Hirmu eest lootusesse joosta
Paigal püsimiseks on vaja väga kiiresti joosta, kõlas üks õppetunde, mille Alice sai seigeldes peeglitagusel maal. Lennart Meri tavatses kasutada seda Lewis Carrolli tsitaati, kui kõneles Eestist: selleks, et säilitada 1990. aastate alguses avanenud soodne olukord, ei piisanud selle lihtsast nautimisest, vaid tarvis oli tormiliselt tegutseda, et ankurdada end Lääne institutsioonidesse ning selle kaudu oma soodne seisund põlistada.
Tänasel päeval tasuks Eestil neid Lewis Carrolli õpetussõnu meenutada Lääne institutsioonidele endile. Selleks, et säilitada maailm Lääne demokraatiale vähemalt sama soodsa elukeskkonnana, kui see on olnud viimasel paarikümnel aastal, tuleb loovalt mõelda ning julgelt ja selgelt sihte seada.
16. sajandi alguses ärgitas Niccolò Machiavelli Itaalia linnriike liituma. Mujal Euroopas oli riikide loomine just alanud või algamas ning Machiavelli mõistis, et konkurentsis püsimiseks on ka Itaalial vaja eeskuju järgida. Ent linnriigid olid olnud linnriikidena nii edukad – miks pidanuks nad toimivast elumudelist loobuma ning midagi muud, uut ja mõistetamatut valima?! Tulemus aga oli see, et Itaalia langes Euroopa elu suurte tegijate ja määrajate seast lihtsalt välja …
Tänapäeval võib sama öelda kogu Lääne kogukonna kohta: oma edu ohver. Me hoiame kinni sõjalistest taktikatest, mis on meile edu toonud – märkamata või märgates vaid ohtlikult aeglaselt, et need uues olukorras enam efektiivselt ei toimi ja toovad kasu asemel pahatihti kahju. Me hoiame kinni poliitilistest protseduuridest, mis on minevikus toiminud: me töötame kontseptsioonide ja konventsioonidega; meie treenitud bürokraatia hoiab paralleelselt käimas sadu tehnokraatlikke protsesse – ent me ei suuda enam lihtsas ning inimestele mõistetavas keeles välja öelda, kes me oleme, mille eest seisame, miks ja kuidas. Mõni ime siis, et prantsuse mõtleja Dominique Moisi on oma viimases raamatus “Emotsioonide geopoliitika” tõdenud, et Lääne näol on tegu ühiskondadega, kus valdavaks emotsiooniks on hirm …
Hirm aga … millest hirm tuleb? Hirm tuleb tegelikult harva sellest, mis väidetavalt seda põhjustab – sest kui kardetud kohutav asi on käes, siis pole enam aega karta, vaid sellega tuleb kuidagi hakkama saada. Ja sageli saadakse ka. Hirmu tekitab hoopis teadmatus, ebakindlus oma identiteedis, klammerdumine illusioonidesse, mille paikapidamatust juba tajutakse, julgusetus tõsiasjadele näkku vaadata … Hirmu tekitab hirm ise.
Paradoksaalne ehk, aga illusioonidest ja ilusatest sõnadest loobumine ning reaalsusele näkku vaatamine toob kohe hinge rahu. Sellest saab hakata võrsuma julgus ja tekkima tugevus. Ning siis pole “hirmu ühiskonnast” “lootuse ühiskonnaks” muutumine enam kaugel.