeetri kaugusel.

Võib ka osutada, et 24. veebruaril 2022 alanud uue Venemaa rünnaku tõrjumine on kestnud 455 päeva ehk 7,5 korda on 60 päeva tähtaeg üle venitatud. Kuid millist rolli saaksid 60 tuhat EL võitlejat Ukraina kasuks etendada, on ettekujutuse asi. Kindel on vaid, et Ukraina territoriaalne terviklikkus oleks tänaseks taastatud. Seega väärib Euroopa Liit igati oma põlglikke hüüdnimesid “papist tiiger” ja “sõjaline kääbus”.

Nurgakivi ühisarmeeks on loodud

2009. aastal tuli käibele lühend SAFE (Synchronized Armed Forces Europe), mis katsetas mänglemist mõistega Euroopa roteeruvad võitlusüksused. Need ei pidanud enam tegevusse astumiseks 60 päeva ootama, vaid valmisoleku saavutamine kestnuks kõigest 2 nädalat. Kokku oleks neisse arvatud 18 gruppi, igas 1500 võitlejat ehk kokku 27 000 meest.

Paraku paistab täna, et seegi mänglemine jäi paberile ning peale ühe staabilaadse kontori Brüsselis (EU MUMS, ca 200 inimest) ning Rootsi poolt üles antud 1600 mehe mitte midagi praktilist ei sündinud. Võib põhjendada (nagu ka tehakse), et see hea algatus jäi Suurbritannia vastumeelsuse tõttu teostamata. Aga nüüd, mil reaalsuseks on saanud ka Brexit, pole brittide seisukohal enam tähtsust. NATO Euroopa komponendist või piilarist on Ühendkuningriik selgelt triivinud Põhja-Ameerika ehk “atlantilise” komponendi sekka.

Eurokorpus võiks leida kasutust neis konfliktides, mida NATO ei taha hallata.

Üks lootusrikkalt külvatud seeme pandi mulda 1992. aastal, kui François Mitterand ja Helmut Kohl kuulutasid välja rahvusvahelise Saksa-Prantsuse ühisväeosa nimega Eurocorps. Üsna peagi kasutasid võimalust sellesse koostöösse haakuda ka Belgia, Hispaania ja Luksemburg. Viimati, 2022. aastal, sai liikmeks ka meie regiooni suurjõud Poola. Lisaks on assotsieerunud liikmeteks Türgi, Austria, Itaalia, Rumeenia ja Kreeka, nii et mingi taimeke on võrsunud.

Kuid see formaat ei täida kaugeltki Euroopa Ühise Relvajõu mastaapset ülesannet ja rolli. Pealegi on see Strasbourgis paiknev üksus ka kergelt kaldu staabi suunas ja võitlejaid pole täiskoosseisus välja pandud.

Ehk siiski võiks just see väeosa olla nurgakiviks, millele rajada hoone. Meenutagem kasvõi omaaegse kaitseministri Volker Rühe sõnu: ”Eurokorpus, mis on dualistliku käsuliiniga, alludes nii Euroopa Liidule kui NATOle, võiks tulevikus leida kasutust neis konfliktides, mida NATO ei taha hallata.”

Justnimelt selline konflikt hetkel Ukrainas kestab.

Saksamaad tuleb usaldada

Meie loosungiks peab olema “Saksa kindral, inglise keel ja Prantsuse tuumarelv!”

Loosunglikkuse lahtiseletamise esimene osa on kõige lihtsam. Me peame viimaks ometi lõpetama II maailmasõja süü argumendi kasutamise ning täiel rinnal usaldama sakslasi. Mitte ainult põlvkonnavahetuse tõttu, sest kõik sakslased, kes varases lapsepõlves Hitleri võimu all olid, on tänaseks vähemalt 80-aastased. Aga me peame unustama ka Mitterandi ja Thatcheri kõhklused Saksamaa ühendamise ajal ning Tsehhi ja Poola instinktiivsed hirmud.

Meie loosungiks peab olema “Saksa kindral, inglise keel ja Prantsuse tuumarelv!”

Saksamaa on tegudega näidanud, et ta on Euroopa riik kaasaegses mõttes ning sellele riigile tuleb lubada sõjalise potentsiaali vallapäästmist lisaks nende majanduslikule võimekusele. Just nüüd, mil liidukantsler Olaf Scholz on välja kuulutanud uue poliitika (Zeitenwende) Saksamaa sõjalise võime ajakohastamiseks, peame meie teiste liikmesriikide ja kodanikena seda kurssi toetama ning julgustama. Selle usalduse märgiks tuleb Euroopa Relvajõudude ülemjuhataja koht anda saksa ohvitserile.

Inglise keele osas pole õigupoolest mingit seletamist tarvis, tema rolli lingua franca`na ei sea kahtluse alla keegi ning see on NATO ametlik keel. Pikantse momendi lisab siia tõik, et pärast Brexitit ei ole inglise keel enam EL ametlike keelte seas, kuna Malta ja Iirimaa ei deklareeri seda oma esimese riigikeelena. Tehnilis-juriidiliselt ei tohiks Euroopa Parlamendis inglisekeelset juttu kuulda olla. Kuid proteste ja arupärimisi sellise seaduserikkumise kohta pole ka kuulda olnud…

Prantsusmaa „unikaalsus“ saab teostatud Euroopas

Kolmas loosungielement tõukub tõsiasjast, et ainsa EL liikmena on tuumariikide seas Prantsusmaa. Selle tuumaheidutus on tuntud kui force de frappe. Löögijõu kontseptsiooni aluseks on algusest peale olnud osalt müstilise “Prantsumaa suuruse” tagamine. Hetkel koosneb tuumaheidutus kuuest allveelaevast, millel igaühel on peal 16 raketti mitmik-tuumapeadega, ning lennuväe kasutuses olevatest tuumarelvadest. Ümardatult on Prantsusmaal kokku 400 tuumalaengut, millest on küll ja jääb ülegi, et panna Moskva kaks korda kukalt kratsima.

Sanas mõtleme me lõppude lõpuks käesoleva artikli piires Euroopa Relvajõududest NATO komponendina, seega jääb varuks ka Ühendkuningriik ning USA arvutu tuumaheidutus.

Ümardatult on Prantsusmaal kokku 400 tuumalaengut, millest on küll ja jääb ülegi, et panna Moskva kaks korda kukalt kratsima.

Kui me suudame prantslasi veenda, et nende alatine püüdlus “unikaalsuse” suunas saab kõige paremal moel teostatud just Euroopa Ühise Relvajõu raamistikus, on ilmselt tõenäoline, et see riik loobub oma ideaali poole püüdlemisest Kremliga loodud erisuhete kaudu või muudel Prantsusmaa ja NATO liitlaste suhteid kahjustavatel viisidel. Kõikide teiste Euroopa riikida usalduslik “allumine” Prantsuse tuumaheidutusele, kogu lootuse panemine Prantsuse võimele, just see äratab Prantsusmaas selle unikaalse kohuse- ja vastutustunde, mida hetkel kannab vaid USA.

See avaldub pahatihti küsimuses – kas tõesti päästame valla tuumasõja miski veidra 60 tuhande inimesega linna pärast, mil nimeks Narva? Kui sarnane liitlaskohustus lasuks Pariisil, saaksime märksa pühendunuma Euroopa kaitsealliansi ning mistahes Prantsuse presidendil kaoks vajadus NATO-t ajusurmas süüdistada. Sest Euroopa relvajõud on NATO integraalne osa ja tagavadki justnimelt Euroopa strateegilise autonoomia.

Takistused on lihtsasti ületatavad

Kordame loosungit – saksa kindral, inglise keel, Prantsuse tuumarelv – ning liigume peamise takistuse juurde. Selleks on takistajatel ja mõttesuuna vastastel alati varrukast võetav: aga kelle oma see relvajõud ikkagi on ning kuidas teda valitsetakse ja hallatakse?

Lihtne vastus on, et omanikuks on Euroopa Liit. Nagu igas demokraatlikus süsteemis otsustatakse sõja ja rahu küsimused parlamendis, antud juhul siis Euroopa Parlamendis. Minu poolest kasvõi lihthäälteenamusega. Isegi Euroopa Komisjoni ettepanekut ei peaks vältimatult ootama, Euroopa Parlament saaks seda algatada ka ise.

Ilmselt tuleb lahutada ühise kaitsepoliitika funktsioon praegusest välispoliitika kõrge esindaja portfellist ning luua eraldiseisev asepresident.

Paralleelselt peab sama otsuse tegema ka Euroopa Ülemkogu. Ainult et siin on teerajalt tarvis kõrvaldada konsensusnõue. On liigagi lihtne ette kujutada, kuidas Ungari ainsana vetostab sõjategevuse Ukraina poolel. Printsiibis võib mistahes liikmesriik selle konsensuse kaudu kõik teised pantvangi võtta ja Euroopa järjekordselt impotentseks teha. Vaid mõne kuu eest teatas endine valitsusjuht Prahas, et tema oma sõdureid Baltimaade pärast küll surema ei saadaks. Õnneks on Andrej Babiš vägagi endine…

Selle eest enamushääletus tagaks, et Ülemkogust hakkab samuti kiireid ja vajalikke otsuseid tulema. Vaidlusi liikmesriikide suveräänsusriive asjus ei peaks üldse avama, sest needsamad suveräänsusfännid alati teise suupoolega lausuvad, et “julgeolek on jagamatu”.

Ilmselt tuleb lahutada ühise kaitsepoliitika funktsioon praegusest välispoliitika kõrge esindaja portfellist ning luua eraldiseisev asepresident. Ning pärast parlamendi ja ülemkogu otsust hakkab armee juhtimine just selle ametikandja kaudu pihta. Usaldades enamuse otsuseid sõjaväelastele endile. Nii lihtne ongi!

Euroopa potentsiaal on alakasutatud

Vaatame korraks Euroopa Liidu liikmesriikide kogu sõjalist võimsust ja võrdleme seda niinimetatud Atlantilise sambaga NATOs (siia kuuluvad siis USA, Kanada, Suurbritannia ja Island) ja Aasia sambaga (Türgi). Arvud sõdurite, lennukite, laevade ja allveelaevade kohta on antud joonisel:

Nähtub, et nii võitlejate arvu kui allveelaevade osas on seis peaaegu pariteetne. Aga lennukite kategoorias on EL tervikuna kolm korda väiksem kui Atlantiline sammas. Samas igasuguseid võitlevaid-toetavaid aluseid on Euroopal kaks korda rohkem. Pole tarvis hakata leiutama jalgratast, sest üks väheseid väga õnnestunud Euroopa majanduskoostöö algatusi – Airbusi lennutööstus – on siin teeraja lahti teinud ning Eurofighter on täitsa olemas. Sellele tööstusele täistuure andes korvame puudujäägi õhuvõimes üsna kiiresti.

Ning laevastiku asjus saavad ilmselt kõik aru, et kui Prantsusmaa kulutab aastas ligi 7 miljardit üksnes oma tuumalaevastiku ülalpidamiseks, siis on mõistlik teiste riikide rahaline tugi sinna anda, selmet ehitada Kreekale mõni ekstra diisel-allveelaev või Hollandile järjekordne korvett. Loodetavasti pole keeruline veenda ka endisi mereriike Austriat ja Ungarit, et prantsuse admiralide tegevuste rahastamine on ka nende julgeoleku huvides.

Ning viimaks ja mitte vähem: Euroopa Ühised Relvajõud NATO komponendina lahendaks viimaks elegantsel kombel ka allesjäänud neutraliteediriikide probleemi ning Iirimaa, Austria ja Küpros sattuksid NATO liikmeteks de facto, ilma sisepoliitiliste probleemideta neis endis ja ammugi ilma hääletusteta Budapestis ja Ankaras. Liigagi ilus, et olla tõsi!

Pooltäis klaas tühja asemel

Kui Josep Borell kõneles hiljuti vajadusest “saata Euroopa laevastikud vajadusel patrullima Taiwani väina”, siis peitub tema lauses lisaks õigele suunale ka tilluke viga. Mitmus tuleb asendada ainsusega ja patrullima läheks siis vajadusel mitte rühm eri riikide laevastikke, vaid üksainus Euroopa laevastik. Euroopa laevastikel on tegelikult juba koostoimimise kogemus piraatluse vastasest mereoperatsioonist Atalanta.

Kujutlegem hetkeks, et Euroopa Liit soovib sisuliselt tagada näiteks Ukraina viljaekspordi takistusteta kulgemise maailmaturule. On vaks vahet, kas seda sisulist tagamist toetatakse suursaadiku poolt üleantava verbaalnoodiga Moskvas või hoopiski Euroopa Laevastiku sisenemisega Mustale merele. Efektiivsus, mastaabiefekt ning reaalne heidutus saavad viimaks tähenduse ning kindral Eisenhoweri presidendina lausutu “rohkem pauke ühe dollari eest” saaks teoks.

Nagu iga asjaga, võib Euroopa kaitsevõimegi puhul kasutada pooltühja klaasi metafoori. Alustame sellest, et klaas on hetkel täitsa tühi.

Pole ka keeruline ette kujutada SACEURi kohustusi täitva ameerika kindrali kergendust, kui tema juhitaval nõupidamisel istub teisel pool lauda saksa kindral, kes kamandab pooltteist miljonit võitlejat. Mitte 30 kindralit, alustades albaanlasest ja lõpetades luxemburglasega, nende seas ka 7200 mehe üle käsuõigust omav kindral Herem. Euroopa Ühisarmee ei vähenda nende tublide sõjaväelaste võimalusi, lihtsalt need realiseeruvad kohasematel juhtimistasanditel.

Nagu iga asjaga, võib Euroopa kaitsevõimegi puhul kasutada pooltühja klaasi metafoori. Alustame sellest, et klaas on hetkel täitsa tühi. Kuna liikmesriikides puudub valmisolek suureks ja oluliseks reformiks ning täismahulise Euroopa relvajõu koheseks tekitamiseks, siis seamegi eesmärgi saavutada pooltühi klaas.

Ehk teisisõnu – liigutada vähemalt pool olemasolevatest relvajõududest EL ühisväe koosseisu. Sel hetkel hakkame nägema juba pooltäis klaasi. Ning staapi kasvõi Reini kallastele Strasbourgi jättes, saame väed positsioneerida sinna, kus nad olema peavad – Bulgaaria rannikust Karjala graniidini –, kattes ka kõik vahepealsed ohualad.

Ning kui peaminister Kariņš osutab Euroopa Ülemkogus, et “Venemaaga saab ainult jõu abil suhelda!” ja saab häälteenamusega toetuse, siis reageerib SACEUR korraldusega sellelesamale saksa kindralile: “Pange Lavrov siiski häbenema, et ta on selline ja ennast sellisena näitab!”

Ning kõik saab korda!