Venemaa agressioon Ukrainas on Euroopat raputanud. Siit kaugeleulatuvaid järeldusi mitte teha oleks parimal juhul kergemeelsus. ELil võib see olla viimane šanss muutuda strateegiliseks toimijaks, kellele kuulub oma koht globaalsel malelaual, mida defineerivad järjest enam mitte üksnes tootmise ja tarbimise üleilmastumine ning mõnikord murranguliseks osutuvate tehnoloogiate kiire areng, vaid seegi, kuidas revisionistlikud jõud rakendavad hübriidse geopoliitika eri vorme.
ELi hiljuti heakskiidetud strateegiline kompass määrab selge kursi, millel autonoomseks tegevuseks suutlikkust luuakse, unustamata kestlikku Atlandi-ülest koostööd. Ühtlasi on see samm selle poole, et maailmajao julgeolekukogukond võtaks omaks ühise strateegilise kultuuri. Kaitseabi Ukrainale ja järjestikused Venemaale kehtestatud sanktsioonipaketid, mis rajanevad märkimisväärsel poliit- ja majandushuvide ühisosal, annavad tunnistust liikmesriikide poliitilisest tahtest. Sihikindel poliitiline tegutsemine, mis juhindub üleskutseist muuta EL „geopoliitilisemaks“, peab nüüd tõsiselt laienema ühenduse naabrusse.
Laienemisvajadus
EL peab laienema. Balkani poolsaarel tuleb lõimumine lõpule viia, ühtlasi peab EL tooma oma rüppe assotsieerunud riigid, mis kunagi kuulusid Nõukogude impeeriumi. See pole imperiaalne või tsiviliseeriv missioon. ELi piirialade rahustamine on äsja tema julgeolekupoliitikas sedavõrd esiplaanile tõusnud, et suveräänsusele kehtestatakse väliseid piiranguid (Bosnia ja Hertsegoviina) ja luuakse jõudude kohalolu. Samuti pole tegemist võõrvõimuga, mis rajaks ametlikke või mitteametlikke hierarhiaid. Sisuliselt tähendab laienemine seda, et rahumeelselt suurendatakse Euroopa riikide liberaalset ühendust, kes jagavad ELi alusnorme ja -väärtusi, ühise jõukuse nimel lõimitakse riikide majandusi, lõimimise juhtimiseks luuakse ühiseid institutsioone. Sugugi tähtsuseta pole seegi, et tiheda omavahelise lävimise tõttu moodustatakse julgeolekukogukond, milles eeldatakse konfliktide lahendamist vägivallata.
Soovitatakse pragmaatilisi edasilükkamisi kindlustamaks, et Euroopa ühendusse kuulumine oleks kõigist pakkumistest endiselt etem.
Laienemisprotsessil on esinenud takistusi, mis on seotud potentsiaalsete liikmesriikide sisepoliitilise ja majandusliku ümberkorraldamisega ning üha enam geopoliitikaga, sest Venemaa ja Hiina pakuvad kursivahetuseks stiimuleid – seda on olnud palju vähem märgata varasemate laienemiste juures, sealhulgas minu enda kodumaa Tšehhi ja selle naaberriikide liitumisel.
Kuidas see laienemine teoks teha? Esiteks peab EL lõimimisprotsessid lahti külmutama ning oma hea maine hoidmiseks heausklike lootuste täitjana alustama vastuvõtukõnelusi Albaania ja Põhja-Makedooniaga ning lõdvendama Kosovole viisareegleid. Vastuvõtu kiirendamisel ei tohiks protsessi segi paisata. Protsessi tervikluse hoidmine on tähtis nii kandidaatriikidele lõimumise sujuvuseks kui ka selleks, et säilitada usaldusväärsust ja erapooletust, millele EL rajab oma globaalset mainet normatiivse jõuna. Üksikute riikide huve ja muresid on küll vaja arvesse võtta, ent need ei tohiks kammitseda protsessi, mis on Euroopa Liidu kui terviku huvides. Rahvusluse taastärkamine on globaalne tõsiasi, ent ajaloo ja identiteedi probleemid ei tohiks segada ühist demokraatlikku, turvalist ja jõukat tulevikku.
Mida peaks EL nüüd tegema?
Kui need mured on ajutiselt lahendamatud, tuleb need vähemasti edasi lükata, et EL suudaks Lääne-Balkani partnerriikidele säilitada usutavat liikmesusväljavaadet, neil sihti silme ees hoida. EL peab ühtlasi toonitama, et kui nende riikide eliit viib koos Venemaa või Hiinaga ellu geopoliitilisi alternatiive, häirib see lõimumist, toob kaasa pahaloomulisi välismõjusid, riikide ülevõtmise või surve avaldamise asümmeetriliste sõltuvuste kaudu.
Nii laienemis- kui ka naabruspoliitikas seisab tähtsal kohal tingimuslikkus. Siin ei soovitata sellest loobuda, vaid seada esiplaanile suured (geo)poliitilised teemad, rõhuda vähem eeltingimustele, piirata ähmasust, mis kitsendab efektiivsust, ning nõrgestada arenguid, mille käigus kohalikud eliidid asuvad ettevõtjaina geopoliitiliselt turult paremaid pakkumisi otsima – sageli lühivaates, mida määravad valimistsüklid. Et end seesuguste pakkumiste eest kaitsta, peab EL täiustama investeeringuid, sealhulgas kriitilisse taristusse – ühtlasi nõudes selgete ja läbipaistvate reeglite kehtestamist välisinvesteeringutele –, toetama partnermaid COVID-19 järgsel taastumisel ja energiapoliitika valikuis ning strateegilises kommunikatsioonis tunnetama sügavamaid kultuurimustreid ja emotsionaalseid sidemeid – näiteks serblaste lähedust Venemaaga.
Laienemise muutmiseks tuleb kahtlemata teha raskeid kompromisse. Arvestada tuleb suure geopoliitilise pildiga ilma alusväärtustes järele andmata.
Teiseks peab EL puhkudel, kus liikmesusperspektiivi paratamatult ei saa lühendada, taaselustama assotsieerunud liikmesuse, mis kunagi oli ametlik staatus, et partnereid enda lähedal hoida. See nõuaks küll lepingute muutmist, ent partnerriikide huvid oleksid sel moel ELi poliitikas paremini esindatud.
Laienemise muutmiseks tuleb kahtlemata teha raskeid kompromisse. Arvestada tuleb suure geopoliitilise pildiga ilma alusväärtustes järele andmata. Muudatus peab lähtuma realistlikust paradigmast, milles mööndakse, kui ebatäiuslikud on inimloomus ja tema looming, sealhulgas poliitilised institutsioonid – nii ELis kui ka väljaspool seda – ja protsessid, nagu õigusriigi toimimispõhimõtted, millega hoitakse alal liikmesriikides käibivaid põhinorme. Praegu soovitatakse vähem kompromisse ja rohkem pragmaatilisi edasilükkamisi kindlustamaks, et Euroopa ühendusse kuulumine oleks kõigist pakkumistest endiselt etem.
Seotud artiklid
Ukraina ühinemise mõju Euroopa Liidu majandusele
Ukraina integreerumisele Euroopa Liidu ühtse turuga pani aluse 2014. aastal allkirjastatud Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsioonileping. Lepingu põhikomponent, põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduspiirkond (DCFTA), on ajutiselt kehtinud 2016. aastast, sillutades teed Ukraina järkjärguliseks integreerumiseks ELi ühtse turuga.
Steven Blockmans: Ukraina ülesehitustööd ja ühinemine Euroopa Liiduga
Ligi kaks aastat on Euroopa Liit korduvalt teatanud, et võtab Ukraina ülesehitamisel põhirolli endale. Mitmeid samme, mis hõlbustavad Ukraina taastamist ning aitavad teda lähemale Euroopa Liiduga liitumisele, on juba tehtud. Paraku on endiselt ebaselge, kuidas EL kõiki neid töid finantseerib. Suureks küsimärgiks on Ungari vastasseis.
Vineta Kleine: Võitlus ei käi vaid maa peal ja õhus, sõda käib ka võrgus
Alliansi peamine ülesanne on toetada Ukraina õigust ennast kaitsta ja ära hoida olukorra eskaleerumist. „See on see, mida me teeme,“ ütleb NATO Kiievi teabe- ja dokumentatsioonikeskuse juht Vineta Kleine intervjuus Diplomaatiale.
Michał Baranowski: Poola välispoliitika kurss muutub kardinaalselt
Poolat ootab ees võimupööre, sest valimistulemused andsid senisele demokraatlikule opositsioonile selge mandaadi uue valitsuse loomiseks. Otsustavat kursivahetust on oodata nii sise- kui ka välispoliitikas, ent sellel teel on mitmeid karisid, millest uus valitsus peab hakkama mööda loovima, selgitas Marshalli fondi idaregiooni direktor Michał Baranowski Riia konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale.
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
Tõnn Viik: Ungari õpetajate sundseis ehk kuidas Orban kasvatab kontrollitavat põlvkonda
Möödunud 29. september oli oluline tähtaeg kõigile Ungari õpetajatele. Nimelt sulgus siis kahenädalane ajaaken, mille jooksul oli võimalik keelduda uue õpetajate kohta käiva seaduse muudatustest ning saada töölt lahkumise eest kompensatsiooni. Uus seadus on äärmiselt oluline kõigi õpetajate jaoks, muutes muuhulgas riigi silmis õpetajate “riigitöötaja” klassifikatsiooni “riiklikuks haridustöötajaks”.