Gaasitrass või puudlirihm

Balti riigid on alati olnud eriliselt valvsad, kui asi puudutab Euroopa vabadust. 1920ndatel, kui loodi Euroopa vanim ühtsusliikumine Paneuroopa Liit, olid selle liikmesriigid Eesti ja Läti arvatavasti kõige aktiivsemad, sest mõlema just alles iseseisvunud riigi nina ees rippus toonane raudne eesriie, mis eraldas vaba Euroopa ja 1917. aastal tekkinud kommunistliku Nõukogude Liidu. Eestlased ja lätlased teadsid paremini kui enamik lääne-eurooplasi, milliseid õudseid kuritegusid sooritati Lenini ja Stalini juhtimise all ja kuidas terveid rahvaid – mitte ainult Kaukasuses, Uuralis ja kaugemal idas, vaid ka näiteks ukrainlasi – ähvardas genotsiid. Sellest tegid Balti riikide rahvad ainsa õige järelduse ja otsustasid pühenduda tugevale ja ühendatud Euroopale.

Sellise Euroopa loomine takerdus aga kaugemate läänepoolsete riikide pimeduse ja natsionalismi pärast, mitte viimases järjekorras ka natsionaalsotsialismi süül, mis 1933. aastal Saksamaal võimu oli haaranud. See inimvaenulik süsteem põrmustas Paneuroopa ülesehitamise toonased tugevad alustalad oma vägivaldsete võtetega. Nende hulka kuulus ka Hitleri-Stalini pakt, mis põhilisena sillutas tee Teise maailmasõjani. Eestlased, lätlased, leedulased, poolakad ja paljud teised keskeurooplased kaotasid vabaduse – Balti riigid kuni 1991. aastani.

Mul oli 1991. aasta augustis õnn elada kaasa eestlaste vabadusvõitlusele ning näha taasiseseisvumise päeva. Tallinnas nägin ma Nõukogude tanke teletorni piiramas, sadamas oli mul võimalus tervitada Lennart Merd, kes naasis Soomest, kus ta hädaolukorras oleks pidanud eksiilvalitsuse kokku kutsuma. Samal päeval oli mul au kõneleda Tunne Kelami kutsel Eesti Kongressil, sel ajal kui linnas valitses veel eriolukord. Ma olin Enn Tarto ja Linnart Mälli külaline, kes olid põranda all taasloonud Paneuroopa Liidu Eesti alaüksuse ja kellega ma sõitsin edasi Tartusse, kus viibisin iseseisvumispidustustel.

Kes toona Balti riikide rahvaste julgust ja vaimustust nägi, teab, mille eest neile mitte ainult ülejäänud Euroopa, vaid ka vene rahvas tänulik on. Aidates kaasa Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele, võimaldas see Boriss Jeltsini juhtimisel Venemaal punasest impeeriumist välja astuda koos kõikide võimalustega, mida vene rahvas endas kandis ja mida seni kahjuks ei olnud kasutatud.

Kus seisame täna, viisteist aastat hiljem? Eesti, Läti ja Leedu, ka Poola on peaaegu kaks aastat Euroopa Liidu ja NATO täisliikmed, Poola on viimast juba kauemgi. Neil on lääne riikide hulgas konstruktiivne ja tähtis roll. Õõnestada nende riikide turvalisust oleks nii rünnak ühtse Euroopa kui ka Atlandi Liidu vastu. Siiski üritatakse seda – mitte avalikult, aga õõnestustööga, maffiastruktuuride kaudu, mis on peamiselt seotud energiamajandusega, sealjuures osavalt rahvuskonflikte teravdades ja neid propagandistlikult ära kasutades.

Nimelt ei ole maailm Balti riikidest ida pool veel kaugeltki selline nagu hiilgavalt restaureeritud Peterburi paleede fassaadid ja Suur Teater lääne külastajaid uskuma panevad. Juba tsaariajal ei olnud Peterburi ja Moskva säravatel ehitistel muud funktsiooni kui olla Euroopa jaoks ehitud poe vaateaken. Pilk kulisside taha näitab kindlasti edusamme, aga ennekõike torkab silma juba mõningaid aastaid kasvav vabaduse kägistamine, taas pead tõstev natsionalism ja 21. sajandis täiesti anakronistlik hegemooniapüüe, käevangus modernsete propagandistlike efektidega.

Kui allasurumist allasurumiseks ja inimõiguste rikkumist inimõiguste rikkumiseks ei nimetata, jäetakse venelastele sõbrateene osutamata.

Lahtine on veel Valgevene käekäik – Moskva kaitseb Lukašenka diktatuuri ja subsideerib seda Gazpromi kaudu. Samuti on lahtine Moldova, aga ka aasta pärast Oranži revolutsiooni endiselt sisekriisidest raputatud Ukraina tulevik. Oli iseloomulik, et hiljutises Vene-Ukraina gaasikonfliktis tõstatas Kreml kohe Ukraina-Vene piiri küsimuse. Kui Kiiev tõstaks Musta mere laevastiku renti Krimmis – mis tõusis jutuks kui võimalik vastus Gazpromi väljapressivale hinnatõusule –, oleks rendilepinguga samas dokumendis fikseeritud piiriküsimus taas lahtine, kuulutas Moskva. See vahejuhtum peaks andma Euroopa Liidule mõtlemisainet, meenutatagu ka seda, mis juhtus Eesti-Vene piirilepinguga.

Kuid millise strateegiaga Euroopa institutsioonid ja ELi liikmesriigid sellisele väljakutsele vastavad? Ukraina on jätkuvalt unarusse jäetud, Valgevenet söandatakse kritiseerida, sest see pole eriti suur, kuid Venemaa puuduste ja autoritaarsete tendentside asjus on vähemalt Euroopa Liidu Nõukogu ja Komisjon vait. Kõige selgem on Euroopa Parlamendi seisukoht. See ainus otse rahvaste poolt valitud ELi organ on jätkuvalt pidanud kinni rahvaste enesemääramisõigusest ja teatud määral ajanud sihikindlat inimõiguste kaitsmise poliitikat. Juba 1980ndate alguses haaras ta kinni Enn Tarto ja tema kaasvõitlejate üleskutsest ja nõudis Otto von Habsburgi rapordis, et Balti riikide enesemääramisõigus viidaks ÜRO dekolonialiseerimise allkomitee ette. See lõi toona sama suuri laineid kui Sahharovi preemia asutamine, mida Euroopa Parlament nüüd igal aastal välja annab ja millele nime andes kuulutasid Strasbourg’i delegaadid end kõigi rahvaste, sealhulgas ka venelaste endi inimõiguste toetajateks.

Alles möödunud detsembris arutas parlament taas põhjalikumalt inimõiguste ja õigusriikluse seisu Venemaal. Arutelu ajendiks olid nii valitsusväliste organisatsioonide vabadusi kärpivad seadused, mis riigiduuma praeguseks mõningate kosmeetiliste muudatustega vastu on võtnud; samuti puhtalt võimupoliitilistest pürgimustest lähtuv Kremlist dikteeritud Jukose protsess. Väljendasin sellel parlamendidebatil kartust, et Gazprom ja Rosneft võivad Euroopas peagi sama rolli mängida nagu USA United Fruits Company 19. ja 20. sajandi alguse Kesk-Ameerikas. Toona manipuleeris banaanidega kauplev kontsern koostöös USA valitsusüksustega Kesk-Ameerika poliitikaga sel moel, et tekkis väljend “banaanivabariik”.

Täna söövad riiklikult juhitud Vene energiahuvid end aina agressiivsemalt Euroopa majanduslikesse ja poliitilistesse struktuuridesse sisse. Selle äärmiseks väljenduseks sai endise Saksa liidukantsleri Gerhard Schröderi nimetamine selle kahtlase Šveitsis Zugis asuva Gazpromi ja Kremli juhitud konsortsiumi etteotsa, mis peab ehitama Läänemerre gaasitoru Venemaalt Saksamaale. Kas see oli palk selle eest, et Schröder selle projekti Balti riikide ja Poola energilisele protestile vaatamata läbi surus, või koguni vaikimisraha selle eest, et ta Saksamaa kantslerina ei kritiseerinud Moskva koloniaalsõda tšetšeeni rahva vastu ega lahanud kodanikeõiguste, eelkõige pressivabaduse kägistamist Venemaal?

Konkurents toob nii majandusse kui poliitikasse innovatsiooni, monopol kipub tarduma koolnukangestusse.

Kui Schröderi aadressil kõlanud kriitika asjakohasuses veel mingit kahtlust oli, siis pidid selle hajutama sündmused, mis toimusid selle aasta alguses gaasivarustusega seoses Venemaa ja Ukraina, aga ka Venemaa ja Moldova vahel. Siin tegi Putin kesk külma talve raske psühholoogilise vea. Ühe hoobiga sai enamikule eurooplastest, ka neile, kes seni probleemi tunnistada ei tahtnud, selgeks, kui ohtlik on lääne aina kasvav energiasõltuvus Vene gaasist ja naftast. Gazprom paljastus paljudele ringkondadele sellena, mis ta juba ammu on, nimelt Vene imperialistlike võimude instrumendina – kusjuures keegi ei tea, kas Gazprom kuulub Venemaale või Venemaa Gazpromile.

Mitte ainult Euroopa Parlament, vaid ka Nõukogu, Komisjon ja ELi liikmesriigid diskuteerivad nüüd järsku ägedalt selle üle, kuidas vähendada tuleval aastal sõltuvust Vene energiakandjatest, mida eelmisel aastal veel kiires tempos suurendada sooviti. Ühed nõuavad gaasi ja naftaimpordi allikate mitmekesistamist, teised soovivad hoida tuumaenergiast kinni vähemalt mõnda aega kauem, kui seni plaanitud; kolmandad seevastu panustada taastuvatele energiaallikatele ja toorainetele. Lõpptulemuseks on tõenäoliselt see, et EL tugevdab kõigil kolmel suunal oma ettevõtmisi. Optimistid loodavad isegi, et Putini šokeerivast väljapressimispoliitikast – mis tema järeltulijate ajal võib veelgi süveneda – inspireerituna õnnestub lõpuks isegi läbimurre ELi ühise energiapoliitika suunas.

Kuid kas sellest piisab? Kindlasti mitte. Vähemalt sama tähtis on luua ühine Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika. See projekt on hetkel toppama jäänud, kusjuures ELi asutajariigid nagu Prantsusmaa ja Holland peaksid siinkohal eeskuju võtma Balti riikidest, kes taas kord, just nagu kaheksakümne aasta eest, sammuvad Euroopa arengu eesotsas – nagu põhiseadusreferendumite asjus võetud seisukohad näitavad. Poliitilise Euroopa loomine, et koostöös USAga arendada välja realistlik välis- ja julgeolekupoliitika ning seda ka rakendada, on Strasbourg’i ja Brüsseli, aga ka liikmesriikide tähtsaim ülesanne järgmise kuue kuni kümne aasta jooksul.

Nendesse raamidesse kuulub ka realistlik ja ühtne Venemaa-poliitika. Asi ei ole vanade vaenlasepiltide küljes rippumises, ammugi mitte nende uuendamises. Ent kui allasurumist allasurumiseks ja inimõiguste rikkumist inimõiguste rikkumiseks ei nimetata, jäetakse venelastele sõbrateene osutamata. Pragmaatiline partnerlus ja selge puuduste kriitika seal, kus need tekivad, võib viia sihini, isegi kui see juhtub alles äärmiselt pikaldase protsessi tulemusel. Kui aga EL petab end Venemaa osas edaspidigi soovkujutelmadega, mis tegelikkusele ei vasta, seab ta ohtu enda ja kinnistab Venemaa varjukülgi.

Keegi ei tea, kas Gazprom kuulub Venemaale või Venemaa Gazpromile.

Kuid isegi kui vaadata kõrvale Moskva sise- ja välispoliitika problemaatilistest tendentsidest, on võimumonopoli ülesehitamine juba põhimõtteliselt saatuslik. Diktatuur ei ohusta üksnes rõhutuid, vaid lõpuks ka diktaatorit ennast. Sama kehtib majandusliku monopoli korral: see nõrgendab või hävitab lõpptulemusena ka monopolisti. Konkurents toob nii majandusse kui poliitikasse innovatsiooni, monopol kipub tarduma koolnukangestusse. Seetõttu on kaugemale ette vaadates ka Venemaa huvides, et Euroopa ühelt poolt oma energiasõltuvust vähendaks ja teiselt poolt aitaks Vene ühiskonnal lõppu teha poliitilistele ja majanduslikele monopolidele.

Ent eelkirjeldatud lähenemisest oleme praegu veel väga kaugel, mistõttu tuleb olla valvas. Oli skandaalne väärhoiak, et Schröderi valitsus Euroopa Liidu asutajaliikmete Saksamaa ja Prantsusmaa aastaid järele proovitud sõprust uutest ELi liikmesriikidest mööda hoopis Moskva ja sealsete võimukandjateni proovis laiendada. Euroopa ühtsus on toimiva Venemaa-poliitika eeldus. Saksa-Vene gaasitrass meenutaks Balti riikide ja Poola kaasosaluseta ka maakaardil liiga selgelt jalutusrihma, mille otsa peremees idas püüab kinnitada puudlit läänes.

Saksa keelest tõlkinud Kaja Kallemets