Hall ala idapiiril ei ole Eesti huvides
Eesti huvides on piirileppe sõlmimine Venemaaga.
Eesti rahvuslikes huvides on sõlmida piirilepe Venemaaga. Hall ala meie idapiiril on kui avatud kutse provokatsioonideks, nagu me seda kahjuks nägime Eston Kohveri röövimise juhtumis 2014. aastal. Samas on selge, et piirilepe jõustub alles siis, kui selleks on mõlemapoolne tahe ja valmisolek. Eesti on seda näidanud, kuid riigikogu viib leppe lõpphääletusele alles siis, kui sama teeb ka riigiduuma.
Eesti ei ole Venemaale piirilepete kokkuleppimisel teinud ühtegi põhimõttelist järeleandmist, kui mitte arvestada Teise maailmasõja tulemustest tingitud muutusi Euroopa poliitilisel kaardil. Ei maksa unustada, et Nõukogude Liiduga sõdinud Soomel tuli iseseisvuse säilitamise huvides loobuda enam kui kümnest protsendist oma sõjaeelsest territooriumist.
Juba Eesti Põhiseaduslik Assamblee nägi 1992. aastal ette, et põhiseaduse paragrahv 122, mis käsitleb riigipiiri kulgemist, sõnastatakse viisil, mis võimaldab Tartu rahu järgse piiri korrigeerimist põhiseadust ennast rikkumata. Seetõttu on ka piirilepete põhiseaduslikkust kinnitanud erinevatel aegadel õiguskantslerid Erik-Juhan Truuväli, Allar Jõks, Indrek Teder ja Ülle Madise.
Õigusliku järjepidevuse põhimõte oli eriti tähtis just viimaste piirikõneluste käigus, mis algasid 2012. aasta oktoobris. Et 2005. aastal sõlmitud piirilepe jättis just õigusliku järjepidevuse osas toona liiga avara tõlgendamisruumi, saavutas Eesti lepete muutmise täiendava klausliga. Professor Lauri Mälksoo ettepanekul lisatud lause, et leping puudutab eranditult riigipiiriga seonduvat, seisab vastu ohule, et sõlmitavat lepingut tõlgendatakse Eesti Vabariigi tahte ja ühtlasi meie põhiseaduse vastaselt.
Tartu rahuleping oli ja on jätkuvalt eeskätt selle artikkel 2 (Eesti suveräänsuse tunnustamine Venemaa poolt) tähenduses meie riigi iseolemise üheks aluseks.
Õiguskantsler Ülle Madise arvates on piirileping põhiseadusega kooskõlas. Tema meelest annab põhiseaduse § 122 lõige 1 võimaluse sõlmida teisi riikidevahelisi piirilepinguid, mis võivad muuta Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri. Õiguskantsler märkis samuti, et põhiseaduse järgi ei vaja riigipiiri muutev leping rahvahääletust, vaid lepingu jõustumiseks piisab riigikogu koosseisu kahe kolmandiku liikmete häälteenamusest. Õiguskantsleri arvates ei kahjusta riigipiiri muutmine ka riiklikku järjepidevust, vaid muudab Tartu rahulepingut üksnes riigipiiri määratlevas osas.
Tartu rahuleping oli ja on jätkuvalt eeskätt selle artikkel 2 (Eesti suveräänsuse tunnustamine Venemaa poolt) tähenduses meie riigi iseolemise üheks aluseks. Nagu ütles Lennart Meri, väikeriikide tuumarelv on rahvusvaheline õigus. Seetõttu on eriti oluline, et ka meie riigipiir Venemaaga oleks määratletud kaasaegsele rahvusvahelisele õigusele ning mõlemapoolsele kinnitusele põhineval leppel.
Seotud artiklid
James Sherr: Sõda vale ja hirmu vastu
Visalt alles hoitud müüdid loovad omaenda tegelikkuse. Kui tahta neid kummutada, tuleb nendega võidelda. Võitlejatel, kes kasutavad selleks nii aktiivseid abinõusid kui ka retoorikat, peab aga olema oma kindel siht ja arusaam tegelikkusest.
Jade McGlynn: Mälu ja ajaloo vastasseis – Venemaa sõda Ukrainaga
Venemaa nüüdseks kümnendat aastat kestev sõda Ukrainaga on sõda identiteedi pärast. 2013.–2014. aasta väärikuse revolutsioon puhkes kriitilisel ajal, mis langes kokku Venemaa valitsuses 2012. aasta järel alanud pöördega revisionismi suunas, millega sooviti tugevdada ühtset Vene identiteeti.
Kuidas päästa keelt, kuidas hävitada keelt? Ukraina ja valgevene keele olukorrast
Pärast Vene täiemahulise agressioonisõja algust on Ukrainas toimunud drastiline ja pöördumatu nihe keelekasutuses: ukraina keele roll on igas elusfääris märgatavalt kasvanud ning vene keel on oma endise positsiooni ühiskonnas minetanud. Lukašenka režiimi all jätkub Valgevenes aga uuskolonialistlik venestamine, mis tõukab valgevene keelt järjest enam avaliku elu perifeeriasse.
Alina Horbenko: Krimmitatarlased sõjakeerises – rahva jaoks otsustav aeg
Krimmitatarlased on Ida-Euroopa turgi rahvas, kes – koos karaiimide ja krõmtšakkidega – on Krimmi põlisrahvas ja ühtaegu üks Ukraina põlisrahvastest. Krimmitatarlased on „Vene maailma“ põhjalikult kogenud 2014. aastast, mil Vene väed poolsaare vallutasid. Mida on tehtud Krimmi ja tema asukatega kaugemas ja lähiajaloos ning mis sünnib seal praegu?
Emine Džaparova: Ajaloo õppetunnid ja Ukraina tuleviku määratlemine
Krimm on Ukraina lahutamatu osa ja sellega ei saa agressori hüvanguks kaubelda, joonib Ukraina asevälisminister Emine Džaparova alla RKK-le antud usutluses. Krimmi küsimus tuleb tuua uuesti rahvusvahelisse päevakorda, et päästa Venemaa rõhumise alt sealsed elanikud ning demonstreerida, et agressioon ei too agressorile kasu.
Fiona Hill: Ukraina uues maailmakorratuses – ülejäänud riigid Ühendriikidele vastu hakkamas
Traditsioonilise Lennart Meri kõne peab sellel aastal USA Venemaa-ekspert Fiona Hill, president George W. Bushi, Barack Obama ja Donald Trumpi nõunik.