Igor Gretski: Mida Ukraina Vilniuses saavutas
Kuna NATO tippkohtumisel Vilniuses ei antud Ukrainale kutset alliansiga liituda, on maad võtnud üldine varjamatu pettumustunne. Tippkohtumist on kutsutud „kasutamata võimaluste sümboliks“ ja „2008. aasta Bukaresti tippkohtumise korduseks“. Mõned asjatundjad on lausa asunud kahtlustama, et Washingtoni eesmärk pole mitte niivõrd aidata kaasa Ukraina võidule, kuivõrd hoida ära Venemaa võit ning seega innustada Kiievit ja Moskvat läbirääkimisi alustama.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur
Kahtlemata oleks kutse NATOsse olnud Ukraina lõimumisel Euro-Atlandi ruumiga üks ülitähtsatest sammudest. Ent tõigal, et kutset ei tulnud, ei tohiks lasta varjutada otsuseid, mis Vilniuses vastu võeti — Ukraina liigub pisitasa oma sihile lähemale.
Relvatarnete suurenemine
Relvaarsenali ja laskemoona varude täiendamine on olnud sissetungi algusest saati Ukraina jaoks äärmiselt vajalik. „Relvad, relvad ja veel kord relvad“ – nii kirjeldas presidendi nõunik Mõhhailo Podoljak 2022. aasta detsembris USA visiidi ajal üht president Zelenskõi eesmärkidest. Need sõnad on asjakohased praegugi. Vilniuse tippkohtumise eelõhtul ütles rahvusliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu sekretär Oleksi Danilov, et Ukraina vajab „märkimisväärselt rohkem relvi“.
Vilniuses sai Kiiev mõne väga hea uudise. Hoolimata tõsiasjast, et ametlikult ei tarni NATO Ukrainale surmavaid relvi (seda teevad liitlased ja partnerid Ramsteini kontaktgrupi raames), valmistasid paljud liikmesriigid enne tippkohtumist ette täiendavaid abipakette. Ukraina kaitseminister Oleksi Reznikov hindas sellise sõjalise abi kogumahuks 1,5 miljardit eurot. Peale selle oli mõnes väga prioriteetses valdkonnas näha märgatavat edasiminekut: Prantsusmaa annab Ukrainale kaugmaa tiibrakette ning Hollandi ja Taani juhitud 11 riigist koosnev koalitsioon koolitab Ukraina piloodid lendama F-16 hävitajatega.
NATO liikmesriigid on möödunud kuude jooksul juba suurendanud investeeringuid sõjatööstusse, et laskemoona ja soomukite tootmisele hoogu juurde anda. Seega on liitlaste relvatarned Ukrainale – ja vastavad lubadused – ühelt poolt kasvanud ja teiselt poolt muutunud süsteemsemaks. Vilniuses mainis Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius, et tippkohtumisele eelnenud nädalal esitas föderaalvalitsus Bundestagile sama palju hankelepinguid kui viimase 10 kuu jooksul.
Julgeolekutagatiste positiivne dünaamika
Täieulatusliku sissetungi esimestest päevadest saadik on Ukraina juhid otsinud formaati, mis põhimõtteliselt erineks kurikuulsa Budapesti memorandumi omast. 2022. aasta mais moodustati Jermaki ja Rasmusseni käe all asjatundjatest töörühm, millele anti ülesanne töötada välja rahvusvahelised julgeolekugarantiid. Kolme kuuga sai töörühm valmis Kiievi julgeolekuleppe, milles pakuti välja hulk erinevaid poliitilisi ja õiguslikke lubadusi. See raamdokument lähtus arusaamast, et riikidest moodustatud ühiskogum tugevdab kahepoolsetel alustel Ukraina kaitsevõimet, et see suudaks tulevikus vastu seista kõikvõimalikele sõjalistele rünnakutele. Väljapakutud julgeolekutagatiste hulka kuulusid moodsate relvade tarned, luureandmete vahetus, personali väljaõpe ning toetus Ukraina sõjatööstuskompleksi taastamisele – see tähendab sarnast toetust sellele, mida USA pakub Iisraelile.
Vilniuses hakkasid Kiievi julgeolekuleppe tingimused viimaks ometi teoks saama.
Iisraeli mudeliga võrreldes on Kiievi julgeolekuleppes aga mitu tähtsat erinevust. Esiteks rõhutatakse dokumendis Ukraina julgeoleku ja kogu Euro-Atlandi piirkonna stabiilsuse vastastikust sõltuvust. Teiseks eeldatakse, et Ukraina jätkab riigivalitsemise paremaks muutmist ja võitlust korruptsiooniga. Kolmandaks ei kujuta Jermaki ja Rasmusseni töörühma kirjeldatud julgeolekutagatised endast mitte ainult lõppeesmärki, vaid ka vaheetappi, mille Ukraina teeb läbi liikudes NATO poole.
Vilniuses hakkasid Kiievi julgeolekuleppe tingimused viimaks ometi teoks saama. G7 riikide juhid alustasid Ukrainaga läbirääkimisi, et vormistada ära kahepoolsed julgeolekusuhted sellisel kujul, nagu need Jermaki ja Rasmusseni töörühma poolt välja pakuti. Peale selle andis NATO heakskiidu mitmeaastasele toetusprogrammile, et aidata Ukraina sõjandussektoril üle minna NATO standarditele, mis on kooskõlas Kiievi julgeolekuleppes ette nähtud sihtide ja ülesannetega. Tippkohtumise päevakorras pidas Ukraina valitsus kõige prioriteetsemaks just selle programmi vastuvõtmist.
Poliitilise dialoogi uuendatud formaat
Suurim tippkohtumisega seonduv küsimus oli, kas liikmesriigid suudavad kokku leppida Ukraina kutsumises NATOsse. Kutse oleks tugevdanud Kiievi poliitilist seljatagust, sest oleks saatnud Putinile selge sõnumi, et Ukraina ei kuulu enam „halli tsooni“. Eelkõige on säärast lähenemist juba ammu propageerinud riigid, kes kuuluvad Bukarest 9 (B9) formaati, nende hulgas Baltimaad.
Siiski ei olnud kõik NATO liikmesriigid valmis niisugust poliitilist otsusekindlust üles näitama. Nimelt on Saksamaa ja USA hoidunud sammudest, mis viitaksid Ukraina toetamisele sellises ulatuses, mida oleks nende kodus poliitilise spektri mõttes isolatsionistide poolel peetud ülemääraseks. Näiteks tunnistas Saksamaa kaitseminister avameelselt, et teda on teinud murelikuks parempoolse radikaalse partei – Alternatiiv Saksamaale (AfD) – populaarsuse märgatav tõus, kuna see erakond on vastu kaitsekulutuste tõstmisele ja Ukrainale antava abi suurendamisele.
G7 ühisdeklaratsioon ajas minema Vilniuse kohal hõljunud „Bukaresti kummituse“.
Nii koostatigi kõigi asjaosalisi rahuldav lõppdokument, mis küll pakkus 2008. aasta Bukaresti tippkohtumise deklaratsioonist märksa rohkem kindlust, aga millest jäi välja selgesõnaline lubadus, et Ukraina kutsutakse NATOsse. Seega oli Vilniuse tippkohtumise tulemuseks hulk poliitilisi otsuseid. Poliitilist dialoogi uuendati, nii et seda hakatakse pidama NATO-Ukraina nõukogu tasemel, ja Ukrainale kinnitati, et ta saab võimaluse NATOga liituda, ilma et tal tuleks täita liikmesuse tegevuskava.
Kõige olulisemaks tulemuseks võib aga vahest pidada Ukraina toetamise ühisdeklaratsiooni, mille G7 riigid Vilniuses vastu võtsid. Selles dokumendis mitte ainult ei järgita põhimõtteliselt Jermaki ja Rasmusseni töörühma soovitusi, vaid ka tunnistatakse üldse esimest korda, et „Ukraina julgeolek moodustab lahutamatu osa Euro-Atlandi piirkonna julgeolekust“. Niisugune avaldus kinnitab sisuliselt ühist seisukohta, mida pooldavad B9 riigid, kes on ka kõige häälekamad Ukraina NATO-liikmesuse toetajad. Seda saab vaevalt liialduseks pidada kui öelda, et G7 ühisdeklaratsioon ajas minema Vilniuse kohal hõljunud „Bukaresti kummituse“.
****
Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba käis mitme kuu eest välja mõtte, et kui Vilniuse tippkohtumisega õnnestub Ukraina tuua NATO-le märgatavalt lähemale, on juba seegi omaette saavutus. Kui seda niimoodi vaadata, siis oli tippkohtumine tõesti edukas. Praegu näib Ukraina tulevik Euro-Atlandi kogukonnas palju kindlam kui 15 aasta eest. Kunagi varem ei ole NATO liikmesriigid niivõrd tugevasti toetanud seda, et Ukraina lõpuks liitub alliansiga. Selles kontekstis astuti Vilniuse tippkohtumisega samm Euroopas uue julgeolekusüsteemi loomise suunas – säärase süsteemi suunas, kus NATO idaserva kaitseb Barentsi merest Aasovi mereni ulatuv terasmüür, millest Ukraina jääb kahtlemata lääne poole.
Seotud artiklid
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Indrek Kannik: Neli punkti Euroopa julgeoleku kindlustamiseks
Venemaa soov oli muuta NATO idatiib ning Soome ja Rootsi puhvertsooniks, kellele liitlaste sõjaline kaitse ei laiene. Demokraatlik maailm peab seisma üheselt Ukraina selja taga ning valmistuma Venemaa maksimaalseks isoleerimiseks, sest ainult nii saame kindlustada kogu Euroopa julgeoleku.
Kristi Raik: Lääne habras ühtsus
Vene-poliitika kujundamine liitlaste seas nõuab endiselt palju vaeva. Kui NATO riigid ei suuda sõjast õppida seda, et ka meie peame võtma endale kohustuse vajadusel Ukraina eest surra, jääb Euroopa ühtsus üürikeseks.
Oleme sõjas. See on maraton, mitte sprint
Vladimir Putini valla pääsetud jõhker ja alusetu sõda Ukrainas on koondanud Euroopa agressori ohvrit toetama. Samas on kerkinud Euroopa ja NATO ette mitu ränka valikut, lausa eksistentsiaalset dilemmat.
NATO lennukeelutsoon Ukrainas ei ole lahendus
Kuigi Kiievist ja paljudest teistest pealinnadest kostub üleskutseid, et NATO kehtestaks Ukraina kohal lennukeelutsooni, on hetkel sellega kaasnevad riskid liiga suured. Allianss peaks keskenduma praegu rohkem teistele võimalustele, mida saab teha.