Iirimaa ja Eesti – ühisjooned või müüdid?

Kui suur tähtsus on sel asjaolul tegelikult, on iseküsimus, ent kahtlemata pälvib Iirimaa eestlaste silmis järjekordselt kõrgendatud tähelepanu. Kuid siiski on Iirimaal ja Eestil nii mõndagi, milles teineteist täiendada ja toetada. Eesti lihtne ja võrdeline maksusüsteem on äratanud huvi mitmeski riigis kui võimalik väljapääs majanduslikust seisakust, mis Euroopa Liitu viimastel aastatel kimbutab. Iirimaal on ambitsioon tugevasti suunata nn Lissaboni protsessi, st parandada Euroopa Liidu konkurentsivõimet sedavõrd, et 2010. aastaks oldaks USA pariteetne partner. Kuid see ei sünni niisama. Madalate maksudega Iirimaa on Euroopa Liidu arengumootor. Ehk pakuvad Eesti kogemused selles vallas huvi ka Iirimaale? Teisisõnu, kas Iirimaa leiab Eesti, kuna Eesti on Iirimaa juba leidnud?

Möödunud sajandi 80ndate lõpul, kui Eestis tõusis rahvuslik liikumine taas haripunkti, tärkas ka kõrgendatud huvi teiste maade ja rahvaste vastu, kes olid oma vabaduse saavutanud ebavõrdses võitluses tuntavalt suurema võõrvõimuga. Nii avastasidki eestlased Iirimaa. Maa, millega esmapilgul tundus Eestil ja eestlastel olema väga palju ühist. Sobis ajalugu: mitmesaja-aastane “orjapõli”, halastamatu võitlus iseseisvuse eest ja võõraste mõjude vastu. Sobis ka rahva saatus ja mentaliteet. Vabadust ihkav talupoeglik väikerahvas, kes oli kaotanud põlvkondade kaupa oma eliidi teistele rahvastele ja kelle usinamad töökäed olid vaesuse, nälja ja rahvusliku rõhumise eest rännanud teisi maid asustama. Näis, et sobib ka kultuur. Eestlane leidis elurõõmsas, ehk pisut elupõletajas ja muhedas iirlases mõttekaaslase, kellega oli hõlbus jõuda ühise arusaamani venelaste ja inglaste osas. Iirimaa edukusest Euroopa Liidus sai Eestile märk, millest eeskuju võtta. Iirimaa kui eeskuju sisendas eestlastele lootust ja optimismi. Selline on Iirimaa maine eestlaste teadvuses ka täna. Kuid kas see on ka põhjendatud või on tegemist lihtsalt mõnel väliselt sarnasel joonel põhineva üldistusega, müüdiga, millel tegelikkusega ei ole just palju kokkupuudet? Põgus pilk Iirimaa ajalukku ja arengu eripärasse annab ehk pinnase neid paralleele tõesemalt hinnata.

Iirimaa varajasele, võõrvallutuse-eelsele ajaloole ei ole Eestil palju kõrvale panna. Tolle aja Iirimaa ajalugu oli feodaalsete kuningriikide, kõrge kultuuri, arenenud kirjanduse ja väljaõppinud rüütlite ajalugu. Euroopa vanemaid kristlikke kogukondi väljaspool Rooma riiki tekkis just Iirimaal ja iiri misjonärid tegid agarat tööd kõikides tol ajal tuntud maailma nurkades, usutavasti ka Eestis. Keskaegne Iirimaa mitte ei olnud ainult Euroopa tsivilisatsiooni enesestmõistetav osa, vaid lausa üks selle keskusi. Selle aja kohta ei pea kindlasti paika väide, nagu oleksid Iirimaa ja Eesti olnud Euroopa äärealad. Euroopa ääreala oli paraku üksnes Eesti, Euroopa silmis paganlik ja metsik maa, kus puudus riigivõim ja kirjutatud õigus. Kui Eesti näite varal on aegajalt väidetud, nagu oleks Saksa rüütlite vallutus aset leidnud üksnes üllal eesmärgil teha eestlastest kristlik rahvas, siis Iirimaa saatus lükkab selle motiivi ümber. Harras katoliiklus ja arenenud kultuur ei suutnud päästa iirlaste iseseisvust ja vabadust. Uusaja alguseks olid iirlased ja eestlased allutatud juba tõepoolest sarnasesse seisu, kus maid valitses võõrastest maadest pärit aristokraatia.

Kuigi Põhja-Iirimaa olukorral ei ole midagi ühist Eesti praeguse arenguga, peitub selles teatav ajalooline paralleel Kirde-Eestiga.

Iirlaste rahvuslik liikumine sai alguse ligi sajand varem kui eestlastel. Seejuures tuleb rõhutada märkimisväärseid erinevusi. Kui eestlaste rahvuslik liikumine sai impulsi baltisaksa humanistidelt, siis Iirimaal edendasid seda peaaegu eranditult iirlased ise. Iirimaa aukartustäratav kultuuriline pagas andis selleks võimaluse, eestlastel tuli leppida võõra kultuuri kohandamisega. Iirimaa rahvuslik liikumine oli algusest peale poliitilise iseloomuga, eesmärgiks oli seatud vabanemine Briti ülemvõimust. See päädis 1798. aastal iseseisvust taotleva ülestõusuga. Ebaõnnestumine tõi aga kaasa Iirimaa formaalse liitmise Ühendatud Kuningriigi külge, Iiri parlamendi likvideerimise ja rahvusliku liikumise vaibumise depressiooni. Eesti rahvuslik liikumine aga ei püstitanud poliitilisi eesmärke, vaid piirdus üksnes kultuuri, hariduse ja keelealaste taotlustega.

19. sajandit võib õigusega nimetada iirlaste “mustaks” sajandiks. Tohutu väljarände, pidevate näljahädade (eriti 1845 – 47 kartuliikalduse) ja ebaõnnestunud ülestõusude tagajärjel vähenes rahvaarv katastroofiliselt. Kui veel 1851. aastal elas Iirimaal 6,5 miljonit inimest, siis 1900. aastal juba 4,4 miljonit ja 1940. aastal üksnes 2,8 miljonit inimest. Veelgi kiiremini kadus kasutuselt iirlaste ajalooline keldi keelterühma gaeli keel. Muistset Euroopa kultuurkeelt, milles on järel arvukalt kirjandust, kõneles veel 1800. aastal iiri keelena ca 4 miljonit inimest ehk 70% iirlastest. Asjaajamiskeelena oli iiri keel selleks ajaks küll käibelt kadunud ja kõrgkiht inglise keelele üle läinud. 20. sajandiks kõneles iiri keelt aga vaid pisut üle 10% iirlastest. Iiri keele renessanss on saanud tõuke alles viimastel kümnenditel.

19. sajandi teisest poolest iseloomustas ka Eestit suur väljaränne, kuid rahvaarv siiski ei kahanenud, vaid 19. sajandi vältel mõnevõrra isegi kasvas. Siiski võrreldamatult vähem kui näiteks Venemaal või Soomes. Paremini läks ka eesti keelel, mida õpetati kooli nooremates klassides ja mis arenes laialt kasutatavaks kirjakeeleks eestlaste seas. Kui pärast I maailmasõda nii Eesti kui ka Iirimaa iseseisvuse saavutasid, siis omandasid nii eesti keel Eestis kui ka iiri keel Iirimaal (kõrvuti inglise keelega) riigikeele staatuse, ent erinevalt eesti keelest ei saanud iiri keelest tegelikku asjaajamise keelt.

20. sajandi poliitilises ajaloos on Iirimaal ja Eestil ühist niipalju, et mõlemad riigid tekkisid pärast I maailmasõda. Ühisjooned sellega ka piirduvad. Iiri riigi tekkimine oli pikaajalise poliitilise võitluse tulemus, mida I maailmasõda ehk mõnevõrra kiirendas, kuid siiski ei määranud. Iiri vabadusvõitluses on 1916. aasta ülestõus oluline peatükk, kuid riikluse tekkimise seisukohalt ei ole sellel suurt tähtsust. Briti võimud olid niikuinii valmis andma Iirimaale dominiooni staatuse Briti Rahvaste Ühenduse raames, kuid ei nõustunud Iirimaa täieliku iseseisvumisega. Ülestõus ei toonud iseseisvumist kaasa, kuid lükkas dominiooni kehtestamise viis aastat edasi. Dominioon sündis seetõttu ilmselt dramaatilisemalt, kui see oleks ilma ülestõusuta aset leidnud. Briti-Iiri lepinguga eraldati Iirimaast kuus Ulsteri piirkonna krahvkonda, mis jäeti Suurbritannia koosseisu. Leping ei rahuldanud radikaalseid vabariiklasi, kes mõrvasid peaminister Michael Collinsi ja alustasid sellega kodusõja. Täieliku iseseisvuse saavutas Iirimaa aga alles 1937. aastal, mil uue konstitutsiooniga kuulutati riik vabariigiks. Aastal 1949 lahkus Iirimaa ka Briti Rahvaste Ühendusest.

Eesti iseseisvuse idee tekkis teatavasti alles I maailmasõja keerises ja sai võimalikuks Vene impeeriumi kokkuvarisemise tõttu. Et Iirimaal ei olnud maailmasõdadevahelisel ajal märkimisväärselt iseseisvat välispoliitikat, ei tekkinud ka Eesti ja Iirimaa vahel kontakte. Samas olid Eestil väga lähedased suhted Suurbritanniaga, kelle panus Eesti iseseisvumisse oli olnud märkimisväärne. Võib öelda, et Eesti ja Iirimaa elasid sõdadevahelisel ajal teineteise suhtes ükskõiksuses ja teadmatuses.

Iirimaa jahedus Suurbritannia suhtes määras selle riigi erapooletuse II maailmasõjas, kuigi mitmed rahvuslikult meelestatud liidrid sümpatiseerisid hoopiski Saksamaale. Sellest sai alguse Iirimaa pikaajaline neutraliteedipoliitika. Isegi ÜROsse astus Iirimaa alles 1955. aastal, ühes teiste sõjast kõrvale jäänud või liitlaste vastu sõdinud riikidega. Kuigi Iirimaa isoleeritus on järk-järgult vähenenud ja Iirimaa kuulub 1973. aastast ka Euroopa Majandusühendusse (tänasesse Euroopa Liitu), siis NATOst on jäänud Iirimaa tänini kõrvale ja seal ei ole isegi mitte märkimisväärset diskussiooni võimaliku NATO-liikmelisuse üle.

Samas puudusid Iirimaal suhted ka kommunistliku idablokiga, kuigi vasakpoolsed ideed olid iseseisvusmeelsete vabariiklaste seas võrdlemisi populaarsed. Iirimaa ei tunnustanud Balti riikide annekteerimist NSV Liidu poolt ja selle riigiga ei olnud Iirimaal enne 1973. aastat isegi mitte diplomaatilisi suhteid. Samas ei ilmutanud II maailmasõja järgne Iirimaa Balti probleemi vastu ka mingisugust huvi. Teisisõnu, Iirimaale ei läinud korda, mis Ida-Euroopas toimus. Kui Balti riigid oma iseseisvuse taastasid, kuulus ka Iirimaa nende riikide hulka, kes iseseisvust tunnustasid ja rajasid Balti riikidega diplomaatilised suhted. Siiski ei kujunenud Iirimaal ühegi Balti riigiga mingeid erisuhteid, nagu näiteks Skandinaavia maadel. Balti riigid ei ole tänaseni Iirimaal mingisugust suuremat huvi tekitanud ja eestlaste kohatine hingesuguluse tunnetamine iirlastega on jäänud ühepoolseks. Meeldivad kontaktid on edenenud isikuti, eeskätt diplomaatide seas. Eestil on vedanud väga meeldivate ja Eestisse südamlikult suhtuvate Iirimaa suursaadikutega. Ka Eesti diplomaadid Iirimaal on olnud tegusad. Heade isiklike diplomaatiliste kontaktide tulemus oli, et Iirimaa oli Suurbritannia ja Taani järel kolmas lääneriik, mis sai 1996. aastal Eesti kodanikele viisavabaks.

Iirimaale on kahtlemata üks võtmeprobleeme Põhja-Iirimaa küsimus. Probleem sai õigupoolest alguse palju varem kui aastal 1921, mil see ala Iirimaa küljest lahutati. Inglaste võimu ajal kujunes Ulster juba 16.-17. sajandil üheks kõige intensiivsema Inglismaa ja Šotimaa kolonisatsiooni sihtkohaks. Selle tulemusel moodustusid Ulsteris arvukad uusvähemuste kogukonnad: anglikaani kirikusse kuuluvad inglased ja presbüterlastest šotlased, kes saabusid peamiselt Šotimaa lõuna- ja idaaladelt. Muutus ka keelesituatsioon. Tolle aja iirlased olid veel valdavalt gaelikeelsed. Inglased tõid kaasa inglise keele. Šotlastest uusasukad olid samuti kaotanud oma algupärase gaeli keele, mis oli lähedane iiri keelega, ja kõnelesid inglise keele murret ehk šoti keelt. Kujunes kolmekeelne piirkond, milles domineerima jäi inglise keel. Osa protestantidest säilitas šoti keele (ulster-scotch) ja väike osa iirlastest (põhiliselt lääneosas) iiri keele. 1921. aastaks, mil Iirimaa sai dominiooni õigused, olid katoliiklikud iirlased kogu Ulsteris napis enamuses. Kuid kuues krahvkonnas, mis jäid Suurbritannia koosseisu, moodustasid 2/3 enamuse protestandid. Põliselanikud iirlased jäid vähemusse ja see põhjustas täiesti uued pinged.

Iirimaa kogemused on Eestile olulised ja tihe koostöö Iirimaaga kasulik. Kuid tuleb leppida, et see koostöö saab põhineda ühistel huvidel, mitte aga maade sarnasusel ja hingelisel lähedusel.

Olukord püsis enam-vähem rahulikuna kuni 1969. aastani. Sel aastal aga arenesid varem rahumeelsed demonstratsioonid katoliiklaste ja protestantide vägivaldseteks kokkupõrgeteks, mida Suurbritannia püüdis lahendada sõjaväe sisseviimisega. Põhja-Iirimaa valitsemine allutati vahetult Westminsterile. Paramilitaarsed rühmitused katoliiklaste Iiri Vabariiklik Armee (IRA) ja lojalistide Ulsteri Kaitseliit (UDA) pöördusid terroristliku tegevuse juurde. Briti vägede kohalolek pälvis tugeva kriitika ka Iiri võimudelt. Kui 1921. aasta lepinguga oli Iirimaa nõustunud Põhja-Iirimaa jäämisega Suurbritannia koosseisu, siis 1937. aasta põhiseaduses käsitati Põhja-Iirimaad kui Iiri Vabariigi okupeeritud osa. 1985. aastal jõudsid küll Suurbritannia ja Iirimaa kokkuleppele, milles Iirimaa taas tunnustas Suurbritannia suveräniteeti Põhja-Iirimaa üle, Suurbritannia omakorda Iirimaa seaduslikke huve Põhja-Iirimaal, kuid see ei lõpetanud vägivalda, mis on nõudnud üle 3000 inimelu. Rahuläbirääkimised on edenenud alles viimastel aastatel.

Kuigi Põhja-Iirimaa olukorral ei ole midagi ühist Eesti praeguse arenguga, peitub selles teatav ajalooline paralleel Kirde-Eestiga. Mõlemas piirkonnas jäi põlisrahvas võõra riigi koloniaalpoliitika tulemusena vähemusse. See ilmutab Eestile selgeid ohte, mis oleks Kirde-Eestis võinud aset leida teistsuguse arengu korral.

Iirimaad ja Eestit võrreldes ilmneb selgesti, et ühist on mõlemal maal pigem naabrite osas kui omavahel. Võib küll väita, et Eesti on eri ajal läbinud samad arenguetapid mis Iirimaagi, kohati kiirkäigul. Kuid seda võib väita iga maa ja rahva kohta. Iirimaa majanduslik areng pärast liitumist Euroopa Liiduga, eriti alates 1980. aastate teisest poolest, on tähelepanuväärne, kuid kuivõrd Eestil on võimalik sellest eeskuju võtta, on märksa komplitseeritum küsimus. Iirlased ei ole väikerahvas. Iirlaste diasporaa ulatub 40 miljoni inimeseni ja see loob Iirimaale hoopis teistsuguse tagamaa rahvusvahelises majanduses läbilöömiseks, kui see on väikerahval eestlastel. Iirimaa on peaaegu piiramatute kasvuvõimalustega maa, milleks Eestil ei ole potentsiaali. Samas on Iirimaal kindlasti palju, mida oleks Eestil õppida ja mida ei ole tehtud. Näiteks tõsiasi, et Iiri “majandusime” põhineb suurtel investeeringutel haridusse. Eesti on leidnud aga rahale pigem muud rakendust. On see iseenese tarkus või oskamatus häid kogemusi üle võtta?

Iirimaa on oma pikaajalisest neutraliteedist hoolimata jõudnud julgeolekuliselt turvalisse keskkonda, NATO kui vanajumala selja taha. Kas NATO liikmelisus Eestile samasugust turvalisust pakub, näitavad ehk alles lähemad aastakümned.

Iirimaa kogemused on Eestile olulised ja tihe koostöö Iirimaaga kasulik. Kuid tuleb leppida, et see koostöö saab põhineda ühistel huvidel, mitte aga maade sarnasusel ja hingelisel lähedusel. Kuid ühised huvid on ilmsed ja sarnane ajalooline taju aitab nende tunnetamisele jõuliselt kaasa.