Hiina juhitavuse illusioon

Viimasel ajal on päris palju arutatud, kuidas suunata Hiina tõusu. Suunamise mõiste on üsna rahustav: see hõlmab endas järkjärgulist arengut, ettearvatust ja aega. Aega, millest piisab, et kõik läbi mõelda ja ette valmistada, Hiina kulgemisteekond välja arvutada ja vajaduse korral seda kohendada. Kui Hiina peaks tõesti ükskord hakkama kedagi ohustama, siis on aega reageerida. Seni on aga piisavalt aega, et mitte üle reageerida, olla valvas, kuid kannatlik, ning mitte tekitada olukorda, kus meie kartustel ei jäägi muud üle kui teoks saada. Öeldakse ju, et kui hakkame Hiinat liiga vara vaenlaseks pidama, siis saabki temast vaenlane.

Mõte, et suudame Hiina tõusu juhtida, on päris mõnus, sest annab isaliku üleoleku tunde, nagu otsustaksime ja korraldaksime kõike ise. Piisava juhiande ja külma vere korral tüürime massiivse Hiina laeva turvaliselt sadamasse ja paneme ankrusse. Me lõimime Hiina rahvusvahelisse süsteemi, taltsutame ta ja sellega on tsiviliseeritud elu postmodernses maailmas veelgi turvalisem. Targa juhtimisega saab Hiinast meie sõber, halva juhtimisega saab temast aga tõesti väga ohtlik ja tugev vastane. Kuid nii või teisiti näib valik olevat meie teha.

Kui vaatame ajalukku ning uurime esilekerkinud riike ja suurriikide katseid neid juhtida, ei ole meil erilist põhjust rahuloluks.

Ometi – kui vaatame ajalukku ning uurime esilekerkinud riike ja suurriikide katseid neid juhtida, ei ole meil erilist põhjust rahuloluks. Ainult üksikjuhtudel on tõusvad suurriigid astunud lavale ilma suuremat sõda sütitamata, mistõttu rahvusvaheline süsteem on saanud hoopis teistsuguse, uusi võimuvahekordi kajastava palge. Viimaste sajandite ilmselt edukaim tõusva suurriigi mänedžer on olnud Suurbritannia, kes suutis 19. sajandi lõpul lepitada laienevad Ühendriigid, loovutades viimastele sisuliselt kogu läänepoolkera (välja arvatud Kanada). Brittide seisukohalt vähendas riski tunduvalt asjaolu, et mõlemas riigis valitses liberaalne demokraatlik ideoloogia, mistõttu nende arusaam rahvusvahelisest korrast kattus üpris suures ulatuses.

Teised näited nii ilusad ei ole. Saksamaa tõus pärast 1870. aastat ja Euroopa reaktsioon sellele tõi lõpuks kaasa Esimese maailmasõja. Isegi kogenud Bismarck, kel oli seljataga aastakümme edukat Saksamaa juhtimist, ei suutnud Euroopat kokkupõrkekursilt kõrvale tüürida. Britid proovisid sakslasi pidurdada, lepitada ja isegi nendega liitu sõlmida, kuid ei suutnudki aduda keiser Wilhelmi täitvat lepitamatut iha esitada väljakutse Briti ülevõimule, mida ta ühtaegu imetles ja kadestas. Veel päev enne sõda olid väga lugupeetud vaatlejad seisukohal, et juhtivate riikide kaubandussidemed on nii tugevad, et teevad sõja kui mitte võimatuks, siis vähemalt väga ebausutavaks.

Jaapani esilekerkimine pärast 1868. aastat tõi kaasa kaks sõda: kõigepealt Hiina ja Venemaaga sajandivahetusel ning siis Ühendriikide ja Suurbritanniaga Teise maailmasõja näol. Inglise-Ameerika algne reaktsioon Jaapani võimu kasvamisele oli õigupoolest üsna soosiv. Meiji Jaapan oli astunud moderniseerimise ja isegi läänestumise teele või vähemalt nii see toona tundus ning ameeriklased olid väga rahul, et manduva Hiina ja despootliku Venemaa kõrvale kerkib uus jõud. Ka toona valitses lootus abistada Jaapanit hea isana tolle teel rahvusvahelisse, see tähendab lääne süsteemi. “Japsid mängivad meie mängu,” oli Theodore Roosevelt veendunud ja ainult korra välgatas tal peast läbi mõte, et äkki peavad “jaapanlased südamepõhjas venelasi, inglasi, ameeriklasi, sakslasi, meid kõiki lihtsalt endast alamal asetsevaks valgeks rämpsuks… mida tuleb kohelda viisakalt seni, kuni jaapanlased suudavad ära kasutada meie rahvusliku kitsarinnalisuse ja meile hoobi anda.”

On vaid kaks võimalust: loobuda Ameerika domineerimisest piirkonnas või astuda samme Hiina mõistetavate ambitsioonide pidurdamiseks

Praegu vaatame neile väärsammudele ja vigadele tagasi üleolevalt andestades, nagu ikka minevikule tagasi vaadatakse. Kuid pole mingit alust arvata, et oleme tõesti nutikamad kui need poliitikud, kes ei suutnud ohjata Saksamaa ja Jaapani esiletõusu. Suurem osa tänastest poliitikutest ja mõtlejatest suhtub globaalprobleemidesse üsna samamoodi nagu esiisad, olles veendumusel, et Hiina kaubandussidemed teiste olulisemate riikidega, eriti aga Jaapani ja Ühendriikidega, samuti Taiwaniga, kujutavad endast puhvrit maa agressiivsete impulsside vastu ning soodustavad kokkuvõttes Hiina rahumeelset lõimumist rahvusvahelisse süsteemi. Meie ees seisab taas moderniseeruv Aasia suurriik ja me usume taas, et tegemist on rahumeelse jõuga. Lisaks oleme nagu varemgi kindlalt veendunud, et kui me ise Hiinat ei provotseeri, jääb ta rahumeelseks, taipamata, et Hiina võib provokatiivseks pidada just nimelt kehtivat rahvusvahelist süsteemi.

Rahvusvaheline süsteem, millesse me soovime Hiina lõimida, sisaldab eneses Ida-Aasia julgeolekustruktuure, meie mõtlemist jäigalt valitsevaid lääne liberaalseid väärtusi ja liberaalset maailmakorda, ilma milleta me ei oska tänapäeva maailma ette kujutada. Kuid kas pole võimalik, et Hiina ei soovigi lõimuda poliitilise ja julgeolekusüsteemiga, mille kujundamisel ta ei ole mingil moel kaasa rääkinud ja mis ei vasta ei tema ambitsioonidele ega autokraatlikele ja hierarhilistele valitsemisprintsiipidele? Kas ei soovi Hiina sarnaselt kunagiste esilekerkinud suurriikidega (sealhulgas Ühendriikidega) rahvusvahelist süsteemi oma huvides ümber korraldada, kohandada seda omaenda võimu vajadustega ja luua maailma, kus Hiina autokraatia ei tekitaks vastuseisu? Jah, hiinlased võivad küll tahta õitsengut, mis kaasneb lõimumisega globaalmajandusse, aga kas ei või nad uskuda – nagu jaapanlased saja aasta eest –, et rikastumise eesmärk pole mitte rahvusvahelise süsteemiga liitumine, vaid selle muutmine?

Meil pole praegu neile küsimustele vastuseid. Küll aga tuleb meil aru saada, et Hiina esiletõusu iseloomu määravad ennekõike hiinlased ise, mitte meie. Hiina juhid võivad juba arvatagi, et Ühendriigid on vaenlane – ja kui nad on selles veendunud, ei saa me neid kuidagi mõjutada oma arvamust muutma. Osaliselt seisavad selle taga meie enda sammud, näiteks Clintoni administratsiooni ajal alanud USA ja Jaapani sõjalise alliansi tugevdamine ning USA püüded tihendada strateegilisi sidemeid Indiaga. Osaliselt seisab selle taga meie erinev valitsemiskord: autokraatlikud valitsejad tunnevad tavaliselt ennast ohustatuna demokraatliku üliriigi poolt, eriti kui sellel on samuti demokraatlikke liitlasi autokraatliku riigi naabrite seas. Osaliselt seisab selle taga kogu Ida-Aasia olukord. Sinoloogid on kui tulist rauda tagunud, et Hiina ei soovi USAd piirkonnast välja tõrjuda. Tänapäeval ei ole paljud selles enam nii kindlad. Poleks sugugi imelik, kui aina võimsamaks tõusev Hiina tahaks omaenda lähimas ümbruskonnas domineerima hakata – ja seda mitte ainult majanduslikus vaid ka igas muus mõttes.

Meil tuleb aru saada, et Hiina esiletõusu iseloomu määravad ennekõike hiinlased ise, mitte meie.

Kui nüüd mõelda, kuidas seda kõike juhtida, siis hakkab hajuma järkjärgulisuse, ettearvatavuse ja ajakülluse rahustav kujutlus. Ilmselgelt on vaid kaks võimalust: loobuda Ameerika domineerimisest piirkonnas või astuda samme Hiina mõistetavate ambitsioonide pidurdamiseks. Esimest varianti ei poolda täiesti mõistlikel poliitilistel, moraalsetel ja strateegilistel kaalutlustel kuigi palju ameeriklasi. Kuid me ei tohiks ennast petta. Teisena mainitud kurssi ei ole kuigi hästi võimalik järgida, kui me ei pea Hiinat vähemalt potentsiaalseks vaenlaseks – ja seda mitte kahekümne aasta pärast, vaid juba nüüd. Selle valiku korral ei saa ka eeldada, et Hiina juhid ootavad kannatlikult, kuni nende ümber punutakse valmis pidurdav võrgustik. Pigem võtavad nad järjekindlalt ette katseid nii Ühendriike kui tema liitlasi oma plaanidest loobuma sundida. Kriisid võivad kätte jõuda oodatust varem ja ilma ette hoiatamata, mis nõuab meilt väga tõsiste otsuste langetamist nii tegutsemise kui mittetegutsemise ohte ja eeliseid kaaludes.

See on kõige tõenäolisem tulevikustsenaarium. Ühendriigid ei pruugi suuta vältida Hiina suhtes pidurdamispoliitika rakendamist – õigupoolest me juba olemegi hakanud seda rakendama. Seepärast tekitab üsna suurt rahutust asjaolu, et üritame kõigest väest vältida sellele mõtlemist. Maname endale silme ette lootusrikkaid pilte moderniseeruvast Hiinast, mis püüdleb ainult majanduskasvu poole ega sea kuidagi kahtluse alla kaubandussuhteid Ühendriikidega, kui me just ise teda kuidagi ei provotseeri. Me võpatame närviliselt, kuid siiski suleme silmad Hiina mitte küll hüppelise, kuid pideva sõjalise võimsuse kasvu, aeg-ajalt esilepurskuvate natsionalismipuhangute ning märkide ees, mis osutavad hiinlaste enesekindluse taga valitsevale ajaloolise ebaõigluse tunnetamisele ja soovile parandada kunagised vead.

Milline see Hiina siis on? Kas 21. sajandi suurriik, kes soovib lõimuda liberaalse rahvusvahelise korraga, mis tähendab nii maa poliitilise palge muutumist kui ka strateegiliste ambitsioonide kärpimist? Või 19. sajandi suurriik, kes soovib säilitada rahu kodus ja laiendada oma haaret välismaal? Igal juhul on tegemist küsimusega, mida tuleb arutada, sest vastus määrab meie tulevikku samapalju või isegi rohkem kui kõik muud asjad. Siiski on väheusutav, et leiame ühese vastuse Hiina esilekerkimise juhtimiseks õigeaegselt – täpselt nii, nagu ei suutnud seda õigeaegselt leida meie esivanemad. Nagu minevikus, peame ka tulevikus kobama udus ja langetama mineviku traagiliste õppetundide toel võimalikult targa ja õige otsuse.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane