Euroopa tuumaenergeetika on haavatav

Vene relvajõudude ohtlikud ettevõtmised pole tuumarajatisi puutumata jätnud. Maailm vaatas nädalaid abitult pealt, kuidas Vene sõjavägi hõivas Tšornobõli ning tulistas mürskudega Euroopa suurimat, Zaporižžja aatomielektrijaama, hoolimata sellest, et kiirguslekked oleksid võinud ohustada kogu Euroopat. Tänu Ukraina relvajõududele on Tšornobõl saadud enamjaolt kontrolli alla, ent Zaporižžja tuumaelektrijaama, mis satuks vasturünnaku korral äärmisse ohtu, on Vene armee paigutanud lisajõudesuurtükid.

Need juhtumid kinnitavad, et tsiviilotstarbelised tuumarajatised võivad olla sõjalised sihtmärgid. Ent samuti võivad need osutuda geopoliitilisteks vahenditeks, mille kaudu teostatakse oma mõju. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse ettekandes „Hübriidaatomid: Rosatom Euroopas ja tuumaenergia Valgevenes“ („Hybrid Atoms: Rosatom in Europe and Nuclear Energy in Belarus”) väljendasime muresid tuumaenergeetika kuulumise pärast Venemaa geopoliitilisse arsenali ning juhtisime tähelepanu sellele, kui tugevasti on aatomielektrijaamade ehitamine, hooldus ja kütusega varustamine seotud riiklike ja rahvusvaheliste julgeolekuriskidega. Hiljutised sündmused on mitut neist muredest kinnitanud.

Kremli tööriist

Alates 2007. aastast on Venemaa riigile kuuluv Rosatom loonud endale Kremli toetusel tuumaenergeetikas konkurentsieelist. Tänapäeval kuulub Rosatomile ülemaailmsel aatomienergiaturul juhtpositsioon, kuna ta varustab tehnilise teabe, rikastatud kütuse ja inventariga tuumareaktoreid terves maailmas. Ehkki Rosatomi juhitakse otse Kremlist, on see jäänud puutumata sanktsioonidest, mida EL ja USA kehtestasid Venemaale agressiooni eest Ukraina vastu. See võib olla tingitud Rosatomi rollist tuumajaamade tarneahelas – riigid kummalgi Atlandi ookeani rannikul on uraani ja rikastatud tuumakütuse puhul suures sõltuvuses Rosatomist.

Euroopas on olukord hullem. Mitmel Euroopa aatomielektrijaamal on erinevaid tarnijaid, aga Bulgaaria, Tšehhi, Ungari, Slovakkia ja Soome aatomielektrijaamades töötavad Venemaal projekteeritud reaktorid, millel on vaid üks tarnija – Rosatomile kuuluv TVEL. See sõltuvus on Rosatomi sanktsioonidest päästnud ning seepärast on ta üks väheseid Vene ettevõtteid, kellel endiselt lubatakse Euroopa territooriumil tegutseda (nt „erilendudega” Slovakkiasse kütuse transpordiks).

Aatomielektrijaamade ehitamine, hooldus ja kütusega varustamine on seotud riiklike ja rahvusvaheliste julgeolekuriskidega.

Kui üldiselt on ELi toetus Ukrainale olnud tugev ja ühtne, siis maagaasi, nafta ja aatomienergeetika valdkonnas esineb killustatust tingituna selgete volituste puudumisest, vähesest suutlikkusest surve ja hübriidohtudega toime tulla ning riikide mitmesugustest hoiakutest. Näiteks kui Soome rakendas lepingusätteid, mis lubasid Hanhikivi-1 reaktori rajamise tühistada, siis Ungari otsustas jätkata Vene laenuga rahastatavat tehingut Rosatomiga, et ehitada Paksi jaama veel kaks reaktorit. 

Kütusetarnete puhul aitab Euroopa Komisjon Tšehhi Vabariigil, Soomel ja Bulgaarial võtta Ukraina eeskujul tarvitusele sobiliku kütuse Westinghouse´ilt, aga Slovakkia ja Ungari jäävad TVELi tarnete pantvangi, kuna neis riikides töötavad vanemad tuumareaktorid (VVER-440). Üleminek nõuaks palju aastaid, ent seni pole kumbki riik avalikult kohustunud tarnijaid vahetama.

Väljaspool Euroopa Liitu ja USAd jätkab Rosatomi mõjukus kasvu, kusjuures ära märkimist väärivad Hiina ja India. ELi idapiiri taga, Valgevenes, ekspluateerib Rosatom Astravetsi aatomielektrijaama, mis tähendab naabermaadele mitut hübriidohtu. Türgi pole ettevõtte kahjuks otsustanud, vaid jätkab lepingut Akkuyu aatomielektrijaama rajamiseks, mis peaks 2025. aastal valmima. See toimub vastavalt BOO (build-own-operate: ehita-oma-käita) mudelile, mille kohaselt aatomielektrijaama rahastab, ehitab, omab, käitab ja hooldab täielikult Venemaa. Seega muutub Türgi ülimalt sõltuvaks ettevõttest, mille Vene režiim on liigitanud strateegiliseks ja mis on tema geopoliitiliste püüdluste tööriist.

Euroopa vastuse killustatus

Pole kahtlust, et Rosatom etendab Venemaa välispoliitikas tähtsat rolli. Lääneriikide valitsused on küll hilinemisega mõistnud, et vajadus Vene energiatarnete järele muudab neid haavatavaks, ent tõenäoliselt jääb enamik nende ärilistest tuumakokkulepetest Rosatomiga lähiajal jõusse, nii et Rosatom jätkab ülemaailmsel aatomienergeetikaturul tugevas positsioonis. Pikas perspektiivis võivad ELi ja USA sanktsioonid Venemaa vastu siiski kahjustada Rosatomi šansse maailmaturul. 

ELi idapiiri taga, Valgevenes, ekspluateerib Rosatom Astravetsi aatomielektrijaama, mis tähendab naabermaadele mitut hübriidohtu.

Venemaa jääb isolatsioonis ilma lääneriikide koostööst, mis on vajalik oluliste komponentide tootmiseks, ent vähenev suutlikkus pakkuda riikidevahelise diplomaatia raames heldeid laene ja otsetoetusi tähendaks üldist kvaliteedilangust ja kõrgtehnoloogilise tööstuse rahastamise kärpeid.

Venemaa juhtpositsioon tuumaenergeetikas on seni Rosatomi sanktsioonidest säästnud. Püsib risk, et Venemaa suudab Euroopa reageeringute killustatust veel enam ära kasutada Ukrainas peetava sõja käigus sõjaliste või poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Euroopa Komisjonil on aeg koostada energiaküsimuste tarvis REPowerEUst avaram operatiivraamistik. Selles tuleb arvesse võtta riikliku ja piirkondliku julgeoleku aspekte, sealhulgas hübriidohte, ning kehtestada meetmeid, millega saaks vältida kõigi energiaallikate, sealhulgas tuumakütusega kaasnevaid julgeolekuriske.