Harkiv on kadunud nii Putinile kui ka Zelenskõile, aga mitte Ukrainale
Ukraina suuruselt teine linn Harkiv, mille naabruses asuvad Venemaa ja Donbass, näikse Venemaa sissetungi korral olevat üks esimesi sihtmärke. Ent 2014. aastal Ukrainat ja iseäranis Harkivi kogukonda tabanud nn Vene kevade järel on kerksus mitmes mõttes tugevnenud.
Harkivi Ülikooli politoloogia doktorant
Kolm Ukraina-meelsuse põhjust
Esiteks pole Ukraina sõjavägi alates 2013.–2014. aastast üksnes parema väljaõppe ja varustusega, vaid talle kuulub ühiskonna suur usaldus. Kõige usaldusväärsemate institutsioonide sekka kuuluvad ka vabaühendused ja vabatahtlikud, kes osutavad abi relvajõududele ja riigi sees ümberasustatud inimestele.
Harkivis, kus kodanikuühiskond oli mitmekesine ja ärgas juba enne Ukraina iseseisvumist, tekkisid need horisontaalsed võrgustikud vastusena vaenutegevusele Donbassis, et abistada tohutut hulka sisepõgenikke lõimumisel. Praegu teevad need võrgustikud ja vabaühendused koostööd piirkondlikus maakaitses, korraldavad tsiviilisikutele väljaõpet ning koostavad strateegiaid täiemahulise sõja puhuks.
Teiseks jäid Harkivi õiguskaitseorganid ja julgeolekuteenistused erinevalt Donetskist ja Luganskist 2014. aastal Ukrainale ustavaks. Linnas paikneb Ukraina üks suuremaid ja kuulsamaid õigusteaduse koole, siseasjade ülikool, alates Nõukogude ajast on seal tegutsenud rahvuskaardi akadeemia, õhujõudude akadeemia ja tankivägede instituut. Lojaalsust aitasid tugevdada kohalik patriotism ning Harkivist pärit Arsen Avakovi nimetamine 2014. aasta veebruaris siseministriks.
Harkivi oblasti julgeolekuteenistus kinnitab, et neil on eriline roll asutuste hulgas, mis astuvad vastu terroriaktidele, spionaažile, küberrünnakutele ja tagavad infoturvet. Politseireformi on küll kritiseeritud, ent see ja Euroopa Liidu nõustamismissioon, kes on Harkivis alates 2016. aastast, on võimaldanud töömeetodeid ja personalipoliitikat uuendada.
Kohalik eliit on teadlik, et võimalik alistumine Venemaale tähendab neile ilmajäämist võimust ja jõukusest.
Kolmandaks on sisepoliitikas ja majanduses sujuvalt kahanenud Vene mõju, mis eelmistel aastakümnetel oli suur. Venemaa Föderatsiooniga majandussuhete nõrgenemine ja Donbassi turu kaotus oli valus, ent mitte hukatuslik, kuna see tõi kaasa teenuste ekspordi suurenemise ning vajaduse leida kaupade ekspordiks uusi sihtturge.
Pärast Volodõmõr Zelenskõi ja tema erakonna Rahva Teener imelist valimisvõitu 2019. aastal muutus Vene-sidemetega Harkivi suurtöösturite esindus Ukraina parlamendis minimaalseks. Detsentraliseerimise ja uue valimisseaduse jõustamisega loodi kohalikeks valimisteks parteinimekirjade süsteem, mis viis kohalike omavalitsuste kirevama koosseisuni.
Seetõttu peavad rahvasaadikud geopoliitilistel teemadel vaidlemise asemel leidma kohalikes küsimustes ja väljavaadetes kompromisse. 2021. aasta oktoobris toimunud erakorraliste linnapeavalimiste kampaania ajal vältisid peamised kandidaadid sihilikult põhjalikku debatti sõjast, rahvuslikest huvidest ja välispoliitikast, ehkki 2015. aastal peetud kohalikel valimistel olid need poliitmängudes lemmikteemad.
Avaram autonoomia
Kohalike omavalitsuste autonoomia on veel avaram kui 2000. aastatel, ammugi siis itta ja põhja jäävates naaberriikides. Detsentraliseerimise reform tähendab, et ressursse on rohkem. Sestap on kohalik eliit teadlik, et võimalik alistumine Venemaale tähendab neile ilmajäämist võimust ja jõukusest. Venekeelse linnapea Igor Terehhovi kinnitusel kuulub Harkiv Ukrainale ja seda ei loovutata – seda kinnitas linnapea juba päev pärast seda, kui Zelenskõi ütles intervjuus Washington Postile, et Harkiv võidakse okupeerida.
Kohaliku eliidi suhtumine vastab muudatustele ukrainlaste, eriti idaoblastite elanike identiteedis ja hoiakuis. Ülemaalised küsitlused näitavad kodanikuidentiteedi prevaleerimist eriti alates 2013.–2014. aastast.
Harkiv, kus ligi 60 protsenti elanikest kõneleb igapäevaselt vene keeles, suutis arendada identiteedi- ja patriotismimudeli, mis oli vastuolus nn Vene maailma kontseptsiooniga. Värskeimate andmete järgi on 58 protsenti Ida-Ukraina meessoost elanikkonnast valmis riigi kaitsmisele igal moel kaasa aitama, mis on sarnane keskoblastite elanike valmidusega ja kõrgem riigi lõunaosa tasemest.
Ukraina marss, mille korraldas ligi 30 vabaühendust ja millest võttis osa kuni 5000 inimest Ukraina lippudega, tõendas samuti, et Harkivit võib sihikule võtta, aga Kremli pehmele jõule on see kadunud.
Ent Harkivi oblast, mis oli 2019. aasta valimistel üks Zelenskõi tugevaimaid kantse, võib järgmistel üldvalimistel tema erakonnale kaotsi minna. Oblasti elanikkonna passiivne enamus, kes kuulutab end poliitikaväliseks ega usu Vene hädaohtu, ei anna presidendile andeks masendavaid uudiseid ja majanduslikku kahju. Patrioodid suhtuvad aga skeptiliselt riigi juhtkonna praegustesse pingutustesse ja oskusesse julgeolekukriisiga hakkama saada.
Mõlemad suured rühmad on pettunud, et Zelenskõi on Harkivi kui nende silmis ühe Ukraina kõrgemini arenenud ja tähtsama keskuse pisendanud piirilähedaseks asustatud punktiks, mida ta oli lausa valmis loovutama.
Resilient Ukraine Harkivi uuringu tulemused
Kes on peamine süüdlane vaenutegevuse alustamises Donbassis? 38,1% Harkivi elanikest peab vastutavaks Venemaad, 10,8% Ameerika Ühendriike, 20,8% võrdselt nii Venemaad kui ka Ukrainat, 10,8% Ukrainat, 5,8% Donbassi ebaseaduslikke relvarühmitusi. 12,8% ei osanud vastata.
Kuidas Donbassi konflikti nähakse? 31,8% Harkivi elanikest pidas seda Venemaa ja Ukraina vaheliseks sõjaks, 12,8% kodusõjaks, 14,3% ühtaegu Venemaa-Ukraina sõjaks kui ka sisekonfliktiks, 13,5% Lääne (USA ja ELi) ja Venemaa vaheliseks heitluseks mõjuala pärast, 16,8% nägi selles Ukraina ja Venemaa oligarhide vahelist vastasseisu. 9,3% ei osanud vastata.
Milline peaks olema vene keele staatus Ukrainas? 48,2% Harkivi elanikest soovib, et vene keel oleks teine ametlik keel, 30,9% oli sellele vastu. 11,1% vastanutest pooldas vene keele kui teise ametliku keele staatust üksnes Lõuna- ja Ida-Ukrainas ning 1% Donetski ja Luganski oblastis. 7,8% ei osanud vastata.
Suhtumine ELi ja NATOsse. 33,4% Harkivi elanikest suhtub neisse halvasti, 25,6% neutraalselt, 25,6% positiivselt, 9% seisukoht polnud kindel ja 6,3% vastas, et nende suhtumine on kahetine.
Suhtumine Venemasse. 54,4% Harkivi elanikest suhtub naaberriiki negatiivselt, 14,7% positiivselt, 11,6% neutraalselt, 5,8% kahetiselt, 13,4% ei osanud vastata.
Allikas: uuringu korraldas Resilient Ukraine 2021. aasta mais ning selles osales 400 Harkivi linna elanikku. Resilient Ukraine (Vastupidav Ukraina) on Eesti-Ukraina arengukoostöö programm, mis toetab Ukraina avaliku sektori, kodanikuühiskonna, noorte ja ajakirjanike infoturbe ning kriisi- ja strateegilise kommunikatsiooni oskuste arendamist. 2016. aastal käivitunud programmi viib ellu Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus ja seda toetab Eesti välisministeerium.
Seotud artiklid
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
James Sherr: Sõda vale ja hirmu vastu
Visalt alles hoitud müüdid loovad omaenda tegelikkuse. Kui tahta neid kummutada, tuleb nendega võidelda. Võitlejatel, kes kasutavad selleks nii aktiivseid abinõusid kui ka retoorikat, peab aga olema oma kindel siht ja arusaam tegelikkusest.
Oleksandr V. Danõljuk: Lepituspoliitika asemel sundi ja heidutust
Hoolimata kõigist lääne katsetest veenda Venemaad hoiduma Ukrainale kallale tungimast, alustasid venelased 2022. aasta veebruaris suurimat sõda, mida on Euroopas pärast II maailmasõda nähtud. Selle tulemusel on nüüdseks surnud juba sajad tuhanded ja miljonitest on saanud põgenikud. Samuti on läbi kukkunud lääne katsed eskalatsiooni ära hoida.
Ben Hodges: Võidu sepistamine
Täna seisavad Ameerika Ühendriigid ja ta liitlased silmitsi üleilmsete probleemidega. Küsimus on – kas meil jagub poliitilist tahet, tööstusvõimsust, majanduslikku mõjuvõimu ja sõjalist suutlikkust, et neid ületada? Kas suudame võidu nimel organiseeruda ... või jääme lihtsalt, käed rüpes, passima?
Iulian Chifu: Venemaa raev ja laastamistöö Musta mere piirkonnas
Kahe viimase aastaga on Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu andnud Musta mere piirkonnale uue ilme. Mereäärsed maad olid juba varem mitu korda hoiatanud, et sõda on tulemas.
Stefano Braghiroli: Kui valijad Euroopas muutuvad vastuvõtlikuks Venemaa sõnumitele, jääb kaotajaks liberaalne demokraatia
Parem- ja vasakäärmuslust ühendab arusaam liberaalsuseta ühiskonnast. On märkimisväärne, et keelekasutus on juba ja nii kiiresti muutunud, sest vaid kümne aasta eest poleks osanud keegi aimata, et liberaalsusest saab ka Euroopas selge poliitiline sihtmärk. Lõhestunud ühiskondades aga on ülimalt raske leida jõudu välisohtudele reageerida, leidis Tartu ülikooli poliitikauuringute instituudi professor Stefano Braghiroli usutluses Diplomaatiale.