Gallia kuke kannuste uuendamine

Selle aasta suve algul valmis kauaoodatud uus Prantsuse julgeolekustrateegia – Valge Raamat. Nii nagu eelmine, 1994. aastal ilmunud Valge Raamat tõi Prantsusmaa sõjalisse strateegiasse ja selle elluviimise viisidesse-vahenditesse olulisi muudatusi, nii puudutatakse ka seekord olulisi Gallia turvalisuse alustalasid, seekord veel põhjalikumalt ja laiemalt.

Loomulikult on iga uue strateegia koostamise põhjuseks muutused julgeolekukeskkonnas. Eelmise strateegia loomise ajal oli suur mõju Lahesõjal. Prantslastel oli selles oluline, kuigi mõneti vähetuntud osa – tihti liikusid nende üksused esimeste hulgas, andes võimaluse suuremate jõudude edasi-liikumiseks.

Peale Lahesõda aga avastasid prantslased, et nende ajateenistusel põhinev armee ei ole võimeline aktiivselt kaasa lööma suurriikide kaitsepoliitilistes aktsioonides – ajateenijaid ei saanud saata aktiivsesse lahingutegevusse riigipiiridest ja endistest asumaadest, kus prantslastel sõjaväebaasid, väljapoole. Ning Võõrleegionit kõikjale ei jätkunud. Nõnda kaotatigi 1994. aasta Valge Raamatuga ajateenistus faktiliselt ära, jättes seadustesse siiski võimaluse seda uuesti rakendada. Loomulikult kaasnes ajateenistuse kaotusega ka armee arvukuse oluline vähendamine.

Uue strateegia koostamise protsess

Uue strateegia koostamiseks kutsus Prantsuse president esmakordselt kokku laiapõhjalise töögrupi, mille ülesanne oli analüüsida julgeolekukeskkonda ning selle muutusi hoomatavas tulevikus. Komisjoni kuulusid nii presidendi enda partei kui opositsiooni esindajad ning palju otseselt riiklike institutsioonidega mitteseotud inimesi teadlastest advokaatideni. Tööd tehti umbes aasta ning selle käigus toimusid uuenduslikud avalikud debatid parlamendis. Olulist sisepoliitilist kaalu omava dokumendi puhul ei jõutud enesestmõistetavalt ühehäälse konsensuseni, nii et opositsioonisaadikud lahkusid mõned kuud enne dokumendi lõplikku valmimist komisjonist, süüdistades Sarkozyd komisjoni töö liigses mõjutamises ning väites, et komisjon on lihtsalt formaalsus – laiapõhjalise arvamuse asemel viidavat ellu presidendi poliitikat. Arvatavasti oli neil osalt õiguski, kuid, nagu Charles de Gaulle prantslasliku arvamuste paljususe kohta kunagi ilmekalt ütles – kuidas siis ikka juhtida maad, kus leidub 400 erinevat sorti juustu.

Oluline muudatus julgeolekustrateegia koostamise protsessis on ka selle institutsionaliseerimine – nimelt luuakse püsiv tööorgan Valge Raamatu taustainfo jätkuvaks päevakajastamiseks ja strateegia enda muutmiseks (plaanipäraselt iga nelja aasta tagant), arvestades kiirelt toimuvaid arenguid maailmas.

Muutunud julgeolekukeskkond

Muutunud julgeolekukeskkonnast rääkimine on erinevates julgeolekupoliitilistes dokumentides tasapisi hakanud klišeeks muutuma, kuigi selle termini sisu on aastate lõikes muutunud. Sellestsamast – muutunud keskkonnast – lähtub ka prantslaste uus Valge Raamat – uus strateegia, mida nad ise nimetavad strategie de securite nationale (SSN), rahvuslik julgeolekustrateegia. Kui eelmised Valged Raamatud on keskendunud sõjalisele julgeolekule, siis sel korral käsitletakse julgeolekut laiemas kontekstis, alustades julgeoleku sõjalisest poolest ja lõpetades diplomaatia ning majandusega. Taoline käsitlus tingib automaatselt ka selle, et armee kõrvale, kelle „privileeg” Valge Raamat oli, on nüüd tõstetud ka teised institutsioonid, kes tegelevad maa ja rahva julgeoleku ning turvalisuse tagamisega. Laia julgeolekukäsitluse sissetoomist Valgesse Raamatusse rõhutavad prantslased ise kõige rohkem. Iseenesest ei ole selles midagi uut. Kuid siin tuleb arvesse võtta Prantsusmaal siiani elavat institutsioonikultust – riiklike institutsioonide ja nende tegevusvaldkondade käsitlemise puhul tuleb arvesse võtta, et tavaliselt on süsteemide juured vähemalt Napoleoni aegades ning nende muutmine iga kord suur valulik protsess.

Sel korral siis asetati kogu julgeolekut ja turvalisust tagavate struktuuride palett ohupildi ette ning vaadati, missugune värv kuhu kõige paremini sobib, mis tõi kaasa olulisi muudatusi nii sõjajõududes kui sisejulgeoleku eest vastutavates organisatsoonides.

Viis strateegilist funktsiooni

Meetmed ohtude tõrjumiseks on strateegia jaotanud nn viie strateegilise funktsiooni vahel: teadmine ja tuleviku analüüsimine (connaitre et anticiper), ennetamine (prevenir), tuumarelva omamine/kasutamine (dissuader), kaitsmine (proteger) ja interventsioon (intervenir).

Teadlikkuse ja tuleviku analüüsimise võime täiustamist tahetakse saavutada eelkõige kosmosest lähtuva luure tõhustamisega ning eri luureorganisatsioonide töö suurema koordineerimise teel.

Ennetav tegevus eeldab eelkõige kohalolekut potentsiaalsetes kriisikolletes, kust võib tekkida oht Prantsusmaa huvidele. Paljuski toimub ennetav tegevus kahepoolsete kaitse-kokkulepete alusel Aafrikas ja araabia maades. Olulise muudatusena võib siinjuures märkida kõikide kaitsealaste kokkulepete avalikustamist ning parlamendi informeerimist olulisematest sõjalistest interventsioonidest. Mõningaid muudatusi toob strateegia tõenäoliselt kaasa ka välisbaaside paigutuses ja nn „ette paigutatud üksuste” logistika koondamises. Samuti kuulub ennetamise alla võitlemine illegaalse, eelkõige narkokaubandusega nõnda, et kauba jõudmine Prantsusmaale oleks takistatud.

Kuidas siis ikka juhtida maad, kus leidub 400 erinevat sorti juustu?!

Mis tuumarelva puutub, siis jääb see Prantsusmaa sõjalise julgeoleku nurgakiviks. Strateegia väljendab seda selgelt ning selle võime säilitamiseks investeeritakse erinevatesse relvasüsteemidesse nii maal, õhus kui merel. Tuumavõimekuses näeb Prantsusmaa ainukest vahendit, suutmaks tõrjuda riigi säilimist ohustavat sõjalist rünnakut; ja seega deklareeritakse, et tuumarelva võidakse kasutada Prantsusmaale elulist ohtu tekitavate ning teistest riikidest lähtuvate agressioonide tõrjumiseks.

Kaitsefunktsiooni puhul rõhutatakse eelkõige tsiviilkaitse tõhustamist kõige erinevamate ohtude vastu. Lisaks tuuakse siin uue teemana sisse vajadus luua Prantsusmaale kaitse ballistiliste rakettide vastu. Kas siit võiks leida mõttealge mõneks tulevikuideeks Euroopa Liidu sõjalise võimekuse osas? Samuti luuakse uus institutsioon küberturvalisuse tagamiseks.

Mis puudutab sõjalisi interventsioone, siis siin jätab Prantsusmaa endale õiguse üksi või koalitsioonis sekkuda relvastatud jõuga olukordadesse, mis Prantsusmaad ohustavad.

Teisi Valge Raamatu olulisemaid punkte

Üleilmastumine – see on klausel, mida rõhutatakse jätkuvalt, ühelt poolt julgeolekuriskina ning teiselt poolt väljakutsena Prantsusmaa sõjalisele reageerimisvõimekusele. Kunagi olulist ülemaailmset haaret omanud impeeriumi järeltulija teeb kõik endast oleneva, et olla kaasarääkija ja -otsustaja suurriiklikus maailmapoliitikas. On ju üleilmne mõtteviis prantslastele sünnipäraselt kaasa antud ning ülemaailmset haaret ei pea nad endale mingiks abstraktseks poliitiliseks ambitsiooniks, vaid see lihtsalt peab nii olema, nad ei oskakski muul viisil tegutseda.

Sõjaliste jõudude opereerimise võimekus keskendatakse teljele Vahemeri-Pärsia laht-India ookean, lisaks kuuluvad sõjalise huvi orbiiti Lääne-Aafrika ning Antillide-Gaujaana vöönd. Teisisõnu – strateegia eeldab, et hoomatavas tulevikus toimuvad tõsisemad sõjalised konfliktid Lähis-Idas, jätkuvalt peetakse tähtsaks kohalolekut Mustal Mandril sealsete pingekollete kontrolli all hoidmiseks ning Lõuna-Ameerika rannikul säilitatakse oluline tugipunkt narkovastases võitluses.

Euroopa Liidu sõjalise võimekuse tõstmine – see on olnud pikka aega prantslaste olulisemaid välispoliitilisi initsiatiive. Ühelt poolt on tegu puhtalt relvaturu konkurentsi küsimusega (olukorras, kus Ameerika Ühendriikide relvafirmad järjest Euroopa relvatööstust üles ostavad), teiselt poolt on küsimus puhtalt pragmaatiline – kellel puudub reaalne sõjaline võimekus, sellel pole ka maailma asjades midagi kaasa rääkida. Prantslased näevad, et Euroopa Liidu taandamine välis- ja julgeolekupoliitikas ainult suulist noomitust jagavaks ühenduseks ei ole see, mis kaitseks Euroopa Liidu ühiseid elulisi huve maailmas, kus sõna Realpolitik julgetakse taas aina tihedamini kasutada.

Kui eelmised Valged Raamatud on keskendunud sõjalisele julgeolekule, siis sel korral käsitletakse julgeolekut laiemas kontekstis.

Küsimus Prantsusmaa võimalikust taasliitumisest NATO sõjalise tiivaga on olnud olulisemaid aruteluteemasid alates uue strateegia ilmumisest. Strateegia sellele selget vastust ei anna, vaid lükkab otsustamise edasi. Prantslaste viimase aja aktiivsus NATO sõjalistes struktuurides ja operatsioonidel on viide sellele, et nad ei taha jääda sõjalise kõrvaltvaataja rolli. Lisaks oleks see üks oluline samm „NATO euroopastamise” suunas, millest mõned aastad tagasi aktiivselt räägiti. Iseasi muidugi on, kuidas suudavad prantslased säilitada „täieliku otsustamisvabaduse”, mida nad strateegias selgelt välja on öelnud, sest Valge Raamat sätestab, et ka Prantsusmaa NATO täisliikmesuse puhul ei osaleks Prantsusmaa alliansi sõjalistes interventsioonides automaatselt. Mismoodi sobib taoline deklaratsioon kokku artikkel viie vaimuga, on juba tõlgendamise küsimus.

Oluliselt muudetakse sõjaväe operatiivvõimekust. Praeguse 50 000 mehe asemel oleks tulevikus võimalik tegutseda 30 000 mehelise kontingendiga, kuid seda geograafiliselt laiemas ulatuses – 5000-6000 kilomeetri raadiuses Prantsusmaast. Väekontingendi vähendamise arvelt tahetakse leida lisaressursse varustatuse parendamiseks ning suurendada armee strateegilist ja operatiivset liikuvust. Viimastel aastatel on aina suurenevate ja keerulisemate välismissioonide taustal olnud kõige suuremateks probleemideks just operatsioonide logistiline tagamine ning kvaliteetse ja korras varustuse piisavus. Kui varem liikus üksus operatsioonipiirkonda koos oma varustuse-masinatega, siis selle aastatuhande alguses tehtud otsus hoida operatsioonipiirkonnas kogu aeg sama varustus, mida üksused vahetavad, on märk ressursside nappusest.

Oluline muudatus sõjaväe jaoks on ka 5000 mehe suuruse kontingendi hoidmine alalises valmiduses sisejulgeoleku tagamiseks ning võime osaleda siseriiklike kriiside ohjamises kuni 10 000 mehelise kontingendiga. Liiga tihti on ühiskonnas oma kohta mitte leidev osa elanikkonnast hakanud harjumuspäraseks pidama Prantsusmaal juba peaaegu süütuks teoks peetavat autode põletamist kuni riiklike ja munitsipaalinstitutsioonide hoonete põletamiseni välja.

Lähiaegadeks on nüüd selgelt loobutud uue lennukikandja muretsemisest, mida viimastel aastakümnetel on plaanitud nii üksi kui koostöös inglastega. Napid rahalised ressursid kõike ei võimalda ning nii jätkatakse praeguse ainsa lennukikandja, Charles de Gaulle’i parandamist ja kasutamist. Sellega tõmmatakse selge piir sõjalise tegutsemise võimalikule haardele.

Olulises fookuses on riiklike institutsioonide reorganiseerimine uue rahvusliku julgeolekustrateegia valguses. Ametkondade ja poliitiliste institutsioonide vahelise koostöö tõhustamiseks luuakse juurde mitmeid struktuure, nimetagem siin kõige tähtsamana rahvusliku julgeoleku ja kaitse nõukogu.

Armee isikkoosseisu vähendamist plaanitakse teha eelkõige tsiviil- ja toetavates funktsioonides (logistika, administratsioon) teeniva personali arvelt. Arvestades prantsuse traditsioonilist administratiivametnike suurt ja kohati küsitava tõhususega massi, pole selle poole optimeerimine süsteemi enda jaoks kindlasti liialt valulik protsess. Seda enam on see aga terav sisepoliitiline küsimus. Peale töökohtade kaotamise on kavas reorganiseerida ka väeosade paiknemine, viies külma sõja pärandusena Põhja- ja Kirde- Prantsusmaale koondatud väeosad lõuna poole, mis ohustab paljusid omavalitsusi elanike arvu ja tööpostide tuntava vähendamisega. Lisaks kavatsetakse mitmed logistilised toetuselemendid tulevikus sisse osta erafirmadelt.

Panustamine küberjulgeolekusse

Julgeolekukeskkonda defineerides on strateegias jõutud arusaamisele, kuivõrd haavatavaks on tänapäevane ühiskond muutunud kübervallas ning kui mahukas, tundmatu ja mitmekihiline probleem see on. Küberjulgeolekusse (selle all mõistetakse nii küberkaitset kui küberrünnaku võime loomist) investeeritakse tulevikus olulisi ressursse ning prantslaste tõsidust antud valdkonnas kinnitab ka nende seisukoha muutus osalemise osas NATO kollektiivses küberkaitse oivakeskuses.

Mis veel sisejulgeolekusse puutub, siis lõpuks viiakse läbi ka reform, mille saabumist on pikemat aega ennustatud ning millega saab otsa tükike Napoleoni-aegsest institutsioonide skeemist, mille iseloomustamiseks tänapäeval tuleb tihti kasutada väljendeid nagu erinevate institutsioonide vaheline kasutu konkurents, dubleerimine ja väheste ressursside hajutatus. Nimelt viiakse siiani kaitseministeeriumi haldusalas olnud sandarmeeria¹ üle siseministeeriumi haldusalasse.

Kogu julgeolekut ja turvalisust tagavate struktuuride palett asetati ohupildi ette ning vaadati, missugune värv kuhu kõige paremini sobib.

Huvitava punktina võiks ehk lisada seda, et strateegias rõhutatakse vajadust tõhustada sidet rahva ja armee vahel. Ajateenistuse kaotamine lõikas Prantsusmaal läbi rahva ning armee vahelise väga tugeva sideme, mida taga igatsetakse ning seda püütakse nüüd mingilgi määral taastada nn riigikaitse päeva – journee d’appel de preparation a la defense et formation² – tõhustamisega. Sest ühelt poolt ei leia armee endale enam kaadrit ja teiselt poolt ei saa ka kaitsesüsteem toimida ilma rahvapoolse mõistmise ja toetuseta. Samuti tõstatatakse Valges Raamatus kohustusliku tsiviilteenistuse võimalikkuse küsimus, mis puudutaks 500 000-600 000 noort.

Kokkuvõtteks

Iseenesest ei ole strateegias suuri üllatusi. Prantsusmaa enda ning maailma arengud on leidnud oma loogilise kajastamise. Vaatamata kohatistele suurtele protestidele muudatuste vastu viiakse need ellu, kuna muud võimalust ei ole. On mõistetud, et ilma kaitsestruktuure ning turvalisuse eest vastutavaid institutsioone ümbritsevale olukorrale adekvaatset vastust andvateks muutmata ei suuda Prantsusmaa ennast ei sisemiselt ega väliselt kehtestada. Vastuoluline, kuid kindlat kätt omav Sarkozy viib olulisemad reformid tõenäoliselt oma valitsemisaja jooksul ellu. Seda enam, et uus julgeoleku-strateegia ei ole ainukene suur reform Prantsusmaal, vaid suuremaid ja väiksemaid muutusi on plaanitud väga paljudel elualadel, mille eest riik peab hoolt kandma. Ning oma mandaadi lõpuni veel head mitut aastat omav president ei jäta kindlasti oma võimalust kasutamata.

Missuguseks muudab siis äsja valminud strateegia Gallia kuke kannused? Mis puutub sisejulgeolekusse, siis seal on reformid kõige kardinaalsemad ning sisejulgeolek saab olema kindlasti tõhusam, kui see on tänasel päeval. Siseriiklike reformide läbiviimisel muutub küsimuseks see, mismoodi suudetakse hakkama saada muudatuste vastaste protestidega.

Sõjalise võimekuse osas ülisuuri muudatusi ei ole, pigem aktsepteeritakse praegust olukorda. Olulisema muudatusena tuleb ehk varustatuse paranemine ning selle kaudu tõusev operatiivvõimekus. NATO täisliikmeks astumine on endiselt küsimärgi all, loodetavasti antakse sellele vastus 2009. aasta Strasbourgi tippkohtumisel. Hetkel on veel kõik kaardid avatud ning igasuguseid märguandeid selles osas kipuvad prantslased vältima.

Euroopa Liidu praeguse eesistujana on Prantsusmaa oma strateegia hästi ajastanud, andes selge signaali sellest, et Euroopa oma relvajõud ja Euroopa Liidu üksuste osalemine sõjalistes kriisides on see tulevikunägemus, mida Prantsusmaa kannab. Sest lihtsalt uitmõtteks ei tule ju lugeda ka ideed, et Euroopa Liidul võiks olla oma lennukikandjate grupp³ (s.t lennukikandja koos kõikide teda saatvate all- ja pealveelaevadega). Ilma sellise grupi järele selget vajadust nägemata ei hakkaks keegi nii kallist projektist üldse rääkimagi.

Prantsusmaa aga rõhutab, et Euroopa Liit ja NATO peavad üksteist täiendama, omades mõlemad oma spetsiifilist nišši.

Euroopa Liidu sõjalise võimekuse kasvatamises nähakse paljude Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaade poolt soovi pakkuda NATOle konkurentsi uue sõjalise võime loomisel. Ning loomulikult selle vastu protesteeritakse, sest ressursse napib kõikidel ja isegi ühte organisatsiooni ei suudeta täisväärtuslikult investeerida. Prantsusmaa aga rõhutab, et Euroopa Liit ja NATO peavad üksteist täiendama, omades mõlemad oma spetsiifilist nišši – NATO kõvemat rusikat ja Euroopa Liit vähe pehmemat kätt teistlaadi konfliktide kui puhtsõjaliste lahendamiseks. Tänapäeva sõjaliste konfliktide sisu on nii kirju, et operatsioonidel jätkuks tegemist kindlasti mõlemale. Ning üksuste jagamine kahe ühenduse vahel on juba saanud teatavaks traditsiooniks – anda samaaegselt mõlema käsutusse/valmidusse sama üksus. Olulisemaid pingutusi teevad prantslased aga kindlasti juhtimise osas ja seal dubleerimisest ei pääse. Euroopa Liidu sõjaliste operatsioonide planeerimise ja juhtimise võimekus on väga väike ja ilma NATO toetuseta Berlin Plus raamistikus seda ilmselt ei suudetakski. Vaatamata mõlema organisatsiooni üldiselt pinnapealsele heale suhtlusele ei taha Prantsusmaa jätta võimalust, et NATO tahtetus hakkaks mõjutama Euroopa Liidu otsustus- ja planeerimisvajadust olukordades, kus mõni riik, kes ei ole mõlema liidu liige, võiks hakata vahendite piiramise kaudu mõjutama Euroopa Liidu mängumaad.

Euroopa Liit peab tulevikus tõenäoliselt aina enam hakkama arvestama Prantsusmaa sõjaliste ambitsioonidega. Suured probleemid Tšaadi operatsiooni ettevalmistamises ja läbiviimises näitavad, et Euroopa Liidus pole ei sõjalist ega poliitilist valmidust (ja veel vähem ühtset huvi) iseseisvate sõjaliste operatsioonide käivitamiseks. Kuid kindlasti ei ole selline „pehme” Euroopa Liit see, millisena prantslased ühendust näevad. Sest sama palju, kui neis on idealismi, on neis ka pragmaatilisust.

Loomulikult on kõik strateegiast initsieeritud arengud, eriti loomult konservatiivse iseloomuga sõjaliste süsteemide muutmine, aeganõudvad. Armee vähendamine, institutsioonide liitmine, koostöö korraldamine ja uute relvasüsteemide hankimine on aastatepikkune töökoorem. Kuid arvestades prantslaste sihikindlust ja ambitsioone võib arvata, et nad teevad kõik endast oleneva, et oma teritatud, ehk küll pisut väiksemate kannustega endiselt suures maailmapoliitikas edukalt kaasa lüüa.