mai 16, 2013

Gazpromi tukastamine kildagaasi revolutsiooni ajal

Kui arvestada, et Gazpromi osa Venemaa föderaaleelarve tuludes on tervelt viiendik, võib ettevõtte ebastabiilsus ohustada lausa Vene ühiskonda tervikuna.

Ühendriikide nõndanimetatud kildagaasi revolutsioon on hakanud muutma maailma energeetika palet. Rahvusvahelise Energiaagentuuri viimase hinnangu kohaselt saab Ameerikast 2035. aastaks maailma suurim gaasitootja, kui ta möödub Venemaast. Seni on Venemaa gaasimonopol Gazprom suhtunud sellistesse ennustustesse skepsisega. Kuid see, et Gazpromil puudub pikaajalisem strateegia, võib avaldada negatiivset mõju nii ettevõttele endale kui ka tervele riigile.
Foie gras või steak?
2012. aasta detsembri lõpul tegid Venemaa nafta- ja gaasitööstuse juhtiva konsultatsioonifirma Rusenergy analüütikud teatavaks möödunud aasta peamised suundumused, mis tekitasid suurt huvi. Rusenergy sõnul oli gaasimonopol Gazprom “aasta kaotaja”. Gazpromile kuuluvad küll maailma suurimad gaasivarud, aga teda kritiseeritakse kohmaka juhtimise ja investeerimise tõttu küsitavatesse projektidesse, “gaasiterroristi” maine ja veel paljude muude asjade pärast. Seni ei olnud niisugune kriitika siiski takistanud ettevõttel kuulumast puhaskasu mõttes maailma tippu ega ettevõtte tegevdirektoril Aleksei Milleril paiknemast ajakirja Harvard Business Review saja kõige edukama tippjuhi edetabelis.
Ent 2012. aastal kerkisid Gazpromi sisemised probleemid järsku esile. Rusenergy seadis oma aruandes ettevõtte esikohale sellistes kategooriates nagu “aasta läbikukkumine” – põhjuseks Štokmani maardla kasutusele võtmiseks loodud konsortsiumi Shtokman Development AG krahh – ja “aasta pettumus” – põhjuseks otsus alustada South Streami torujuhtme rajamist veel enne seda, kui käes olid kõik vajalikud load ning Euroopa, kuhu Gazprom ekspordib kaks kolmandikku toodetud gaasist, energianõudlus stabiliseerunud. Lisaks alustas Gazprom mitu kulukat projekti, näiteks Tšajanda maardla evitamine ja Jakuutia-Vladivostoki gaasijuhtme ehitamine.
Selle taga, miks Euroopas on nõudlus Vene gaasi järele taastunud aeglaselt, võib näha mitut põhjust, aga üks tähtsamaid on Ühendriikide kildagaasi revolutsioon. Nii nimetatakse uue tehnoloogia kasutusele võtmist kildagaasi ja kildanafta (ingl k shale oil) tootmises. Kildagaasi ja kildanafta üüratute varude olemasolu oli teada juba 19. sajandil, kuid varem peeti nende hankimist vähetulusaks või lausa kahjumlikuks. Olukord muutus, kui nafta- ja gaasihind kerkis piisavalt kõrgele ning uudne hüdraulilise frakkimise ja horisontaalse puurimise tehnoloogia oli nii arenenud, et investorid hakkasid kildaprojektidesse panustama. Kildagaasi revolutsioon tõi USA turul kaasa tõsise hinnalanguse ja praegu on Ameerika gaas kohalikul turul odavam kui Venemaa gaas Venemaal.
Sellest hoolimata suhtus Gazpromi juhtkond USA energiaturu muutustesse skeptiliselt. 2010. aasta juunis Prantsusmaal Cannes’is Euroopa ärikongressil esinedes püüdis Gazpromi tegevdirektor Aleksei Miller põrmustada “kildamüüti”, kinnitades, et kildagaas on pelgalt kohaliku tähtsusega loodusvara, millega saab ainult kompenseerida tavalise maagaasi puudujääki piirkondlikul turul. Samuti sõnas ta sarkastiliselt: “Kui teile meeldib foie gras, ei tähenda see veel, et teil poleks enam korralikku steak’i vaja.” Hoolimata Euroopa gaasituru kärbuvast nõudlusest 2008.-2009. aasta ülemaailmse finantskriisi ajal väitis Miller kokkutulnutele, et nende maade energeetikasektor taastub 2012. aastaks ning Gazprom rahuldab endiselt Euroopa Liidu aina kasvavat nõudlust.
Ühes teises, 2011. aastal peetud kõnes jätkas Miller sama mõtet väitega, et “kildagaas on hästi kavandatud propagandakampaania, samasugune nagu ülemaailmse soojenemise või biokütuste kampaania”. Seda lausumast ei takistanud teda tõsiasi, et juba 2010. aastal oli kildagaasi tootmine Euroopas kasvanud 138 miljardi kuupmeetrini.
Miller kinnitas, et mittetavalised gaasiliigid (sealhulgas kildagaas ja veeldatud maagaas ehk LNG) on tootmiseks liiga kallid ning kuigi ajakirjanduses kõneldakse neist palju, ei saa nad kuidagi märkimisväärselt mõjutada üleilmset energiaturgu.
Milleri asetäitja Aleksandr Medvedev väitis avalikult, et ettevõte kavatseb suurendada oma osakaalu USA gaasiturul poole võrra, tarnides sinna LNG kujul Štokmani gaasi (ehkki isegi siis jäänuks Gazpromi osa ühe protsendi piiresse USA turust). Medvedev nimetas USA kildagaasi tootmise järsku kasvu mulliks, samasuguseks nagu dot-comi mull IT-turul, mis tõi kaasa tõsised vapustused kogu valdkonnas.
Läänerindel muutusega
Gazpromi kindlus, et Euroopa nõudlus kasvab edaspidigi, toetus eeldusele, et finantskriis kainestab Euroopa valitsusi ning nad ei kõnele enam energiajulgeolekust, energiatarbimise vähendamisest ja lülitumisest taastuvenergiale. Miller nimetas selliseid taotlusi “kõlbeliselt vääraks”, eriti kui ELi riigid ikka tahavad oma eelarveid tasakaalu saada.
Kuid BP 2011. aasta maailma energia statistikaülevaade näitab selgelt, et Euroopa gaasinõudlus vähenes aasta jooksul 9,9 protsenti. Languse põhjused polnud kõigest majanduskriis, kõrge gaasihind ning järjekindel taastuvenergia tarbimise kasv, vaid ka muutus tarbimises odava kivisöe kasuks.
Gazprom jätkas samal ajal endistviisi Euroopa ekspordisuuna väljaarendamist. 2012. aasta oktoobris avati Nord Streami torujuhtme teine toru, millega läbilaskevõime suurenes 27 miljardilt 55 miljardi kuupmeetrini aastas. Ettevõtte juhid väitsid, et kaalutakse isegi kolmanda ja neljanda toru rajamist.
2012. aasta keskel, mil naftahinnad kerkisid, ulatus gaasi hetke- ja lepingulise hinna erinevus kuni 150 dollarini tuhande kuupmeetri eest (Gazprom seob oma gaasihinna niinimetatud naftakorvi hinnaga, kusjuures ajaline nihe on kuus kuni üheksa kuud). Selle aja jooksul kandsid Gazpromi Euroopa partnerid kahju, sest pidid Vene gaasi edasi müüma madalama hinnaga. Ajuti langes hetkehind kõigest 300 dollarini tuhande kuupmeetri eest, samal ajal kui lepinguline hind oli 450 dollarit. Hetketuru hindade stabiilsust arvestades tundus Gazpromi lepingulise hinna kergitamine eriti absurdne.
Gazpromi kohmakad katsed oma turupositsiooni tugevdada ei langenud sugugi kokku Euroopa turul valitseva suundumisega, mida mõjutas eriti Katari ja Norra LNG tarnete globaalne kõikumine. Kildagaasi revolutsioon suunas ekspordivood Euroopa turule. Nii kerkiski 2012. aasta lõpuks  LNG osakaal ELi energiaturul 20 protsendini – 2008. aastal oli see veel olnud ainult 12 protsenti.
Niisugustes Gazpromile ebasoodsates tingimustes püüdis EL läbi suruda kolmandat energeetikapaketti, mis kujutab endast tervet rida seadusi, mille eesmärk on liberaliseerida ELi energia- ja gaasiturg. Paketi üks olulisemaid punkte on ELi turul tegutsevate ettevõtete kohustus lahutada elektrienergia tootmine ja elektri ülekandesüsteemid. See käib risti vastu Gazpromi huvidele, kes toodab, transpordib ja lõpuks ka müüb gaasi (viimast tütarfirmade kaudu). Venemaa valitsuse püüdlused saavutada Gazpromile erandit jäid edutuks.
Lisaks sellele alustas Euroopa Komisjon 2012. aasta septembris Gazpromi suhtes monopolivastast uurimist süüdistusega, et ettevõte piirab konkurentsi ja kasutab ära domineerivat positsiooni Kesk- ja Ida-Euroopa turul (Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris, Bulgaarias, Eestis, Lätis ja Leedus). Teade uurimise alustamisest põhjustas ettevõtte aktsiahinna langemise ning Gazpromi väärtus kahanes korraga tervelt kaks miljardit dollarit.
Uurimist alustati tulemuste põhjal, mis saadi Gazpromi tütarettevõtete ja Euroopa partnerite läbiotsimisel, ning seda korraldab Euroopa Komisjoni konkurentsi peadirektoraat, mis ei ole alates 1958. aastast kaotanud kohtus ühtegi sarnast juhtumit. Euroopa ametnikud võitsid võrreldavad kohtuasjad Microsofti ja Inteli vastu, mistõttu on loogiline oletada, et Gazprom ei pääse kuidagi sanktsioonidest. Kui Gazprom jääb süüdi, peab ta tasuma trahviks 14 miljardit dollarit.
Štokman on ikka alles
Praegu katab 40–60 protsenti Ühendriikide naftavajadusest import, aga kildagaasi revolutsiooni tagajärjel võib see kiiresti muutuda. Juba praegu on kildagaasi revolutsioon peaaegu kindlustanud Ameerika energeetilise sõltumatuse. 2000. aastal ei ulatunud kildagaasi osakaal USA gaasitoodangus üle ühe protsendi. 2011. aastal oli selle osakaal 34 protsenti (214 miljardit kuupmeetrit). Sel moel on USA sõltuvus gaasiimpordist viimase kümnendiga vähenenud 43 protsenti, LNG import on samal ajal kahanenud 19 protsenti. Rahvusvaheline Energiaagentuur ennustab, et kildagaasi osakaal USA energeetikastruktuuris jõuab 2015. aastaks 43 ja 2035. aastaks 60 protsendini.
Muutused Ameerika turul mõjutavad negatiivselt Gazpromi kavasid. Esiteks alustas Gazprom 2000. aastate algul, oodates gaasinõudluse kasvu Ühendriikides, aktiivselt Štokmani maardla uurimist, mis teadaolevalt on suurim gaasimaardla kogu maailmas. Kavas oli hakata tootma vedelgaasi ja seda Ühendriikidesse eksportima.
Ent juba siis, kui Gazprom hakkas valima välispartnereid, kellega moodustada konsortsium Štokmani hõlvamiseks, oli maailma energiaturg hakanud muutuma. Nii langetasidki Gazprom ja tema partnerid konsortsiumis Shtokman Development AG (Prantsuse Total ja Norra HydroStatoil) 2012. aasta augusti lõpul otsuse panna projekt riiulisse, põhjuseks hõlvamise liiga suur kulu ning “uute kildagaasi tootmise projektide tekkimine”.
Tasub meenutada, et 2012. aasta oktoobris tunnistas Vladimir Putin Venemaa valitsuse kütuse- ja energiakomisjoni istungil lõpuks, et kildagaasi revolutsioon võib ehk tõesti olla midagi tõelist – seda mitu aastat pärast revolutsiooni tegelikku algust. “Ma pean märkima, et mitmes riigis on kasutusele võetud uus tehnoloogia kildagaasi tootmiseks ja rafineerimiseks. Näiteks USAs on see võimaldanud toota kildagaasi kasumlikult […] Poliitikud, eksperdid ja ärimehed on hakanud kõnelema tõelisest kildagaasi revolutsioonist.” Putin õhutas Gazpromi pöörama tähelepanu maailma energiaturu muutustele ja vaatama üle oma senise ekspordipoliitika.
Kui ka Gazprom ei soovi rääkida “kildagaasi ohust”, kuulas ta Venemaa presidendi soovitust – ehkki ei pööranud siiski tähelepanu mitte kildagaasile, vaid hoopis kildanaftale. Oktoobri lõpul teatas Venemaa energiamonopoli tütarettevõtte Gazprom Neft juhatus, et hakkab koostöös Shelliga tootma kildanaftat Ülem-Salõmi maardlas. Aleksei Miller sõnas, et erinevalt kildagaasist, mille tootmine ei ole Venemaale “oluline”, võib kildanafta pakkuda ettevõttele “märkimisväärset huvi”.
Ähmane tulevik
Septembri lõpul avaldas Venemaa majandusteadlane ja analüütilise grupi Arengukeskus juht Sergei Aleksašenko huvitava skeemi, mis näitlikustas suuremate energiaettevõtete aktsiahinna muutumist aastail 2008– 2012 (2008. aasta oli võetud nulltasemeks). Skeemi kommenteerides kirjutas Aleksašenko: “Ühelgi ettevõttel ei läinud nii halvasti kui Gazpromil. Ükski ettevõte ei osanud kaotada üle poole väärtusest (53 protsenti). Isegi mitte BP, mis pidi tegelema ülisuure katastroofiga Mehhiko lahes, mis läks ettevõttele ainuüksi trahvidena maksma üle 20 miljardi dollari. Isegi mitte Surgutneftegaz, mille omanikering on paljudele analüütikutele puhas saladus ja mille ärijuhtimise stiil on kehvemast kehvem. Isegi mitte ENI ja Total, mida kontrollivad valitsused. Kõigi ettevõtete aktsiate dünaamika on palju parem kui meie “rahvuslikul aardel”. Skeemi parima, ExxonMobili dünaamika kattub peaaegu täiesti S&P 500 indeksiga, Chevron aga (mida pole skeemi pandud, et mitte häbistada Gazpromi) on alates 2008. aastast parandanud oma positsioone 25 protsendi võrra.”
17. jaanuaril 2013 avaldas Gazprom 2012. aasta üheksa kuu finantsaruande (mis on koostatud rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite järgi). Isegi kui kolmandas kvartalis mõned arvud paranesid, ei paista üheksa kuu andmed eelmise aastaga võrreldes kuigi lootusrikkad. Nii on ettevõtte puhaskasum kahanenud 11 protsenti (võrreldes eelmise aasta sama ajavahemikuga), tegevuskulud suurenenud 18 protsenti, tarnete kogumaht vähenenud 8 protsenti ja sissetulek gaasimüügist kasvanud vaid 1,6 protsenti. Aasta lõpul teatas Gazprom tootmise üldisest vähenemisest. Arvata on, et kõik need tegurid mõjutavad negatiivselt investorite hinnangut ettevõttele ega lase aktsiahinnal sugugi tõusta.
Kui gaasihind maailmas kerkis, võis Gazprom end mugavalt tunda. Praegu, mil globaalne keskkond on muutunud, on aga esile kerkinud ettevõtte sisemised probleemid: juhtimisvead, agressiivne turustamine, tugev bürokraatia ja korruptsioon ning kaugemale vaadates üsna ähmane finantsiline tulevik.
1. juulil 2013 kerkib gaasihind Venemaal 15 protsenti. Gazprom kavatseb kasumi varasemale tasemele kergitada 2014. aastaks, mis tähendab, et Venemaa tarbijatele kasvab gaasihind 2,5 korda. Nii järsk kasv võib tekitada riigis uusi ühiskondlikke pingeid.
Kõik mainitud tegurid võivad tähendada Gazpromile tõsiseid probleeme. Kui arvestada, et ettevõtte osa Venemaa föderaaleelarve tuludes on tervelt viiendik, võib Gazpromi ebastabiilsus ohustada lausa ühiskonda tervikuna. Kui Gazprom ei asu muutma pikaajalist strateegiat ning ümber korraldama suhteid oma partneritega Euroopa Liidus ja Sõltumatute Riikide Ühenduses, peavad Venemaa kodanikud peagi hakkama ettevõtte vigade eest tasuma rasket hinda.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar