juuli 28, 2008

Iisrael ja Liibanon: lahing modernsuse nimel

Iisraeli hiljutise Liibanoni-vastase sõja tagapõhi on soov säilitada modernsuse monopol Lähis-Idas. György Schöpflin väidab, et selle lõppemine on vältimatu ning ühes sellega lõpeb Iisraeli eristaatus piirkonnas.

Iisraeli hiljutise Liibanoni-vastase sõja tagapõhi on soov säilitada modernsuse monopol Lähis-Idas. György Schöpflin väidab, et selle lõppemine on vältimatu ning ühes sellega lõpeb Iisraeli eristaatus piirkonnas.


György Schöpflin

Iisrael ja Liibanon: lahing modernsuse nimel

Iisraeli hiljutise Liibanoni-vastase sõja tagapõhi on soov säilitada modernsuse monopol Lähis-Idas. György Schöpflin väidab, et selle lõppemine on vältimatu ning ühes sellega lõpeb Iisraeli eristaatus piirkonnas.

György Schöpflin on Euroopa Parlamendi saadik Ungarist (Fidesz – Ungari Kodanike Liit) ja endine Jean Monnet’ Londoni ülikooli kolledži politoloogiaprofessor.Ta on sündinud Budapestis, elanud aga 54 aastat Suurbritannias, kus sai juurahariduse Glasgow ülikoolis. Ta on töötanud nii Kuninglikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis, Londoni ülikoolis kui ka BBCs, akadeemikuna on tema peamiseks uurimisobjektiks olnud rahvusliku kuuluvuse, riikluse ja poliitilise võimu suhe. 2004. aastal valiti Schöpflin Euroopa Parlamenti, kus ta kuulub välisasjade komiteesse.
Iisraeli kättemaksuna Hezbollah’ vastu alanud sõda muutus kiiresti millekski muuks – sõjaks Liibanonis pead tõstva araabia modernsuse vastu. Modernsus ei avaldu mitte ainult teedes, hoonetes ja muus infrastruktuuris, mis Iisrael pommitamisega purustas, vaid ka poliitilise modernsuse algetes, mistõttu saab liibanonlasi pidada suveräänseks rahvaks, keda valitseb rahva tahet väljendav valitsus, kellele kuulub nii poliitiline kui ka moraalne võim.
Ühelgi araabia riigil ei ole korda läinud selles suunas areneda. Poliitilise modernsuse puudumine piirkonnas on tublisti aidanud Iisraeli, sest see on takistanud tema naabritel nõudlemast endale lugupidamist, mida Iisrael on Lääne silmis nautinud alates oma tekkimisest. Õieti on holokaust andnud Iisraelile mitmel moel lausa privilegeeritud seisundi. Selles mõttes erineb 2006. aasta sõda Liibanoniga varasematest Iisraeli ja Araabia maade sõdadest (1948, 1956, 1967, 1973, 1982 ning 1992. ja 1996. aasta sissetungid Liibanoni): see on või sellest sai sõda, mille eesmärk on takistada Liibanonil saavutamast demokraatlikku modernsust.
Lisaks on Iisrael nautinud Lähis-Ida piirkondliku hegemooni erakordset staatust, olles ainuke modernsuse ja demokraatia esindaja regioonis, ainus (lääneliku valgustuse) ratsionaalsuse kandja ja seeläbi ainus “normaalne” riik Lähis-Idas. Rahvusvaheline üldsus on selle hoiaku omaks võtnud, ehkki Iisrael kohtleb omaenda araablastest kodanikke teisejärguliste inimestena või isegi halvemini. Kõigele sellele on varjatult aga vastu astunud Liibanoni keeruline liikumine demokraatia poole. Tegelikult on arusaama Iisraelist kui ratsionaalsest ja normaalsest riigist õõnestanud ka tema ülemäärane jõukasutus Liibanonis, mis annab selgelt märku, et Iisrael ei soovi mingisugust poliitilist lahendust.
Araablaste muutumine
Araabia modernsuse tärkamist võib kõige selgemini täheldada Hezbollah’ relvastuse ja selle käsitsemise oskuste üha kiirenevas edenemises, suutlikkuses kasutada kõrgtehnoloogilist relvastust ning liikumise üldises organisatsioonilises võimekuses. Lisaks Hezbollah’ sõjalistele võimetele on aga Liibanon ka poliitiliselt küpsenud. See on Iisraeli ja Araabia maade sõdade ajaloos midagi uut.
Varem ei olnud konfliktide korral Iisraeli kaitseväel (IKV), kelle käsutuses oli Ühendriikidelt saadud uusim relvastus, erilisi raskusi araabia riikide sõjavägede purustamisega. Seekord polnud asi nii lihtne. Iisraeli tabas see kahtlemata ootamatult ning neil on seda väga raske möönda kas või juba sellepärast, et kui IKV ei ole enam võimeline saavutama kergeid võite araabia riikide sõjavägede üle, tuleb lõpuks hakata märksa tõsisemalt mõtlema poliitilise lahenduse peale.
Iisrael ei usu tsiviilühiskonna ja sõjaväe normaalsete suhete võimalikkust araabia riikides: Hezbollah tegutseb väljaspool Liibanoni valitsuse kontrolli ning kuulub terroristlike jõudude kategooriasse. Võimalus, et Hezbollah alluks läänelikule tsiviilkontrollile, vähenes aga iga Iisraeli õhurünnakuga, mis hävitas selle vähesegi kontrolli, mis Liibanoni valitsusel oli varem oma maa üle. Õieti ongi Liibanoni valitsus olnud konfliktis kõige silmapaistmatum osapool, mille üks põhjusi on küll ka see, et Liibanoni riikliku ülesehituse alustalaks on üsna suure autonoomiaga kogukonnad, mille hulka kuulub ka Hezbollah. Teisiti ei oleks Liibanoni riik võimalik: seal puudub tsentraliseeritud võim.
Iisraeli rünnakus võis selgelt täheldada ennetava sõja elemente, mille legitimiseeris Iraaki rünnates USA – ehkki ei Iisraelil ega USA-l pole mõistagi mõtteski möönda, et ennetava löögi õigust võiks kasutada ka Hezbollah või mõni muu jõud, mis pole Washingtonile meelepärane. Ennetava löögi ilmne põhjus on Iisraeli kindel tahe vältida, et Hezbollah suudaks mingilgi moel sõjaliselt vastu astuda Iisraeli kaitseväele, kuigi selles osas olid Iisraeli arvestused ilmselgelt väärad. Igal juhul on araabia maailm muutumas ning aeg ei tööta Iisraeli kasuks.
Kolmekümne aasta eest olid Iisraeli araablastest vastased pärit traditsioonilisest ühiskonnast, kehva haridusega, neil puudusid sellised tehnilised teadmised, mida valdas Iisrael, ning nende poliitilised ja diplomaatilised oskused jätsid tugevasti soovida. Üleilmastumine, araablaste arvukas emigreerimine ning varem Lääne monopoliks olnud oskuste omandamine on seda muutnud. Tänapäeval leiab tarku ja haritud araablasi Liibanonis, palestiinlaste seas ja kõikjal mujalgi. Iisraelis valitsev ettekujutus araablastest kui teadmisteta, ebausaldusväärsetest ja mittemõistuspärastest inimestest ei vasta kindlasti enam tõele.
Demokraatiadilemma
Iisraeli modernsuse monopol Lähis-Idas on aeglaselt, kuid paratamatult lõppemas ning ühes sellega lõpeb ka Iisraeli eristaatus nii piirkonnas kui kogu maailmas. Omamoodi paradoksina võiks Iisrael just nende tarkade araablaste seast, kelles pulbitseb modernsuspotentsiaal, leida läbirääkimispartnereid dialoogis, mis aitaks saavutada araablaste ja Iisraeli kokkuleppe. Kuid Iisrael on jäigalt seisukohal, et araablased on eranditeta võhiklikud ning peavad kõnelusi, ise salamisi kurja haududes. See arvamus valitseb väga suure osa Iisraeli eliidi seas, ehkki mitte kõik ei jaga seda. Nii ongi Iisraeli strateegia palestiinlaste suhtes suunatud terava polarisatsiooni tekitamisele, kusjuures Iisrael ise asub positiivsel ja palestiinlased kindlalt negatiivsel poolel.
Liibanoni infrastruktuuri hävitamise mõte oli ka likvideerida Liibanoni riigi institutsionaalne võim. Liibanoni valitsus on abitu ja isoleeritud, Iisrael aga saab rünnata Liibanoni, kuidas ise tahab. Iisrael peab seda nähtavasti positiivseks: lõppeks on see sama meetod, mida kasutati Palestiina omavalitsuse vastu ja mis võimaldas Iisraelil hiljem väita, et neil pole palestiinlaste seas kellegagi läbi rääkida.
Araabia modernsuse ja demokraatia tärkamise vältimine on Iisraeli teadlik või alateadlik strateegia, sest Iisraeli sisemine legitiimsus ja rahvusvaheline positsioon tugineb suurel määral või isegi valdavalt just sellele, et ta võib väita, nagu oleks Iisrael ainuke modernne ja demokraatlik riik Lähis-Idas. Tasub märkida, et Liibanoni rünnak võis küll alata katsena talitseda Hezbollah’d, kuid muutus väga ruttu rünnakuteks Liibanoni kristlaste ja sunniitide piirkondade vastu, mis paistab toetavat arvamust, et Iisraeli tegelik sihtmärk oli või selleks sai Liibanoni tärkav demokraatia.
Kui Liibanoni või mõnda muud araabia riiki aktsepteeritaks maailmas vaikimisi legitiimse modernse demokraatliku riigina, võiks see märksa enesekindlamalt taotleda maailmalt moraalset, poliitilist ja isegi sõjalist toetust. Samas paneks see Iisraeli patroonid Washingtonis suurde kimbatusse: kas demokraatia loomise retoorikast pakatav USA toetaks tärkavat araabia demokraatiat või jätkaks iga hinna eest Iisraeli toetamist?
Üldisemas ajaloolises plaanis peaks vastus olema enesestmõistetav: tuleb aidata tärkavat araabia demokraatiat ning üle elada lühike ebastabiilsuse periood, mis käib enne pikaajalist stabiilsust ikka demokraatia poole liikumisega kaasas. Ennekõike on just Euroopal väga suur huvi araabia maailma abistamise vastu, et seal tekiksid modernsed ja demokraatlikud valitsused, sest araabia maailm on otse Euroopa lävepaku taga.
Iisrael püünises
Sõja kasuks otsustades lõikas Iisrael ise ära teised võimalused ja määras enda tupikteele, uskudes endiselt, et julgeoleku tagab ainuüksi ülekaal relvastuses ja väljaõppes. Lisaks on sõjal alati soovimatuid tagajärgi ning ainult erandjuhul toob see kaasa suurema julgeoleku. Antud juhul jättis sõda Iisraeli kindlaks toetajaks ainult Ühendriigid. Euroopa on jagunenud ja tunneb piinlikkust oma võimetuse pärast midagi ette võtta, araabia maailm aga on ühinenud ja radikaliseerunud, soovides varasemast veel kindlamalt hävitada Iisraeli, mida nad peavad endale kuuluvas maailmanurgas võõraks ja häirivaks elemendiks.
Iisrael, sealhulgas sealne ühiskond, on ennast toitnud arusaamaga, et kestev sõda araabia maailmaga on omamoodi ajalooliselt vältimatu ja vägivald ainuke keel, mida araablased mõistavad. Selles on Iisraeli abistanud vägivallakuvand, mida pakuvad Al Qaeda ja Iraagi-sisesed võitlused, samuti (teatud) araabia retoorika ning Hezbollah’i ja (osa) palestiinlaste kalduvus vägivallale. Samas ei paista Iisrael olevat üldsegi võimeline kaaluma mõtet poliitilisest lahendusest, mis tunnistaks muutusi araabia maailmas ning peaks vähemalt mõningaid Iisraeli araablastest vastaseid endaga võrdseks. Kuni seda ei juhtu, ei pääse Iisrael tupikteelt.
Iisraeli 2006. aasta rünnakul Liibanoni vastu on teisigi tagajärgi. Selle ilmselge pretsedent oli 2003. aasta sõda Iraagi vastu. Küsimus seisab nüüd selles, kas ka teised jõud hakkavad pretsedenti järgmina. Samas piirkonnaski on mitu sellist jõudu.
Türgi relvajõud tunnevad tõsist muret pooliseseisva kurdide ala tekkimise pärast Iraagis ning mõnelgi Türgi sõjaväe juhil võib tekkida kiusatus seda ennetavalt rünnata. Kui ootused täituvad ja Kosovo saab iseseisvaks, kuid Serbias tulevad võimule vanameelsed rahvuslased, ei saa samuti välistada analoogset rünnakut. Venemaa näeb ilmselgelt vaeva Gruusia destabiliseerimisega, toetades aktiivselt separatistlikke jõude Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, ning tasub küsida, kas ta ei ole valmis sellel suunal veelgi kaugemale minema.
Üldiselt võib Iisraeli rünnakut Liibanoni vastu pidada sõjaks, mida alustati Iisraeli julgeoleku tugevdamiseks, aga mis muutus kiiresti sõjaks Liibanoni riigi vastu ning omandas seeläbi suuresti regiooni piire ületava tähtsuse.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar