Igor Gretski: Venemaaga vangide vahetamise ohud

Saksamaa kantsler Olaf Scholz ütles, et see vahetus oli väga raske, kuid õige otsus. Tõepoolest, päästa oma kodanikke diktaatorlike režiimide fabritseeritud süüdistuste alusel tagakiusamisest on iga demokraatliku riigi õilis ja vaieldamatu kohustus. Ometi on vahetus juba tekitanud osalevates riikides kriitikatulva. Saksa kommentaator nimetas vahetust saatuslikuks veaks, väites, et Kremli väljapressimist aktsepteerides on Lääs ilmsiks toonud oma haavatavuse. Poolas tõrjub valitsus küsimusi, miks ta ei saanud Venemaale üle antud GRU ohvitseri Pavel Rubtsovi vastu Valgevenes vangistatud Gazeta Wyborcza ajakirjanikku Andrzej Poczobuti. Valgevene opositsioon eksiilis uurib, miks vahetusse kaasati ainult Venemaa opositsioonitegelased, jättes kõrvale Valgevene omad.

Iga Venemaale sisenev Lääne passi omanik muutub piiriületuse hetkest peale potentsiaalseks pantvangiks.

Vahetusnimekirjade lähem uurimine tekitab lisaküsimusi. Tegelikult vahetas Venemaa oma GRU ja FSB ohvitserid välismaalaste vastu, kes olid langenud omaenda hoolimatuse, avantürismi ja kohati professionaalsuse puudumise ohvriks. Need isikud olid Venemaa eriteenistuste jaoks lihtne sihtmärk. Peale selle olid sekka arvatud Venemaa sõjavastased aktivistid ja poliitikud, kes on keskmisele venelasele suhteliselt tundmatud, kuid paistavad seda enam silma välismaal. Nende osalemine „spioonivahetuses“ ei ole nende populaarsust Venemaal suurendanud.

Samal ajal andsid Lääne valitsused vastu Vene palgamõrvarid, häkkerid ja spioonid, kelle tegevuse eesmärk oli otseselt nende riikide julgeolekule maksimaalset kahju tekitada. Nende tabamiseks pidid Lääne luureagentuurid korraldama pikki ja keerukaid operatsioone demokraatlike protseduuride kehtestatud rangete piirangute all. Sageli oli nende väljaandmiseks vaja läbi rääkida teiste riikidega, nagu juhtus GRUga seotud Vene häkkeri Vladislav Kljušini puhul.

Kinnipeetute tabamiseks kulutatud ressursse arvestades on ilmselge, et see vangide vahetus on kõike muud kui õiglane.

Ohtlik pretsedent

Kõige rohkem oli vahetusest huvitatud Valge Maja. Ameerika kodanike Evan Gershkovichi, Paul Whelani ja Alsu Kurmasheva vabastamist läks eelkõige vaja praeguse administratsiooni tõhususe demonstreerimiseks enne ülitähtsaid presidendivalimisi. Et vahetus Venemaaga saaks toimuda, pidi Joe Biden jõudma kokkuleppele Euroopa liitlastega, kuna just nende käes olid kõige väärtuslikumad Vene agendid. Tema põhiargument oli tõenäoliselt, et see vahetus võib aidata Kamala Harrisel presidendivalimistel võita, hoides seeläbi ära USA välispoliitika ettearvamatuse tõusu, mille tooks kaasa Donald Trumpi administratsioon.

Vahetuse võti oli aga Berliini käes, kuna Putinile esmajoones huvi pakkuvat tegelast, FSB ohvitseri ja palgamõrvarit Vadim Krassikovi hoidsid vahi all sakslased. Ilmselt püüdis Saksamaa valitsus vahetust tasakaalustada, nõudes Venemaalt kedagi, kelle üldtuntus ja väljapaistvus võiks Saksa avalikkust veenda tehingu eelistes. Algselt võinuks selleks olla Aleksei Navalnõi, kuid pärast tema surma vanglas oli vahetuse toimumine üldse küsimärgi all. Asemele pakuti teisi vene poliitvange ning välja vahetatud Vene poliitiku Ilja Jašini kinnitusel tuli initsiatiiv Saksa poolelt. Jašin möönis temaga vestelnud Saksa ametnikule viidates, et tema nime esialgu vahetusnimekirjas ei olnud. See ilmus sinna hiljem „tasakaalustamaks selle vahetuse väärtust“, arvestades Saksamaa valitsuse „keerulist eetilist dilemmat“.

Ameerika kodanike vabastamist läks eelkõige vaja praeguse administratsiooni tõhususe demonstreerimiseks enne ülitähtsaid presidendivalimisi.

Seega tundub, et „ajaloolise vahetuse“ algatajate jaoks on selle põhjendus ja õigustus otseselt seotud USA presidendivalimiste tulemusega. Kuid selline praktika toob märkimisväärsed tagajärjed. Pantvangide vahetamine spioonide vastu loob ohtliku pretsedendi, mis võib julgustada Venemaad oma aktiivseid meetmeid Läänes intensiivistama, suurendades sellega lääneriikide turvariske. Saates rohkem oma luureohvitsere „Venemaa suhtes ebasõbralikesse riikidesse“, on Putin edaspidi kindel, et suudab neid pidevalt välismaalaste või Venemaa poliitaktivistide vastu vahetada. Kuna pole ametlikku Venemaale reisimise keeldu, leiab Kreml alati võimalikke kandidaate oma vahetusfondi täienduseks.

Teisisõnu, iga Venemaale sisenev Lääne passi omanik muutub piiriületuse hetkest peale potentsiaalseks pantvangiks. Kremli „pantvangidiplomaatia“ teiseks koostisosaks on Lääne poliitikud, kes on pisut paremate valimisväljavaadete nimel valmis riigi julgeoleku arvelt kahtlasi kompromisse tegema. Vladimir Putin teab, et nende leidmiseks tuleb tal lihtsalt oodata järgmise valimiskampaania algust.