Hirm ja vihkamine N kubermangulinnas ehk Voroneži idüll

Tere tulemast Voroneži, mustmulla, “maailma viljakaima mulla”, regiooni pealinna. Siin elab umbes miljon inimest – kohalikud ütlevad, et rohkem, võimud ütlevad, et vähem (et mitte metrood ehitada, mis on alates miljonist kohustuslik). Kesklinna osa on üsna väike ja eristub ülejäänust ainult selle poolest, et seal on vanemad majad. Sest võib öelda, et Voronež on lihtsalt üks suur küla; kontsentreeritud tsentrum, perifeersest kuidagi koondunum osa siin peaaegu puudub. Linn asub Voroneži paisjärve kaldal, ja peatänavalt Prospekt Revoljutsiilt (endine Bolšaja Dvorjanskaja – ent nii kutsub seda vaid nähtamatu vähemus: kohalik intelligents) jõe äärde tuleb jalutada umbes 15 minutit, laskudes umbes 60 meetrit mööda üsna järsku, talvel tahtmatultki kelgutatavat kallet (sinna viib näiteks Ordžonikidze tänav, endine Voskressenskaja). Siin on linna kõige huvitavam kant: tegelik Voroneži küla, küngastel lebav kitsaste tänavatega orgaaniline puu- ja lolli-uusrikka-kivimaja-rajoon. See on uskumatult kaunis ja lagunenud, ehe ja rikutud kant; see on Venemaa kvintessents: 19. sajandi puitpitsmajad segamini ja seljas kõigi 20. sajandi jaburdustega. Ülejäänud linn on Lasnamägi, miljonipealine Lasnamägi, kus kõige “prestiižsemates” äärelinnarajoonides ehitatakse praegugi tuttava projektiga paneelmaju.

Iga kord, kui ma kuulen, et keegi kurdab Eesti teede üle, mõtlen ma lihtsalt: käige ükskord Voronežis ja te olete Eesti teedega elu lõpuni õndsad.

Peatänaval on mälestustahvel Bunini sünnikodu ja Platonovi töökoha seinal, tema paralleelil F. Engelsi tänaval Mandelštami majal, kuhu ta stalinliku riigiaparaadi poolt pagendati (sellest on mitmed masendavad, tumedates toonides luuletused ja samuti sünged “Voroneži kirjad”). Need on sealsed suured nimed tõelises mõttes – ülejäänud mälestustahvlid on pühendatud kodukandi staaridele ja igasugustele kommunistidele. Linna peaväljakul Ploštšad Leninal on suur juht ikka veel oma parimas pronksivormis – tema visioonikas käeviibutus on Venemaal täiesti tavaline; selle asemel et mingit moodi kahetseda, ollakse ametlikult ja omakeskis Nõukogude impeeriumi üle uhked. See on üks asi, mida, mulle tundub, peaks teadma iga eestlane: venelased ei ole sageli kuigivõrd pahatahtlikud oma nõukogudeaja juttudega, nad usuvad sellesse, et siis oli kõigil parem ja et eestlasi armastati selles liidus rohkem kui uues. See on kindlasti nii mineviku kui kaasaja propaganda tulemus, oma olemuselt lihtsameelsus, aga eestlastel oleks siiski mõistlik teatavaks võtta, et venelased imestavad täiesti siiralt, kui kuulevad kõikjal massimeedias pasundatavat teadet, et “eestlased tahavad vabastaja kuju maha võtta”. Nad lihtsalt väga sageli ei tea, et ajalugu võib näha mitmeti.

Voronež on N kubermangulinn, sellesarnaseid leidub Venemaal palju. Sellest linnast polekski mõtet eraldi rääkida (enamik eestlasi, kes Voronežist kuulnud on, teavad seda Tartu ülikooli varade tõttu…), kui see ei oleks Venemaa ksenofoobia pealinn. Vähemalt niimoodi paistab, sellest mis juhtunud, ja sellest, kuidas Voronežist räägitakse. Kui teemaks rassism, mainitakse alati kahte linna: meie N kubermangulinna ja “pealinnalise tähtsusega” Sankt-Peterburgi. Viimases on ka kõike muud kõneväärset, aga Voronežis, muidugi, eriti mitte.

Ega see ksenofoobia kellelegi Pribaltika’st eriti ei laiene. Ikka ollakse rõõmsad, et jälle kohatakse vennasrahvust eestlasi, kiidetakse ja laidetakse ajaloo keerdkäike, ollakse lahked ja sõbralikud, suure südamega venelased. Tänaval ei ole sugugi ohtlikum jalutada kui Tallinnas. Kuidagi ei tahaks uskuda, et see on koht, kuhu välisüliõpilastel soovitatakse mitte minna – et noh, võib surma saada. Enne Voroneži minekut jäi mulle kuskilt kõrvu, et seal tapetakse keskmiselt 8 välisüliõpilast aastas. See on muidugi ilmne liialdus, ent iseloomustab tapmiste regulaarsust siiski päris hästi.

Kellelegi Pribaltika’st ksenofoobia eriti ei laiene.

Aastate jooksul on siiski sündinud nii mõndagi murettekitavat, mis ei ole lihtsalt viinakuraas, kambanali või “huligaansus”. Üks lugu mitmetest on selline: heatahtliku lasteaiakasvaja olemisega Tatjana Jurjevna viib oma armastatud välisüliõpilasi Voroneži külje alla suusatama. Hiinlased, angoolalased, türklased ja iraaklased on suusatamisest ehk kuskilt kuulnud, aga pole undki näinud sellest, et nemad ise need veidrad lauad endale alla panevad. Nii nad siis paterdavad, rohkem segavate platedega astudes ja muudkui kõhuli kukkudes, kui tegelikult suusatades. Rivi venib üsna pikaks ja teised kaovad silmist. Ühel hetkel astub metsast peruulase Enrico teele kamp näomaskidega tundmatuid ning peksab ja pussitab ta kettide ja nugadega surnuks.

Üsna pea aga hakkab ots hargnema: ühikast, mis kubiseb Kaug- ja Lähis-Ida, Aafrika, Ladina-Ameerika ja muuhulgas ka Euroopa tudengitest, pole väga paljudel soovitatav üksi tänavale minna. Niisiis käivad nt Angoola, Elevandiluuranniku ja Vietnami õppurid ainult pundis sisseoste tegemas, eelistatavalt aga ei lahku liiga tihti räpaka ühika territooriumilt. Pärast purjus vene noortesalkade keti- ja kaikaviibutusi välisüliõpilaste kodu uksel on ühiselamu nr 4 ees statsionaarne miilitsapunkt (mida, teadagi, tuleb Venemaal palju rohkem karta kui “bandiite”). Vahetevahel on kuulda väiksematest konfliktidest kohalike ja “värviliste” vahel, aga demoraliseerivalt viletsas olukorras ühikas on siiski muulaste “kodu ja kindlus”.

Väljastpoolt Euroopat tulnud üliõpilased on tavaliselt veidi ebakindlalt heatahtlikud ja otsivalt abivalmid. Niisiis on etteplaneeritud blood on the skitrack täiesti halvav ja hirmutav. Võimud teostavad pikale veniva uurimise, jõutakse järeldusele, et “tegemist on etteplaneerimata huligaansusega” stiilis “poisid natuke mürasid”. Tehakse kõik, et summutada välisüliõpilasi juhendavate õppejõudude häirekisa: tegemist oli järjekordse etteplaneeritud rassistliku mõrvaga. Miks ei taha Voroneži oblasti kuberner, kelle pealinna vahetus läheduses asub väidetavalt skinhead’ide treeninglaager, mitte midagi ette võtta juba rahvusvaheliselt tema kodukandi mainet kahjustava probleemiga?

Teooriaid on mitmeid ja ma ei sooviks neid väga rõhutada. Neile on omane üks: tegemist on Moskvast juhitud tsentraalse poliitikaga, milles kuberner on ainult marionett. Kõige põnevam ja tõenäolisem (aga eks aeg näita) on neist selline: Venemaa praegune võimuladvik, kellest Putin on ainult üks, hallide kardinalide nõukogu esimees, kardab lähenevate presidendivalimiste ajal n-ö Oranži revolutsiooni Venemaal. Selleks puhuks siis lastakse pealinnast 8 tunni rongisõidu kaugusel oleva Voroneži (aga miks mitte ka mõnede teiste N kubermangulinnade) lähistel skin’idel end “värviliste” üliõpilaste peal treenida, et poliitilise olukorra tõsinedes ässitada juba veremaigu suhu saanud dobermanid demokraatide kallale. Anonüümsete madalalaubaliste nahkpeade julmus ületab isegi miilitsa ja OMONi oma, tekitab intellektuaalsetes demokraatides hirmu ja vastikust ning coup ongi laiali pekstud. Võimude käed on täiesti puhtad, kui nad korraldavad täiesti õiguspäraselt oma ilgustest higistele verekoertele nende pikkade nugade öö.

Ei tea, see on kõik vaid “kuulukse”. Küll aga võib siinkohal lisada üsnagi pikantse episoodi selle kohta, kuidas seesama Tatjana Jurjevna, väsinud oma üliõpilaste perioodiliselt korduvast surnukspiinamisest, tegi üheskoos oma sõbranna ajakirjanikuga asjaolusid tutvustava dokumentaalfilmi. Selle taseme või rõhuasetuse kohta ei oska ma midagi öelda, küll aga rääkis asjaosaline, kuidas teda kohalikku FSB majja “vestlusele” kutsuti. “Et miks teie, Tatjana Jurjevnakene, nüüd siis niimoodi rabelete? See on ju ebasoovitatav ja ebapatriootiline tegevus. Kas need kilid on teile siis tõesti nii armsad?” On küll ja sellest isiklikust sümpaatia- ja julgustundest on kujunenud välja üks vähestest lasteaednik vs. riik vastuseisudest. Mida tuleb siinkohal ilmtingimata mõista, on see, et kui Eestis on kodanikudemokraatia haprake, siis Venemaal, eriti provintsis, seda lihtsalt ei ole.

Vandenõuteooriad on teadagi väga libe pinnas ja seda eriti Venemaal. Küll aga tundub “Voroneži rassism” olevat organiseeritud; kamp pähetõmmatud nahaga puupäid end nii efektiivselt sisse ei seaks. Sest, tuleb korrata, voronežlased on sümpaatsed, avatud ja lihtsa loomuga venelased, kellest skinhead’lus on sama kaugel nagu meilt Voronež – sellel liikumisel ei ole üldrahvalikku pinnast. Nad on pigem uhked Voroneži kui rahvusvahelise ülikoolilinna üle, mis on loomulikult Nõukogude Liidu poliitika saavutus. Enamus muudest maailmajagudest õppimatulijaid on rõõmsad, et nad saavad hariduse oma unistuste Euroopas; pole vist idaeurooplasegi pilguga vaadates vaja rõhutada, kui naiivne on selline arvamus. Kohalikud on selle üle sellegipoolest õnnelikud ja uhked.

Päike paistab lootusrikkalt Ploštšad Leninale, Voronež on helge, Vladimir Iljitš mõjub tõeliselt suursugusena, kui me tema all õlut joome. See on mu parimaid päevi Voronežis: rongipiletid on ostetud, peagi põrutame Kaukaasiasse ja seejärel koju. Teadmata, millist tralli miilits ja eriteenistused Sotšis meile korraldama hakkavad, oleme meie Markusega rahul ja meie Vene sõbrad igatsevalt kurvad, et meie, eestlased, provintsist lahkume. Meie ja nende võimekate, rõõmsameelsete ja Eestit armastavate noorte venelaste vahe seisneb selles, et meie saame siit ära, meie liigume ja meile on see kõik lihtne. Neile aga on provintsist väljasaamine raske, nõuab järjekindlust ja jõudu. Kui mahajäänud Lõuna-Itaalia on igavese lootuse maa (see, mida loodetakse, ei jõua muidugi kunagi kohale, aga ikkagi on kõik imeline), siis Vene provintsis ei ole eriti midagi loota ja õhustik on kuidagi rõhuv. Seda enam, et üksikisiku heatahtlikkus ei loe siin palju: ikka juhivad elu aimamatu riigivõimu karvased käed.