detsember 12, 2019

Euroopa Liit hädade küüsis

Õigusriigi mõiste rakendamine tekitab ühenduses ebaselgust.

Kui Euroopa Liidu Komisjoni president valitakse ametisse kõigest üheksahäälelise enamusega, on raske eitada, et midagi on ELis viltu läinud. Aga just nii juhtus Ursula von der Leyeniga tänavu suvel. Euroopa Parlament andis väga selgelt mõista, et von der Leyeni legitiimsus ametisse valitud presidendina on õige habras.

Sellele järgnenud sündmused on kinnitanud tõsiste pingete valitsemist ELi juhtivate institutsioonide vahel. Liikmesriike esindav Euroopa Ülemkogu mängis von der Leyeni ootamatu esitamisega parlamendi üle, lükates sellega kõrvale esinduskogus välja mõeldud „tippkandidaatide” süsteemi. Parlament maksis kätte, pannes kolmele volinikukandidaadile veto põhjustel, mis tundusid kõigile üpris nõrgal pinnal seisvat. Euroopa Parlamendi liikmete, kellest oma kuuskümmend protsenti on uued, meeleolu ilmestavad viha ja masendus. Rohelise laine harjal kappav roheline radikalism on osa sellest.

Pahempoolsed otsustasid osa raevupuhangust vallandada parempoolsete euroskeptikute peale, leiutades omamoodi „sanitaarkordoni” – paljuütlev meditsiiniline metafoor –, mis sisuliselt tähendab, et valimiste tulemustest sõltumatult ei valita ühtegi euroskeptikut mitte ühtegi parlamendiametisse. See rikub nii parlamendi ametlikke kui ka mitteametlikke reegleid. Ühtlasi tähendab see, et parempoolsetel euroskeptikutel pole parlamendi tegemistes õigupoolest mingit kaalu, nii et nad võivad mürgeldada ja probleeme tekitada, mida nad ongi teinud.

Kriisi tagamaaks on kaks juba mitme aasta eest langetatud otsust. Siinkohal tuleb rõhutada, et EL on korraga nii juriidiline kui ka poliitiline kehand. Õiguskeel ja juriidiline vorm on kõigi liidu institutsioonide eluallikas. Aga nagu me praktilisest elust teame, leidub seadustes alati lünki ja halle tsoone.

Üks nendest lünkadest puudutab seda, kuidas valitakse komisjoni president. Kõige lihtsamalt öeldes: ülemkogu pakub välja ja parlament kiidab heaks. Kuid 2013. aastal tuli parlament nõndanimetatud tippkandidaatide idee peale: iga partei esitab oma juhtiva kandidaadi ning Euroopa valimistel kõige edukamaks osutunud partei kandidaat saabki presidendiks. Väideti, et nii saab valimisi poliitilisemaks ja demokraatlikumaks muuta. Liikmesriigid reageerisid aeglaselt, asi liikus edasi ja komisjoni presidendiks sai Jean-Claude Juncker. Ülemkogu kaotas olulisel määral mõjuvõimu. 2019. aastal haaras ta selle tagasi.

Teine mõjutegur oli Junckeri välja kuulutatud otsus, et tema komisjon saab olema „poliitiline”. Algul polnud päris selge, mida see täpselt tähendab, aga ajapikku selgus, et selle all mõistetakse järjest karmimat vastuseisu euroskeptikutele – isegi sel määral, et euroskeptik hakkas viimaks tähistama kõiki, kes ELi kuidagi kriitiliselt suhtusid. Selle juures rõhuti lakkamatult õigusriigi printsiipidele, mis pidid aitama saavutada poliitilisi eesmärke. Nii segunesid õigus ja poliitika.

Probleeme on selles kontekstis tekitanud asjaolu, et õigusriigi olukord mõnes liikmesriigis (Poola, Ungari, Rumeenia, palju vähemal määral Malta) võeti hoolika uurimise alla, samal ajal kui põhiseaduslikud probleemid teistes liikmesriikides jäid tähele panemata (Kataloonia, Šotimaa, Horvaatia-Sloveenia piiritüli). Euroopa Liidu Kohtu president Koen Lenaerts on märkinud, et „ELi seadused peavad ühtmoodi kehtima kogu liidus”. „Ühtmoodi” on siin õige kaheldav. Ühelt poolt on von der Leyen küll lubanud paika panna uue mehhanismi, mis uuriks kõiki liikmesriike võrdselt, kedagi eelistamata. Siiski pole sugugi selge, et selline mehhanism võiks saada üleüldise heakskiidu. Kas tõesti tasub loota, et Prantsusmaa või Hispaania nõustuvad samasuguse kohtlemisega, mis on osaks saanud Poolale?

Kõik eelnevalt mainitu tõstatab keerulise ja raske teema. Ideaalis peaksid õigus ja poliitika liikuma paarisrakendis – legaalsus ja legitiimsus teatavasti on ikkagi eri asjad –, nii et mõni konkreetne poliitiline samm võib olla küll legaalne, aga üsna napi poliitilise toetusega, teisisõnu kesise legitiimsusega. Demokraatia tingimustes peaksid need kaks seisma küllaltki lähestikku. Komisjon on seda eiranud.

Aastate jooksul on komisjon koondanud enda kätte üüratu regulatiivse võimu nii otseselt kui ka kaudselt umbkaudu 45 ELi ametiasutuse kaudu, kuid kõigi nende demokraatlik aruandmiskohustus on üpris olematu. ELil võivad küll olla kodanikud, aga neil kodanikel pole kuigi suurt mõju sellele, mida EL teeb, kui mitte arvestada valimisi iga viie aasta tagant. Parlamendi järelevalvevõime jääb aga nõrgukeseks, kui asi puudutab regulatsioonide keerukat sasipundart.

Euroopa Liidu demokraatlikkust on juba mõnda aega kahtluse alla seatud, kuid neid, kes seda teevad, on „populistidena ” aina eemale tõrjutud. Tõsiasja, et nende populistide selja taga on oma veerand Euroopa hääleõiguslikest kodanikest, eiratakse järjepidevalt, mis muudab sihikindlate lõimujate demokraatiakontseptsiooni õige küsitavaks.

Suur osa vaidlustest käib „Euroopa väärtuste” ümber, ehkki keegi pole neid kunagi vähegi koherentsemal kujul defineerinud. Lähtepunktiks võiks võtta Euroopa Liidu lepingu artikli 2, kuid on teisigi põhimõtteid, millele EL läbi sõrmede vaatab. Kui demokraatiat pidada keskseks väärtuseks, siis milline roll on neil, kes edasise lõimumisega nõus ei ole? Nad on vähemus ja artikkel 2 toetab vähemuste kaitset, aga ilmselgelt pole antud juhul tegu vähemusega, kelle arvamust peetaks vajalikuks kuulda võtta.

Õigusriigile on omased mõned keskse tähtsusega õiguslikud printsiibid. Legaalsust silmas pidades on alati kõige tipus topeltstandardite puudumine, süütuse presumptsioon ja allikate usaldusväärsus (tõendipõhised argumendid). Komisjon on neid korduvalt eiranud. Prantsuse ja Hispaania politsei on kohelnud meeleavaldajaid erilise jõhkrusega (kollased vestid, meeleavaldajad Barcelonas), kuid komisjon on suu koos hoidnud. Just topeltstandardid on üks kindlamaid võtteid, millega panna inimesi tundma, et neid koheldakse ebaõiglaselt, ja pidama komisjoni õigusriigi taotlemist kõigest poliitiliseks surveks tihedama lõimumise kiirendamise nimel.

Kõigi nende probleemide kohal kummub küsimus, milline peab õieti tulevane lõimunud Euroopa Liit välja nägema. Liikmesriigid enesest mõistagi pooldavad valitsustevahelist liitu, milles ülim võim oleks ülemkogu käes. Parlamendis päris üksmeelt ei valitse, aga võib kõnelda föderalistlikust enamusest. Komisjon loomulikult püüab alati oma võimupiire laiendada – ehkki see on üldse kõigi institutsioonide loomusund. Nii või teisiti ootavad meid ees pinged.

Siinkohal tasub ära märkida, et mõnegi meelest peaks Euroopa liikuma mingisuguse „liberaalse impeeriumi” suunas. Teiste meelest on juba selline sõnakooslus täiesti kokkusobimatu. Impeerium ei saa olla liberaalne ja liberaalid ei saa toetada impeeriumi, aga igatahes selline mõte on välja käidud. Väärib muidugi äramärkimist, et paljud „liberaalse impeeriumi” idee poolehoidjad on pärit kunagistest impeeriumidest. Võib-olla on imperialismi pärandis mingi säde, mis muudab impeeriumi ahvatlustele täieliku seljapööramise väga raskeks.

Hiljaaegu sõnas juhtiv föderalist ja liberaal belglane Guy Verhofstadt: „Homses maailmas ei valitse enam rahvusriikidele tuginev maailmakord. See saab olema maailm, mis tugineb impeeriumidele […] Homne maailm on impeeriumide maailm, milles meie, eurooplased […], suudame kaitsta oma huve, oma eluviisi ainult koos tegutsedes, Euroopa raamistikus ja Euroopa Liidus.”

Mille Verhofstadt otsesõnu ütlemata jättis, oli tõik, et Euroopa liberaal-föderalistliku tulevikukaemuse teostumise suurimaks takistuseks on rahvusriiklus ja rahvuslik solidaarsus. Impeerium vaieldamatult surub rahvusriigid ja rahvused tagaplaanile ja kohtleb kõiki ühtemoodi alamatena. (Ajaloolist irooniat sisaldava allmärkusena võib lisada, et need on just liberaalid, kes on alati kõige valjemal häälel hukka mõistnud kolonialismi meretagustes maades ja kes nüüd paistavad olevat täitsa nõus ja hea meelega valmis suruma seda peale kaaseurooplastele.)

Euroopa väikeriikidele, kelle hulka kuuluvad kõik endised kommunismiikke all äganud riigid, on juba mõte lõimumisest Euroopa impeeriumiga üdini vastuvõetamatu. Nad kõik on pidanud vingerdama impeeriumi kanna all, mõned rohkem, teised vähem. Impeerium tähendab võimu tsentraliseerimist, valitseja aruandmiskohustuse puudumist ja võimu meelevaldset rakendamist.

Oht seisneb selles, et liberaalid-föderalistid on nii haaratud juba silme ees terendavast Euroopast kui liberaalsest impeeriumist, et nad mataksid ühes sellega maha ka demokraatia. Kui kogu võim allutada üheleainsale valitsevale keskusele – eeldatavasti müütilisele kõikenägevale ja kõiketeadvale valitsejale –, siis ei muutu arutelud, alternatiivid, küsimuste esitamine, argumendid mitte lihtsalt üleliigseks, vaid suisa ohtlikuks, nii et need tuleb maha suruda (pange tähele, kuidas koheldakse „populismi”).

Kõige sügavamal, poliitika masinkoodi tasandil on just see see, mida Euroopa Liidu kriis ja Euroopa lõimumine tegelikult tähendavad. See on kriis, mida saab lahendada ainult avatuse, mitte aga impeeriumiunelma, täpsemini küll impeeriumipainaja abil.

 

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane

 

Arvamused

Mall Hellam, Avatud Eesti Fondi juhataja

Euroopa Liit ei ole raskustes, vaid pidevas muutumises ja arengus. Tänase Euroopa Liidu institutsioonide proovikivid (Euroopa Komisjoni presidendi valimine, Euroopa Komisjoni volinike nimetamine jne) on liikmesriikides toimuvate poliitiliste protsesside tulemus ja tagajärg. Kriisidest raputatud ja polariseerunud Euroopas on toimunud  märkimisväärne poliitiline pulbitsemine, mis on jätnud oma jälje ka Euroopa Parlamendi valimistele ning mis paneb oma pitseri Euroopa Komisjoni tegevusele. Valimised tõid kaasa kirjuma seltskonna, samas ei järgnenud kardetud äärmuslike liikumiste hüppelist kasvu parlamendis.

Suurem killustatus Euroopa Parlamendis tähendab,  et mõne tõsise ELi reformikava väljavaated tunduvad järgmise paari aasta jooksul vähem lootustandvad. Seetõttu võivad liikmesriikide valitsused soovida rohkem ennast esile tõsta, see omakorda  võib vähendada EP mõju. Loodetavasti suudavad euroopalikul väärtusbaasil seisvad parteid vaatamata oma sisemistele vastuoludele saavutada siiski konsensuse ning koonduda oluliste probleemide lahendamiseks, puudutagu need siis  kliimamuutusi, kaitse- ja julgeolekukoostööd, tehnoloogilisi uuendusi või Euroopa globaalse rolli suurendamist. Teisest küljest võib mitmekesisem Euroopa Parlament anda hea võimaluse ja impulsi vanade lähenemisviiside uuendamiseks.

Euroopa Liidu demokraatia teemat tuleks käsitleda lähtuvalt selle eripärast. Nagu liit pole riik, ei saa ka tema poliitika ja valitsemise korraldus olla rahvusriigi koopia. Samas tänapäevase liberaalse demokraatia põhimõtted (valimised, pluralism, õigusriik, võimude lahusus, universaalsed kodanikuõigused) on kõik ELi idee aluseks ja ELi raames edukalt rakendatavad. Nende järgimisel on raske ette kujutada nn liberaalse „impeeriumi” tekkimist, mille eest hoiatab György Schöpflin. Guy Verhofstadt rääkis ühes oma septembrikuus peetud  kõnes Suurbritannias sellest, et oma riigi huvisid on võimalik kaitsta vaid Euroopa Liidu raames, kuna homne maailm on impeeriumite maailm (Hiina, Venemaa jne), milles eurooplased saavad kaitsta oma huvisid ja eluviisi ainult seda koos tehes, Euroopa raamistikus ja Euroopa Liidus. Lisaks Verhofstadtile mainis seda, et EL on vastus sellele, mis tuleb pärast impeeriume (ehk siis alternatiiv impeeriumidele nagu  Hiina, Venemaa), ka 23. Avatud Ühiskonna Foorumi raames Eestit külastanud USA ajaloolane Timothy Snyder. Raske on sellega mitte nõustuda.

On väga tervitatav, et uus komisjoni president Ursula von Leyen rõhutab õigusriiki kui ELi põhiväärtust ning loob ELi monitooringumehhanismi, mis hakkab võrdselt kõigile toimima paralleelselt olemasolevate meetmetega.

ELi demokraatiavajak pole kahjuks kuhugi  kadunud ja seetõttu oleks väga oluline, et EL muutuks inimestele arusaadavamaks ning poliitikate kujundamisse kaasataks jõulisemalt kodanikuühiskonda, innustades omakorda ka liikmesriikide valitsusi sama tegema. Kõik see aitab tugevdada Euroopa Liidu aluspõhimõtteid, mille järgimist on liikmesriigid vabatahtlikult kinnitanud, kuid viimasel ajal nii mõnedki ignoreerinud.

 

Mari-Liis Sulg, EDK programmijuht / J.Skytte Instituudi doktorant

Kas Euroopa Komisjoni (EK) ja Euroopa Parlamendi (EP) vaheline vastasseis ning tippkandidaadi süsteemi hülgamine tähendab demokraatia kriisi? Oleneb, millisest vaatenurgast lähtuda. Vastakaid variante jagub – (väike) rahvusriik, föderaliseerumist soosiv Euroopa Parlamendi (EP) fraktsioon, ELi kodanik. Ühest küljest on Eesti kui väikeriigi seisukohast Euroopa Ülemkogus suurem võimalus oma häält ja kaalu määravaks muuta kui EPs. Samas on EK juhi ametissemääramine liikmesriikide vahelise kokkuleppe põhjal miski, mis meenutab suurriikide poliitikal põhinevat Euroopat. Kuni kokkulepete sisu sobib, võime rahul olla, ent mis edasi, kui ei sobi? Mis on lubatud Prantsusmaale, pole lubatud Poolale. Kas suudaksime ette kujutada arenguid, kui Poola oleks vetostanud ELi laienemise Balkani riikidesse?

Leian, et tippkandidaadi süsteemi kahjuks rääkis mitte nii väga demokraatiakriis kui EP otsus kõrvale jätta polüglotist peaministrikogemusega Alexander Stubb ning välja tulla ette teadaolevalt valitsusjuhikogemust mitteomava kandidaadi Manfred Weberiga.

ELi kodaniku vaatenurgast ei ole võimalik kindel olla mehhanismis, mille tulemusena EP valimistel antud hääled otsustavad ELi tegevjuhi valiku. Võib eeldada, et ELi kodanikud muretsevad EK juhi valimismehhanismi pärast vähem kui poliitikud, kes ilmselt soovivad vastavalt eelistatud vaatenurgale protsessi suunata. Kodaniku seisukohast tooks tippkandidaadi süsteem ELi kodanikele lähemale ning läbipaistvamaks, ent selle tõeline toimimine eeldaks Euroopa-üleste poliitiliste erakondade valimisnimekirju, mis omakorda tähendaks ühtset Euroopa valijaskonda ehk demos’t. Autor pakub avatust kui ühesõnalist lahendust Euroopa probleemidele. Samas tasub meeles pidada, et Euroopa Liit ongi isesugune moodustis, mis leiab tugevust väljakutsetest, ning siinkohal ei tahaks kompromissi kui vahendit siiski maha kanda. Kuni saame vaatenurka valida, on ka avatus tagatud.

 

Kas EL on tõesti hädade küüsis või konstrueerib Schöpflin õlemehikest?

Roland Freudenstein, Martensi keskuse poliitikadirektor

 

 

 

 

Florian Hartleb, politoloog

 

 

 

 

György Schöpflini arvates on EL langenud suurte hädade küüsi. Ta on kauaaegne Euroopa Parlamendi liige ja teda peetakse silmapaistvaks mõtlejaks. Kuid me arvame siiski, et oma artiklis käsitleb ta fakte, justkui elaks sootuks teises universumis.

Kui Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen valitakse ametisse kõigest üheksahäälelise enamusega, on see meie silmis märk demokraatiast. Schöpflini kinnitusel ei ole uuel komisjonil parlamendi silmis õiget legitiimsust pärast „tippkandidaatide” põhimõttele selja keeramist. Ta jätab samal ajal ütlemata, et sellised peaministrid nagu Viktor Orbán on innukalt torpedeerinud seda ELi ja eriti Euroopa Rahvapartei (ERP) suurejoonelist projekti, kusjuures Orbáni partei Fidesz on jätkuvalt ERP liige, ehkki peatatud liikmesusega pärast inetut plakatikampaaniat komisjoni endise presidendi Junckeri (ERP) vastu. Peatamisest hoolimata valiti üks Fideszi liige lausa ERP esindajana Euroopa Parlamendi asepresidendiks.

Schöpflin ei maini Brexitit, mis tekitab Ühendkuningriigis kaost. Referendum oli küll euroskeptilise populismi võimas triumf, kuid Briti valitsuse käpardlik esinemine järgnenud lahkumiskõnelustel toonitas väga selgelt niisugusel teel valitsevaid ohte. Seetõttu on lahkumise idee kaotanud teistes liikmesriikides tohutult populaarsust, nagu näitab muude indikaatorite kõrval selgelt ka eurobaromeeter. Esimest korda ajaloos osavõtt Euroopa valimistest kasvas ning euroskeptiline laine, millesse Fidesz nii väga uskus, jäi tulemata. Õigupoolest hääletasid Euroopa valijad ELi säilitamise poolt.

Ometi süüdistab Schöpflin Euroopa Komisjoni liigses poliitilisuses, eirates selliseid saavutusi nagu rändlustasude kaotamine. Ta süüdistab liberaale ja nende väidetavaid impeeriumi loomise unelmaid. Kuid Belgia liberaalil Guy Verhofstadtil on täielikult õigus öelda, et tulevane maailm on impeeriumide maailm, milles meie, eurooplased, peame tihedalt koostööd tegema – see ei tähenda sugugi, et Verhofstadt näeks Euroopat ennast impeeriumina selle klassikalises tähenduses. Mis selles arusaamas siis valesti on ja milline oleks alternatiiv senisest palju keerukamas mitmepooluselises maailmas, kus kerkivad esile sellised jõud nagu Hiina? Venemaa silmis on euroskeptilised erakonnad „kasulikud idioodid” lääneriikide destabiliseerimisel. Igal juhul on kindel, et Euroopa riigid üksipäini ei suuda toime tulla selliste probleemidega, nagu kliimamuutus, energiajulgeolek, kuritegevus, terrorism või migratsioon.

Schöpflini meelest tänases ELis eiratakse legaalseid-põhiseaduslikke probleeme. Meie meelest see nii ei ole. Kuid see on nii tõesti Viktor Orbáni Ungaris. 2014. aastal kuulutas Orbán avalikult soovi kehtestada „illiberaalne riik” ajakirjandusvabaduse, sõltumatu kohtusüsteemi ja muu sellise arvel. ELi otsus alustada artikkel 7 alusel menetlust Poola ja Ungari suhtes õigusriigi põhimõtete rikkumise tõttu oli ainuke loogiline reageering. Enesest mõista kehtivad mõned standardid kõigile liikmesriikidele, kaasa arvatud Prantsusmaale ja Saksamaale. Schöpflin eirab seda ning ajab segi rahvusvahelise õiguse ja õigusriigi printsiibid. EL jõustab õigusriiki, nagu seda nõuavad lepingud, millele liitumisel andsid allkirja kõik liikmesriigid. Schöpflin seevastu asub „ohvri” positsioonile: väikeriigid, eriti just postkommunistlikud, kannataksid koledasti uue impeeriumi all. See sobib ideaalselt kokku radikaalide retoorikaga muu hulgas ka Eestis, kus on täiesti absurdselt hakatud EList kõnelema kui Nõukogude Liit 2.0-st. Samasugust väljendit on pruukinud Prantsuse radikaal Marine Le Pen. Jah, loomulikult on ELil mitmeid probleeme. Kuid just nende lahendamiseks ongi seel liit loodud. EL on jätkuvalt eelkõige probleemide lahendaja, mitte murelaps, nagu Schöpflin seda kujutab.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar