Gruusia vaikne eemaldumine Läänest

Mitmed vaatlejad on murdepunktiks pidanud juulit 2021, kui Gruusia Unistus, 2012. aastast võimul olnud erakond, mida kontrollib oligarh Bidzina Ivanišvili, tühistas ühepoolselt kokkuleppe opositsiooniga Gruusia poliitilise korralduse ja riikluse edasise arengu kohta.

Selle, 19. aprillil 2021 allkirjastatud kokkuleppe vahendajad olid Euroopa Liit, läbirääkimiste viimases faasis nõukogu presidendi Charles Micheli isikus,  ja USA suursaadik Thbilisis. Kokkulepe nägi ette opositsiooni parlamendiboikoti lõpetamise (alates 2020 oktoobris toimunud parlamendivalimistest boikoteeris opositsioon parlamendi tööd, kuna pidas valimisi ebaausaiks), oluliste poliitiliste vangide (näiteks Ühinenud Rahvusliku Liikumise esimehe Nika Melia) vabastamise, opositsiooni rolli tugevdamise parlamendis, justiitsreformi, ülemkohtu kohtunike nimetamise peatamise valimisteni ja valimisreformi, sealhulgas keskvalimiskomisjoni (osalise) depolitiseerimise. 

Kuigi osa opositsioonist kokkuleppega kaasa ei läinud, pidas EL seda oluliseks sammuks Gruusia demokraatia päästmisel. Charles Michel ütles allkirjastamise tseremoonial: „See kokkulepe on alguspunkt, teie töö alguspunkt Gruusia demokraatia konsolideerimisel ja Gruusia viimisel edasi euro-atlantilise tuleviku poole.“

Gruusia „Janukovõtši hetk“

28. juulil 2021 teatas Gruusia Unistus ühepoolselt lepingust lahkumisest ja selle tühistamisest, süüdistades olukorras opositsiooni. Eelnevalt oli valitsus määranud 19. aprilli lepingu vastaselt mitu ülemkohtu kohtunikku ja teeninud sellega nii ELi kui ka USA saatkonna pahameele.

Nii mõnigi poliitik nägi lepingu tühistamises Gruusia „Janukovõtši hetke“, murdepunkti, kus sarnaselt ELiga assotsieerumisläbirääkimiste kokkuleppe allakirjutamisest loobumisega valis Ukraina endine president Viktor Janukovõtš Moskva joone. Sarnasusi võib siin ju näha, ent Gruusia Lääne kursi ebamäärastumine, Gruusia eduloo raugemine algas juba märksa varem. Tegelikult olid juuliks 2021 Euroopa ja Gruusia valitsuse suhted halvenenud juba aastaid. Kuigi Euroopa seda tunnistada ei tahtnud, ei taha siiani, on Gruusia suurte hädade algus seotud Bidzina Ivanišvili võimuletulekuga 2011. aasta valimistel. See omakorda on seotud otseselt Vene-Gruusia sõjaga 2008. aastal ja Lääne valitud kursiga konfliktijärgse olukorra lahendamiseks. 

Mäletatavasti vahendas Vene-Gruusia vaherahu sõlmimist 2008. aasta augustis tollane Prantsuse president Nicolas Sarkozy. Alla kirjutati nn kuuepunktiline rahuplaan, millega venelased võtsid kohustuse viia kõik väed tagasi 8. augusti eelsele joonele, lubada kohapeale rahvusvahelisi vaatlejaid, tagada juurdepääsu humanitaarabile ja alustada rahvusvahelisi kõnelusi Abhaasia ja Lõuna-Osseetia julgeoleku ja stabiilsuse üle. Tegelikkuses täitis plaaniga võetud kohustuse viia väed oma tavaasukohtadesse ainult Gruusia. Venemaa tunnustas mõni nädal hiljem hoopis Lõuna-Osseetia ja Abhaasia „iseseisvust“.

Lääne domineeriv huvi oli arusaadavalt konflikti rahustamine, „hajutamine“ – isegi Sarkozy vaherahulepet kutsuti ELi ametlikes dokumentides plaaniks konflikt hajutada (diffuse). Sealt sai ka alguse Gruusia demokraatia hajutamine. 

Kuigi Euroopa seda tunnistada ei tahtnud, ei taha siiani, on Gruusia suurte hädade algus seotud Bidzina Ivanišvili võimuletulekuga 2011. aasta valimistel.

Venemaa sõjalised eesmärgid Gruusias olid nii julgeolekupoliitilised kui sisepoliitilised: Gruusia Lääne kursilt tagasipööramine, Gruusia NATOsse pürgimise lõpetamine ja Gruusias sellise valitsuse esile kutsumine, mis vastaks enam-vähem Venemaa huvidele. Lääne huvides tundus suurriikide enamuse arvates olevat selline Gruusia, mis ei tooks kaasa uut konflikti Venemaaga. Kuivõrd Mihheil Saakašvili (president aastatel 2004–2013) valitsus ei kavatsenudki NATO kurssi muuta ega Gruusia suveräänsuse küsimuses Venemaaga kompromissi otsida, tekkis olukord, kus äraspidisel moel oli Saakašvili jalus nii Lääne rahusobitajatel kui Vladimir Putinil. 

Tänases tarkuses on paljud tõdenud, et mitmes mõttes julgustas Lääne nõrk reaktsioon Krimmi annekteerimisele Putinit järgmistele sammudele. Vähem on räägitud veel nõrgemast reaktsioonist Venemaa invasioonile Gruusia vastu. 

Ka 2008. aasta suvel oli Lääne luureteenistustele venelaste eskalatsioon näha: agressiivistuv retoorika, Putini ähvardused kevadel 2008 Münchenis ja Bukarestis („Me teeme teile Kosovot“), vägede koondumine jne. Ometi oli Lääne põhihuvi sõja järel, mille eest Gruusia suvel 2008 korduvalt hoiatas, olukord ja Saakašvili maha rahustada ning „päästa venelaste nägu“ ehk neid mitte süüdistada.

Selle poliitika näide on Euoopa Liidu tellitud nn Tagliavini raport, mis pidi andma hinnangu sõja põhjustele ja hindama osaliste vastutust. Raportis leiti, et mõlemad pooled on süüdi, Gruusia poleks pidanud „alustama“ ja Venemaa „reageeris üle“. Taustal toimus tollal tavapärane lahustumisprotsess, kus Brüssel ütles Gruusia valitsusele umbes nii: kannatage see raport ära, me ei saa Putinit vihastada ja peame natuke teid süüdi tegema, aga saate meilt neli miljardit abi ja oleme sõbrad edasi. 

Lääne vead

Märtsis 2009 kuulutas Barack Obama administratsioon välja nn reset-poliitika USA-Vene suhetes. Teisisõnu, seitse kuud pärast agressiooni suveräänse riigi vastu, milles pandi osa süüd agressori rahustamiseks agressiooni ohvrile, andis Washington Moskvale signaali, et kõik on unustatud või vähemasti unustatav. Ja andestatav. 

Ühel sõjajärgsel Vene-USA kohtumisel, kus arutati riikide vastuolusid, leidus lõppkommünikees mõte, et ainus tõsine erimeelsus on Gruusia küsimus. Thbilisi oli selle üle rõõmus, mõistmata, et nn reset-poliitika USA-Vene suhetes on olulisem kui ühe väikeriigi julgeolekuhuvid. 

Ivanišvili võimuletulek Gruusias kuulub vähemalt kontekstiliselt reset-poliitika ja Putini näo säilitamise poliitika juurde. 2011. aastal olid Vene mainemeistrid ja võimalik, et ka USA omad nii edukalt levitanud jutte Saakašvili hullumeelsusest, sakslased ja prantslased Saakašvili agressiivsusest nii „väsinud“, et kõik – nii Washington, Brüssel kui Moskva – hingasid kergendatult, kui „see hull“ valimised kaotas. Kui Eesti tollane kaitseminister Urmas Reinsalu juhtis Wall Street Journalis tähelepanu Ivanišvili Vene sidemetele, kutsus see esile üldise nördimuse nii USA kui ka Eesti välisministeeriumis. 

Eemaldumine Lääne orbiidilt

Alates Saakašvili valitsuse valimiskaotusest 2011. aastal on Gruusiat valitsetud oligarhierakonna valitsemisstiilis lihtsustatult kaks perioodi. Esimesel perioodil, mis kestis umbes presidendivalimisteni 2018, mõnes plaanis kuni Joe Bideni valimiseni USA presidendiks aastal 2020, oli Gruusia Unistus vähemalt formaalselt läänemeelne, hoidis NATO ja ELi kurssi ja suhted Venemaaga olid pealtnäha jahedad. Samas astuti mitu olulist sammu, mis ei toonud kaasa erilisi tagasilööke Brüsselis, ent küllap leidsid heakskiidu Moskvas. 

Kohe alates 2012. aastast hakati süstemaatiliselt ahistama, vangistama ja eksiili ajama Saakašvili-aegseid poliitikuid. Lääs leidis, et teataval määral tuleb seda välja kannatada. Vanglast vabastati suurem osa Vene agente. Taastati viisavabadus Venemaaga, kusjuures ühepoolselt. See kehtib ka praegu – kõik Vene passi omanikud pääsevad aastaks viisavabalt Gruusiasse.

Valimistest valimistesse muutus maksumaksja raha kasutamine valitseva erakonna kampaanias domineerivamaks, sisuliselt ei ole Gruusia valijal 2011. aastast tegelikku võimalust vabalt valida. Formaalselt küll, kuid meediapildi kallutatuse, massiivse ametkondliku surve ja mõnikord ka opositsiooni füüsilise survestamise tõttu sisuliselt mitte. 

Seitse kuud pärast agressiooni suveräänse riigi vastu, milles pandi osa süüd agressori rahustamiseks agressiooni ohvrile, andis Washington Moskvale signaali, et kõik on unustatud või vähemasti unustatav.

Ka alustas Ivanišvili klann majanduse ülevõtmist. Esialgu peeti sedagi peaaegu paratamatuks, ka Saakašvili ajal olid valitsusel omad soosikud, kelle kõrvale lükkamist vähemasti enamik valijaist pahaks ei pannud. 

Ilmsemaks sai Gruusia vaikne eemaletõmbumine Lääne orbiidist 2014. aastal. Gruusia valitsuse reaktsioonid Krimmi annekteerimisele ja Vene agressioonile Donbassis olid äärmiselt vaoshoitud. Kontaktid Kiievi ja Thbilisi vahel puudusid, samal ajal kui kogu Ida-Euroopa, Gruusia vanad sõbrad tegid kõik endast oleneva, et Ukrainat toetada. Esimene telefonikõne Gruusia peaministri Bidzina Ivanišvili ja Ukraina presidendi Petro Porošenko vahel pärast Krimmi annekteerimist toimus 2015. aastal, kui Ivanišvili nõudis Ukraina valitsuse nõunikuna töötanud Saakašvili väljaandmist Gruusiale. 

Ukraina ja Gruusia teed läksid 2014. aastast sisuliselt lahku. Varasem tandem, kes koos proovis NATOsse saada ja keda 2008. aastal nimetati Bukaresti tippkohtumise lõppdokumendis, on sestpeale ametlikul tasandil olnud pigem eri leerides. Samas on Ukraina valitsuse juures leidnud tööd mitmed Saakašvili-aegsed Gruusia ametnikud, kes töötavad nii õiguskaitse, korruptsioonivastase võitluse kui justiitsreformi vallas. Ukrainas sõdib 2014. aastast terve üksus Gruusia vabatahtlikke ja just Gruusia leegioni pinnal loodi selle aasta veebruaris Ukraina rahvusvaheline leegion. Samas on Gruusia valitsus sõja uue faasi algusest teinud Gruusia vabatahtlikele takistusi Ukrainasse sõtta minekul.

Ivanišvili kui hall kardinal

2011. aasta võimuvahetuse järgne sisepoliitiline seis Gruusias muutus hiljemalt 2021. aasta alguses. Mis täpselt muudatuse esile kutsus, selgitavad ehk kunagi välja ajaloolased. Arvatavasti on põhjus nii sisepoliitilistes kui ka välispoliitilistes mõjurites. 

Ühest küljest oli sisepoliitiline olukord üha pingestunud, opositsioon üha kriitilisem. Oktoobris 2021 toimunud parlamendivalimiste tulemusi opositsioon ei tunnusta ja sellest ajast boikoteerib osa opositsioonist parlamenti. 

Euroopa oli üha rahulolematum reformide seiskumisega ja valitsus võis arvata, et võimul püsimiseks on vaja kõvemat kätt. Samas alustas Putin Joe Bideni valimisvõidu järel arvatavasti nii Ukraina sõja aktiivse ettevalmistamisega kui ka naaberriikidest sõjale lähtuda võivate segajate neutraliseerimisega. 

2021. aasta algas Ivanišvili teatega, et ta loobub poliitikast. Formaalselt pole ta sestsaadik üheski poliitilises ametis, ent ükski Gruusiat tundev isik ei tundu arvavat, et ta riiki jätkuvalt ei kontrolliks. 

Gruusia demokraatia allakäik

Peaminister Giorgi Gahharia tagasiastumisega veebruaris 2021 algas Gruusias uus ja märksa agressiivsem periood. Gahharia, kes nüüdseks on lahkunud ka Gruusia Unistusest ja loonud oma erakonna, astus näiliselt tagasi, kuna ei nõustunud Gruusia Unistuse otsusega vangistada opositsiooniliider ja Ühinenud Rahvusliku Liikumise esimees Nika Melia. Gahharia asemele tõi formaalselt poliitikas mitte osalev Ivanišvili oma vana liitlase ja usaldusisiku Irakli Garibašvili. Garibašvili oli peaminister ka 2013–2015, kuid astus tagasi äärmise ebapopulaarsuse tõttu nii Gruusias kui ka Läänes. 

Melia saadeti vangi, mais 2021 läks vangi ka opositsioonilise Mtavari TV põhiomanik ja juht Nika Gvaramia. Ees ootas seal juba sama telekanali asutaja ja opositsioonipoliitik Giorgi Rurua. Sestsaadik on Gruusia demokraatia allakäik kiirenenud. Valitsus kehtestab kontrolli kohtute ja põhiseaduslikult sõltumatute institutsioonide (nagu riiklik ombudsman ja valimiskomisjon) üle, eriteenistused lindistavad opositsioonipoliitikuid ja ajakirjanikke ning avaldavad linte valikuliselt meedias, valitsus ahistab kodanikuühiskonda. 

Gruusia on ametlikult võtnud positsiooni, et jääb sõjast kõrvale, ja süüdistab USAd katsetes tõmmata Gruusia Venemaa vastu sõtta.

Algas kiire suhete halvenemine Euroopa Liiduga, mis päädis nn Micheli leppest taganemisega. Valitsus hakkas ka avalikult, agressiivselt ja solvavalt hukka mõistma nii Euroopa kui USA vaoshoitud kriitikat Gruusia suhtes. Kui Euroopa Liit teatas pärast juulit 2021, et Gruusia ei kvalifitseeru enam justiitsreformiks ette nähtud laenule, ütles Gruusia peaminister, et Gruusia loobub sellest laenust ja teda ei huvita eurooplaste kriitika. „Aga kes üldse on Euroopa Liit?“ küsis Gruusia kaitseminister, kui ajakirjanik päris temalt 2021. aasta septembris ELi kriitika kohta Gruusia valitsuse tegevuse suhtes. Suvel 2021 selgus, et Gruusia eriteenistused on salaja lindistanud ka Lääne diplomaatide telefonikõnesid. Selle üle väljendatud pahameelt nimetas Gruusia valitsuse esindaja „Viini konventsiooni piiride ületamiseks“.

Tulevik otsustatakse Ukrainas 

Olukord on muutunud veel halvemaks pärast 24. veebruari 2022. Gruusia on ametlikult võtnud positsiooni, et jääb sõjast kõrvale, ja süüdistab USAd katsetes tõmmata Gruusia Venemaa vastu sõtta. Toimub peaaegu pidev avalik vaenulik sõnavahetus USA suursaadiku ja Gruusia valitsuse esindajate ja parlamendiliikmete vahel. 

Teisalt tühistas Venemaa sõja alguses mitmed Gruusia põllumajandustoodetele kehtinud sanktsioonid. Venemaa ja Gruusia äri õitseb: Gruusia kaup voolab Venemaale ja Gruusia sadamad teenindavad Vene kaupu. Transparency Internationali andmeil on Ukraina sõja algusest Gruusias registreeritud üle 6000 Vene omanikuga ettevõtte. Hiljuti süüdistas rühm Ukraina parlamendiliikmeid Gruusiat Venemaa abistamises sanktsioonidest kõrvalehiilimisel. Juunis tegi Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi nõunik USA Kongressile ettepaneku kehtestada Ivanišvili suhtes sanktsioonid Vene sanktsioonide poliitika rikkumise eest. 

Niisuguse poliitikaga on Gruusia valitsus tõenäoselt kaotanud üsna palju niigi vähesevõitu toetust Gruusia valijate seas. Avalik toetus Ukrainale on grusiinide seas üldine ja suurimad meeleavaldused on sel aastal toimunud sõja vastu. 

Euroopa Liit astus esimese mehise sammu juunis, kui tippkohtumisel otsustati anda kandidaatliikme staatus Ukrainale ja Moldovale, ent mitte Gruusiale. Valitsuse Euroopa kriitika reaktsioonina sellele otsusele arvatavasti grusiine ei veennud. Absoluutne enamus gruusia rahvast toetab endiselt nii Euroopa Liidu kui NATOga liitumist. 

Mõneti on Gruusia saatus praegu isegi rohkem Ukraina sõduri kui Gruusia valitsuse, valija või Euroopa Liidu käes. Kuigi EL on esitanud Gruusiale 12-punktise memo probleemidest, millega eduka tegelemise korral saab Gruusia kandidaadi staatuse uuesti päevakorda võtta, otsustab Gruusia edasise kursi pigem Ukraina edu või ebaedu sõjas. Kui Venemaa peaks võitma, osutub võidumeheks ka Gruusia Unistus. Kui Ukraina taastab oma vabaduse, peaks järgnevad arengud minema pühkima ka vale poole valinud Gruusia võimuerakonna. Seni aga tuleb tõdeda, et 2008. aastal Kremlis seatud sõja eesmärgid on Venemaa Gruusias enam-vähem saavutanud.