Euroopa Liit kui koššersiga

Eelmise aasta jaanuari Diplomaatias kirjutasin Euroopa Liidu ohust eurovisioonistuda. Vahepeal on võlakriisi varjus vargsi rootsi- ja saksakeelse laiatarbe slängi imbunud araabiakeelne väljend yalla-yalla!¹ Kuigi paljud muud teemad on unarusse vajunud, võib väljapääs praegusest kriisist näidata õiget teed lahenduseni teisteski taas esilekerkivates küsimustes.

Olen arvamusel, et Euroopa olukord nõuab paratamatult otseütlemist, tõele näkkuvaatamist, laiapindset arutelu ja konkreetseid ettepanekuid, ning seda ka mitteekspertidelt nagu siinkirjutaja.

Patiseis, kuhu EL jõudis 2011. aastal ja mida võlakriis vaid võimendas, tähendas sisuliselt kaht valikut: kas jätkata samamoodi kui senini ehk üritada siga koššerdada², või liikuda edasi. Kuna aluslepingu muutmine ei õnnestunud Ühendkuningriigi vastuseisu tõttu, on alternatiivne viis stagneerumist vältida kahe kiirusega Euroopa. Pikemas perspektiivis on ELi terviku osatähtsuse järkjärguline hääbumine sisuliselt paratamatu. Küsimus on selles, kas tuumik suudab end sellest otsustavamalt lahti rebida ja edu saavutada või mandume kõik koos, nagu juhtus WEU ehk Lääne-Euroopa Liiduga.

Esmalt on vaja lühikest terminoloogilist selgitust, sest sõnapaari “kahekiiruseline Euroopa” on enamasti kardetud. Soome Euroopa asjade ja väliskaubanduse minister Alexander Stubb on kogunud kümneid erinevaid kasutusel olnud mõisteid, nende seas kahe- või mitmetasandiline, samm-sammult, tugevdatud solidaarsus, astmestatud integratsioon, hard core, kontsentrilised või imperiaalsed ringid, lendavad haned, magnetväljad, jne ad nauseam et absurdum. Viimati teatas Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy pärast 9. detsembri ülemkogu, et nüüd on kaks Euroopat. Täpsem on öelda, et liit on kahekiiruseline ning ilmselt mõtles ka Sarkozy just seda, kuna tuumik ei ole tervikust eraldatud, vaid viimase süvendatud edasiarendus.

Kuigi paljud muud teemad on unarusse vajunud, võib väljapääs praegusest kriisist näidata õiget teed lahenduseni teisteski taas esilekerkivates küsimustes.

Jättes detailid ja nüansid kõrvale, tasub üldistavalt teadvustada nelja peamist valikut: ühekiiruseline, kahekiiruseline, mitmekiiruseline või eraldiseisvate vaenutsevate rahvusriikide Euroopa. Kui esimene ei ole võimalik, sest kõik ei soovi ega suuda edasi liikuda ja kokku leppida, on parim variant kahe kiirusega Euroopa, mis loob väiksema ja efektiivsema, kuid siiski ühtse terviku, millega ülejäänud on lõdvemalt seotud. Pelgalt tõhustatud koostöö klausli kasutamine suurendab mitmekiiruselisuse ohtu, mis omakorda on vaid sammu kaugusel killustunud Euroopast.

Tasub täpsustada, et informaalsed tasandid tuumiku sees³ ei tee sellest mitmekiiruselist liitu, nagu ülal kirjeldatud. On selge, et Saksa-Prantsuse vedur, algne kuuik jne Eesti ja Maltani välja omavad tuumikus vastavalt rohkem või vähem mõjuvõimu. See tähendab, et nad on geomeetriliselt võrdsed, kuid samas tuumikus, samas kiiruses.

Ainult euroala saab olla tõeline tuumik ning mingil määral on ta seda alati olnud. Schengen, üksikud opt-out’id, tõhustatud koostöö ELi patendi loomisel või üheksa riigi hiljutine plaan seada sisse finantstehingute maks on pigem mitmekiiruselise Euroopa ilmingud. Neist ühelgi ei ole eurogrupiga võrdset kaalu. Idee luua tuumik AAA-reitinguga riikidest ei ole ammugi mõeldav, kuna sellega antaks tuumiku koosseis otsustada sõltumatutele reitinguagentuuridele.

Valitsustevahelise finantsstabiilsuslepinguga on kahekiiruselisus kasvanud, sest Ühendkuningriik ja Tšehhi jäid kõrvale ning leping, mis euroala integratsiooni süvendab, väljus ELi raamistikust. Kiirused ei ole ainult need kaks riiki vs. ülejäänud. Kuid alaline (aga teoreetiliselt muudetav) eemalejäämine kinnistab kahekiiruselist reaalsust. See, kas lepinguga ühinenud mitteeuroala riigid reegleid järgivad ja üle võtavad, on tuumiku seisukohalt sisuliselt sama tähtsusetu, kui seda teeks Jaapan või Uruguay. Pigem kahandab tuumiku eristumist ülejäänutest see, et kõik lepingu osalisriigid saavad vähemalt kord aastas osaleda eurogrupi tippkohtumistel.

Kuid kui kestlikuks kujuneb kahekiiruselisus käesoleval kujul?

Oleme silmitsi dilemmaga: valitsustevaheline leping, milles on küll kergem kokku leppida, on rahvusvaheline leping ja seega võrdlemisi hambutu. ELi terviku raamistik on aga liiga ebatõhus, et kokku leppida, kuid kui ta seda teeks, siis oleks tal rohkem vahendeid panna riike reegleid järgima.⁴ Kui valitsustevaheline meetod osutub ebatõhusaks, minetab leping oma mõtte või lõimub ELi raamistikku. Retoorikas ongi kavas uus leping ELi raamistikku integreerida. Palju sõltub sellest, kes, kus ja millal võimul on. Ühenduse meetodi pooldajad panustavad euroskeptiliste Ühendkuningriigi ja Tšehhi ning kahekiiruselisust ja valitsustevahelisust pooldava Sarkozy võimalikele järeltulijatele.

Et nii lühi- kui ka pikaajalisi väljakutseid lahendada, vajame poliitilist tahet ja otsustavust. Peavooluparteid on aga aina rohkem keskele koondunud ega esinda niivõrd maailmavaadet kui soovi valijale meeldida. „Kolmas tee“, tsentristlik tee, ei ole ilmtingimata Aristotelese kuldne kesktee. Kuldne kesktee on konkreetne ja sõltumatu, „see õige“, mitte keskkoht kahe suvalise punkti vahel. Parem- ja pahemäärmuslaste vaheline keskpunkt või tüüpiline ELi terviku kompromisskonsensus ei ole ilmtingimata õige valik Euroopale.

Nüüd, kui piiramatu kulutamine ja laenamine on end mittekestlikuna näidanud, räägivad Euroopa poliitikud meelsasti demokraatia defitsiidist ja rahva enamast kaasamisest (loe: vastutuse veeretamisest valijate kaela). Aastakümneid on aga kestnud pehmelt öeldes keskpärasuse kultiveerimine. Euroopa poliitmaastikul ekslevad radikaalid, populistid, tehnokraadid ja kõige tipus meeleavaldaja – ajakirja Time aasta inimene 2011. „Occupy Wall Street“ liikumine, Piraadipartei jms ei ole tõsiseltvõetavad. Neil puudub intellektuaalne sisu ja visioon. Mõttekoda European Council on Foreign Relations lisas väga õigesti oma 2012. aasta kümnele prognoositavale trendile ühe, mis kindlasti ei juhtu: noorte revolutsioon. Facebookis asjade laikimisest ja tänavatel telkide püstitamisest ei piisa, et maailma muuta.⁵

Brüssel on tehnokraatlik ning, olemata küll riik, kannatab „paksu riigi“ sündroomi all. Ehkki ELi ühtsesse eelarvesse maksavad eurooplased „vaid“ 1% rahvuslikust kogutulust – millele lisandub kopsakas garantii päästefondi EFSF ja sissemakse tulevasse ESMi –, ei ole vabandatav selle summa valesti kulutamine. Mis veel hullem, need bürokraadid ja europarlamentäärid, keda üleval peame, toodavad sadu tuhandeid lehekülgi reeglistikke ja seadusi. Ometi kannatame just põhireeglite rikkumise tõttu võlakriisi all. Lisaks ei ole sellise ELiga võimalik end seostada. Kuid inimesed vajavad midagi, millega identifitseeruda. Nagu on öelnud Otto von Habsburg ja Joschka Fischer: vajame selget ja konkreetset vundamenti. Vajame lühikest alusdokumenti ja Euroopa kümmet poliitilist käsku.

Bürokraatliku ja „paksu“ ELi kriitika ei tähenda, et reegleid ja korda ei ole üldse vaja. Ülereguleerimisele ei ole vastus anarhism. Uus fiskaalstabiilsusleping on ainult raamistik, tingimused või mängumaa. Küsimus, kuidas nendes oludes majanduskasvu saavutada – kas nt e-Eesti eeskujul e-Liiduna? – ei mahu siinsesse artiklisse. Kuid vundament või fassaad ei ole ebaoluline. Paljudele võib Eesti kui ainus ELi ja NATO liige, kes mõlema reegleid ja kriteeriume täidab, tunduda naeruväärne tublidust tagaajav väikeriik. Kuid fakt on see, et reeglid on olemas põhjusega, mitte niisama bürokraatide meelelahutusena. Reeglid ja normid on ideaalid, nagu Platoni vormid. Juhul kui nad on õigesti sõnastatud, on nende järgimisel tulemus parim.

Bürokraatliku ja „paksu” ELi kriitika ei tähenda, et reegleid ja korda ei ole üldse vaja.

Kindlasti ei ole väljapääs ühistes võlakirjades. Võla ja vara ühtlane ümberjagamine on sõna otseses mõttes kommunistlik. Et olukord juba on halb, kinnitab see, et mitte ainult rikastelt ei võeta, et vaestele anda, vaid võetakse nii rikastelt kui ka vaestelt, et anda neile, kes on võlgades. Vajame hoopis rohkem rõhku uue lepingu lähenemisele: otsustavalt kärpida võlakoormat ja eelarve puudujääki. Ideaalis vajame veelgi ambitsioonikamaid samme kui praegune lubatud 0,5% defitsiiti ja 60% võlga.

Tugev Euroopa, poliitilise liidu Euroopa ja selgete reeglite Euroopa ei pea tähendama rohkem institutsioone, rohkem bürokraatiat ja rohkem Brüsselit. Lisaks nimetustega eksimisele või eksitamisele on kerge lihtsameelselt arvata, et valida on vaid üksikute rahvusriikide Euroopa või USA-taoliseks paljurahvuseliseks keskvõimuga territoriaalriigiks muutumise vahel. Liiga tihti on süvendatult integreerunud ELi kas terviku või tuumikuna mõistetud föderaalse Euroopana, kus Komisjon on valitsus, mida täiendab tugev (loe: võimukas) Euroopa Parlament. Nii ei pea see olema. Kui tervikuna ning ühenduse meetodil ei saa, siis tasub arendada väiksem tuumik, kus otsused kujunevad valitsustevahelisel meetodil. Ühiste valimiste ja otse valitud Euroopa presidendi asemel tasub kaaluda riikide valimiste toimumisaja sünkroniseerimist, et tagada parem koostöö ja ideoloogiliselt sarnasemate valitsuste võimuletulek tingituna sarnastest oludest.

Euroopa vajab Schumani, Adenaueri, De Gasperi ja Monnet’ suguste inimeste visiooni ja ideaale. Nad tahtsid parandada lõhesid ja haavasid, mida reformatsioon, Prantsuse revolutsioon ja Kolmekümneaastane sõda Euroopas olid tekitanud. See on võimalik pigem vähema arvu riikidega. Probleem on ka selles, et pehmesse mitte-midagi-tegemise kookonisse sulgunult tembeldab enamik peavoolupoliitikuid radikaalseks kõik neist endast erineva. Viiuldada, kui Rooma põleb – see on radikaalne. Ent enamik meie peavoolupoliitikuid on tihti rohkem Nerod kui isegi kaasaegseim imperaator Berlusconi.

Radikaale ja populiste tuleks suuta eristada tõsiste ettepanekute tegijaist. Kas Hollandi eelmise aasta mõte allutada ülemäärastes võlgades riigid abisaamise tingimusena järelevalve alla oli radikaalne, nagu meedia väitis? Võite öelda, et sellega kaotanuks Kreeka suveräänsuse otsustajatele, keda kreeklased demokraatlikult ei valinud. Kuid Saksa, Hollandi ja Eesti valija ei hääletanud ammugi Kreeka poliitikute poolt, kes kriisi esmajoones põhjustasid. Seega oli mõte pigem ratsionaalne kui radikaalne. Ohus ei ole Kreeka demokraatia. Neil on võta-või-jäta valik. Ohus on hoopis Saksa ja Eesti vabadus, kui meie peame tingimusteta ja kaasarääkimise õiguseta lihtsalt raha andma.

Praegune veidi süvendatud kahe kiirusega lahendus õnnestus paljuski just seetõttu, et tuumik eristub ülejäänutest – kes ei peagi moodustama samalaadselt homogeenset gruppi – vaid ühes konkreetses valdkonnas, majanduslik-rahanduslikus. Vahest on varasemad ettepanekud luhtunud just sel põhjusel, et ei ole olnud sarnast kriisi ja seega sundust midagi ette võtta, kuid ka seepärast, et on tahetud luua tuumikut üheaegselt majandus-rahanduslikes, välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitilistes ning ka sotsiaalsetes küsimustes. Pikemas perspektiivis oleme ikka silmitsi asjaoluga, et valdkondades, kus EL on ebatõhus ja otsustusvõimetu, puudub kahe kiirusega lahendus. Aga lahenduseta ei ole Euroopa tulevik perspektiivikas.

Üks stereotüüpseid patuoinaid ELi kriitikas on laienemine.⁶ Kuid liiga tihti on kriitika kergelt ümberlükatav põhjusel, et frustratsioon on välja elatud idaeurooplaste peal, kes liitusid ELiga „uute“ liikmetena aastail 2004 ja 2007. Need riigid on enamasti kas edendanud või vähemalt mitte takistanud Euroopa projekti. Tšehhi on mõnevõrra erandlik. See kõik aga ei tähenda, et laienemine kui selline ei ole süüdi. On küll – see tähendab, varasemad laienemised. Ühendkuningriik, Rootsi, Taani, Iirimaa ja Kreeka on palju sagedamini Euroopa unistuse halvad unenäod kui Eesti või Bulgaaria. See ei ole ilmtingimata kriitika nende riikide poliitika suhtes. Hiljutises arvamusloos pakkus justiitsvolinik Reding tulevikuks võimalust valida kas poliitiline liit või siseturg.⁷ On täiesti vastuvõetav huvituda vaid siseturust. See käib ka tulevaste laienemiste kohta. Tõdegem, et laienemine konkreetsetesse Ida-Euroopa riikidesse on olnud unikaalne ega saa korduda.

EL vajab taandlaienemist. Seda kahe kiirusega Euroopa idee pakubki. Raskekaallase ja ELi teemadel jalgade lohistaja Ühendkuningriigi valmidus loobuda senisest poliitikast – „tahame kaasa sõita kiireimal rajal, kuid võimalikult aeglaselt“⁸ – on tervitatav samm taandlaienemise suunas. Kuigi praegune lahend – fiskaalstabiilsusleping – jätab ukse tuumikusse avatuks, on pikemas perspektiivis vaja võimaldada tuumikul rohkem kaasarääkimisõigust sellega liitujate osas. Rangemad liitumiskriteeriumid ja eksklusiivsem tuumik – millega Läti, Leedu, Poola ja Ungari ning võib-olla Horvaatia liitumine on iseenesestmõistetav nende soovil ja tingimuste täitmisel – teevad realistlikumaks osa Balkani riikide ja veel kaugemas tulevikus ka Ukraina ning Moldova liitumise teise kiirusega. Ühekiiruseline kuni 35 liikmega liit ei saa toimida, eriti kui tema arhitektuur ja protseduurid on samad, mis loodi algse kuue ajal ja jaoks.⁹ Kiirused tsementeeriks tugevamalt ka see, kui keegi peaks eurogrupist lahkuma. See ei tohi olla tabuteema.

Et olla globaalsel tasandil ja tasemel tegija, on vaja tugevat välis- ja julgeolekupoliitika mõõdet. Tuumikul tasub proovida informaalselt kujundada kooskõlastatud positsioonid peamistes välispoliitika küsimustes. Kes keelab praegugi Saksa kantsleril ja Prantsusmaa presidendil teha ühisdeklaratsioon Iraani kohta? Mis takistab rohkematel riikidel seda koos teha, nt euroala riikidel? Sellise poliitika kujundajad ja elluviijad oleks liikmesriikide otse valitud ja konkreetse mandaadiga valitsusjuhid ja välisministrid. Selle esimene staadium peab olema Saksa-Prantsuse välispoliitika koordinatsioon. Kui see õnnestub, saab edasi vaadata.

Viimati teatas Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy pärast 9. detsembri ülemkogu, et nüüd on kaks Euroopat.

Samuti on tähtis sõjaline võimekus. USA keskendumine tõelistele probleemidele ja ohtudele Aasia-Vaikse ookeani piirkonnas ning mujal on loomulik ja vajalik. On absurdne eeldada ja kahjulik tahta, et ameeriklased alati Euroopasse jääks, panustades meie julgeolekusse rohkem kui me ise. USA juhtroll pärast NATO loomist, kui Euroopa taastus Teise maailmasõja tagajärgedest, oli mõistetav. Kuid paradoksaalselt kannab USA nüüdseks juba ligi 80% NATO kuludest. See ei ole normaalne, kui EL tervikuna on suurem majandusjõud  kui USA. Julgeoleku ja tulevaste põlvede arvelt sotsiaalse utoopia ehitamine ei ole põhjendatud ega kestlik. Euroopa peab hakkama vastutama enda eest, seda enam, et kõik eeldused selleks on olemas. Nagu 25 riiki leppis kokku valitsustevahelise lepinguga hoida riigi võlg ja defitsiit kindlates piirides, tasub tuumikul mõelda kokkuleppele hoida kaitsekulutused kindlal tasemel.¹⁰

Kaitse-eelarve ei ole vajalik ainult otsese sõjalise ohu korral või heidutuseks. Euroopal ei ole üleilmset USA või isegi Hiina ja Venemaaga võrreldavat tõsiseltvõetavust, kui Euroopa ei ole ei tervikuna ega üksikute suveräänsete riikide summana sõjaline võim. Kindlasti ei ole vaja NATOt dubleerida ja ilmtingimata ei pea uusi ELi institutsioone looma. Piisab ressursside paremast ja targemast (ühis)kasutamisest, tehnoloogia arendamisest ning valitsustevahelisest kaitsepoliitika koordineerimisest. Kuid ajaloost tingituna on vähetõenäoline, et Saksamaa soovib sõjalist juhtrolli. Realistlikum on Saksamaa passiivne osalus ja Prantsusmaa aktiivne juhtroll.

Ilmneb, et sõltumata sellest, kas tuumik soovib või suudab uutes valdkondades edasi minna, on see ebarealistlik ELi terviku raames, mis killustunud huvidega ja haldamatuses sarnaneb aina rohkem millegi Paabeli Liidu taolisega. Kaalukatest nähtustest saavad tervikule alles jääda siseturg ja Schengen. Selle asemel, et üritada tervikut, piltlikult siga, koššerdada, tasub tunnistada kahe kiirusega, tuumikuga ning valitsustevahelisel meetodil põhineva Euroopa tõhusust ja perspektiivikust. See on viis, kuidas saada „rohkem Euroopat“ selle mõistega tavaliselt kaasnevate negatiivsete ilminguteta.

Uue lepinguga on astutud väike samm õiges suunas, kuid karta on, et sellest üksi jääb väheks. Veel ei ole piisavalt suurt probleemi või ohtu, mis ulatuslikumat tegutsemist nõuab. Ka Saksamaa on minevikust tulenevalt jätkuvalt kahtlev ning ettevaatlik. Vanaviisi aeglaselt mandumine on enamusele mugavam kui ulatuslikud muutused. Et edu saavutada, peab Euroopa hülgama kergema vastupanu tee ehk ettekäänded, miks midagi mitte teha. Kui praegune kriis ei õpeta, siis teeb seda järgmine – eraisikute võlgadeni pole veel jõutud.