Head 2011. aastat, euro!

Möödas on üle kolme aasta ajast, mil USA kinnisvaralaenude turu kokkukukkumine pani 2007. aasta suvel alguse suuremat sorti segadustele finantsmaailmas. Aasta hiljem septembris lahvatas USA panganduses kriisi uus etapp, mis levis kiiresti üle ilma, viies endaga kaasa nii töökohti, panku kui valitsusi.

Euroopa vastukäigud olid suurejoonelised. Peeti kõrgeid kriisinõupidamisi, kuulutati välja 200-miljardiline „Euroopa majanduse elavdamise kava“, leevendati riigiabi reegleid, kiirendati struktuurivahendite kasutamist ja nii edasi. Pankadele anti garantiisid ja lisakapitali, laiendati hoiusekindlustust. Esmakordselt alandasid maailma keskpangad üheskoos intresse ja leiutasid uusi viise rahaturu likviidsuse tagamiseks. See oli tõeline massirünnak usalduse taastamiseks.

Kulutuste järsk suurendamine ja omaenda eelarvereeglite eiramine võib eriti tagantjärele hinnates kahtlasena tunduda, kuid tollastel ühisaktsioonidel oli kindlasti ka positiivseid tulemusi. Euroopas ei toimunud pangahoiuste paanilist väljavõtmist, pigem vastupidi, kriisi ajal hoiused kasvasid. Ära suudeti hoida protektsionismilaine, mis oli olnud nii iseloomulik 30ndate kriisile. 2008. aasta esimeses pooles alanud majanduslangus pöördus järgmisel suvel kergele tõusule. Aasta tagasi räägitigi Euroopas juba peaasjalikult kasvu taastumisest ja kriisimeetmete ühisest lõpetamisest. Tegelikult kujunes möödunud aasta Euroopale aga hoopis värvikamaks.

Toetusmeetmed olid turule paisanud tohutu rahamassi. Oli selge, et inflatsiooniohu tõttu tuleb millalgi intresse tõsta. Ühes teadmisega, et raha läheb varsti kallimaks, hakkasid levima kartused, et mõnel seni ehk liigagi kergelt laenu saanud euroriigil võib tekkida raskusi intresside tasumisega. Ei tohi unustada, et lisaks eelarvedefitsiidile vajavad rahastamist ka aeguvad riigivõlakirjad. Euroopa suure võlakoormusega riikides võib refinantseerimise vajadus üksinda ulatuda 20%-ni SKPst igal aastal. Investorite pidev usaldus on ülitähtis.

Esialgsed abinõud rahanduse korrastamiseks ei osutunud veenvaks.

Kõige murelikumalt hakati vaatama Kreekale kui ühele euroala haprama rahandusega riigile, kel oli tekkinud ka ilmseid konkurentsiprobleeme. Asja tegi hullemaks riigi statistika krooniline ebausaldusväärsus. Mäletatavasti revideeriti juba 2004. aasta sügisel eelneva nelja aasta defitsiit vähemasti kaks korda suuremaks ja hiljem sealt edasi. Selliste numbritega poleks Kreeka euroalasse pääsenud. Niisamuti pidi 2009. aasta sügisel uus valitsus tunnistama, et sama aasta eelarvepuudujääk tuleb lubatud 3,7% asemel 12,5% SKPst. Tänaseks teame, et õige tulemus oli hoopis 15,4%. Investorid hakkasid seepeale Kreeka võlakirjade eest järjest suuremat riskitasu nõudma. Kui kriisieelsel ajal tuli maksta umbes pool protsendipunkti Saksamaast rohkem, siis eelmisel talvel oli erinevus juba üle 3 protsendi. Üle 100%-lise võlakoormusega Kreeka suutnuks seniseid võlgu teenindada vaid uute laenude abil. Ainus väljapääs oli järsk maksutõus ja kulutuste vähendamine. Surutises majandus pidurduks aga veelgi. Nõiaring!

Esialgsed abinõud rahanduse korrastamiseks ei osutunud veenvateks. Aprilli lõpus küsiti Kreeka võlalt aastatootlust juba ligi 10%. Sisuliselt oli uute laenude võtmine turult välistatud. Mai keskpaigas ootas aga lunastamist suurem kogus võlakirju. Üha suuremaks muutus ka oht, et kahtlema hakatakse euroala mitme teise riigi maksevõimes. Isegi euro vahetuskurss oli nähtaval langustrendil. Kreeka pöörduski lõpuks abipalvega nii euroala kui IMFi poole.

Tuleb tunnistada, et euroala ei olnud sellisteks arenguteks valmis. Lubadusi Kreekat vajadusel aidata hakati järk-järgult andma juba mitu kuud varem, kuid lahenduste sisu jäi lahtiseks. Paljuski oli probleem abiliste endi reeglites ja see oli turgudel hästi teada. Euroopa Liit on mitte-euroala riike seni aidanud niinimetatud maksebilansi toetustega. Euroriikidele polnud seda ette nähtud. Vaba kursiga valuutat kasutavas rahaliidus ei ole maksebilansi jooksevkontoga klassikalises mõttes probleeme. Veel enam, alusleppes on otseselt öeldud, et Euroopa Liit ei vastuta üksikute liikmesriikide kohustuste eest. Niisamuti olid IMFi abiskeemid mõeldud riikide maksebilansi tugevdamiseks, mitte eelarveaukude lappimiseks valuutaliidus. Liiatigi peeti IMFilt abi küsimist ühe euroala riigi jaoks lihtsalt alandavaks. Seega oli ühisvaluuta eeliseid innukalt kasutanud Kreeka usalduskriisi puhkedes hoopis ebakindlamas olukorras kui niiöelda tavalised riigid. Mai alguses lepiti siiski kokku 110 miljardi euro suuruses abipaketis. Kreeka võttis kohustuse viia läbi ulatuslikke reforme oma rahanduse ja majanduse jaluleseadmiseks.

Euroopa majandus ja ekspordimahud on olnud juba mõnda aega selgelt kasvuteel. Ja seda eriti Läänemere ümber!

Tulevaste probleemide vastu loodi samal ajal euroala, Euroopa Komisjoni ja IMFi poolt ka ajutine kriisimehhanism. Aluslepingus kasutati klauslit, mis oli küll rohkem mõeldud loodusõnnetusteks, kuid võimaldas siiski ka euroriike aidata. Vaid euroalale mõeldud paketi kogumaht ulatus 750 miljardi euroni, mis on pea neli korda enam kui terve Euroopa Liidu majanduse elavdamise kava 2008. aasta sügisel. Stabiilse majanduskeskkonna ja igasuguse tööstuspoliitika kaaluvahe on tegelikkuses vast palju suuremgi.

Esmakordselt palus kriisimehhanismi rakendamist novembris Iirimaa. Erasektori võlad ja pankade nõrkus olid tekitanud olukorra, millest muidu küllalt vaoshoitud rahandusega riigil polnud võimalik mõistlikel tingimustel ise väljuda. Kuna süsteem oli loodud, läks ligi 70 miljardi euro suuruses abiprogrammis kokkuleppimine küllalt kiiresti. Vahest ehk liigagi, sest nüüd süüdistatakse Iiri valitsust kodus nii paketi kõrge intressi (ligi 6%) kui kergekäeliste maksutõusude ja eelarvekärbete eest.

Euroala ajutine kriisihalduse raamistik kehtib 2013. aasta suveni. Iiri juhtum kinnitas, et see lahendus töötab. Tema maht võiks kasvada veel kümnekordseks. Sellegipoolest pole Iiri võlakirjadelt nõutav tulu tänaseni suurt vähenenud, Kreekal on see aga pigem tõusnud. Ka Portugali võlga peetakse väga riskantseks. Tegu on küll üksikute riikidega, mis moodustavad euroala majandusest umbes 5%. Ülejäänud euroriigid saavad praegu laenu odavamalt kui eales varem. Ilmselt ei ole turgudel selgust, kuidas käitutakse mõne euroriigi finantsraskuste puhul edaspidi. Ajutine päästemehhanism töötab, kuid ikka leidub kahtlejaid tema õiguslikes alustes. Samuti kardetakse, et kulusid sunnitakse kandma ka erasektori investoreid. Euroopa riigijuhid ja rahandusministrid on küll kinnitanud, et nimetatud võimalust kaalutakse alles tulevase, 2013. aasta suvest rakenduva alalise stabiilsusmehhanismi (ESM) juures. Viimase väljatöötamisega on tegeletud juba mõnda aega. Uus süsteem peab saama töökindel ja vaba kiiruga loodud ajutise lahenduse puudustest. Detsembris alustati protseduuridega alusleppe täiendamiseks euroala kriisihaldust puudutava sättega. Märtsiks saavad valmis mehhanismi detailid ja selgus peaks jälle majas olema.

Alusleppes on otseselt öeldud, et Euroopa Liit ei vastuta üksikute liikmesriikide kohustuste eest.

Kriisimehhanismist tähtsamgi on töö euroliidu majandus- ja finantspoliitika reeglistikuga. Juunis saab uueks stabiilsuse ja kasvu pakt, mis lõpuks hakkab tõsisemalt tegelema riigivõlaga ja sobimatu eelarvepoliitika korral ka sanktsioone rakendama. Lisaks on plaanis luua süsteem, mis hoiaks ära tasakaalustamatuste kuhjumist ja sealt lähtuvaid ohte riikide rahandusele ja finantssüsteemile. Tõhustatakse finantsjärelevalvete koostööd, tõstetakse pankade kapitali- ja likviidsusnõudeid ja palju muud.

Kui maailmamajanduses midagi pöördelist ei juhtu, siis nõrgema rahandusega euroriikide praegused finantsprobleemid ei suuda viia kontinenti uuele langusele. Euroopa majandus ja ekspordimahud on olnud juba mõnda aega selgelt kasvuteel. Ja seda eriti Läänemere ümber! Ka tööhõive ei lange enam. Raske on öelda, kas kriisile oleks tulnud või saanud palju tõhusamalt reageerida. Muidugi võinuksid otsused kiiremad ja kommunikatsioon selgem olla. Ja ennekõike poleks tohtinud riikide ja finantssektori võlaprobleeme lasta niikaugele areneda. Mõnigi eelmise aasta otsus on tähendanud valikut, kas senine euroliit püsib või ei. Niisugune karastus teeb vaid tugevamaks.