Impeeriumi lõpu algus

Kui poleks olnud Ameerika Ühendriikide 40. presidendi Ronald Reagani järjekindlat poliitikat ja salajast majandussõda, poleks Nõukogude Liidu juhtkond ilmselt kunagi julgenud ette võtta riskantset süsteemi reformimist ehk perestroikat. Poleks juhtunud perestroikat, poleks ka Nõukogude impeerium nii kiiresti ja näiliselt valutult kokku varisenud.

1. jaanuaril 1988 pöördusid Mihhail Gorbatšov ja Ronald Reagan vastastikku oma riikide telekanalites uusaastatervitusega rahvaste poole. Veel mõni aasta tagasi tundus selline samm mõeldamatuna. Isegi Reykjaviki käepigistus 1986. aastal oli olnud kahtlev.

Kui Ronald Reagan 1980. aasta novembris võitis presidendivalimised, loodeti Moskvas, et kuulsust kogunud Hollywoodi näitlejana ning juba 1940. aastate lõpul suurde poliitikasse asununa pole Reagan valimiseelsele nõukogudevastasusele vaatamata nii ohtlik kui Carteri-Brzezinski tandem. Peagi aga ilmnes, et Reagan ei kavatsegi loobuda oma kriitilisest hoiakust Nõukogude Liidu suhtes.

Tegelikult oli tema kommunismivastasus kujunenud juba 1950. aastatel, päris poliitikukarjääri alguses, kui ta seisis vastu KGB organiseeritud vasakäärmusliku meelsuse süstimisele Hollywoodi. 1961. aasta juulis aga kuulutas ta: „Ideoloogiline võitlus Venemaaga on maailmas probleem number üks,” lisades, et USA on sõjas kommunismiohu vastu.

Samast perioodist pärineb ka Reagani selge toetus raudse eesriide taha jäänud Ida-Euroopa riikidele ning soov see müür murda. 1965. aastal kirjutas ta oma mälestustes: „Meil palutakse osta oma [tuuma]pommi julgeolek, müües alalisse orjusesse meie ligimesed, kes on orjastatud raudse eesriide taga. Neil kästakse loobuda oma vabaduselootusest, sest meie oleme valmis sõlmima tehingu nende orjapidajatega.”

Reagani põhimõttekindlusest räägib seegi, et juba kakskümmend aastat enne kuulsat Brandenburgi värava kõnet, kus ta kutsus Gorbatšovi üles Berliini müüri lammutama, oli ta täpselt samal meelel. 21. mail 1968 ütles ta Miamis: „Kui Venemaa vajab meie nisu, rahuldamaks oma inimeste nälga, tasuks talle rõhutada, et nisu oleks kergem transportida, kui meie vahel poleks Berliini müüri.”

Sisuliselt kuulutati Washingtonis 1982. aastal välja salajane majandussõda Nõukogude Liidu vastu.

Presidendikampaania ajal ei jätnud Reagan oma keskset teemat unarusse. Veebruaris 1977 sõnastas ta oma hilisema välispoliitika põhikreedo: Ameerika on valguse allikas, Nõukogude Liit aga pimeduse allikas. Presidendiks saanud Reagani kindel soov oli nõukogude impeerium hävitada.

Ronald Reagani ülekaalukat võitu 1980. aasta USA presidendivalimistel võib pidada üheks kaalukamaks tähiseks tolle kümnendi rahvusvahelises poliitikas. Poleks olnud Reagani sihikindlat ja julget poliitikat, poleks ilmselt Nõukogude Liidus sellisel kujul alanud perestroika ning kogu „kurjuse impeeriumi” käekäik oleks võinud võtta hoopis teise arengusuuna.

Reagani kommunismivastasus oli väga sügavate juurtega. Sestap pole üllatav, et sovetivastane hoiak tema valimiskampaanias kandus üle ka tegelikku poliitikasse pärast tema asumist Valgesse Majja 1981. aasta jaanuaris. 30. jaanuaril, kõigest kümme päeva pärast presidendi inauguratsioonipidustusi, võeti riikliku julgeoleku plaanimisrühma (National Security Planning Group) koosolekul esimest korda teemaks varjatud strateegiline pealetung Nõukogude Liidule. Kogu idee taga oli CIA värske direktor William Casey, kelle mõtet rõhuda Nõukogude Liidu nõrkustele toetas ka Reagan.

Reagani administratsiooni Nõukogude-vastast tegevust põhjalikult uurinud Peter Schweizeril õnnestus avalikkuse ette tuua paar olulist lõiku Pentagoni spetsialistide 1981. aasta algul koostatud nn kaitsejuhistest, mida pole senini täies mahus avalikustatud. See dokument kirjeldab kaht eesmärki: anda tagasikäik Nõukogude domineerimise ja sõjalise kohaloleku ekspansioonile üle maailma ning julgustada pikaajalisi poliitilisi ja sõjalisi muutusi sovetiimpeeriumis.

Piltlikult öeldes kohe pärast Ovaalkabinetti sisenemist hakkas president tundma huvi Nõukogude Liidus arenevate sündmuste vastu. Eeskätt huvitasid teda kõiksugu majandusstatistika ning tegeliku olukorra teinekord isegi anekdootlikud kirjeldused. Luureülevaadete lugemine muutus Reaganile iga reede lahutamatuks osaks.

Casey juhtimisel koostatud analüüsid mõjutasid Reagani arusaamisi, kinnitasid tema usku Nõukogude süsteemi haprusesse ning olid julgete ja kaugeleulatuvate strateegiate aluseks. Luureveteran Casey oli Nõukogude Liidu majandusliku nõrgestamise ideele tulnud juba Teise maailmasõja päevil ning pühendus nüüd USA välisluure juhina iga päev Nõukogude majandusinfo lugemisele ja tegevusplaanide väljatöötamisele.

1982. aastal riikliku julgeoleku nõunikuks määratud William Clark meenutab, et Reagani-Casey strateegia oli sihitud „Nõukogude süsteemi muutmisele seestpoolt selle majanduse pideva destabiliseerimise kaudu, hoides kõrgtehnoloogiliste toodete eksporti range kontrolli all, kiirendades samas võidurelvastumist ja paljastades Nõukogude süsteemi sellisena, nagu see on”.

Ronald Reagani ülekaalukat võitu 1980. aasta USA presidendivalimistel võib pidada üheks kaalukamaks tähiseks tolle kümnendi rahvusvahelises poliitikas.

Nõukogude-vastase üldise strateegia täpsem kirjeldus leidis väljenduse paljudes riikliku julgeoleku otsustusjuhistes (NSDD), millest neli olulisimat võeti vastu 1982. ja 1983. aastal. Esimese neist – NSDD-24 – allkirjastas president 9. veebruaril 1982. See kandis pealkirja „Mõnede Euroopa riikide missioon seoses nafta- ja gaasiseadmete ekspordiga Nõukogude Liitu ja krediidi piiramine Nõukogude bloki riikidele”. Direktiivis olid tähelepanu all eeskätt Nõukogude Liidu ja Lääne-Euroopa gaasijuhtme projekt (Urengoi 6) ning viisid, kuidas selle ehitust peatada. Tulen veidi hiljem selle juurde tagasi.

Juba kolm kuud hiljem nägi ilmavalgust Ameerika Ühendriikide riikliku julgeoleku strateegia (NSDD-32), mis andis veelgi selgemad eesmärgid ja suunitluse, kuidas Nõukogude impeeriumi huvidele vastu tegutseda. Seda võib pidada ka üheks kõige tähtsamaks juhiseks sel teemal. Lühidalt kokku võttes nägi dokument ette Nõukogude süsteemi nõrgestamise, mis sunniks teda piirama sõjalisi kulutusi ja liberaliseerima majandust ning tugevdaks rahvuslikke liikumisi.

Strateegilise pasjansi kolmanda lüli – NSDD-66 – kiitis president heaks 1982. aasta novembris ning see käsitles Nõukogude Liidu majanduse toimemehhanismide halvamist, rünnates strateegilisi baasvahendeid. Viimane juhis selle seerias – NSDD-75 – sai presidendi allkirja 1983. aasta jaanuaris ning määratles Washingtoni eesmärgina põhimõtteliste muudatuste esilekutsumise Nõukogude süsteemis.

Kõik need neli juhist ja terve rida teisigi dokumente viitavad sihikindlale ja ühe teravikuga tegevusele. Sisuliselt kuulutati Washingtonis 1982. aastal välja salajane majandussõda Nõukogude Liidu vastu. Mõistagi ei räägitud sellest avalikult. Moskvas küll mõningal määral tajuti Reagani plaane, kuid ometi lasti ennast tõmmata hukatuslikesse avantüüridesse, eriti võidurelvastumise vallas.

Strateegilise kaitse algatus, mille president Reagan käis välja teleesinemises 23. märtsil 1983, on võib-olla üks kõigi aegade tuntumaid ja edukamaid strateegilisi avantüüre.

Nii mitmelegi presidendi enda nõunikule üllatusena tulnud ambitsioonikas avaldus hakkas kiiresti oma elu elama. Algatuse sisuks oli 1960. aastatel Ühendriikide kaitseministri Robert McNamara leiutatud strateegilise ründekontseptsiooni (MAD – mutual assured destruction ehk vastastikune tagatud häving) asendamine strateegilise kaitse ideega. Reagan uskus, et raketikaitse võimaldab luua eeldused „vastastikku tagatud ellujäämiseks”.

Reagani mõttele lisas teatava annuse dramaatilisust üha globaalsemaid mõõtmeid võttev telemeedia. Mäletatavasti oli uudistekanal CNN alustanud oma teedrajava globaalvõrguga 1. juunil 1980. Saades innustust 1977. aastal linastunud George Lucase „Tähesõdade” filmist, paiskasid telekanalid eetrisse fantastilisi visandpilte sellest, kuidas kosmoses paiknev ülivõimas laserrelv hävitab kõik Ameerika poole liikuvad Nõukogude Liidu tuumaraketid. See andis vastastele idee tembeldada plaan „Tähesõdadeks”.

Nõukogude majandus oli 1980. aastateks peaaegu täielikult allutatud sõjatööstuskompleksi huvidele. Selle heaks töötas 87 protsenti tehastest ja 80 protsenti teaduspotentsiaalist.

Reagani valitsus eesotsas CIA juhi William Caseyga hakkas kohe ametisseasumise järel 1981. aasta kevadel mõjutama Saudi kuningakoda, et see suurendaks naftatoodangut.

Seda teades suurendas Washington märkimisväärselt kaitsekulutusi tervikuna, lisades iga aasta veerandi võrra rohkem ressursse. See võimaldas Ameerika Ühendriikidel 1980. aastate keskpaigas esimest korda viimase paarikümne aasta jooksul sõjaliste kulutuste poolest Nõukogude Liidust mööduda. Esimese kuue aastaga ostis Reagani administratsioon kaks korda rohkem strateegilist relvastust (lennukid, raketid, laevad), kui seda oli tehtud eelmisel kümnendil. Kahekordistusid ka kulutused arendus- ja teadustegevusele. Seda kõike võimaldas USA majanduse kiire elavnemine 1980ndate algul, millele oli aluse pannud vabariiklaste julge poliitika.

Mõistagi ähvardas strateegilise kaitse algatus raputada kogu Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide strateegilist tasakaalu. Kui lisada veel Washingtoni soov paigaldada samal ajal Lääne-Euroopasse keskmaatuumaraketid Pershing II, siis pole imestada, miks Moskvas võeti Reagani initsiatiiv vastu varjamatu närvilisusega. Nii kujunes 1983. aasta kogu külma sõja üheks pingelisemaks aastaks, mil kaks blokki olid vaid kukesammu kaugusel katastroofilisest kokkupõrkest.

Nõukogude Liidus oli 1982. aasta lõpul toimunud liidrivahetus, kui vanadusse surnud Leonid Brežnevi asemel tõusis tippu seda kohta pikalt sihtinud Juri Andropov. KGB kauase esimehena oli ta kindlasti paremini informeeritud kui ükski teine toonane Nõukogude tipptegelane. Samal ajal pärssis Andropovit nagu teisigi Kremli peremehi enne ja ka pärast teda paranoiast tulvil ebakindlus Ameerika Ühendriikide suhtes.

Andropov ja tema lähikonda kuulunud kaitseminister Ustinov näisid siiralt uskuvat, et Washington võib algatada tuumasõja, kartmata ise hävingut. 1981. aastal vallanduski Kremlis esimene tuumapaanika ning selle mõjul käivitas Andropov sama aasta mais Nõukogude ajaloo suurima luureoperatsiooni RJAN (Raketno-Jadernoe Napadenie – tuumaraketi rünnak), mis pidi otsima tõendeid ameeriklaste tuumaründe kavade kohta ja vajadusel vastu tegutsema.

Erilise hoo sai RJAN sisse alles 1983. aastal pärast Reagani kaht väljakutsuvat esinemist. Strateegilise kaitse algatusest oli juba juttu, kuid kaks nädalat enne seda 8. märtsil oli president pidanud ülemaalisel evangelistide kogunemisel Orlandos väga teravatoonilise kõne. Just seal ütles Reagan, et Nõukogude Liit on „nüüdismaailma kurjuse kehastus” ja „kurjuse impeerium”. See avaldus muutus kohe sünnihetkel ajalooliseks ning kõlas otsese väljakutsena Kremlile.

Moskva ja Washingtoni pinged jõudsid haripunkti 1983. aasta sügisel, kui Nõukogude hävitajad tulistasid 1. septembril Sahhalinist läände jääva Moneroni saare lähistel kahe õhk-õhk tüüpi raketiga alla Lõuna-Korea reisilennuki, mis oli teel New Yorgist Sŏuli. Boeing-747 pardal oli 269 reisijat ja meeskonnaliiget, kes kõik hukkusid. Moskva põhjendas oma mõrvarlikku sammu sellega, et lennuk olla olnud hoopiski luureretkel, mitte aga eksinud juhuslikult Nõukogude õhuruumi.

Vaid paar kuud hiljem algas Euroopas NATO ulatuslik staabiõppus Able Archer 83, mis simuleeris pingete eskaleerumist ja selle tipul koordineeritud tuumarünnakut. Selline stsenaarium pani Moskva närvid tõeliselt proovile, sest tuumaohu oludes arvasid mõned Vene strateegid, et õppuste varjus antakse tegelik tuumalöök. Seda arvamust oli süvendanud vahejuhtum 26. septembril 1983, mil Nõukogude Liidu raketitõrje eelhoiatussüsteem teatas ootamatult ühe mandritevahelise raketi stardist Ameerika Ühendriikides. See osutus siiski arvutiveaks.

Able Archer lõppes siiski üllatusteta ning see tähistas teatud määral ka kiiresti kohunud pingete maandumist. Kehva tervisega Juri Andropovi surm ja haiglase Konstantin Tšernenko esiletõus 1984. aasta veebruaris leevendasid suurt vastasseisu. Ka Reagan püüdis retoorikat veidi pehmendada, kuigi Moskvas ei avaldanud see mingit mõju.

Ronald Reagan oli Nõukogude Liidu silmis mõistagi väga keeruline president. Anatoli Dobrõnin, kes oli alates 1962. aastast olnud kahekümne nelja aasta vältel – kuue Ameerika presidendi ajal – Nõukogude Liidu suursaadik USAs, kirjutas oma mälestustes, et Reagani esimene võimuperiood oli tema saadikukarjääri kõige raskem aeg. Seetõttu pole ka mingi ime, et Kremlis mõeldi võimalustele, kuidas Valge Maja ebameeldivast peremehest vabaneda.

Reagan uskus, et raketikaitse võimaldab luua eeldused vastastikku tagatud ellujäämiseks.

Oleg Gordijevski meenutab, et 25. veebruaril 1983. aastal andis Jasenevo (KGB välisluure peakorter) kolmele residentuurile Ameerika Ühendriikides ülesande kavandada „aktiivseid samme”, et vältida Reagani tagasivalimist 1984. aasta novembris. Vene luurajad pidid looma kontakti kõigi võimalike Reagani vastaskandidaatide abidega nii tema enda parteis kui ka demokraatide seas. Nende sidemete kaudu püüti koguda infot Reagani hilisemaks diskrediteerimiseks kampaania käigus.

Samal ajal anti kõigile residentuuridele NATO liikmesmaades ülesanne levitada kõikvõimalikel viisidel loosungit „Reagan – see on sõda!”. Viiepunktilises memos süüdistati Reaganit sõja ja võidurelvastumise õhutamises, repressiivsete režiimide toetamises, rahvuslike vabadusliikumiste mahasurumises ja pingete tekitamises NATO liitlaste seas.

KGB katsed mõjutada USA sisepoliitikat kukkusid haledalt läbi. Reagani võit 1984. aastal oli sama veenev kui Nixonil 1972. aastal. Valijatekogus sai ta aga ajaloo suurima toetuse: 525 valijameest 538st võimalikust. Demokraatide kandidaat Walter Mondale oli edukas vaid kahes osariigis.

Lääne-Siberi Urengoi gaasimaardlast lähtuva torujuhtme rajamine langes kokku külma sõja kõige pingelisema perioodiga, mistõttu Ameerika Ühendriikide administratsioon püüdis teha kõik projekti peatamiseks. Washingtonis arvati, et 18 miljardit dollarit maksva torujuhtme rajamine Lääne-Saksamaale seab viimase sõltuvusse N Liidu energiatarnetest, mida Moskva võib kasutada ka poliitilise mõjutusvahendina.

Pentagon väljastas 8. juulil 1981 salajase memorandumi, milles analüüsiti Moskva valuutatulusid ja kirjeldati taktikalisi samme N Liidu rajatava Lääne-Siberi torujuhtme vastu. Dokumendis rõhutati, et Washington peaks kasutama nii diplomaatilisi kui majanduspoliitilisi samme torujuhtme peatamiseks või vähemalt selle tähtsuse vähendamiseks. Eriti olulisteks partneriteks hinnati Suurbritanniat ja Jaapanit, kes erinevalt Lääne-Saksamaa või Prantsusmaa finantsasutustest ei olnud ennast veel lepingutega sidunud.

Memorandumis pakuti välja ka üheksa sammu Lääne-Siberi gaasile alternatiivsete allikate leidmisel. Nende hulgas olid näiteks veeldatud gaasi (LNG) võimaluste parem ärakasutamine ning Norra ja Hollandi gaasitootmise suurendamine. Üks viis oli takistada uue tehnoloogia müüki Moskvale. Ühendriikide tolliamet alustas 1981. aasta oktoobris operatsiooni Exodus, mille eesmärgiks oli piirata muu hulgas ka nafta- ja gaasitööstuses kasutatavate kõrgtehnoloogiliste seadmete müüki N Liidule.

Vaatamata Ühendriikide jõupingutustele ei võtnud ükski tema Euroopa liitlane, ka mitte Suurbritannia, midagi tõsist ette torujuhtme ehitustööde takistamiseks. Euroopa pealinnades käsitleti ameeriklaste survet majandussõja avaliku kuulutamisena venelaste vastu. See oli ühtlasi suurim kriis transatlantilistes suhetes pärast Teise maailmasõja lõppu.

Märksa olulisem ja ka edukam oli Reagani valitsuse tegevus Nõukogude Liidu naftatööstuse vastu. Washingtonis teati suurepäraselt, et naftaeksport on Moskvale suurim välisvaluuta allikas, mis toidab tervikuna süsteemi elujõudu ja aitab rahuldada välispoliitilisi ambitsioone, nagu näiteks kulukat sõda Afganistanis.

Juba siis oli üldtuntud rusikareegel, et naftabarreli hinna muutus ühe dollari võrra tähendab N Liidule miljard dollarit võitu või kaotust. 1970. aastatel oli maailma naftaturu konjunktuur N Liidule eriti soodne: valuutatulude peaaegu kolmekordne kasv tähendas miljardeid lisadollareid. See oli otseselt seotud Moskva välispoliitilise aktiivsuse kasvuga, sest just Brežnevi ajastu lõpul oli sovetiimpeeriumi haare kõige laiem.

Reagani administratsiooni salajases majandussõjas Nõukogude Liidu vastu oli võtmetähendus Saudi Araabial, sest ta oli üks väheseid, kes võis tänu oma suurtele varudele ainsa näpuliigutusega mõjutada nafta maailmaturu hinda. Ühendriikidel oli Saudi Araabiaga tekkinud erisuhe juba Teise maailmasõja lõpul. 14. veebruaril 1945 sõlmisid president Franklin Delano Roosevelt ja kuningas Abd al Aziz Suessi kanali Suurel Mõrujärvel ankrus olnud USA ristlejal Quincy salajase kokkuleppe. Selle järgi tagas Washington vastutasuks energiatarnete kindlustamise eest Saudi Araabia julgeoleku järgmiseks kuuekümneks aastaks.

Ronald Reagan oli Nõukogude Liidu silmis mõistagi väga keeruline president.

Reagani valitsus eesotsas CIA juhi William Caseyga asus kohe ametisseasumise järel 1981. aasta kevadel mõjutama Saudi kuningakoda, et see suurendaks naftatoodangut. Vene gaasi kartuses püüti mõjutada ka mitmeid Euroopa naftat tootvaid riike, sealhulgas Suurbritanniat, kuid need veenmised lõppesid tulutult.

Eriti sihikindlalt hakkas Washington Saudi Araabiaga naftahindadega tegelema 1984. aastal. See käis paralleelselt kuningriigi julgeoleku tugevdamisega, mis tähendas nüüdisaegse relvastuse tarneid. Ar-Riyad oli eriti huvitatud luurelennuki AWACS ostust, aga samuti moodsatest hävitajatest ja Stingeritest.

Washingtonis teati hästi, et naftahinna langus mõjub positiivselt USA ja teiste lääneriikide majandusele (viis dollarit madalam naftahind võis suurendada sisemaist kogutoodangut 1,4 protsendi võrra) ning risti vastupidi N Liidu eelarvele. 1985. aasta algul kahanes esimest korda Nõukogude väliskaubanduse bilanss lääneriikidega, mistõttu välisvaluuta sissetuleku säilitamiseks pidi Moskva kahekordistama kullamüüki.

Arvestades asjaolu, et 1985. aastaks oli Saudi Araabia igapäevane naftatoodang võrreldes 1981. aastaga vähenenud peaaegu viis korda, andis see vähemalt võimaluse hindu jõuliselt muuta. Selleks oli vaja naftatoodangut järsult suurendada. Pärast pikki läbirääkimisi naftakartelli OPEC partneritega avaski Saudi Araabia 1985. aasta augustis oma naftakraanid. Juba hilissügiseks oli kuningriigi naftatoodang peaaegu viiekordistunud, mis mõjutas otseselt nafta hinda maailmaturul. Kui 1985. aasta novembris maksis barrel toornaftat 30 dollarit, siis järgmisel kevadel kõigest 12 dollarit.

Eri andmetel läks see dramaatiline hinnalangus Moskvale maksma 20 miljardit dollarit aastas. Kui lisada veel järsk muutus kaubavahetuses lääneriikidega, mis 1986. aastaks oli kümnendi algusega võrreldes kahanenud üle seitsme korra (7,5 miljardilt umbes 1 miljardile dollarile), ning kullavarude vähenemine 1986. aastal 7,5 miljardile dollarile, siis on selge, miks Nõukogude Liit just siis hakkas janunema laenude järele.

Naftatulude vähenemine 1980ndate teisel poolel raputas küll väga tõsiselt Nõukogude Liidu finantsseisu, kuid see polnud ainus põhjus, miks „kurjuse impeerium” kokku varises.

Reagani salajase majandussõja üks eesmärke oli kurnata Nõukogude Liitu viimase sõjategevuses Afganistani vastu. Lisaks käivitati Luure Keskagentuuri (CIA) pikaajaline ja kulukas operatsioon Tsüklon. See algas juba 1979. aasta suvel, kui president Carter andis nõusoleku abistada Afganistani antikommunistlikke vastupanuvõitlejaid. Operatsioon hakkas kiiresti kasvama kohe pärast sovettide sissemarssi Afganistani ning vältas kuni Nõukogude 40. armee lahkumiseni 1989. aastal. Peaeesmärgiks oligi pakkuda afgaanidele sõjalist abi võitluses Nõukogude vägede vastu. Kui 1980. aastal anti selleks 30 miljonit, siis 1987. aastal juba 630 miljonit dollarit.

CIA abiprogrammi kõige kuulsamaks komponendiks said väga tõhusad maa-õhk tüüpi raketid Stinger. President Reagan andis salajase korralduse Stingerite tarnimise kohta 1985. aasta aprillis ning esimesed kolm Nõukogude helikopterit Mi-24 tulistati Stingeritega alla 26. septembril 1986 Jalalabadi lennuvälja lähistel. Eri andmetel said Afganistani mudžahiidid kokku kuni 2000 Stingerit, mis tekitasid Nõukogude vägedes tõsise paanika. On isegi väidetud, et just Stingerite täpne tuli murdis lõplikult sovettide moraali Afganistanis.

Salajane majandussõda sihtis ka N Liidu võimekust oma satelliite toita ning viimased impeeriumi emamaa küljest lahti rebida. Kui Lääne-Euroopa riigid püüdsid hoiduda Moskva kritiseerimisest seoses Poola sündmustega 1981. aastal, siis Ühendriigid vaid tugevdasid survet.

Selles poliitikas leidis Reagan endale suurepärase ja väga tähtsa partneri. Paavst Johannes Paulus II ja president Reagan kohtusid kokku seitsmel korral, neist esimene, neljakümneminutiline jutuajamine, leidis aset 7. juunil 1982 Vatikanis. See oli väga tähendusrikas kohtumine, sest mõlemad tajusid hästi nii Poolas kui ka Ida-Euroopas toimuvat.

Reagan on hiljem öelnud: „Me mõlemad tundsime, et Jaltas oli tehtud suur viga ja midagi peab ette võtma. Just Solidaarsus oli relv, mis pidi asja otsustama.” Vatikani kohtumisel lepiti kokku salajases kampaanias, et kiirendada kommunistliku impeeriumi lagunemist.

Reagani salajase majandussõja üks eesmärke oli kurnata Nõukogude Liitu viimase sõjategevuses Afganistani vastu.

Nii Reagan kui ka Vatikani kirikupea olid arvamusel, et kui Poolas suudetakse esile kutsuda demokraatlikke muutusi, võib see mõjutada arenguid ka teistes Ida-Euroopa riikides. Seepärast keskendus Ühendriikide poliitika vaatamata Poola võimude repressioonidele Solidaarsuse elushoidmisele ja toetamisele. 2. septembril 1982 kirjutas Reagan alla salajasele riikliku julgeoleku otsustusjuhisele (NSDD-54), mis käsitles Ühendriikide poliitikat Ida-Euroopas.

See juhis on siiani suures osas salastatud. Avaliku teksti kaudu on võimalik siiski mõista, et Valge Maja seadis pikaajaliseks eesmärgiks vabastada Ida-Euroopa riigid Nõukogude impeeriumi mõju alt, arendada seal demokraatlikke ja turumajanduslikke väärtusi ning lülitada nad Euroopa Ühenduse koosseisu. Täpsemalt mõeldi nende riikide all Bulgaariat, Tšehhoslovakkiat, Ida-Saksat, Poolat, Ungarit ja Rumeeniat. Jugoslaaviat käsitleti eraldi juhises.

Taktikaliste sammude all peeti silmas eeskätt majanduslikku mõjutamist, võimaldades juurdepääsu nii Lääne krediidiasutustele, enamsoodustusrežiimi kaubavahetuses kui ka liikmesust rahvusvahelises valuutafondis. Tähtsaks peeti ka idaeurooplaste kultuurilist mõjutamist, et vabama liikumise kaudu tõmmata neid rohkem Lääne mõju alla.

Esimene osa Ühendriikide toetusrahast jõudis Solidaarsuseni juba 1982. aasta märtsis, vaevalt kolm kuud pärast sõjaseisukorra kehtestamist. Selle abil anti välja põrandaalust kirjandust ning Varssavis pandi tööle salajane raadiojaam, mis oli infopiirangute tingimustes eriti tähtis.

Kuigi rahaline abi Poolale ja teistele Ida-Euroopa riikidele polnud kuigi suur (algul kaks miljonit dollarit aastas), aitas see tublisti kaasa opositsiooniliste organisatsioonide tekkele ja tugevnemisele ning nende avalikule ja põrandaalusele tegevusele.

1986. aasta oktoobris avaldas 122 Ungari, Poola, Ida-Saksamaa ja Tšehhoslovakkia dissidenti üleskutse heita kõrvale sovetiike. Lech Wałęsa, Václav Haveli ja teiste algatatud kiri oli ajastatud Ungari ülestõusu 30. aastapäevale ning leidis Ida-Euroopas laialdast vastukaja. Selles öeldi muu hulgas: „Meie ühine eesmärk on võitlus poliitilise demokraatia, omavalitsuse põhimõtetel rajaneva pluralismi, jagatud Euroopa rahuliku taasühinemise ja selle demokraatliku integratsiooni, aga samuti ka vähemuste õiguste eest meie riikides.”

Presidendi ja paavsti ennustus täitus. Paljuski just tänu Solidaarsuse sitkusele ja võidule Poolas, mis vormistati ametlikult esimestel poolvabadel valimistel 1989. aasta juunis, toimusid sama aasta sügisel murrangulised revolutsioonid kõigis Ida-Euroopa riikides. Berliini müüri langemine 9. novembril 1989 märkis sisuliselt Nõukogude impeeriumi varisemist Ida-Euroopas. Impeeriumi lagunemine oli alanud.

Autor on kasutanud artiklis oma raamatu “Venemaa: valguses ja varjus” materjale.