Igavad valimised ja tundmatu tulevik
1996. aasta juunis oli Venemaal õhk ärevusest ja pingetest paks. Kas Zjuganov või Jeltsin, seisis küsimus, ja vastust ei teatud. Ning tegelikult, mida see vastus andnukski?! „Teie Eestis, kui te hääletate ühe või teise poliitiku poolt, vähemalt enam-vähem teate, mida te saate, kui ta võidab,“ arutles üks noor blond venelanna tol kaugel suvel Eesti saatkonnas diivanil istudes. „Aga meie ei tea üldse. Kui saabki Jeltsin presidendiks – mis siis juhtub? Mida ta teeb? Milline on tulevik? Mitte midagi ei tea.“
Jeltsin teatavasti saigi presidendiks. Kõik ohkasid kergendatult – kommunismioht on möödunud! Ent kümme aastat hiljem oldi sunnitud tõdema, et palju halbu asju, mida seostati kommunistidega – nagu Kremli võimumonopoli taastumine, meediatsensuur, vaenulikud suhted Läänega ja muu – said teoks just nimelt Jeltsini võimule jäämise tagajärjena. Küsimus „Kui saabki Jeltsin presidendiks – mis siis juhtub?“ oli saanud nukra ja mitteoodatud vastuse.
Äsjamöödunud presidendivalimiste õhkkond oli 1996. aasta omast drastiliselt erinev. Venemaa pole enam vaene, närviline ja kommunismihirmus, Venemaa on rikas, enesekindel ning omajagu nõukogudenostalgiline. Valimistega ei kaasnenud mingit teadmatust: kõik teadsid, et presidendiks saab Dmitri Medvedev. Kõik teavad ka, mida nad temalt ootavad – rikkuse ja stabiilsuse jätkumist. Aga mis tegelikult tuleb? See on lahtine, lahtine praktiliselt samal määral, nagu kõik oli lahtine suvel 1996.
Putin, kes pühendas kaheksa aastat kogu võimu Kremlisse koondamisele, üritab nüüd selle monopoolse võimu kaheks tükiks lüüa ja teise osa iseendaga valitsushoonesse viia. Venemaa ajaloos ei ole kaksikvõimud kunagi elujõulised olnud. Milliseks kujuneb selle kaksikvõimu saatus? Kelle kätte jääb tegelik võim ja kui kauaks? Kas säilib Putini populaarsusel baseerunud poolautoritaarne süsteem? Kas säilib üldse Putini populaarsus või pärib selle Medvedev või lendab see lihtsalt tuulde? Kui poolel teel enam olla ei saa ning tuleb langetada valik demokratiseerumise või tegeliku diktatuuri vahel, siis kes selle valiku tegelikult teeb ning milline saab see olema?
Sellest, Venemaale pühendatud Diplomaatia numbrist vastuseid ei leia. Leiab ainult palju küsimusi. Aga segastel aegadel mõjuvad ka õiged ja informeeritud küsimused kui kindel pind spekulatsioonide soos. Head lugemist!
Seotud artiklid
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Mida saab ELi uus kõrge välisesindaja teha Ukraina võidu heaks?
Järgmine ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja astub ametisse ajal, mil Euroopa julgeolek ja maailmakord on segi paisatud. Välisesindaja tegevuskava peab olema üleilmse haardega ja keskenduma ELi mõjujõu kindlustamisele suurvõimude konkurentsis, mida on näha pea igas maailma otsas, alates Lõuna-Hiina merest kuni Lähis-Ida, Venezuela ja Arktikani. Samas ei ole üldse kahtlust, et ELi prioriteetide hulka kuulub Ukraina.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Igor Gretski: Euroopa säilitagu Durovi afääris kaine pea
Üks silmapaistvamaid sündmusi viimastel nädalatel on olnud ettevõtja ning Telegrami sõnumirakenduse kaasasutaja Pavel Durovi kinnipidamine Prantsuse prokuratuuri poolt. Isikuvabaduste ja riikliku julgeoleku või digifirmade mõju ja vastutuse üle arutlemise asemel tuleks Durovi juhtumile läheneda mõnevõrra erineva nurga alt.
Personaalne immuniteet – kas takistus Putini troika agressioonikuriteo eest vastutusele võtmisel?
Vaadates Venemaa riigipea Vladimir Putini alustatud agressioonisõda Ukrainas, tasub küsida, kas riigi etteotsa kuuluvad riigipea, välisminister ja valitsusjuht ehk troika võivad tugineda oma ametikohast tulenevale personaalsele immuniteedile kui tagatisele, et rahvusvahelise kuriteo toime panemisel ei jõuta nende karistamiseni.