juuli 28, 2008

Euroopa uus lähenemine Hiinale

Euroopa riigid konkureerivad liigagi sageli omavahel Pekingi parima poliitilise sõbra ja kaubanduspartneri au pärast, millega õõnestavad omaenda võimalusi mõjutada Hiina poliitikat.

Euroopa riigid konkureerivad liigagi sageli omavahel Pekingi parima poliitilise sõbra ja kaubanduspartneri au pärast, millega õõnestavad omaenda võimalusi mõjutada Hiina poliitikat.


Mark Leonard

Euroopa uus lähenemine Hiinale

Euroopa riigid konkureerivad liigagi sageli omavahel Pekingi parima poliitilise sõbra ja kaubanduspartneri au pärast, millega õõnestavad omaenda võimalusi mõjutada Hiina poliitikat.

Seniajani on Euroopa Liidu Hiina-poliitika keskendunud peamiselt siseasjadele: Hiina majanduse avamine, intellektuaalomandi kaitse, inimõiguste järgimise edendamine ja illegaalsete immigrantide tagasivõtmise kindlustamine. See on olnud põhjendatud juba sellepärast, et Hiina kolossaalne suurus annab tema sisepoliitikale üleilmse tähenduse, ennekõike aga seepärast, et Hiina enda peamine huvi on sisemine areng.
Kuid Hiina “maailma minemise” strateegia energia, loodusvarade ja turgude valdkonnas on laiendanud haaret ja ulatub nüüd Aafrikasse, Lähis-Itta, Kesk-Aasiasse ja Ladina-Ameerikasse. Hiina üha suurem üleilmne roll toob kaasa konflikti ELi välispoliitikaga. Ameerika kommentaatorid, näiteks Robert Kagan ja John Mearsheimer, on tõmmanud paralleele Hiina ja teiste suurriikide esilekerkimise vahele, tuues näiteks Saksamaa keisririigi ja Jaapani 20. sajandi algul. Nad peavad Hiinat revolutsiooniliseks jõuks, mis võib rahvusvahelise süsteemi pea peale pöörata, et leida oma “koht päikese all”.
Tegelikkus on aga sootuks vastupidine. Hiina võimalik kokkupõrge Läänega tuleb pigem tema alalhoidlikkusest, mitte aga aktiivsusest. Pekingile tähendab vastutustundliku üleilmse suurriigi roll status quo aktsepteerimist, mille all mõistetakse teistesse riikidesse sissetungimise ja režiimide kukutamise, ennekõike aga suveräänsete riikide siseasjadesse sekkumise vältimist. Kuid Euroopa poliitikud tunnevad Rwanda genotsiidi, Afganistani terrorilaagrite ja Iraani tuumaprogrammi taustal kohustust sekkuda riikide asjadesse, kui seatakse ohtu inimõigused ja rahvusvaheline julgeolek.
Need vastuolus arusaamad kohustustest on toonud kaasa Lääne konflikti Hiinaga nii ÜROs kui ka probleemsetes riikides. Euroopa poliitikud tunnevad muret selle pärast, et Hiina pakub tingimusteta poliitilist toetust, majandusabi ja relvi autokraatlikele režiimidele, mis võiksid muidu kokku variseda või alluda rahvusvahelisele survele (nende hulka kuuluvad Sudaan, Iraan, Birma, Zimbabwe, Põhja-Korea, Usbekistan, Kasahstan ja Angola). Hiina hiljutises suunisdokumendis Aafrika riikide kohta on märgitud, et Peking pakub oma abi tingimusteta, mis ärritab Läänt, kes üritab abistamist ära kasutada poliitiliste reformide soodustamiseks ja konfliktide lahendamiseks. Hiina toetus autokraatlikele režiimidele ei tulene esmajoones loomulikult mitte soovist Läänt ärritada: Peking soovib lihtsalt juurdepääsu naftale, maagaasile ja teistele loodusvaradele, samuti toetust Taiwani küsimuses ÜRO tasandil. Kuid tulemus on just selline.
Mida saab EL ette võtta selliste lahkhelide korral Hiinaga? Rohkem kui tavaliselt arvatakse. Kui Peking ka tõrjub ägedalt katsed sekkuda sisepoliitikasse, on ta üllatavalt järeleandlik välisele survele välispoliitika osas. Hiina juhid, kes tahavad ennast näidata vastutustundlike liidritena, on kujundanud strateegia, mis nende arvates peaks maailma rahustama – nad nimetavad seda “rahumeelseks tõusuks”. Nad rõhutavad, et Hiinal puuduvad hegemooniataotlused ja et Hiina teeb panuse rahule, multilateraalsusele ja regionaalsetele institutsioonidele.
ELi esimene ülesanne on luua ühine Hiina-poliitika. Euroopa riigid konkureerivad liigagi sageli omavahel Pekingi parima poliitilise sõbra ja kaubanduspartneri au pärast, millega õõnestavad omaenda võimalusi mõjutada Hiina poliitikat. Just nii juhtus 2004. aastal, kui Jacques Chirac ja Gerhard Schröder lubasid tühistada ELi relvaembargo. Teised Euroopa riigid olid sunnitud nende eeskuju järgima, peljates, et muidu võib Hiina pidada neid vaenulikuks. See, et nüüd on Saksamaa kantsleriks Angela Merkel, kes pöörab oma eelkäijast palju selgemalt tähelepanu inimõigustele ja intellektuaalomandile, annab ELile võimaluse oma seisukohad Hiina suhtes ümber vaadata.
ELi poliitika teine element peab olema jätkuv toetus Hiina lõimimiseks ülemaailmsetesse institutsioonidesse, et viimased saaksid tõhusamalt tegutseda. Hiina liikmesus WTOs ja osalemine mõnel G8 kohtumisel on juba aidanud Pekingil laiendada riiklike majandushuvide sisu ja ajalist mõõdet. Nüüd tuleb sama saavutada julgeolekusfääris, sidudes Lääne poliitilised järeleandmised muudatustega Hiina käitumises. Hiina tunneb näiteks huvi mitme relvastuse leviku tõkestamise programmiga ühinemise vastu (näiteks raketitehnoloogia kontrollirežiim, Austraalia grupp ja Wassenaari grupp), et teda võetaks võimaliku relvastuseostjana tõsisemalt. EL peaks Hiina taotlusi toetama, aga avaldama samal ajal survet, et Hiina tugevdaks oma panust relvastuse leviku reguleerimisse, lõpetades näiteks relvamüügi jõhkramatele Aafrika režiimidele või liitudes relvastuse leviku julgeolekualgatusega (USA juhitud mitteametlik nõukoda, mis üritab lõpetada massihävitusrelvadega kaubitsemise).
Samuti peaks EL õhutama Hiinat suuremal määral osalema ÜRO rahuvalvemissioonidel, millest Peking on viimase ajani enamasti kõrvale hoidnud. Kui Hiina saadab oma väed konfliktitsoonidesse, mõistab ta paremini, miks lääneriigid toetavad “humanitaarse sekkumise” põhimõtet. Hiina üritab arvatavasti küll jääda kindlaks “mittevahelesegamise” põhimõttele, kuid on selle tõlgendamisel mõnevõrra paindlikum. Nende teemade arutamiseks on juba praegu mitmeid kanaleid: Peking on alustanud rahvusvahelise julgeoleku küsimustes dialoogi eraldi Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja ka kogu Euroopa Liiduga.
Kolmandaks peab EL süstemaatiliselt pöörama tähelepanu Hiina välispoliitika neile tahkudele, mis tunduvad talle problemaatilisena – seda nii eraviisiliselt riigivisiitide ajal kui ka avalikult rahvusvahelistes organisatsioonides. Hiina seisukoht Iraani tuumaenergiaküsimuses näitab, milliseid tulemusi võib anda selline surve. 2005. aastal hoidsid Hiina poliitikud otsekui trapistid Iraani koha pealt suu lukus ega soostunud sealsele režiimile avalikult survet avaldama. Kuid mitmed Euroopa liidrid tõstatasid selle teema president Hu Jintao ees, kui too külastas Euroopat. Samal ajal lendasid Pekingisse Hiina toetust otsima Briti, Prantsuse ja Saksa kõrged diplomaadid. Kui India ja Venemaa olid asunud Iraani suhtes jäigemale seisukohale, pelgas Hiina jääda ÜROs isolatsiooni. Praeguseks toetab Hiina enam-vähem ELi seisukohti. Euroopa liidrid ei peaks alahindama avaliku häbistamise ohu mõju Hiinale, sundides näiteks Pekingit panema ÜRO julgeolekunõukogus veto resolutsioonidele, mis talle ei meeldi, või mainides Hiina problemaatilisi samme kõnedes.
ELi liikmesriikide valitsused peavad hoolikalt jälgima, et nad ei õõnestaks oma strateegiat topeltstandarditega, kõneldes näiteks reeglite vajalikkusest majanduses, kuid kehtestades samal ajal piiranguid Hiina impordile. Euroopa Liit peab võtma oma Hiina-poliitikat väga tõsiselt, sest Hiina valitsus on praegu mõjutatav. See võimalus ei pruugi igavesti püsida.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar