Geograafia ja ideoloogia. Karu pesukausis ja poolsaarerahvas
Life is what happens to you while you’re busy making other plans. (John Lennon)
On piiratud ja piiramatute eesmärkidega (policy of unlimited objectives – Kissinger) riike ja impeeriume. Jaotus sõltub poliitika aluseks olevast ideoloogiast.
Käesolevas arutluses vaatleme riigi eesmärke kehastava ideoloogia ja tema geograafilise asukoha seost. Põhimõtteliselt on ideoloogiline alus vajalik igasuguse impeeriumi puhul. Kuid ainult messianistlike kõlavärvidega ideoloogia suudab alamate jaoks õigustada piiramatuid eesmärke juhul, kui niisugused tekkivad. Sama kehtib vastumõju suhtes. Vaid piiramatuid ambitsioone sisaldava kontseptsiooni kandja äratab ohutunde globaalselt.
Nõukogude Liidust tegid globaalse ohu lääneriikide jaoks kommunistlik ideoloogia ja alles siis tuumapommid. Kommunism tähendas USA jaoks Castrot ja NSV Liidu vasallriike üle ilma. LääneEuroopa ei vabanenud kuni 90. aastateni kartusest NSV Liidu toetatud vasakpoolsete mõju ees sisepoliitikas – kuni nende võimaliku võimuletulekuni demokraatlike valimiste läbi1.
Need Lääne-Euroopa poliitikud, kes on rääkinud Venemaa legitiimsetest julgeoleku-huvidest, ongi lähtepunktiks võtnud Lääne ühiskondi seestpoolt ohustava messianistliku ideoloogia puudumise Venemaal. Nad on järeldanud, et Vene Föderatsiooni huvid kuuluvad nüüdsest “piiratud huvide” kilda, kuna Venemaa sõjalise sissetungi oht, näiteks Saksamaale, jääb ulme valdkonda.
Kremlis valitsevat ideoloogilist joonist ongi olnud raske kirjeldada, sageli tuli ideoloogia lahkamine asendada psühholoogilise käsitlusega.
Eesti ja teised piiririigid on ohutunde äratamiseks vastanud jutuga postimperiaalsest stressist, impeeriumiihalusest ning Euroopat ahistavast energiapoliitikast – püüdes seega Venemaa ambitsioone projekteerida vähemalt Euroopa Liidu riikide territooriumile. Eesmärgiks on kujutada VFd kui mitte piiranguteta, siis vähemalt igasuguseid mõistlikke piire ületavate huvidega naaberriigina ning tagada euroatlantiline tugi oma julgeolekule.
Tõdeda tuleb, et Kremlis valitsevat ideoloogilist joonist on olnudki kõige raskem kirjeldada ja sageli tuli ideoloogia lahkamine asendada psühholoogilise käsitlusega (postimperiaalne stress). Taas jäi/jääb vastuseta igavene küsimus: “Mida Venemaa tegelikult mõtleb?”
Üks põhjus on muidugi see, et Vene Föderatsiooni kooshoidva ideoloogia kohta lihtsalt ongi vara küsimusi esitada. Esmakordselt Venemaa ajaloos kasutatakse sisepoliitikas toorest natsionalismi, millele imperiaalse hõngu annab ähmane ühise kaasmaalaskonna kontsept ning sõjas Gruusiaga rõhutatud väljaspool piire asuvate Vene kodanike kaitsmise idee2.
Teine põhjus on ilmselt selles, et Eestisse on impeerium idast jõudnud tavapäraselt kohale enne ideoloogiat. Nii õigeusk kui kommunism on vajanud riigi sunnijõudu, et Eesti- ja Liivimaal levida. Vingemad lööklaused nagu “tsaar, õigeusk ja deržaava” pole üldse juurdunud. Nii on impeeriumi jõud meid alati rohkem huvitanud kui tema sõnad või mõtted.
Kolmas põhjus on tõdemus, mille võib sõnastada kui: “Geograafia ei genereeri ideoloogiat”. Eestlase loomupärasel immuunsusel igasuguste poliitiliste ideoloogiate suhtes võib olla analoogiline põhjus ajaloost tuntud venelaste nigela võimega oma identiteeti toetavaid teooriaid konstrueerida ning riiklikke eesmärke seletada. Kommunism kui imporditud kosmopoliitne teooria oli Venemaal seni proovituist ideoloogiana kõige edukam. Ülejäänud (panslavism, euraaslus, kaasmaalaskonna ühtsus jms) on jäänud väljaspool Venemaad mõistetamatuks ja teiste riikide sisetarbimise seisukohalt ohutuks. Taoline ideoloogiline impotentsus (nagu ka immuunsus) ei tulene puudulikust ajutegevusest, vaid sellel on oma geograafiline determinant.
Karu pesukausis
Venemaa puhul on geopoliitika aabitsatõde, et temal kui kontinentaalriigil puuduvad looduslikud piirid3. Siit sajandist sajandisse kestvad piiritülid, ümberpiiratuse hirm ning tung neid piire laiendada.
Venelase tajus pole Euraasia mitte kontinent, vaid pigem kauss. Keskel, selle kausi põhjas, lebab selili Vene karu ning servi mööda vajuvad talle läbi ajaloo selga vaenlased, üks-teise järel, lõppematu voona. Karu vehkleb, püüab pealevajuvaid vaenlasi tagasi üles suruda, kuid “geograafilise gravitatsiooni” igavene võim sünnitab hirmu, et kord võib raugeda ka karu jõud. Geograafia ja hirm ei vaja oma seletamiseks ideoloogiaid, neid tajutakse kui looduslikke fakte.
Geograafia ja hirm ei vaja oma seletamiseks ideoloogiaid, neid tajutakse kui looduslikke fakte.
Eesti seevastu asub Venemaa suhtes sisuliselt poolsaarel. Napp 130 km pikkune maismaapiir idanaabriga (võrreldes näiteks Soome ca 1000 km pikkuse piiriga) annab meile hoopis teistsuguse visiooni ja taju. Samas domineerib siingi geograafia primaarsus poliitilise ümberseletamise ees.
Ka eestlaste puhul asendab ideoloogiaid psühholoogia ja see on (mõningate mööndustega) saarerahvale omane psühholoogia. Püüd selgele vahele “meie” ja “teie” vahel, püüd vältida võõraid ja võõraid tülisid, alateadliku isolatsionismi ilmingud, seda kõike võib leida nii Islandi, Jaapani või Korsika ajaloost, suuremas plaanis ka Briti saartelt või isegi USAst.
Eesti puhul on oluline, et (pool)saareline asukoht pole lisanud meile turvatunnet nagu teistel saartel, kuid andnud siiski selge loodusliku piiri taju, mille tagab ainult vesi.4
Lisaks on saarerahvalikult kindla piiri ning selle kui fikseeritu tajumise üks tunnus, et võitlus vaenlastega kinnistub kultuuris üksikaktsioonide (lahingute, sõdade) reana ning mitte kestva seisundina. Vaenlane ilmub – nagu “Kalevipojas” – aeg-ajalt maalt, merelt või üle Peipsi, temaga õiendatakse arved ja soovitakse pöörduda rahuliku “oma” elu juurde tagasi. (Pool)saarel tajutakse sõda ikka ja jälle rahuaja ajutise sundkatkestusena. Kontinentaalses pesukausis kipub aga rahu olema vaheaeg sõdade vahel.
Enamgi veel. Karu pilgu läbi ei saa kausi servale keegi pidama jääda. Kes sinna klammerduvad, neile on vaid üks tee – alla, Venemaale selga. Selline ausaam on fundamentaalselt erinev unistusest elada saarekesel Eesti koos püha sooviga, et meid rahule jäetaks.
Et kausis rahmeldamise ajalooline jätkusuutlikkus on kahtlane, tahab Karu perioodiliselt kausist välja. Selleks on tal tõepoolest messianistlikke ideid vaja. Kuid Euraasia kontinentaalne kauss genereerib messianismi tegelikult sama vähe kui asukoht saarel või poolsaarel. Mõlema elanikud tajuvad oma olukorda vahendamatagi, kui seletamata selgeid „nahaaluse” reaalsuse kategooriaid.
Ka eestlaste puhul asendab ideoloogiaid psühholoogia ja see on saarerahvale omane psühholoogia.
Vene messianismi hägune olemus, mis oluliselt tuleneb teooriaid mittevajava geopoliitilise „nahaaluse reaalsuse” võimsast kohaolekust, on üks põhjus, miks „Vene ohu” kujutamisel on naaberriikidel raske sõnu ja värve valida. See omakorda raskendab Lääne mõistusele arusaadavas keeles fikseerimist, kas tegemist on piiratud või piiramatute eesmärkidega riigiga. Ilma sellise vahetegemiseta ei suuda koolitatud diplomaatiline teadvus määratleda, millised on kehtiva maailmakorralduse raamides “mõistlikud nõudmised”. Ja millal – Kissingeri sõnastuses – on tegemist revolutsioonilist välispoliitikat ajava riigiga, mida saab tõkestada ainult jõud.
Nagu osutatud, on meiepoolne Venemaa eesmärkide üle mõtisklemine seotud püüdega äratada Lääne ohutunnet. Piiririikide endi jaoks pole selline eesmärkide meeleheitlik eritlemine oluline. Need riigid on liiga lähedal ja jäävad jalgu nii piiratud kui piiramatute eesmärkidega Venemaa toimetamistele. Seda jalusolekut Maarjamaal muidugi teadvustatakse. Kas sellega koos jätkub ka edaspidi püüd end mentaalselt idas toimuvast isoleerida, näitab aeg. Tõenäoliselt jääb unistus Eestist kui saarekesest ugri-mugri ajaloos alatiselt nii arhetüübiks kui irooniaks.
P.S.
Hetkeolukorras on ilmselt õigus nendel, sh president Ilvesel, kes rõhutavad, et nii või teisiti, ideoloogiliste ilmaennustamistega või ilma, aga pehmele julgeolekule toetumise aeg on möödas. Kinnitame töölaua kohale sildikese Johni sõnadega ning tugevdame hard security’t.
Viited
- Seda asjaolu kui Lääne-Euroopa Venemaa-hirmu praegu puuduvat komponenti on rõhutanud Sven Mikser. ↩
- Kuivõrd tundlik on Lääs eelkõige oma territooriumile kanduvate murede suhtes, osutavad juba alanud spekulatsioonid välismaal elavate VF kodanike arvu suhtes. ↩
- Ookeanipiir on muidugi olemas. Kuid Põhja-Jäämerel alanud ressursivõidujooks põhjapooluse suunas ei viita selle kindlusele. Vaiksel ookeanil osutab analoogilisele olukorrale 60 aastat sõlmimata rahu- ja piirileping Jaapaniga. ↩
- Sellest tulenevalt on Eesti ja Venemaa põhimõtteliselt ebasobivad partnerid piiride tõmbamisel. Venemaa kogemus kinnitab igasuguste piiride relatiivsust. Eestlane tajub piiri kui niigi looduslikku fakti. „Piir on ju olemas”, „piir ju toimib” on esimene argument sisepoliitikas, kui Eesti-Vene piirilepingu teemat taaskord kergitama hakatakse. ↩
Seotud artiklid
Igor Gretski: Vene uusimmigrandid Euroopa Liidus
Venemaa 2022. aasta sissetung Ukrainasse vallandas tohutu rändelaine üle Euroopa Liidu (EL) idapiiri. Seistes silmitsi ohuga oma elule ja Vene armee tekitatud laiaulatusliku hävinguga, olid miljonid ukrainlased, peamiselt naised ja lapsed, sunnitud oma kodudest lahkuma. Samal ajal ajasid Venemaa halvenev poliitiline kliima ja 2022. aasta septembris alanud osaline mobilisatsioon tuhandeid venelasi riigist lahkuma.
Teeskluse aeg on läbi ehk rahvusvahelisest õigusest ja väikeriigi välispoliitikast
Meil oleks turvalisem elada maailmas, kus rahvusvaheline õigus kehtiks. Kus üks riik ei läheks teisele relvaga kallale, kus riigipiire ei muudetaks jõuga ja kus konfliktid lahendataks läbirääkimiste laua taga iga riigi, ka väikeriigi, suveräänsust austades. Oleks turvalisem, aga kahjuks sellist maailma ei täna eksisteeri.
Igor Gretski: USA presidendivalimiste eel tahab Venemaa segadust külvata
Lisaks Ukraina ühiskonna erakordsele ühtsusele ja Ukraina sõdurite vahvusele on see riik Venemaa täiemahulisele kallaletungile vastu pidanud eeskätt tänu toetusele, mida eesotsas USA-ga osutavad Ramsteini grupi partnerriigid. Välksõja nurjumisele järgnenud kurnamisfaasis teeb Moskva ühe katse teise järel, et nõrgestada neid Ukraina vastupanuvõime tugisambaid, iseäranis rahvusvahelist toetust. Selleks on Venemaa valitsuse käsutuses mitmesuguseid vahendeid alates tuumašantaažist ja lõpetades sabotaažiaktidega EL liikmesmaade territooriumil.
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Mida saab ELi uus kõrge välisesindaja teha Ukraina võidu heaks?
Järgmine ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja astub ametisse ajal, mil Euroopa julgeolek ja maailmakord on segi paisatud. Välisesindaja tegevuskava peab olema üleilmse haardega ja keskenduma ELi mõjujõu kindlustamisele suurvõimude konkurentsis, mida on näha pea igas maailma otsas, alates Lõuna-Hiina merest kuni Lähis-Ida, Venezuela ja Arktikani. Samas ei ole üldse kahtlust, et ELi prioriteetide hulka kuulub Ukraina.