Gaas, reaalpoliitika ja ebaturvalisus

Tänapäeval on muutused nii kiired, et Condoleezza Rice pidi ühes oma kõnes ütlema, et ta tunneb mõnigi kord, kuidas pind jalge all kõigub. Loomulikult pidas ta siinkohal silmas Lähis-Ida ja Afganistani. Tõepoolest, seal on panused väga suured, seda enam, et silmapiiril on juba uus kriis: kuidas vältida seda, et Iraanist saab tuumarelva omanik? Praegu ehitatava tuumajaama samal kombel purukspommitamine, nagu seda tegi Iisrael 1981. aastal Iraagi tuumakeskusega, hävitades selle enne valmimist õhurünnakuga, ei ole võimalik. Üllatusmoment jääb ära. Teheran on selliseks rünnakuks valmis.

Kuid kas ei tundnud me ka ise, kuidas pind jalge all kõigub, kui Putin ja Schröder kroonisid oma riikide “sügavat strukturaalset” integratsiooni Läänemere põhja rajatava Venemaa – Saksamaa gaasijuhtme kokkuleppega? Schröder sai selle eest korraliku tasu

(44 000 eurot palka oma praeguses uues ametis), ent ei tasu unustada, et Saksamaal on tõepoolest Venemaa gaasi vaja. Saksa töösturid lausa nõuavad seda. Üks Vene ajaleht nimetas seda otseselt Schröderi – Putini paktiks.

Gaasi ei vaja aga mitte ainult Saksamaa. Suurbritannia ja Hollandi gaasimaardlad ammutatakse peagi tühjaks. Küsimus on selles, kas lahenduse pakub just Gazprom? On mõneti kummaline, et ajal, mil Norrast põhja pool Barentsi meres leiti uus hiiglaslik gaasimaardla, ei räägi keegi Norra – Saksamaa gaasijuhtme laiendamisest, vaid hoopis uue, väga kalli ja keskkonna mõttes ohtliku gaasijuhtme rajamisest koostöös riigiga, mille demokraatlikkuse kahanemises pole kellelgi kahtlust. Pealegi saab gaasi transportida ka vedeldatult hiigellaevadega, nagu Gazprom kavatsebki teha Beringi mere gaasiga, mis peab aitama ettevõttel ennast sisse süüa Ameerika turule.

Kerkib küsimus: kellele kuulub Läänemere põhi? Kui Põhjamere põhi on äärmise täpsusega jagatud sektoriteks, mis kuuluvad mereäärsetele riikidele kuni 200 kilomeetri kaugusel nende rannikust, siis kuidas on asjalood Läänemere põhjaga? Oleks ju loogiline, et Saksamaa ja Venemaa peaksid saavutama kokkuleppe Läänemere-äärsete riikidega, enne kui hakkavad torusid merepõhja paigaldama.

Gaasi karvane käsi

Üks tänaseid suuri paradokse seisneb selles, et kui Baltimaad on ajanud iseseisvat poliitikat ja taasühinenud edukalt Läänega sellele vaatamata, et sõltuvad sajaprotsendiliselt Venemaast, sealhulgas selle gaasist ja naftast, on Saksamaa võtnud otse vastupidise kursi, suurendades oma sõltuvust Venemaast, sealhulgas selle gaasist ja naftast. Üsna kergesti võivad tema eeskujule järgneda teised ELi ja NATO maad. Selle kõrval tasub märkida, et Ameerika endine kaubandusminister ja president Bushi lähedane sõber Donald Evans ei võtnud lõpuks siiski vastu Putini pakkumist asuda kõrgesse ametisse Rosneftis (Venemaa hiiglaslikus riigi kontrollitavas naftafirmas, mille abiga hävitati eraomanduses olnud naftafirma Jukos), mis sai ajakirjanduses (sealhulgas ajalehes Financial Times) tugeva protesti osaliseks.

Nii seisab meie ees kaks küsimust, mis tuleb nüüd, pärast liitumist ELi ja NATOga, lisada oma uude välispoliitilisse strateegiasse. Need on meile eluliselt tähtsad. Kas autoritaarne Venemaa suudab oma energiapoliitikaga muuta ELi ja NATO riigid Venemaast nii sõltuvaks, et võib mõjutada nende välis- ja julgeolekupoliitikat, seda alates juba välis- ja julgeolekupoliitilisest analüüsist? Ma viitan siin nii Venemaa turu lääne firmadele, mis finantseerivad uurimistegevust Venemaal, kui ka Venemaa riiklikult kontrollitavatele nafta- ja gaasifirmadele, mis paigutavad palju raha USA ja Euroopa mõttekodadesse. Lätis üsna tuntud asutis Nixoni keskus eitab praegu kahtlaselt suure kirglikkusega, et teda on keegi kuidagi mõjutanud.

Pärast seda, kui Moskva sai Oranži revolutsiooni ajal lüüa, oli ilmne, et Venemaa vasturünnak on vaid aja küsimus. Millest õigupoolest kõnelesid telefonitsi Schröder ja Putin kriisi lahendamise ajal? Et Putin peab järele andma Ukraina rahva tahtele ja tunnustama ausate valimiste tulemust? Või oli juttu gaasijuhtmest, mida saab hiljem Ukraina vastu malakana ära kasutada? Kui presidendiks oleks saanud Putini kandidaat Viktor Janukovitš, kas siis oleks Venemaa gaasi hind neljakordistunud? Võrdluseks Venemaa lähima liitlase Lukašenkaga ilmselt mitte: Valgevenes tõusis gaasi hind järk-järgult ja väga aeglaselt ning vähe. Lisaks võis Valgevene mõneks päevaks gaasita jätmine, nagu seda üsna hiljaaegu tehti, olla kaval poliitiline võte, mille siht oli leida hiljem õigustus vajadusele tagada Venemaa gaasile otsetee Euroopasse, mis läheb mööda Läänemere põhja.

Kõigile on selge, et gaasihinna järsk tõstmine neljakordseks ei suurenda Venemaa tulusid, vaid tekitab ainult kaose Ukrainas. Venemaa tegelik eesmärk on saada oma kontrolli alla Ukraina gaasijuhtmestik, kaasa arvatud see osa, mis toimetab gaasi edasi Euroopa Liidu maadesse. Võib oletada, et natuke omandiõigust jagub ka Saksamaa energiagigantidele. Kas see polegi siis toorele jõule tuginev poliitika? Või on see lihtsalt äri?

Nüüd aga öeldakse meile, et ka Baltimaad ja Poola peaksid ühinema Läänemere torujuhtme ehitusplaaniga, et tõmmata harujuhtmed oma territooriumile. Nii väitis Saksamaa endine majandus- ja tööminister Wolfgang Clement 9. detsembril ajalehes Diena ilmunud artiklis “Läänemere gaasijuhe – Euroopa energiaturvalisus”. Sisuliselt ta vaid kordas Venemaa väiteid, et Ukraina ei ole usaldusväärne transiitriik – seesama Ukraina, kes soovib ühineda ELiga ning on asunud täitma tegevuskava, mis aitab maal omaks võtta ELi standardeid ja norme.

Gaasi alternatiivid

Baltimaad ei peaks sugugi ühinema Läänemere gaasijuhtme projektiga, sest see suurendab veelgi meie sõltuvust Venemaa gaasist ning takistab alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõtmist. Siit kerkib meie uue välispoliitika teine küsimus: kuidas vähendada sõltuvust Venemaa naftast ja gaasist näiteks 25 protsendini? Me ei tea, kas Saksamaa suurendab oma sõltuvust Venemaa gaasist 80 protsendini, nagu mõned analüütikud väidavad, aga me teame, et Brüssel ajab energia osas mitmekesisuse poliitikat, mille kohaselt ei tohiks sõltuvus mis tahes konkreetsest allikast ületada 25 protsenti. Selle mõte ongi meie energiaallikaid võimalikult mitmekesistada, et tagada ELi tegevusvabadus ja sõltumatus. Kas me ei peaks seda järgima? Lõppeks oleme ju nüüd ELi liikmed. Mõned liikmesriigid katavad juba kuni 15 protsendi osas oma elektri- ja küttevajaduse biokütuse ja tuulegeneraatoritega. Kui palju parem paistaks meie impordi-ekspordi vahekord, kui ka meil oleks see protsent samasugune…

Lätil on täiesti olemas potentsiaal saada alternatiivset energiat kasutavaks riigiks. See pidanukski olema meie strateegia pärast ühinemist ELi ja NATOga. Meie tohututes metsades ja lagedatel väljadel peitub võimas alternatiivse energia allikas, mis aitab sihikindla riikliku poliitika ja ELi raha strateegilise kasutamise toel tagada meie sõltumatuse ning suurendada meie prestiiži maailmas. Siinkohal tuleb mainida kaht näidet, mis peaksid julgustama neid, kelle suhtumises valitseb skepsis ja kes pelgavad astuda vastu võimsatele gaasi- ja naftaringkondadele.

Üks Rootsi firma toob saepuru Eestist, Leedust ja Lätist Jaunjelgavasse, kus sellest toodetakse pelleteid, mis seejärel transporditakse Rootsi. See on tulus ettevõtmine, sest Rootsi maksupoliitika soosib rohelist energiat. Miks meie ei võiks sedasama teha?

Üks Austria suhteliselt väheütleva piirkonna linnake oskas Brüsseli raha edukalt ära kasutada ning katab nüüd kogu oma elektri- ja küttevajaduse puidujääkide ja kändudega, mida müüvad kohalikud talumehed. Sinna rajati veel ka teaduskeskus, kus uuritakse, kuidas puitu energiatootmises veel tõhusamalt ära kasutada. Linnakesse on tekkinud ka uus mööblitehas, mille puidujäägid antakse linnale, vastutasuks saadakse elektrit ja kütet. Enam ei pea selle linna elanikud suunduma tööotsingul Viini – pigem vastupidi.

ELi 2007.–2013. aasta eelarvet oskuslikult ära kasutades võiksime katta oma elektrivajaduse puidujääkide ja talunike kasvatatud energiavõsaga. Sellise energia potentsiaal võrdub uue hüdroelektrijaamaga Daugava jõel.

Meie ees ei seisa sugugi gaasiajastu algus. Käesolev sajand läheb kindlasti ajalukku kui nafta- ja gaasiajastu järgse ajastu aluste rajamise sajand. Naftat jätkub veel vaid 50 aastaks (Venemaagi peab hakkama naftat importima juba 2019. aastal), gaasi veidi kauem. Kui me seame ennast uueks ajastuks valmis, see tähendab, loome uusi tehnoloogiaid, mis aitavad kasutusele võtta alternatiivseid energiaallikaid, jõuab nafta- ja gaasiajastu veelgi kiiremini lõpule, sest sõltume aina vähem naftast ja gaasist, mille kasutamine pealegi aitab kaasa üleilmsele soojenemisele. Läti ja teised Läänemere-äärsed riigid peaksid oskama sündmuste arengut ette näha ning astuma alternatiivse – ja sõltumatu – energia tootmise alal esirinnas.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane