Euroopa Liit anno 2009

Kahe kõrge ametikandja – Euroopa Liidu Nõukogu presidendi ja välispoliitika kõrge eriesindaja – valimisele jäi külge veider maik. Ajakirjanduslik lihtsustus keskendus Euroopa ühtsele näole ja küttis ootust taevasse kerkivast superstaarist. Kes suudaks öelda, mitu korda korrati Kissingeri kuulsat fraasi Euroopa telefoninumbrist? Euroopa pidi saama tõelise juhi. Ent lõpuks jäi peale euroametnike maine meel. Presidendiks sai mees, kes ei armasta soolosid ja kes suure osa elust veetnud parteiaparaadis. Välispoliitika juhiks määrati naine, kel Briti sisepoliitikas pole enam suurte kõrguste vallutamist loota. Võrrand lahenes kiirelt, kui Briti leiborite noor lootus David Miliband väärikast pakkumisest ära ütles. Tugeva euroskepsisega Ühendkuningriigis pole kõrge euroameti pidamine boonus, pigem miinus. Miliband otsustas välisministrina jätkata.

Brüsseli värske võimutehingu vähem tuntud pool on seotud Pierre de Boissieu nimega. Teenekas Prantsuse diplomaat ja legendaarse Charles de Gaulle’i sugulane asub tööle ELi Nõukogu peasekretärina ja on koos Ashtoni ja Van Rompuyga oluline osaline tähtsas triumviraadis, mis asub korraldama elu euroliidus Lissaboni lepingu raames. Saksa-Prantsuse telg toimis tõhusalt. Tugevaid Prantsusmaa mõjutusi kannavad nüüd põllumajanduse ja siseturuga seotud volinikuportfellid. Saksamaa seevastu on eelistanud vähem silma paistvat stiili. Sellist lahendust oligi oodata, öelgu teravkeelsed kolumnistid liikmesriikide pressis, mida nad tahavad. Brüsseli pragmaatilist südant rütmihäired ei ohusta! Uue juhtkolmiku määramine   andis   hetkeks meelerahu ja kindlustunnet Euroopa Komisjoni presidendile José Manuel Barrosole. Kuid see ei pruugi kesta kaua. Suhteliselt kergelt saabunud kompromiss uute juhtide määramisel annab tunnistust suuremate liikmesriikide heast klapist. See ei pruugi komisjonile, mis nõnda kirglikult üritab esineda rahvushuvide üleselt, sugugi kasuks tulla. Siiski: pilk ajaloole ütleb, et nii sõltumatu kui praegu, pole komisjon portfellide jagamisel varem olnud. Iseasi, kas üldse saab olla täiesti sõltumatu. Tegelikult on Euroopa ikkagi üks kirev seltskond ehk kogum riike – igaühel omad kired, tugevused ja nõrkused.

Oma toekas sõna komisjoni tööleasumisel on nüüd öelda ka Euroopa Parlamendil. Kõrge kogu saab Lissaboni lepinguga kaalu juurde ja tõenäoliselt saadab parlament mõne Barroso voliniku ukse taha, kas või lihtsalt mängulustist ja soovist tähtsust tõestada.

ELi presidendiks sai mees, kes ei armasta soolosid ja kes suure osa elust veetnud parteiaparaadis.

Aga leping ise – see Lissaboni leping? Öeldi ju, et Euroopa Liit peab muutuma lihtsamaks ja mõistetavamaks, et mitte öelda inimnäolisemaks. Tegelikult peegeldab detsembris jõustunud leping üht üsna okkalist ja pikka rada, mis alguse sai Laekeni deklaratsioonist 2001. aastal. Just siis sätestati, et uus Euroopa põhiseadus peab eelkõige tooma demokraatiat, läbipaistvust ja tõhusust. Uhke nimega Euroopa tulevikukonvent kogunes esmakordselt talvel 2002, et koostada põhiseadusleppe eelnõu. Kõlab nagu õpikutekst?

Ent meenutagem ka Brüsseli parlamendisaali pisut läppunud õhku ja kohvitasside kolksumist. Just sellises õhustikus pidas konvent istungeid. Selle mõned liikmed rääkisid kaua. Mõned vaikisid üldse. Selgus, et igal eelnõul on tegelikult autor, keegi, kes formuleerib tähtsad sõnad, olgu või tegemist kogu universumi konstitutsiooniga. Esimesel tekstil oli Prantsuse kunagise presidendi Valéry Giscard d’Estaingi nägu. Juba siis võis mõelda, kuidas kirjutada põhiseadust Euroopale, kus tähtis pole üksnes, mida öeldakse, vaid ka see, kuidas öeldakse, kuidas meelditakse rahvale. Nõnda tekkis kujutelm, et valmib mingi enneolematu dokument, mis lahendab kõik probleemid – tõeline demokraatia salarelv, mis toimib mis tahes olukorras. Pikka aega jahvatasid tähtsat dokumenti euroliidu valitsused: algas valitsustevaheline konverents. Lõpuks leiti, et põhiseadusleping on liiga põhjapanev mõiste. Lihviti nüansse, mis mõnele riigile ja rahvale näisid ebakohased.

Selleks ajaks oli välja settinud ühtteist liidu võimalikust tulevikuvisioonist: rohkem enamushääletust ja vähem konsensuse arvestamist, tõhusam tegevjuhtimine ning uued näod ehk Euroopa tõelised käilakujud. Glamuursel tseremoonial Vana-Rooma Foorumil kirjutasid liikmesriikide esindajad lepingule alla. Ent siis algas trombide aeg.

Brüsseli pragmaatilist südant rütmihäired ei ohusta!

Paradoksaalsel moel sai leppele saatuslikuks ikka seesama demokraatia, mida algselt eesmärgiks seati. Prantsusmaa president lootis, et põhiseaduslepingu rahvahääletus turgutab tema populaarsust. Tegelikult läks vastupidi. Prantsusmaal tuli rahvahääletuse võimaldamiseks isegi seadust muuta. Hääletus näitas, et rahvas huvitub ennekõike oma riigi muredest ja Euroopa jääb pigem taustategijaks. Ajakirjandus rääkis pärast rahvahääletust enneolematust kriisist Euroopas. Aga milles kataklüsm õieti seisnes? Demokraatiaga vürtsitatud isetäituv ennustus hakkas lihtsalt tööle. Kui juba rahvalik arutelu, siis olgu kirglik ja lõppegu pauguga! Miks küsida tähtsaid küsimusi, kui ei ole võimalust ei öelda! Barroso komisjon kuulutas pärast põhiseadusleppe ikaldumist Prantsuse rahvahääletusel, et leppe üle peab toimuma igakülgne debatt ja Euroopa peab lõpuks näitama tõelist tulemust. Nõnda andis Barroso mõista, et debatt on pigem nõustumine, mitte arutelu. Euroliit võttis seejärel ametlikult järelemõtlemisaega, kuni sündis Lissaboni leping. Seda tuunisid lõpuks ikkagi liikmesriikide valitsused, lähtudes kõigele vaatamata demokraatialahingus langenud põhiseadusleppe vaimust. Sellest eemaldati hoolikalt sõnavara, mis mõjunuks konstitutsioonilise kollina või siis viidanuks superriigi tekkele.

Kõige selle peale võib nentida, et uue leppe oleks võinud ammuilma jõustada, sest leppega seotud reaalpoliitiline ambitsioon on suuresti samaks jäänud. Ära oleks jäänud pikk periood, mil eri riikide valitsejad üritasid koguda poliitilist kapitali, opositsioonipoliitikud aga varuda revolutsioonilist süsi.

Saatuse irooniana ei öelnud Prantsuse rahvas lõpuks enam midagi, sest riik oli vahepeal saanud hoopis uue presidendi. Ehkki leppe viibimine tõotas tõelist segadust euroliidu juhtimisel ja käredamad kriitikud ennustasid kaost juba europarlamendi valimistel, polnud ka viivitusest suurt häda. Parlament sai valitud. Uus juhtimismudel sai hoomatava kuju. Iseküsimus, kas ka sisu.

Väljaspool teleprožektorite valgust klapitavad liikmesriigid usinalt oma seisukohti, teevad tehinguid esmajoones rahvushuvidest lähtuvalt.

Teooria lubaks oletada, et Euroopa Liit tüürib omamoodi kahekojalise parlamendi suunas. Üks kodadest oleks sel juhul liikmesriikide valitsuste esindajatest koosnev nõukogu, teine rahva poolt otse valitud Euroopa Parlament. Rahvushuvid vastanduks konstruktiivselt üldiste poliitiliste ideaalidega. Seitsmekümnendatel tekkinud idee, et mingit Euroopa institutsiooni peab saama rahvas ka ise valida, vormistati esimestel eurovalimistel 1979. aastal. Kuid rahvas pole seda üllast võimalust väga tähtsaks pidanud ja osalus eurovalimistel on läbi aastate langenud. Tänavu löödi senikehtinud rekordid – üldine osalus valimistel langes 43 protsendini. Teooria üleeuroopalisest parlamentarismist toimiks, kui poliitikud suudaksid hoiduda rahvuslikust populismist ja arendada mingit ausat ja selget ilmavaadet, kuid pigem on läinud vastupidi. Sageli koguvad hääli ideed, millel pole Euroopa ühiste huvidega suuremat seost. Viimastel valimistel kinnistus Euroopa senine poliitiline muster. Aga edu saatis ka euroskeptikuid, mis polegi paha – oma nõusolekuga osaleda eurovalimistel on nad kinnitanud, et löövad euromängus kaasa. Eluterve euroskepsis on Euroopale kasulik, populistlik mana aga pigem mõttetu müra. Eestlaste ootamatult kõrge osalusprotsent eurovalimistel on pigem erand, mis kinnitab reeglit. Siin tõi uskumatu edu mantra, et senised erakonnad on oma aja ära elanud. Europarlamendis tööle asudes pidi Eesti valijate soosik end ikkagi erakondlikult määratlema, sest Euroopas ei ole poliitilist vaadet, mis parteitusel põhineks. Nii said taas nähtavaks poliitika kaks poolust: rahvalik ja tegelik retoorika. Euroopas on poliitikategemise subjekt ikkagi erakond. Nõnda leiame ka uue Euroopa Komisjoni volinike seast vaid suuremate poliitiliste jõudude esindajad – seal pole ühtegi parteitut. Küsimus Eesti eurosaadikute tõhususest viib kergesti tupikusse. Õigupoolest ei esinda nad mitte riiki, vaid eri ilmavaateid. Aga seda ei hooma Eestis isegi juhtivad poliitikakommentaatorid. Saab küsida, milline on Eesti praegune poliitiline sõrmejälg Euroopas. See on tõelise konksuga küsimus!

Ometi olen Euroopa Liidu suhtes skeptiline optimist või siis optimistlik skeptik. Euroopa ei koosne vaid tühjast trummipõrinast. Näib inimlik ennekõike märgata prohmakaid, õnnestumisi aga pidada sedavõrd normaalseks, et neid ei pane tähele. Uued liikmesriigid on Euroopa Liidult palju saanud, aga nad on ka kõvasti andnud. Näiteks pakkunud rohkesti odavat tööjõudu ning talunud ühtse põllumajanduspoliitikaga seotud ebavõrdsust. Idaeuroopaliku alaväärsuskompleksi taustal on kerge kaotada väärikust. Pigem püütakse selles olekus kodupublikus õhutada muljet, et Euroopa etendab vaid rumala lüpsilehma rolli, et provintsis ollakse ikka targemad kui pealinnas. Asjalik joon eeldaks senisest nõtkemat kõndi suurte pealinnade parkettidel ja pisut enamat kui juttu raskest ajaloolisest lapsepõlvest ja tujukast naabrist. President Ilvese pakkumine kõrgele ametipostile jättis rohmaka mulje. Kuidas see õigupoolest oli mõeldud? Mis ikkagi pidanuks toimuma enne ja pärast seda pakkumist? Ühtäkki on välispoliitikast saanud tõepoolest sisepoliitika, kuigi see kõlab veidralt.

Eesti ametnikud Brüsselis on tegelikult tublid. Nad osalevad lugematutes töögruppides ja kujundavad rindejooni. Kuid tagala on suhteliselt tühi: Eestis puudub konstruktiivne avalik debatt paljudes olulistes küsimustes. Võtkem näiteks energiaturu avamisega seotud väljavaated või maksukonkurents. Rahval puudub ülevaade, millised riigid võiks ühes või teises küsimuses olla Eesti liitlasteks, kes võiksid vastanduda, kellega mängida kokku, keda karta. Reaalpoliitika tasandil tagab edu vaid huvikoalitsioonide moodustamine – need võivad teemast johtuvalt olla väga erinevad.

Teooria üleeuroopalisest parlamentarismist toimiks, kui poliitikud suudaksid hoiduda rahvuslikust populismist ja arendada mingit ausat ja selget ilmavaadet.

Kaasaja Euroopas saab küsida, kas saab rääkida demokraatiast, kui inimesed tegelikult ei võta vaevaks süveneda. Kas või lugeda lepinguid, mis nende elu oluliselt määravad. Kõige lihtsam on hakatuseks kohe öelda, et Lissaboni leping on liiga keeruline ehk lihtsalt mõttetu dokument. See ei ole üksnes Eesti, vaid kogu Euroopa häda. Aga Brüssel ei jäta jonni! Euroopa Komisjon palkab PR-firmasid tõhustama teavitustööd, aga see on liialt lihtsakoeline ja formaalne. Väljakutel jagatakse siniseid õhupalle ja palgatakse menubände tasuta rahvale esinema. Aasta kõige jaburama euroliiduga seotud PR-ürituse raames kutsuti suurlinnadesse (ka Tallinna) kokku noori, kes kokkulepitud ajahetkel pidid hüüdma: “Can you hear me Europe?” Kes õigupoolest pidanuks kuulma sellist hüüdmist? Kas Marsi elanikud või siis näiteks hiinlased? Kui rahvas ootab soolast sööki, tuleb Euroopa Komisjon välja imala magustoiduga, mis ühtviisi peaks kõigile sobima. Ootus ühtsest Euroopa avalikkusest näib samas üsna loogiline. Esmalt rajati ju ühisturg, siis loodi tingimused inimeste vabaks liikumiseks ning seejärel tekkis rahaliit. Nüüd sugeneb kergesti ahvatlus arvata, et ühel hetkel tekib ka ühismõtlemine, ühtne avalik sfäär, ühtne mälu ja aju. Üsna kõnekas on fakt, et uuest Euroopa Komisjonist kadus vargsi kommunikatsiooniga seotud volinikukoht. Tunne, et kõiki hädasid ravivad oskuslik kommunikatsioon ja kaunid sõnad, sai lõpuks ilmselt otsa.

Vanad kommunistid küsisid ju ikka: kas püssirohtu jätkub? Jätkub, jätkub – vastaksid suure kolmiku – Prantsusmaa, Saksamaa ja Inglismaa – esindajad. Neil jätkub piisavalt energiat nii kõlavaks ja tühjaks retoorikaks kui ka vahedaks praktiliseks kombinatoorikaks. Uus Euroopa ei tohiks takerduda loosungitesse, millesse ise ei usuta. Kui kannatus katkeb ja püssirohi lõpeb, on see pigem meie, mitte vana Euroopa mure.