märts 13, 2015

Euroopa Liidu ja Venemaa kaubandussuhted ELi sanktsioonide ja Venemaa-poolsete impordimeetmete valguses

Venemaa turg on poliitiliselt mõjutatav ja niiviisi ebakindel.

Euroopa Liidu ja Venemaa kaubandussuhete analüüsi diapasoon on äärmiselt lai, silmas tuleb pidada nii majanduslikke kui ka poliitilisi aspekte.

Venemaa on Euroopa Liidule oluline kaubanduspartner

Majanduslikust aspektist vaadatuna on selge, et Venemaa on jätkuvalt olnud ELi oluliseks kaubanduspartneriks, olles ELi naaberriik piisavalt suure ja kasvava turuga, mis on olnud traditsiooniline eksporditurg paljudele ELi liikmesriikidele (sh Eestile). Venemaa on samuti olnud ELile oluliseks impordiallikaks, seda eelkõige mineraalse tooraine ja kütuste tarnijana.
ELi kaubanduspartnerite seas on Venemaa USA ja Hiina järel kolmandal kohal ning EL on omakorda Venemaa suurimaks kaubanduspartneriks.
ELi ja Venemaa vaheline kaubandus kasvas hoogsalt kuni 2008. aastani (vt juuresolevalt graafikult), mil tulenevalt majanduskriisist ning mitmete Venemaa-poolsete protektsionistlike meetmete rakendamise tulemusena kahanes kahepoolne kaubavahetus oluliselt.
2012. aasta augustis ühines Venemaa Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO). EL toetas oluliselt seda ühinemisprotsessi, eeldades, et WTO lepingute ülevõtmine ja WTO printsiipide järgmine praktikas muudab Venemaa kaubanduse avatumaks.
WTOga ühinemise tulemusena Venemaa tõepoolest vähendas imporditolle nii tööstus- kui ka põllumajandustoodetele, samuti ekspordimakse toorainele, kaasa arvatud ELi tootjatele huvipakkuvates toormesektorites, nagu naftatooted, puit, metallid, sh väärismetallid jm. Samuti oli Venemaa sunnitud langetama subsiidiume põllumajanduses, avama oma teenusteturgu jne.
Selle tulemusena paranesid ka ELi eksportijate väljavaated Venemaa turule ligipääsuks. Aastatel 2010–2011, mil väliskaubanduse üldised mahud taas kasvama hakkasid, pöördus ka kaubavahetus Venemaaga kasvule, saavutades kõrgeima taseme 2012. aastal.

Venemaa ülimalt protektsionistlik kaubandus

Paraku tuleb aga tunnistada, et vaatamata WTOga liitumisele on Venemaa kaubanduspoliitika jätkuvalt protektsionistlik. Venemaa pole kinni pidanud mitmetest WTOga liitumisel võetud kohustustest ning on seetõttu tekitanud ka ELi majandusele olulist kahju. Selle tulemusena on EL algatanud WTOs Venemaa vastu juba neli kaubandusvaiet.
Pildi on keerulisemaks teinud ka see, et alates 2010. aastast on Venemaa tolliliidus Kasahstani ja Valgevenega, mis käesoleva aasta algusest on muutunud Euraasia Majandusliiduks ning laienenud ka Armeeniale ja Kõrgõzstanile. Liidu raames on ette nähtud majandus- ja kaubanduspoliitika lähendamine liikmete vahel, ent senini on selle ülejäänud liikmed, näiteks Kasahstan, jälginud Venemaast tunduvalt avatumat kaubanduspoliitikat, samuti pole nad ühinenud Venemaa kaubandust piiravate meetmetega.
Euroopa Komisjoni kaubanduse peadirektoraadi nn protektsionismiaruanne, mis puudutas kaubandust piiravaid meetmeid 2013. aasta juunist kuni 2014. aasta juunini, paigutas Venemaa nende riikide esirinda, kes on kasutusele võtnud kõige enam kaubandust takistavaid meetmeid (arvestamata vastumeetmeid ELi sanktsioonidele).
Nimetatud meetmete hulgas on teatud kaupadele imporditollide tõstmine üle nende määrade, mida Venemaa kohustus rakendama WTOga liitumisel, elusloomade ja sealiha impordikeeld (mis rakendus 2014. aasta alguses ja haavas tõsiselt ka Eesti tootjaid), lubamatud ekspordipiirangud toorainele ja mitmesugused tehnilised piirangud kaupadele. Kokku rakendas Venemaa nimetatud ajavahemikul 31 taolist kaubanduspiirangut.
Seega võib väita, et Venemaa poolt 2014. aasta augustis kehtestatud laiaulatuslik põllumajandustoodete sisseveokeeld jätkab juba tuttavat trendi, ehkki suuremas ulatuses.

Sanktsioonide mõju ELi-Venemaa kaubandussuhetele

Analüüsides ELi sanktsioonide mõju tuleb kõigepealt mõista, et sanktsioonide eesmärk on alati poliitiline ning nende rakendamine toimub vaid siis, kui kõik muud poliitilised ja diplomaatilised meetmed on olnud tulutud.
ELi poolt 2014. aasta juulis vastu võetud otsus Venemaa vastu sanktsioonide, sh kaubandussanktsioonide rakendamiseks oli otseselt seotud Venemaa tegevusega Ukrainas – Krimmi annekteerimise ja olukorra destabiliseerimisega Ida-Ukrainas.
Kaubandussanktsioonide puhul võtavad riigid täiesti teadlikult kasutusele meetmed, mis võivad anda teatud tagasilöögi ka omaenda majandusele, aga teevad seda oluliste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Praegusel juhul on ELi-poolsed sanktsioonid olnud hästi suunatud – kavandatud nii, et avaldada maksimaalset mõju Venemaale ja minimaalset negatiivset mõju ELi liikmesriikide suhtes.
Meetmeid on rakendatud tasakaalustatult neljas sektoris: energeetika, finantssektor, kaitsetööstus ja tundlikud tehnoloogiad.
Tänaseks võib öelda, et sanktsioonid on kahtlemata mõju avaldanud, ehkki neid tuleb vaadata kombineerituna teiste teguritega, mis Venemaa majandust mõjutavad. Neist vast suurima kaaluga on olnud nafta maailmaturuhinna alanemine ja rubla kursi drastiline langus. Viimasele on kaasa aidanud finantsvaldkonna sanktsioonid, mis on Venemaa juurdepääsu finantsturgudele tugevalt piiranud. Samas tuleb tõdeda, et Venemaa majanduskasv pidurdus juba enne sanktsioonide kehtestamist, ning selle oluliseks põhjuseks on olnud olematud struktuursed reformid.
See, kas sanktsioonid arenevad edaspidi karmistamise või leevendamise suunas, oleneb otseselt Venemaa poliitilistest sammudest.

Venemaa põllumajandustoodete impordikeeld

Venemaa möödunud aasta augusti algul kehtestatud laialdane põllumajandustoodete impordikeeld oli Venemaa-poolne vastukäik ELi (ja tema liitlaste) sanktsioonidele, ent mõnede hinnangute põhjal on see olnud isegi negatiivsema mõjuga Venemaale endale, eriti mis puudutab Venemaa tarbijaid. Siinjuures tuleb mainida, et ELi sanktsioonid on vältinud otsest negatiivset mõju Venemaa tarbijatele.
Venemaa impordikeeld laieneb suurele hulgale põllumajandustoodetele, sh veise-, sea- ja linnulihale, puu- ja juurviljadele, piimale ja piimatoodetele, kalale jm mereandidele. ELi kaubandusele tervikuna on impordikeelu mõju võrdlemisi tühine, mõjutades vaid 4,2% ELi põllumajandusekspordist. Samas on sektoreid, kus see mõju on oluliselt suurem (vt esimest tabelit), näiteks piimatoodete, liha ja puuviljade ekspordis moodustas Venemaa osakaal nende gruppide koguekspordist ligikaudu neljandiku. Samamoodi jaguneb mõju ebaühtlaselt ka liikmesriikide vahel. Riigid, kelle põllumajandustoodete jaoks on Venemaa olnud traditsiooniline sihtturg (Balti riigid, Poola ja Soome), on seda negatiivset mõju enam tundnud. Samas tuleb tõdeda, et kuivõrd Euroopa Liidus on ühtne siseturg, siis tunnetavad eksportimata toodangust tulenevat survet hindadele kõik vastava sektori tootjad, olenemata sellest, kas nad on näiteks liha ja piima Venemaale eksportinud või mitte.
Venemaa impordikeelule reageeris Euroopa Komisjon väga kiiresti ning rakendas laiaulatuslikku abimeetmete paketti, alustades toetustest hooajalistele kiiresti riknevatele puu- ja juurviljadele, mille turg Venemaal päevapealt ära langes, samuti piimasektorile, kus Venemaa osatähtsus ekspordis on olnud eriti suur. Et negatiivne mõju andis eriti tunda Balti riikide piimasektoris (kus kokkuostuhinnad langesid enim), siis otsustas Euroopa Komisjon novembri lõpul toetada erakorralise abiga just Eesti, Läti ja Leedu piimatootjaid 28 miljoni euro ulatuses, millest 6,9 miljonit said Eesti põllumehed.
Lisaks nimetatule on Euroopa Komisjon aidanud kaasa sellele, et senini Venemaale eksportijad leiaksid uusi turge. Igal aastal on komisjon toetanud põllumajandussaaduste ekspordiedendusprogramme 60 miljoni ulatuses, millele lisati veel 30 miljonit. See võimaldab toetada messidel esinemist ja suunatud äridelegatsioone.
Euroopa Komisjon on samuti suurendanud jõupingutusi selleks, et likvideerida eri riikide poolt kehtestatud toiduohutusega seotud piiranguid ja avada senini Venemaale eksportinud firmadele alternatiivseid turge. Nii on Belgia pirnidele ja Poola õuntele avanenud Kanada turg, Iiri loomaliha on leidnud turu USAs, elusveiste ekspordiks on avanenud Türgi turg. Jaapan, kuhu ka Eesti piimatootjad on sihiku seadnud, likvideeris komisjoni sihikindla töö tulemusena eelmise aasta lõpul piirangu1, mis oli senini takistuseks ELis toodetud liha ja juustu eksportimisel Jaapanisse.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et Venemaa impordikeelu mõju ELi põllumajandussektorile on olnud tagasihoidlik. Ehkki nii ELi kui ka Eesti põllumajandustoodete eksport Venemaale möödunud aastal võrreldes 2013. aastaga vähenes (vt juuresolevaid graafikuid), on seda kompenseerinud ekspordi kasv alternatiivsetele turgudele, kuhu on õnnestunud eksporti ümber suunata. Neist suurima kasvuga on olnud eksport USAsse, Šveitsi ja Aasia turgudele, sh Hongkongi, Hiinasse ja Lõuna-Koreasse, samuti Türki, Nigeeriasse, Brasiiliasse, Lõuna-Aafrikasse, Austraaliasse ja Araabia Ühendemiraatidesse. Piimasektorile, kus Eesti ekspordihuvid on suurimad, peaks kõige enam huvi pakkuma Aasia turud, samuti Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigid.
Euroopa Komisjon jätkab loomulikult turu monitoorimist, laiendades vajadusel abimeetmeid, ning tegeleb aktiivselt ka alternatiivsetel turgudel turubarjääride likvideerimisega.
Ka Eesti põllumajandustootjad peaksid arvestama sellega, et ehkki Venemaa turg on lähituruna olnud mugav ja kasumlik, on ta poliitiliselt mõjutatav ja seega ebakindel. Ettevõtjate pikaajaline strateegia peaks rohkem rõhku panema riskide hajutamisele. Töötlejad omakorda peaksid enam keskenduma kõrgema lisandväärtusega toodetele, millele on lihtsam leida teisi turge ning mille eest on võimalik küsida ka paremat hinda.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti, mis ei tarvitse kokku langeda Euroopa Komisjoni ametlike seisukohtadega.
______
1 Jaapan muutis oma senikehtinud standardit looduskeskkonnas laialt levinud bakteri Listeria monocytagenes’i kohta, mis erines ELis kehtivast ja rahvusvaheliselt tunnustatud standardist.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: ,