juuli 4, 2008

Euroopa lõimumine 50

Euroopa Liidul on aeg leida värskest pinnasest võrsuvad uued narratiivid, mis taaselustaksid ühis-Euroopa rajamise algusaastate idealismi.

Euroopa Liidul on aeg leida värskest pinnasest võrsuvad uued narratiivid, mis taaselustaksid ühis-Euroopa rajamise algusaastate idealismi.


György Schöpflin

Euroopa lõimumine 50

Euroopa Liidul on aeg leida värskest pinnasest võrsuvad uued narratiivid, mis taaselustaksid ühis-Euroopa rajamise algusaastate idealismi.

2004. aastal valiti György Schöpflin Ungari esindajana Euroopa Parlamenti, kus ta kuulub välisasjade komiteesse. Varem on Schöpflin töötanud Jean Monnet’ Londoni ülikooli kolledži politoloogiaprofessorina, Suurbritannia Kuninglikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis, Londoni ülikoolis ja BBCs.Ta on sündinud Budapestis, elanud aga 54 aastat Suurbritannias, kus sai juurahariduse Glasgow ülikoolis.
Kui tahame näha Euroopa Liitu sellisena, nagu see tegelikult on, vajame tublit distantsi kas või juba seepärast, et liidust on saanud poliitilise maastiku tavapärane element – ja vähemalt brittide silmis üsna ebasoovitav element. Ometi on juba idee, et üksteisega kümneid ja mõningatel juhtudel isegi sadu aastaid sõdinud riigid asuvad ühiselt ühe poliitilise ja majandusliku ettevõtmise kallale ning suudavad ühistööd ka jätkata, Euroopa ajaloos päris erakordne. XX sajandi esimese poole ajalugu meenutades tundub see kuuluvat lausa muinasjutumaailma.
Euroopa Liidu ning tema eelkäijad Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Ühenduse (EÜ) muudab eriliseks tõik, et need loodi teadlikult, eesmärgistatult, kindla sihiga: nende keskmes seisavad rahu, demokraatia, turg. Täna tundub see enesestmõistetav, ent enne 1945. aastat ei olnud demokraatia Euroopas sugugi valitseval positsioonil.
Asutajad nägid rahu ja demokraatia vahel otsest seost ning olid kindlad, et demokraatia toidab ka rahu. Nad mõistsid, et selleks tuleb teatud määral murendada rahvusriiki – mitte küll seda täielikult kaotada – ning lõhkuda erakordselt tugevaid müüre, mis rahvusriigid olid enda ümber püstitanud.
Nende eesmärk oli, et iga Euroopa ürituse osaline oleks huvitatud kõigi teiste osaliste heaolust. Valitud meetod oli ja on unikaalne, sest nõuab äärmiselt tugevat usaldust ja vastastikust pühendumist. Teatud majandusvaldkonnad, peamiselt tooraine, mida toonaste arusaamade järgi oli vaja sõjapidamiseks (süsi ja teras), võeti riikide kontrolli alt ära ja anti riigiülese organi pädevusse. Asutajad uskusid, et see välistab sõja puhkemise võimaluse. Neil oli õigus, ehkki sõjaks vajalike vahendite iseloom muutus kümnenditega suuresti. Siiski suutis vastastikune usaldus ennast maksma panna, vaatamata tõsisele tagasilöögile 1954. aastal, kui Prantsusmaa parlament pani veto Euroopa Kaitseühenduse loomisele.
Sellest hoolimata mindi üritusega edasi, sest osalised said aru, et laiemalt vaadates – silmas pidades demokraatiat, julgeolekut ja õitsengut – on see neile kasulik. Oma osa etendasid ka mitmed mitte nii silmatorkavad elemendid. Esialgu seisis ürituse taga eelkõige eliit ning toona oligi demokraatia legitimeerimine eliidi poolt märksa tähtsam kui tänapäeval. See tegi kokkuleppe saavutamise suhteliselt hõlpsaks. Kui eliit on ühel meelel, saab kokkuleppeid sõlmida ja neist ka kinni pidada.
Samas sisaldas esialgne vorm midagi, mis osutus väga tähtsaks, ehkki toona ei osanud paljud selle olulisust hinnata: nimelt kõigi liikmesriikide võrdsust. See andis tegelikult väikeriikidele väga tugeva ajendi kaitsta ürituse edu, sest nii said nad tagada, et suured riigid ei sekku nende asjadesse. Selle tähtsuse nägemiseks läks samuti vaja üsna pikka ajavahemikku. Vestfaali süsteemist hoolimata sekkusid suurriigid pidevalt väikeriikide asjusse, millega sai viimastest ebastabiilsuse allikas. EL pööras olukorra sisuliselt pea peale ja tagas kõigile riikidele konfliktide lahendamise mehhanismi, mis on ajaproovile vastu pannud.
Väga levinud on 1962. aasta ühise põllumajanduspoliitika (CAP – Common Agricultural Policy,) taunimine hiiglasliku kuludemasinana, mis toodab kõigest rikkaid talunikke ja kaupu, mida oleks mõttekam kasvatada kuskil mujal, rääkimata juba keskkonna kahjustamisest. See on muidugi (seniajani) õige, aga mitte selles pole asi. CAP oli omal ajal ühenduse üks suuremaid edusamme. Varem ei uskunud nimelt keegi, et põllumajandustoodete ühisturg oleks üldse võimalik, mistõttu selle loomine nõudis väga suurt vastastikust usaldust.
Kuid lisaks majandusküsimustele lahendas CAP ka muid küsimusi. See tagas mehhanismi, mis aitas teha Lääne-Euroopa talupoegadest kodanikud. Üleliigse maaelanikkonna probleemidega tegelemine on ka kõige paremal juhul väga keeruline ning kindlasti valulik kõigile, kes on sellega seotud. CAP garanteeris aga Prantsusmaa ja Itaalia maaelanikkonnale vähemalt lootuse väärikale elule ning pääsu ees terendavast vaesusest.
See omakorda tähendas, et EL aitas tugevasti kaasa teatud laadi modernse maailma loomisele, miska suurendas ühiskonna mitmekesisust, kindlustas ühiskonna liikmete teatud võrdsuse, teatud solidaarsuse ja vastastikuse toetamise ning kaasas ideaalis üksikisikud ühiskondliku toetuse ja kohustuste võrgustikku. Tasub märkida, et see mudel erines ja on aja jooksul üha rohkem hakanud erinema anglosaksi ühiskonnamudelist, mis seab üksikisiku kollektiivist kõrgemale. Osaliselt tulenevad Suurbritannia ja ELi hõõrumised kahtlemata just sellest erinevusest.
Üheks Euroopa Liidu edule kaasa aidanud teguriks oli kindlasti – tema edu. See ei ole lihtsalt sõnakõlks. 1960. aastate õitseng, massitarbimise algus ning kõige rängema vaesuse järkjärguline ja pöördumatu kaotamine on ELi teene. Täpset põhjuslikku seost pole siin lihtne paika panna, kuid EList toidetud lõimumine aitas kahtlemata juba iseenesest luua õitsenguks sobivat keskkonda.
Kirjeldatud edukäik polnud kaugeltki nii libe ja muretu, nagu see võib tunduda. Põhimõtteliselt ongi just ürituse lõpp-punkti avatus ja selle elitaarne algus põhjused, miks vajab ELi lõimumise ja tema liikmete – mis olid ja on rahvusriigid – vajaduste vahekord pidevat ümbermõtestamist. See nõuab eliidi lõimumismeetodite tasakaalustamist aina süveneva demokraatliku osalemisega ja suureneva vastutusnõudega.
Õigupoolest ei ole EL oma ettevõtmistes olnud piiratud rahva toetuse tagamise nõudega, sest tema legitiimsuse tagasid algselt eliidi pühendumus ning mõistuspärane ülesehitus, majandusedu ja stabiilsus. Just rahva toetuse küsimus ongi praegu, aastal 2007 ühenduse 50. sünnipäeval, kõige teravam ja ilmsem probleem.
Sisuliselt on EL kujunenud liikmesriikidest sõltumatuks jõuks. Liikmesriikide nõusolek on alati olnud hädavajalik, et ELil üldse mingi võim olemas oleks. Kuid arvestades praegust distantsi ELi võimu ja rahva vahel, piisanuks vajalikuks legitiimsuseks ka põhiseadusliku leppe projektist.
Kõigil institutsioonidel tekib neile ainuomane korraldus ning nende ülesehitust ja selles tulenevaid puudusi on hiljem juba väga keeruline parandada. Liidu praegused probleemid tulenevadki osaliselt tema pikaealisusest ning ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel eksisteerivast ainulaadsest, pingetel ning tasakaalul põhinevast suhtest. Samal ajal on ilmselge, et ELi legitiimsus, millest piisas algusaegadel, on nüüdseks nõrgenenud. Kuid selle tugevdamise vahendid ei ole mitte liidu, vaid liikmesriikide käes.
Põhimõtteliselt saab EL oma võimu liikmesriikidelt, kes annavad konsensuse alusel talle üle osa oma võimutäiusest. Mida aga liikmesriigid ei tee, mille ees nad isegi kohkumisega tagasi põrkavad, on idee anda ELile võimalused liikmesriikidest sõltumatu legitiimsuse rajamiseks. Kui kõne all on võim, ei soovi keegi ära anda rohkem kui hädavajalik. Seetõttu on liikmesriigid andnud ELile volitused tegeleda kindlaks määratud ülesannetega, kuid blokeerinud ELi otsesuhted oma kodanikega, sest viimane variant õõnestaks mõistagi tugevasti liikmesriikide endi võimu.
Niisiis on meil täna tegemist üpris veidra olukorraga. Kõik pragmaatilised argumendid räägivad ELile suurema võimu andmise kasuks. Globaliseerunud maailmas on üleilmastunud turu halvimate mõjude eest ennast võimalik kaitsta ainult Euroopa tasandil. Terve rea küsimuste puhul on kollektiivne lähenemine kõige mõttekam ja seda eriti väikeriikide seisukohalt: kliimamuutused, keskkonnakaitse, võitlus organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooniga, tarbijakaitse, toiduainete turvalisus, kui nimetada kas või mõningaid kitsaskohti. Nendega tegelemine lausa nõuab reglementeerimist ja standardiseerimist Euroopa tasandil. Selleks aga peavad liikmesriigid andma Brüsselile rohkem võimu.
Liikmesriigid kuulavad pragmaatilised argumendid enamasti lahkelt ära ja ka soostuvad nendega, kuid liidul oma kodanikele senisest lähemale astuda ei luba. Sest kuigi nad peaksid seda isegi täiesti mõistuspäraseks, mõistavad liikmesriigid vaistlikult, et see tähendaks nende endi võimu kahanemist. Seda tähendavadki kõik need jutud suveräänsuse kaotamisest.
Tõhususe nimel tuleks ELi pädevusse anda rohkem ülesandeid, kuid liikmesriigid seisavad sellele vastu, mis kahandab liidu tõhusust. Pealegi on liikmesriikide eliidil mängus oma huvid, nad mängivad ELiga topeltmängu. Eliit toetab tõhususe argumenti, kuid süüdistab samas Brüsselit omaenda vajakajäämistes. Selles lisab neile indu ka ajakirjandus, kus kajastatakse ELi asju eranditult omaenese riigi vaatepunktist ja esitatakse suhteid liigagi tihti nullsummamänguna.
ELi praegune kriis sai alguse põhiseadusliku lepingu tagasilükkamisest Prantsusmaa ja Hollandi rahvahääletusel 2005. aastal, kuid referendumid näitasid lihtsalt märksa sügavamat kriisi ELi kui terviku struktuuris:
* Milline peaks olema ELi ja tema liikmesriikide võimu, volituste ja legitiimsuse suhe?
* Kas liikmesriigid on valmis tunnustama vajadust anda ELile senisest suurem kontroll oma legitiimsuse üle, mis ühtlasi tähendaks tugevamaid otsesidemeid kodanikega – ja kas nad seda ka teevad?
* Milline õigupoolest peaks olema ELi ja kodanike side?
* Kui liikmesriigid neid samme ei astu, kas saab siis EL ette võtta midagi, mida liikmesriigid ei ole sõnaselgelt talle delegeerinud?
Vastus viimasele küsimusele kõlab ebaledes “jah”, kuigi edu pole siin sugugi tagatud. Põhimõtteliselt tähendab selline samm, et EL rajab omaenda legitimatsiooniprotsessi, milleks on vaja luua ja levitada uusi narratiive, mis taaselustaksid ühis-Euroopa algusaastate idealismi. Rahu, demokraatia, õitseng ja stabiilsus on kätte võidetud ning neid peetakse juba enesestmõistetavaks.
Seega – kui liit valib eespool mainitud tee, peavad tema levitatavad narratiivid võrsuma uuest pinnasest.
* Euroopa peab arvestama muutuva maailmaga, mis tähendab, et tuleb leida vastused üleilmastumise mõjudele. Näiteks on Hiina sisenemine üleilmsele tööjõuturule toonud Euroopale kaasa rängad tagajärjed: märkimisväärsed oskusteta ja väheste oskustega tööjõu kihid on muutunud peaaegu väärtusetuks ning kuni veerand tööjõust seeläbi mõttetuks. Suurbritannia näiteks otsustas probleemi lahendada sellega, et suunas üleliigse tööjõu teenindussektorisse. See omakorda on aga kaasa toonud üsna kehvasti toimiva teeninduse, kus tarbija õlule on asetatud ülesanded, mida läbi ajaloo on täitnud teatud institutsioonid – näiteks pangad.
See on üks, kuid kaheldava elujõuga mudel. Eriti kui silmas pidada üha kasvavat sissetulekute erinevust – protsessi, mis väljaspool Suurbritanniat ei paista suurt kedagi huvitavat. Seepärast on teatud tung pigem sotsiaalse, mitte turumajanduspõhise Euroopa poole eluliselt tähtis.
* Selle kõrval on Euroopal etendada oma osa ka demokraatiaürituses. Ajalooliselt oli Euroopa (ja Euroopa-välise Lääne) käes modernsuse sisu määramise monopol, mis nüüdseks on aga muutunud – uued esile kerkivad modernistlikud jõud esitavad Euroopa pikaajalisele domineerimisele väljakutse.
Euroopa eriline panus oli kindel seisukoht, et modernsusega peab kaasnema võimu teostamine valitsetavate nõusolekul ja et bürokraatlik, tehnokraatlik või oligarhiline valitsusvorm ei suuda püsima jääda, vaatamata sellele, kui edukas see ka poleks modernsete majanduslike ja tehniliste vormide arendamisel.
Euroopa õnneks saabus muudatuse võtmehetk, vastuseis nõusoleku alusel valitsemise ja oligarhilise valitsemise vahel, Prantsuse revolutsiooni kujul enne XIX sajandi tehniliste ja majanduslike murrangute aega. Seda tasub võrrelda näiteks Venemaaga, kus 1917. aasta revolutsiooni tulemuseks oli tehnokraatlik ja autokraatlik ning lõppkokkuvõttes täiesti läbi kukkunud süsteem.
Euroopa ees seisab küsimus, kas ta suudab oma demokraatliku valitsemise kogemusi edasi anda tärkavatele modernsetele riikidele (näiteks Venemaale, Brasiiliale, Indiale ja Hiinale), langemata sealjuures USA mõtlemisviisi kütkesse, mille kohaselt saab demokraatiat juurutada jõuga.
* Suurim väljakutse on aga üleilmastumise saatus. Praeguses olukorras on turujõud vabad tegutsema majanduslikest ja mittemajanduslikest tagajärgedest hoolimata. Majanduse võtmekujudel, hargmaistel, aga ka riiklikel korporatsioonidel (viimased näiteks Venemaal), puudub peaaegu täielikult igasugune poliitiline vastutus, ehkki nende käes on väga suur võim.
Olukorda õigustatakse kolme argumendiga. Esimene neist ütleb, et turg leiab oma, loomuliku (õigem oleks seda küll jutumärkides öelda) tasakaalu, mis kõrvaldab automaatselt igasuguse ebaõigluse.
Teine väide sedastab, et “üleilmastumine on hea”. Parimal juhul võidakse kahetseda mõningat kaasnevat kahju, kuid üldine tulemus on seda väärt. Vastupidiseid tõendeid kas eiratakse üldse või naeruvääristatakse. Õigupoolest üritatakse seda väidet esitada kõlbelisena, justkui asjana, mis puudutab meie loomulikku eetost või usku.
Kolmas väide on mõneti kaudsem: üleilmastumine on mingil moel “loomulik” ning seeläbi ka vältimatu ja kõik, kes sellele vastu seisavad, käituvad mittemõistlikult – kes siis hakkaks vaidlema loodusjõuga?
Tegelikult on üleilmastumine siiski hoopis midagi muud: protsess, mille on käivitanud inimesed, mis tähendab, et sõnade “loomulik” või “mittemõistlik” taga peituvad kindlad huvid, näiteks hargmaiste korporatsioonide ja nende ideoloogide huvid. (Mõneti meenutab see kõik üsna pahaendeliselt marksistlikku ajaloolise paratamatuse doktriini.)
Mida Euroopa saaks ette võtta ja mida ta peakski ette võtma, on neile väidetele demokraatia nimel vastu astuma väitega, et need, kelle käes on majanduslik võim, peavad ka vastutama oma võimu ja selle tagajärgede eest, nagu kõik muud võimukandjad. Samuti tuleb väita, et üleilmastumise legitiimsus tugineb reale kontrollimata väidetele ja omajagu kahtlasele statistikale, mis tõestab, et globaalselt läheb kõigil kõik paremaks, jättes samal ajal arvestamata protsessi tahtlike ja tahtmatute tagajärgede keerulise mõju.
Üleilmastumise demokraatia ees vastutavaks muutmise ideaal leiaks võimsat vastukaja nii Euroopa vasak- kui ka parempoolsete seas ja meeldiks kahtlemata neile kodanikele, kes tunnevad hirmu, et nende tulevikku varjutavad “loomulikud” ja “vältimatud” majandusjõud, mille üle neil ei ole mingit kontrolli ja mis muudavad nende elu ilma nende nõusolekuta.
Paraku pole usutav, et mainitud uue Euroopa ja Euroopa lõimumise narratiiv leiaksid tee 25. märtsil, Rooma lepingu 50. aastapäeval avalikult maha hõigatavasse Berliini deklaratsiooni. Ah, mis seals ikka, sellegipoolest – head sünnipäeva siis, Euroopa, seesama vana ikka!
Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar