Ideoloogia mõistmise asemel

Külma sõja vaimseks isaks peetakse Ameerika diplomaati ja ajaloolast George Kennanit, kes vermis mõiste „ohjeldamine”. Pentagoni ja USA riigidepartemangu ametnikud ei tundnud aga Kennani Kremli poliitilise psühholoogia analüüsi vastu kuigi suurt huvi. Nad ei näinud tema 1946. aasta kirjatöös mitte niivõrd Nõukogude Liidu käitumise motiivide seletust, kuivõrd paljude meelest vajaliku vastasseisu põhjendust. Üksikasjadesse ei viitsinud keegi süveneda. Vastasseis on ju palju mõistetavam ja mitmes mõttes kasulikumgi kui märksa keerukam huvide tasakaalu ja kokkupuutepunktide otsimine.

Külma sõja arengulugu ei paku meile aga ainult akadeemilist huvi. Viimasel ajal on Läänes taas hakatud kõnelema Venemaa ohjeldamisest, ehkki vastasseisuks puuduvad objektiivsed põhjused. Põhimõttelisi ideoloogilisi vastuolusid ei ole. Pole ka sõjalist vastasseisu ega võidurelvastumist. (Kes suudaks üldse võistelda Ühendriikide praeguse sõjalise eelarvega?) Geopoliitilistel konfliktidel on lokaalne iseloom ja soovi korral on peaaegu kõiges ja kõikjal võimalik jõuda kokkuleppele. Mis puutub aga majanduslikku konkurentsi, siis suudab kaine mõistus hoida selle pragmaatilistes raamides.

Kuid üks sõnavõtt järgneb teisele, pooled ei jäta kasutamata ainsatki võimalust teineteist torgata ning iga sammu tõlgendatakse lausa meelega omamoodi vastaspoole „süü presumptsioonist” lähtudes. Selmet mõelda uutele ja arvukatele probleemidele, eelistavad poliitikud otsida võimalusi naasmiseks vanade probleemide juurde.

Selmet mõelda uutele ja arvukatele probleemidele, eelistavad poliitikud otsida võimalusi naasmiseks vanade probleemide juurde.

Lääne juhtivates väljaannetes arutatakse uue ideoloogilise vastasseisu, milles vastakuti seisavad demokraatlikud ja autokraatlikud riigid, kujunemise üle. Viimaste lipulaevadeks on Venemaa ja Hiina. Demokraatlike riikide ees seisvat esiteks vajadus koonduda, teiseks ei tohi nad peljata mittedemokraatlike riikide koondumist ja kolmandaks tuleb loobuda lootmast selliste universaalsete rahvusvaheliste organisatsioonide peale nagu ÜRO, sest nende tegevuse blokeerivad autokraadid.

Selliseid kirjatöid on päris palju. Ajakirja Foreign Affairs suvenumbris ilmus Azar Gati artikkel, kõige kirkamalt väljendas aga selliseid mõtteid hiljaaegu Briti ajalehe Sunday Times veergudel Ameerika neokonservatismi ideoloog Robert Kagan. Tema artikli olemuse võtab kokku lööv alapealkiri: „Unustage islamioht. Tuleviku sõjas seisavad autoritaarsed riigid eesotsas Venemaa ja Hiinaga ülejäänud maailma vastu.”

Robert Kagan sai viie aasta eest kuulsaks artikliga, milles kinnitas, et Lääne kahe osa, Vana ja Uue Maailma ideelis-poliitilised arusaamad on erinevad. Euroopa on langemas magusasse „ajaloojärgsesse” unne ega suuda enam tegutseda. Ameerika on aga säilitanud ja suurendanud võimet lahendada maailma ees seisvaid probleeme.

Toona olid neokonservatiivid eufooria haripunktis: tundus, et terrorismi vastu astunud USA suudab üksi muuta kogu maakera. Tänaseks on kontseptsioon muutunud: Ameerika poliitika tulemused on sellised, et taas läheb vaja liitlasi. Aga et neid ei õnnestu mobiliseerida võitluseks kärbunud islamiohuga, on vaja midagi paremat – harjumuspärast vaenlast.

George Kennan oli veendunud antikommunist, aga tema analüüsi taga seisid suurepärased teadmised Venemaa ajaloost ja kultuurist ning NSV Liidu tegelikust elust. „Uue vastasseisu” ideoloogid paraku ei saa kiidelda olukorra hea mõistmisega. Üksikasjad ei huvita neid sugugi. Näiteks ei huvita neid see, et tähelepanelikul eritlemisel ei leia Hiina ja Venemaa puhul kuigi palju sarnasusi. Ühiskonna struktuur, poliitilise süsteemi tüüp, majandusmudel, arengustrateegia, rahva ja eliidi ees seisvad ülesanded – kõigi nende tunnuste põhjal on Venemaa ja Hiina peaaegu täielikud vastandid.

„Kahe kapitalismi” konkureerimise idee on tasapisi muutunud üldomaseks. Nii kõneldakse Freedom House’i viimases ülevaates „Countries at crossroad” juba kindlal toonil eripärasest „vene mudelist”, mille omaduseks olevat turg pluss autoritarism.

Milleni viivad püüded paigutada Lääne ja „Mitte-Lääne” sassis suhted mingi kindla ideoloogilise paradigma raamesse? See viib selleni, et vastuolud, mida on palju, mis on sageli objektiivsed, aga siiski erinevad ning üksikult võetuna kahtlemata lahendatavad, omandavad süsteemse iseloomu. Süsteemsest vastasseisust täieliku konfrontatsioonini viib aga juba ammu tuntud ja hästi sisse tallatud rada. Pole vähimatki kahtlust, et ka Venemaal leidub otsekohe palju neid, kes meelsasti kinnitavad, et Läänel ja Venemaal ei saagi olla ühist teed, et meil on tõepoolest oma mudel ja et me veel võistleme teiega.

Mida iganes Venemaa võim ka ei väidaks, ei ole ta kontseptuaalsel tasandil kasutanud Venemaa „unikaalsuse” väidet ega kinnitanud, nagu oleks Venemaa saatus täiesti eriline. Jah, pidevalt kõneldakse küll omaenda teest, aga see tee viib ühisele eesmärgile. Seni ei ole keegi eitanud demokraatiat kui sellist. Samuti pole kahtluse alla seatud Venemaa seotust ülemaailmsete protsessidega nii majanduslikus kui ka igas muus mõttes. Meie ränka ideelist pärandit silmas pidades on see päris suur edusamm.

Geopoliitilistel konfliktidel on lokaalne iseloom ja soovi korral on peaaegu kõiges ja kõikjal võimalik jõuda kokkuleppele.

Lääne ideoloogide leiutatud „autoritaarne kapitalism” on märkimisväärseks toetuseks kõigile üleminekumaadele, kus tahetakse arengut pöörata sootuks muusse sängi.

Püüded konstrueerida olematut ideoloogilist vastasseisu kajastavad segadust, mida on tekitanud toimuvad muutused. Paraku ei sobi just nimelt tegelikkus ise sugugi demokraatia ja mittedemokraatia vastandusega, sest lahkjoon ei kulge mitte nende vahel. Demokraatliku retoorika kuritarvitamine õõnestab aga juba demokraatiaideed tervikuna, mida on samas hädasti vaja, et säilitada tänases kaootilises maailmas mõnedki orientiirid.

Mõistmaks, et XXI sajand on julma konkurentsi sajand, ei ole vaja kütta üles kirgi ideoloogilise lõhe osas. „Mitmepooluselises maailmas” valitsev geopoliitiline ja geomajanduslik konkurents ei ole muidugi meeldiv asi, seda iseloomustavad mitmesugused kriisid ja raskused. Seepärast soovitaksegi seda raamistada, struktureerida mingite mõistetavate kategooriatega: demokraatia mittedemokraatia vastu, liberaalne kapitalism autoritaarse vastu jne.

Samas on väga usutav, et tegelikult ei hakka konkureerima (nii majanduslikus kui ka muus mõttes) mitte teatud ühiste tunnuste järgi koonduvad riikide blokid ja rühmad, vaid üksikud rahvusvahelised subjektid. Üleilmastumine on toonud kaasa nii globaalse turu ja piiride hägustumise kui ka rahvusriikide üha tugevneva iseseisvuse säilitamise soovi.

Protektsionismi süvenemine Läänes annab tunnistust sisemisest ebakindlusest ja nõrgestab „õige” kapitalismi põhimõtteid. Turumajanduse silmapaistvad saavused – kõrge elatustase ja elukvaliteet, sotsiaalsed garantiid ja nendega seotud vaba tahteavaldus – on muutunud tohutust eelisest peaaegu et peamiseks konkurentsi tõkestajaks. Raske on konkureerida riikidega, mis ei piira ennast tööjõudu puudutavate ja sotsiaalsete garantiidega ning võivad puhtalt tahteaktiga koondada vajalikud ressursid kindlasse sfääri.

Suutmatus asjalikult reageerida üleilmastumise väljakutsele sunnib otsima pseudoideoloogilisi lahendusi. Samas pole üldse selge, mil moel aitab „ideelise vastasseisu” taaselustamine lahendada probleeme, millega seisab silmitsi terve inimkond.

Eriti väärivad märkimist unistused luua demokraatlike riikide ühendus, mis suudaks lõpuks asendada mandunud ja korrumpeerunud ÜRO ning hakkaks vastu võtma otsuseid „südametunnistuse järgi”, diktaatoreid ja autokraate arvestamata.

Väljapoole selle ühenduse piire jääks arvuliselt suur osa inimkonnast, kelle käsutuses on tuumarelv (Venemaa, Hiina, Pakistan, Korea RDV, tulevikus võib-olla ka Iraan) ja kes kontrollivad väga suurt osa kõikvõimalikke ressursse. Huvitav oleks näha, kuidas hakataks selles maailmas ellu viima demokraatlike riikide langetatud otsuseid.

ELi postmodernistliku poliitikaga, millega Kagan 2002. aastal seletas Euroopa ja USA lahknemist, seletavad tänapäeval mõned Euroopa uurijad Venemaa ja Euroopa Liidu konfliktide süvenemist. Pooled ei mõistvat üldse teineteist, sest Euroopa poliitika tegutseb uues ajastus, Venemaa oma aga vanas.

Viimases Freedom House’i ülevaates „Countries at crossroad” kõneldakse juba kindlal toonil eripärasest „vene mudelist”, mille omaduseks olevat turg pluss autoritarism.

Isegi kui Euroopa elab „tulevikus” (tõsi, mitmete riikide, näiteks Prantsusmaa poliitika ei paista postmodernismiga just eriliselt silma), elab ülejäänud maailm, sealhulgas ka Venemaa, hoopis teises dimensioonis.

Alles hiljaaegu, seitsme aasta eest, oli üldlevinud arvamus, et EL on oma unikaalse lõputute kompromisside kultuuriga, teadliku loobumisega jõhkrast jõust ning ainuüksi legaalsete lahendite pooldamisega tuleviku poliitika eeskuju, mudel, mille poole püüelda.

Tänaseks on igasugune konkurents tugevnenud. Kõikjal on näha taasmilitariseerimise märke ja Venemaa ei ole oma seniajani üsna armetu sõjaväega sugugi selle protsessi lipulaev. Sõjalis-poliitiline surve on taas saanud poliitika oluliseks komponendiks, valmisolek jõu kasutamiseks aga tõsiselt arvestatavaks argumendiks.

Üldise arvamuse kohaselt oli 20. sajand ideoloogiate, suurte ja kohutavate ideoloogiate sajand. Just ideoloogia struktureeris rahvusvahelise keskkonna. Klassikaline riiklik suveräänsus ei hakanud hääbuma mitte pärast külma sõja lõppu, nagu on kombeks arvata, vaid juba enne selle algust, eriti aga selle ajal. Ideoloogia domineerimine poliitikas sundis riike (vähemalt tihtipeale) tegutsema hoopis teisiti, kui nad olid tegutsenud näiteks 19. sajandil, mil maailmapoliitikas valitses jagamatult Tema Kõrgus Rahvuslikud Huvid.

Kes on ballikuninganna 21. sajandil? Esmapilgul võib tunduda, et ideoloogia koha võtab sisse religioon. Selle taassündi kogu maailmas ei saa eirata, kuigi see ei ole toonud automaatselt kaasa „tsivilisatsioonide kokkupõrget”. Religiooni renessanss on samuti omamoodi protektsionism, katse klammerduda traditsioonilise identiteedi külge ja seista vastu ümbritsevale maailmale.

Samas on usuline kuuluvus riigiülene tegur (suuremad maailmareligioonid ei piirdu konkreetse riigi piiridega) ning selle mõju sarnaneb ideoloogiaga. Religioosne identiteet võib väga hästi olla ka geopoliitiline mõjutegur.

Mitmete tunnuste põhjal võib arvata, et käesolev sajand pöördub tagasi maailma, kus arenguloogika määravad kindlaks suurriigid. Sealjuures ei ole oluline ideoloogia, mida nad esindavad, vaid see, kuidas nad mõistavad oma rahvuslikke huve. See on ohtlik ja keeruline maailm, mis nõuab tasakaalukat lähenemist ja väga teravat reaalsusetaju. Püüded suruda see tuttavlikku ideoloogilise vastasseisu sängi (ehkki sängi kuju on veidi muudetud) on psühholoogiliselt mõistetavad, aga poliitiliselt äärmiselt ohtlikud. Need ei kajasta nimelt adekvaatselt tegelikkust, mis tähendab, et nende baasil langetatud otsused on väärad.

Religiooni renessanss on samuti omamoodi protektsionism, katse klammerduda traditsioonilise identiteedi külge ja seista vastu maailma muutumisele

Kui mängus on ideoloogia, pole head oodata. Riigi, mis seitsmekümne aasta vältel püüdis eksportida oma ideoloogilist mudelit ja lõpuks kokku varises, elanikele on see väga hästi teada. Asi ei ole ainult selles, et ideoloogiline vastasseis on kulukas ettevõtmine, mis paneb ränga koorma kõigi selle osapoolte õlule. Palju ohtlikum on see, et ideoloogiline prisma moonutab tegelikkust ning segab objektiivset ja kainet analüüsi. Nõukogude Liit sai seda tunda täiel määral. Oleks kurb, kui sama väärale teele astuksid Lääne strateegid.

Tänase Venemaa jõud ei peitu mitte ainult nafta ja gaasi hinnas. See peitub neis ülemaailmsetes apsakates, mida tegi Lääs pärast külma sõja lõppu. Eufooria võidust „kurjuse impeeriumi” üle viis eksliku analüüsi ja prognoosideni. Praegu on juba selge, et maailm ei arene sugugi nii, nagu arvasid triumfaatorid 1990. aastate künnisel. Sellest järelduste tegemine tähendab tegelikkuse tunnistamist. Sugugi pole aga vaja jäärapäiselt oma õigsust kinnitada ja püüda naasta sõja juurde, mis on juba lõppenud.

Vene keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane